Kristjan Raba, näituste eriprojektide koordinaator. Veel enne Eesti Rahva Muuseumi maja projekteerimist küsis üks arhitektidest, jaapanlane Tsyoshi Tane: „Milline on ERMi kõige suurem ese?“ Koguhoidjatel ja ruumiprogrammi meeskonnal oli võimalus lasta kohe fantaasial lennata, kuid näituste loomine alles kogus tuure ning esialgu tundus suures ägedas majas kõik võimalik. Vaheldusrikka ja põneva näituseprogrammi jaoks oli suisa…
Anti Lillak, ERMi muuseumiõpetaja. Vadjalased on väike rahvakild, kelle põlised asualad jäävad Narva jõest itta Venemaa Föderatsiooni. Ajalooliselt kannab see piirkond Vadjamaa nime, viimaste aastasadade jooksul on see olnud halduslikult Ingerimaa või Peterburi kubermangu osa ning praegu kuulub Leningradi oblastisse. Vadjalased on elanud kõrvuti ning läbisegi isurite ja venelastega, alates 17. sajandist lisandusid naabritena ingerisoomlased.…
Eve Kasearu, kogude hooldustalituse juhataja 23. jaanuaril 1998 sai tollane ERMi direktor Jaanus Plaat kirja Ernst Jaaksonilt, kes pakkus muuseumile võimalust talletada „…midagi Peakonsulaadi aegade jooksul kogunenud esemetest /—/ kuna lähemal ajal kolib Peakonsulaat koos meie ÜRO alalise esindusega Rockefeller Center`st uutesse moodsatesse ruumidesse Kolmandal avenüül, millega lakkab siinne kuuekümneaastane ruumiline ja esemeline kooslus olemast“.…
Piret Koosa, ERMi teadur Rahvusvahelisel muuseumimaastikul on märksõna „dekoloniseerimine“ põlis-, vähemus- ja mittekohalikku päritolu rahvaste kogusid puudutavates mõttevahetustes aktuaalsena püsinud juba mõnda aega. Dekoloniseerimistaotlusest hargnevad arutelud pole piirdunud otseselt koloniaalkontekstis kujunenud muuseumide kogude ja uurimistavade lähema vaatlemisega. Ebavõrdsetele võimusuhetele osutavaid kriitilisi küsimusi on esitatud ka näiteks poliitiliselt ja majanduslikult jõupositsioonil olevatest piirkondadest pärit kogujate kogumispraktika…
Tiina Tael, peaarhivaar Toome teieni mõned mälupildid Eesti sünnipäevast. ERMi kirjasaatjate mälestuste abil on meil võimalik osa saada varasemate Eesti Vabariigi aastapäevade tähistamisest, aga ka neist aegadest, mil pidu võis pidada vaid südames. Ärkasin 24. veebruaril, neljapäeva hommikul, umbes kell 7.30. Alustasin oma päeva võimlemisega, peale seda ruttasin kööki, et valmistada hommikusöök. Kuna oli…
Anu Kannike, ERMi vanemteadur ja Anu Järs, ERMi assistent Inimese keha ja toidu suhet on aegade jooksul väga mitmel moel määratlenud kultuurilised ideaalid ning ühiskondlikud normid. Arusaamad roogade kasulikkusest ja väärtusest on teisenenud. Nii mõnelgi juhul on kord hinnatud ja ülistatud toiduaine, näiteks suhkur või sool, muutunud hiljem taunituks, ebatervislikuks, läinud moest või vajunud lihtsalt unustusse.…
Silli Peedosk, konservaator. Möödunud aastal tegelesin pikalt ERMi kogudesse kuuluvate käsitsi joonistatud mustrilehtede konserveerimisega, et neid saaks edaspidi digiteerida. Abiks olid ERMi konserveerimisosakonna juhataja Eve Keedus ning Pallase nahaosakonna praktikant Gregor Kiin. Tegemist on tikkimismustritega ja nende hulk ning mitmekesisus pani mõtlema selle üle, kui oluline on käsitöö ja isetegemine meie inimestele olnud. Olgu ajad…
“Õige keha, vale keha?” , “Nelja jalaga maa peal. Eesti talutool” ja “Sõnumid kolmnurgas. Näitus Eesti 20. sajandi suveniirrätikutest“ – sellised näitused avanevad ERMis peagi. Siit saate lugeda, kuidas kuraatorid neid tutvustavad… Nelja jalaga maa peal. Eesti talutool. Liisi Jääts, kuraator. Näitus „Nelja jalaga maa peal. Eesti talutool“ kutsub tutvust tegema toolidega, mis on tehtud käsitööna…
Eve-Liis Abroi, ERMi giid. Eesti Rahva Muuseumi püsinäitus „Kohtumised“ on suur ja katab paljusid eluvaldkondi. Lisaks ülevaatlikele tuuridele viivad ERMi giidid läbi ka teematuure, mis keskenduvad mõnele kitsamale valdkonnale ja lähevad rohkem süvitsi. Rõivastega puutume me kõik lähedalt kokku. Vanemal ajal võeti riided seljast ainult saunas, muul ajal oli ihu (isegi magades) vähemalt särgiga kaetud.…
Mirjam Ruutma, ERMi tekstiilikonservaator. Juba ERMi vaibasaali püsinäituse pealkiri „Aja jäljed eesti vaibal“ vihjab vaipadel leiduvatele aja jälgedele. Uute kommete, eluolu jms tõttu on aja jooksul muutunud nii vaipade välimus – motiivid, värvid, kompositsioon – kui ka nende valmistamiseks kasutatav materjal ning tekstiilitehnika. Lisaks on märke ka kasutusest: kulunud tikandid, vanad parandused, pleekunud värvid, auklikud…