Eve Keedus, konserveerimisosakonna juhataja
Roheline muuseum kannustab meid mõtlema kestlikule ja säästvale tegevusele. Mida see tähendab konserveerimise valdkonnas? Mis on roheline keemia?
Konserveerimise mõte on kultuuriväärtuste säilitamine, kus püütakse aeglustada esemete vananemisega kaasnevaid protsesse ja kõrvaldada kahjustusi. Esmalt lähtutakse konserveerimiseetikast, siis säilitamise põhimõtetest ning seejärel keskkonnahoiust laiemalt.
Meetodid ja vahendid on viimaste aastakümnete jooksul muutunud järjest enam inim- ja keskkonnasõbralikumaks, kuid paratamatult on puhastustöötluse käigus vaja kasutada mingeid lahusteid ja aineid. Kliimamuutuste leevendamine ja keskkonnahoiu aktuaalsus sunnib ka keemiatööstust muutma oma mõtteviisi, mis puudutab toodete ja protsesside arendamist. Roheline keemia otsibki võimalusi vähendada ohtlike, mürgiste ainete kasutamist ja jäätmete teket. Eesmärk on luua lahusteid energiaefektiivselt, taastuvatest või biomassist pärit lähteainest, mis oleksid madala või tühise toksilisusega ning biolagunevad.
Kemikaali klassifitseerimisel roheliseks hinnatakse selle keskkonna-, tervise- ja ohutusaspekte (nt keskkonnapüsivus, toksilisus, kantserogeensus, ringlusse võtmine) ning kogu elutsükli (tootmine, rakendamine, taaskasutamine, kõrvaldamine) energiavajadust. Infot aine potentsiaalsest ohust inimese tervisele ja keskkonnale ning käsitsemisjuhiseid annab kemikaali ohutuskaart, kuid rohelisuse hindamisel on sellest vähe. Konservaatoritel tuleb toetuda lahusti rohelisuse ja sobivuse üle otsustamisel uurimisinstituutide analüüsidele. Selleks on vaja koostööd rohelise keemia ekspertide vahel akadeemilistest ringkondadest, tööstusest ja avalik-õiguslikest asutustest. Konserveerimiseetika ei luba lihtsalt katsetada museaalide peal ja vaadata, kas „patsient“ tunneb ennast sellest paremini või mitte. Vastastikku infot ja teadmisi jagades on võimalik leida ohutumaid võimalusi ning meetodeid.
Praegu on parimaks lahenduseks lahustite asendamine geelisüsteemidega. Geelid suudavad hoida endas suurt kogust vedelikke ning vabastada neid järk-järgult, mis omakorda võimaldab vähendada töötlemiseks kuluvat lahustite kogust. Geelidesse saab lisada ka ensüüme, mis on efektiivsed ja selektiivsed. Nii muutub eseme puhastamine kontrollituks ja mitteinvasiivseks. Paraku ei turustata neid kasutusvalmis kujul ning sageli ei ole need lihtsalt kättesaadavad, kergesti valmistatavad ega ka säili(tata)vad, rääkimata sellest, et nende valik on kirju. ERMis oleme siiani kasutanud viite geelimoodustajat ja ühte ensüümi ning tulemustega rahul, seda paljuski tänu võimalusele õppida kellegi teise katsetustest. Ja ikkagi, kui süsinikuneutraalne see on? Praegu loetakse orgaanilistest lahustitest roheliseks vett, alkohole ja estreid, mõningase mööndusega ka mõningaid biopõhiseid ketoone ja eetreid. Isegi destilleeritud vesi ei ole roheline, kuna selle tootmine on energiamahukas. Samuti on teemaks rõivaste keemiline puhastus, kus klassikaliselt kasutatav perklooretüleen on ebasoovitatav.
Kuidas eemaldada roheliselt tõrksat mustust rõivastelt, millele veega pesu ei sobi? Jälgime põnevusega innovatsiooni rohelisuse vallas ja loodame, et see jõuab rohepesust kaugemale!
Indiaani puusapõll konserveerimise ootel. Vt ka lugu: https://blog.erm.ee/?p=14191
