Piret Koosa, ERMi teadur
Rahvusvahelisel muuseumimaastikul on märksõna „dekoloniseerimine“ põlis-, vähemus- ja mittekohalikku päritolu rahvaste kogusid puudutavates mõttevahetustes aktuaalsena püsinud juba mõnda aega. Dekoloniseerimistaotlusest hargnevad arutelud pole piirdunud otseselt koloniaalkontekstis kujunenud muuseumide kogude ja uurimistavade lähema vaatlemisega. Ebavõrdsetele võimusuhetele osutavaid kriitilisi küsimusi on esitatud ka näiteks poliitiliselt ja majanduslikult jõupositsioonil olevatest piirkondadest pärit kogujate kogumispraktika ning eetilisuse kohta m aailma vaesemates piirkondades. Sellise dünaamikaga suhteid võib leiduda ka sama riigi piires elavate rahvarühmade, domineeriva grupi esindajate ning neist etniliselt, keeleliselt või usulise kuuluvuse poolest eristuva grupi või hoopis keskuse ja äärealade vahel.
Millised (võib-olla esmapilgul varjatud) ühiskondlikud või poliitilised võimusuhted on kogude kujunemist raamistanud? Kuidas on tehtud otsused, mida koguda, mida mitte? Mis on nende otsuste tagamaad? Mida, mille poolest ja miks on kogumisväärseks peetud? Kas, mil määral ja kuidas on kogude kujunemises rolli mänginud kohalike inimeste hoiakud ja otsused? Need kõik on olulised küsimused, millega tegelemine võimaldab kogusid mitmeplaanilisemalt mõista, rikkalikumalt tõlgendada ning loodetavasti edendada ka dialoogi kultuuride vahel.
Juba visandlik pilk ERMi soome-ugri kogude kujunemise kontekstile osutab erinevate ideoloogiliste, poliitiliste ja praktiliste tegurite mõjule ning põimumisele. Huvi hõimurahvaste vastu on olnud rahvusideoloogilise tagapõhjaga, tõukudes arusaamast, et nende uurimise kaudu on võimalik midagi teada saada eestlaste endi kaugemast ajaloost. Idapoolsetele soomeugrilastele omistatud arhailisust on ühelt poolt väärtustatud, teisalt on see vahel põhjustanud pisut ülalt alla vaatavat hoiakut nende suhtes. Võõristust on tuntud selle osa suhtes hõimlaste kultuuris, mis ei sobitu eestlaste ajaloolise kogemuse ja arusaamadega, näiteks venepäraseid mõjusid on käsitletud soome-ugri algupära rikkuvana (selline vaade on omakorda mõjutanud seda, mida on peetud kogumisväärseks). Samas on eestlastest uurijad soovinud mingil moel väiksemaid hõimurahvaid ja nende kultuurilist iseolemist ning etnilist eneseteadvust toetada. Suuremahuliseks muutusid soome-ugri kogumisretked nõukogude ajal, mil kogumistegevuse aluseks soome-ugri rahvaste juures oli Nõukogude Liidu alade käsitlemine ühtse ruumina. Nõukogude Liidu raudteevõrgustik jm taristu võimaldas kogumistööd praktilises plaanis, teoreetiliselt toetas seda etnogeneesile ja kultuuriliste vastasmõjude käsitlemisele keskendunud uurimisfookus tolle aja etnoloogias. Soome-ugri suunalist kogumistegevust toetas kaudselt ka omaaegne muuseumipoliitika, mille raames nõuti selle töö tõhustamist kõigilt muuseumidelt – hõimurahvaste haaramine oma kogumissuuna alla kujutas selles kontekstis võimalust suurendada kogude mahtu.
Eesti ja laiemalt Ida-Euroopa muuseumide puhul pole dekoloniseerimisprotsessidega seotud teemasid üldiselt oluliseks või asjakohaseks peetud. Kultuuriliselt empaatilise lähenemise poole püüeldes võiks aga sellest problemaatikast siiski teadlik olla ning tundliku pilguga kaaluda oma kogudes olevate esemete võimalikku seotust varasemate (või ka praeguste) võimusuhete võrgustikega, arvestades seejuures päritolukogukonna arusaamu ja hinnanguid, mis ehk erinevad (Eesti) muuseumitöötaja vaatest. Me oleme tahes-tahtmata osa laiemast muuseumikogukonnast, üleilmsetest protsessidest ja suhtevõrgustikest. Kursis olemine osutatud teemadega ja tõstatatud küsimuste esitamine omaendagi muuseumikogude kohta võib viia uute seoste ja vaatenurkadeni, laiendada tähendusvälju ning viia nii nende avarama mõistmiseni.
Ühe olulise teemana on käsitletud seda, kas või kuidas on kogudes olevate esemete valmistajad ja kasutajad kaudselt või otseselt mõjutanud kogude kujunemist. Ehkki sageli on kohalike inimeste abi kogude loomisel olnud märkimisväärselt suur, on see teadmiste hilisemal publitseerimisel või muul moel esitamisel enamasti varju jäänud – kohalike osaks on jäänud passiivse uuritava roll. Nende panuse teadvustamine võimaldab nähtavaks teha ja tunnustada nende rolli kogude ning erialaste teadmiste loomisel.
Matti Ruljand kontrollib liivi nimetuste õigsust. Abiks on Emma Hausmann ja Melanie Veid. ERM Fk 1582:278. Foto: Jüri Linnus 1969
Aleksei Peterson ja Timofei Smirnov arutavad vepsa skerdi (viljarõugu) joonist. ERM Fk 1580:4. Foto: Toivo Pedak 1967
Ersa riidetünn par vankril. Etnograafid sõltusid esemete kogumisel sageli kohalike inimeste abist. ERM Fk 2222:125. Foto: Jüri Karm 1987.
Etnograafid on püüdnud koguda ja jäädvustada eelkõige võimalikult vana, arhailist osa kultuurist. Nagu näitab ühe vahejuhtumi kirjeldus 1986. aasta isuri välitööde päevikus, võis kohalikel inimestel olla aga hoopis teine arusaam ning aktiivne huvi selle suhtes, millisena nad ise end esitada oleks soovinud:
Kui olime umbes küla keskpaigas vana pritsikuuri juures peatunud, tuli auto juurde vanem naisterahvas, pesukauss käes ja hakkas tõrelema. Ta avaldas pahameelt selle üle et meie s.t. eestlased pildistavat külas vaid kõige vanemaid, inetumaid ning halvema välimusega maju. veel avaldas ta kartust, et avaldame need pildid ajalehes. Sama olevat kõigi külaelanike arvamus. Paraku suutsime sellele palju kannatanud isuri naisele (ta isa oli kulakuks tehtud, ise sõja ajal Soomes ja hiljem sundasumisel käinud) selgeks teha oma tõelised eesmärgid. Saanud lõpuks muuseumi bukleti ta leebus. (TA 825: 55-56)
Õlgkatusega vana elamu. Mordva, Tšamzinka rajoon, Bolšoje Maresjevo küla. ERM Fk 2222:35. Foto: Jüri Karm 1987
Arhiivimaterjalide läbitöötamine on küll ajamahukas, aga võimaldab leida seoseid ja lisateavet, mida kogujad ja muuseumitöötajad ei pidanud oluliseks n-ö ametlikumasse osasse (kirjeldused ja legendid) arvata, ent mis avardab meie arusaamu ainese koosloomelisest iseloomust.
Hant Jossif Tarlin demonstreerib leibade ahjupanemist. ERM Fk 1766:44. Foto: Heno Sarv 1975
See foto leiva ahju tõstmisest on iseloomulik näide eri võtete ja töövahendite kasutamisest, mis etnograafiliste välitööde käigus pildile, filmile ja kirjeldustesse püüti. Argise tegevuse napisõnalise kirjeldusega varustatud asine pilt saab aga hoopis mitmekihilisema tähenduse tänu autori välitööpäevikule, mis avab selle stseeni tagamaid:
Pildistasin veel leiva valmistamist, kuid leivategija naine ei tahtnud poseerida ja ma polnud kyllalt operatiivne. Yks karjustest, Ossip sai naljast aru, haaras yhe taignapanni enda kätte ja poseeris aeglaselt, järk-järgult leiba ahju poole liigutades. (ERM TA 678: 15)
Saame teada, et pildi valmimisel oli oluline Ossipi valmisolek n-ö kaasa mängida, poseerida fotograafile sobival moel. Ka võime kirjeldatud olukorra kujunemises ehk aimata kultuuriomaste käitumisreeglite rolli – võõra mehe tähelepanu võis handi naisele ebamugav tunduda. Nii ilmestab see seik hästi mitmeplaanilist suhtlust uurija ja kohalike vahel ning osutab koosloome aspekti olulisusele etnograafiliste kogude loomisel.
Ehkki enamiku esemete või fotode juurde pole nende saamis- või kogumislugu avavaid kirjeldusi kusagilt võtta ning märkeid kohalike elanike arvamustest ja suhtumisest kogujate tegevusse leidub arhiiviallikates üsna juhuslikult, võimaldab seesuguste kildude kogumine siiski mitmekülgsemalt mõista muuseumikogude kujunemislugu.
Vaata lisaks:
Karm, Svetlana. Muuseum ja soomeugrilased nõukogude ajal. Hõimlaste tagasivaateid uurimislukku. – ERMi blogi 14.10.2021. https://blog.erm.ee/?p=15065
Karm, Svetlana, Piret Koosa (koost ja toim). Soome-ugri välitööd ja muuseumikogud: sissevaateid uurimislukku. – Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat 63. Tartu: Eesti Rahva Muuseum. https://ojs.erm.ee/index.php/ermer/index
Koosa, Piret; Karm, Svetlana 2022. Soome-ugri rahvaste pärand Eesti Rahva Muuseumi kogudes. – Studia Vernacula 14, 44−71. https://ojs.utlib.ee/index.php/SV/article/view/21319
Leete, Art; Svetlana Karm; Piret Koosa; Kaur Mägi 2022. Teadus ja sugulus. Soome-ugri etnograafia kujunemine teadusliku kolonialismi taustal. – Keel ja Kirjandus, 11, 995−1013. https://keeljakirjandus.ee/ee/archives/32178
Vider, Jaanika 2023. Muuseumikogude potentsiaali kaardistamine päritolu-uuringute kaudu. – Kohanevad ja eksperimentaalsed muuseumid. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat 64. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 325–347.
Blogiloo valmimist on toetanud ETAGi projekt PRG1584.
* Uuno Ojala märkus 1983. a Karjala välitööde päevikus.
