Ruhnu pruudikrooni konserveerimine - Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb

Tekst ja fotod: Silli Peedosk, konservaator

ERM on paberikonservaatorile põnev tööpaik, sest lisaks paberdokumentidele, raamatutele jms on vaja korda teha ka mitmesuguseid paberist esemeid. Vahel kujuneb see tõeliseks proovikiviks, aga heaks abimeheks on alati taustauuringuid nii materjali kui ka eseme valmistamise-kasutamise kohta, lisaks laieneb silmaring.

Uue näituse „Rannarootslased. Estlandssvenskar“ ettevalmistamise perioodil sattus mu töölaule mõnigi paberese, mis on seotud Ruhnu pulmadega, näiteks pulmaristid ja pruudikroon. Näitusel saab näha ka ühte varem konserveeritud pulmakrooni (A426:4201), mille kohta võib lugeda 2017. aasta novembril ilmunud blogiloost (https://blog.erm.ee/?p=10579).

Pulmapidu Ruhnus – „karjuvate värvide ja naiivse maitsetuse liit“!

Pulmapidu Ruhnus on alati olnud erilise tähtsusega sündmus, millega on seotud kindlad rituaalid ning toimingud. Kogu saar pidutseb, saateks püssipaugud, tantsud ja mängud koos lõputu söömisega. Inimesed on selga pannud oma parimad piduriided, aga kõige uhkem on ikka muidugi pruut.

Alma Zetterqvist, Ruhnu pastori proua, kirjutas 1907. aasta Rootsi naistelehes Ruhnu pulmast, kirjeldades ühtlasi pruudi väljanägemist:

,,Milline karjuvate värvide ja naiivse maitsetuse liit meie silme ees avaneb! Pruudi kroon meenutab ümberpööratud potti, mis on tihedalt kaetud värviliste paberlilledega igas värvitoonis, mida inimkond on suutnud välja mõelda. Katkiste lühtrite prismad, vahahelmed ja jõulupuu kard ripuvad üle pruudi otsaesise ja kõrvade. „Pruudi emad”, auvahtkond mõlemal pool pruuti, näevad välja peaaegu samasugused. Pruutneitsid kannavad sama liiki ja põrguliku värvikombinatsiooniga pärgi nagu pruudil. Kõigil lehvib seljal terve mets kirjusid siidipaelu, mis on kinnitatud kroonide ja pärgade külge. Paljud neist lintidest on mitusada aastat vanad, kootud kuld- ja hõbeniitidega ning neid hoitakse põlvkondade kaupa reliikviatena alles. Kõigil neil peategelastel on lõpuks igaühel kaelas oma 20–30 helmekeed; kiire pilguga arvate, et näete valel küljel küüru. Ülejäänud riietus on samasugune kui Ruhnu naise kirikurõivastus.”

Ruhnu pruudikroon

See ERMi kogusse kuuluv pruudikroon näeb välja täpselt nii edev ja värviküllane, nagu Alma Zetterqvist on kirjeldanud. Pruudikroon koosneb kolmest osast: kahest üksteise peale asetatud pärjast ja nn potist. Nii pärjad kui ka potiosa on vormitud alumiiniumtraadist, mis on omakorda kaetud rohkete värvilisest krepp-paberist lillede ja jõulukarraga. Kogu see ehitis kinnitati pruudile pähe ilmselt juukseklambrite abil, sest ma leidsin neid krooni küljest päris palju. Kuna Ruhnu naised kammisid oma juuksed pealaele kokku kõrgeks krunniks, siis on taoline kõrget potti meenutav krooni kuju igati mõistetav. Loomulikult kuuluvad krooni juurde ka kirevad siidpaelad.

Aeg oma töö teinud ja minu kätte jõudis pruudikroon üsna närtsinud välimusega. Mitmevärvilised lilleõed olid veidi luitunud, lössi vajunud, kortsus ja tolmused. Mõnel õielehel olid rebendid, jõulukarralt pudises tükikesi ja see oli siit-sealt traadist alustoelt lahti tulnud.

Konserveerimistöö

Võtsin krooni osadeks lahti ja alustasin kuivpuhastusega. Suuremate ja väiksemate pintslite abil eemaldasin õitelt pindmise tolmu. Seejärel hakkasin krepp-paberist lilleõisi ükshaaval ellu äratama. Aurutaja abil niisutasin kõigepealt kergelt nätsus õit ja sirutasin siis näppude vahel niisked kroonlehed ühekaupa lahti, et õiele vorm anda.

Rebendite parandamine käis nii nagu paberi puhul ikka, õhukese Jaapani paberi ja nisutärklisekliistri abil. Kinnitasin niidi abil jõulukarda ja lipendavaid lilleõisi alumiiniumtraadist karkassi külge. Kõik see polnud iseenesest keeruline, kuid kujunes väga ajamahukaks, sest õisi on kroonil palju ja igaühega neist tuli tegeleda eraldi. Samas oli see mõnus, veidi meditatiivne nokitsemine, mille lõpptulemusena sai kroon jälle värske ja puhta väljanägemise.

Kroon kui kunstiteos

Paar sõna veel umbes seitse aastat tagasi konserveeritud pulmakroonist. Tookord ei saanud me vastust küsimusele, kes selle ikkagi pulmadeks valmistas. Kas oli see mõni pruudi-peigmehe lähedane või telliti kroon mõnelt osavnäpult, sest peene ornamendi väljalõikamine nõudis päris suurt osavust. Nüüdseks on vastus tänu Alma Zetterqvistile käes. Nimelt saab tema kirjeldusest muu hulgas lugeda järgmist:

,,Kogu selles inimeste, värvide, päikesepaiste, süüdatud küünalde ja paksu tolmu segaduses köitis meie tähelepanu kaks valget õhulist paberist krooni pruutpaari istmete kohal. Noored teevad üksteise jaoks peenikese sulenoaga neid kunstiteoseid, mis meenutavad peaaegu peent pitsi. Krooni külgedel olevates medaljonides on näha täispurje all olevat kuunarit, mille varustus on peen nagu ämblikuvõrk. Vanikud, nimetähed, fantaasiakaunistused moodustavad nii peene ja õrna terviku, et on võimatu aru saada, kuidas karmid töökäed niisuguse asjaga üldse hakkama saavad. Selle tegemine nõuab mitu nädalat hoolsat tööd.”

Nii saime teada, et pulmakroone oli pulmas koguni kaks. Võib-olla on siis ERMi pulmakroonil olemas ka paariline, sest tol korral sai konserveeritud veel ühest teisest pulmakroonist (ERM A563:2045) säilinud detailid, papist rõngad ja põhi, mis nii materjali kui kaunistuste poolest olid vägagi sarnased esimesele. Nii et mine sa tea……

Tänan Saara kirjastust, kes avaldas blogiloo Alma Zetterqvistist (https://saara.ee/salaparase-alma-ruhnu-pulma-lugu). Tänu sellele sain teada palju huvitavat Ruhnu pulmade ja ka enda konserveeritud esemete kohta. Pastoriproua oli ilmselt hea jutuvestja, sest tema kirjeldused on väga värvikad ja mõnusad lugeda. Kel Ruhnu ja sealsete pulmade vastu huvi, siis soovitan selle kirjatööga tutvuda.

Üks pruudikrooni pärgadest tööprotsessis

Kirjeldustõlge fotole: alumine osa värviliste paberlilledega pruudikroonist on asetatud mannekeeni pähe.

Pruudikrooni osad enne kokku panemist

Kirjeldustõlge fotole: vasakul on näha värviliste paberlilledega pruudikrooni peamist osa. Paremal on mannekeeni pähe asetatud pruudikrooni alumine osa.