Autor: Mariliis Vaks, konservaator

Fotod: Arp Karm

Kes külastas eelmisel aastal näitust „Nelja jalaga maa peal. Eesti talutool“, mäletab veel ERMi galeriisse üles seatud rikkalikku ja põnevat talutoolide maailma. Peale ilusate toolide eksponeerimise oli näitusel ka sisuline eesmärk – uurida toolide valmistamist, materjale ning nende päritolu ja vanust. Sellest viimasest, toolide vanuse uurimisest, tulebki nüüd juttu.

Dendrokronoloogiline dateerimine

Kuidas üldse saab tooli vanust määrata? Enamiku toolide kohta teame nii palju, kui selle viimane omanik oskas rääkida (nn legend). Üksjagu infot annab tooli konstruktsiooni, vormi ja selle valmistamisel kasutatud tööriistade analüüsimine. Mõnele üksikule toolile on märgitud tegemise aasta, vahel isegi kuupäev ning nimi. Kuid on ka teisi võimalusi, näiteks tooli valmistamiseks kasutatud puidu vanuse kindlakstegemine aastarõngaste järgi ehk dendrokronoloogiline dateerimine.

Puidu aastarõngastesse on salvestunud väga palju informatsiooni, aga toolide vanuse uurimisel huvitab meid enim, millal vastav puu on langetatud. Siin tulevad mängu võrdluskronoloogiad, mis üldse võimaldavad huvi pakkuvat materjali andmebaasis olevaga võrrelda ning kokkulangevust otsida. Samas aga iga uus proov täiustab juba olemasolevaid kronoloogiaid.

Eestis on praeguseks koostatud männi-, kuuse-, tamme- ja lehisekronoloogia. See tähendab, et puidu vanust saab selle meetodi abil määrata vaid nimetatud puuliikidest tehtud toolide puhul. Tuleb ka arvestada, et prooviks sobiv puitmaterjal peab olema vigastusteta ning usaldusväärse tulemuse saamiseks on vaja vähemalt 70 aasta pikkune aastarõngalaiuste rida.

Toolipõhjade uurimine

ERMi kogude talutoolid on valmistatud peamiselt kasest, saartelt pärinevad ka mitmed saarepuust toolid. Küll aga on mõne tooli põhja puhul kasutatud okaspuulaudu, mis on dendrokronoloogiliseks uuringuks sobiv materjal.

Eestis on sel meetodil muuseumi esemete vanuse määramises väga kogenud dendrokronoloogid Alar Läänelaid ja Kristina Sohar. Võtsimegi nendega ühendust ja valisime näitusel üheskoos uurimiseks välja seitsme talutooli okaspuust põhja.

ERMi konservaator Indrek Tirrul puhastas toolid nõrga ammoniaagi vesilahusega pinnamustusest nende alade piirkonnas, kus aastarõngaste hulk tundus paljulubav. Seejärel tegi ERMi fotograaf Arp Karm lähivõtted puhastatud pindadest koos mõõtkavaga.

Saatsime toolipõhjade fotod Tartu Ülikooli geograafia osakonna dendrokronoloogialaborisse, kus mõõdeti vastavas programmis aastarõngalaiuste read ning dateeriti need andmebaasis leiduvate Euroopa (sh Eesti) kuuse- ja männikronoloogiatega.

Selle meetodi abil õnnestus ajaliselt määratleda seitsmest valitud toolist kuue tooli põhjamaterjal.

Siinkohal tuleb rõhutada, et puidu dendrokronoloogiline vanus ei tähenda siiski konkreetset tooli valmistamise aastat, vaid näitab aastat, millest hiljem on tool tehtud (tähistatakse ladinakeelse mõistega terminus post quem).

Täpse puidu langetamise aasta saame ainult juhul, kui on säilinud koorealune puidupind. Enamasti aga on puidu töötlemisel laudade servadest mõne aastarõnga ulatuses puitu maha lõigatud. Samuti võib arvata, et pärast puu raiumist kuivatati sellest saetud laudu mõni aasta, enne kui neid tooli valmistamisel kasutati.

1. Tool A 637:230, Koeru khk, Väinjärve vald, Priku metskond

On teada, et tool koguti muuseumile 1973. aastal mahajäetud metsavahi talust. Tooli valmistaja ja päritolu on teadmata. Selle ülesehitus ja vorm viitavad biidermeierstiilile, mis levis Euroopast Eesti aladele 19. sajandi esimesel poolel ning jäi korduvate moelainetena siin püsima 20. sajandi alguseni.

Toolipõhi on valmistatud kahest okaspuulauast. Nendest laiema mõõtmisel saadi 69 aasta pikkune aastarõngalaiuste rida, mis on kõrvutamisel võrdluskronoloogiatega kõige sarnasem Piibe mõisa lammutatud härrastemaja kuusepalkide keskmise aastarõngareaga, mille viimane mõõdetud aastarõngas on kohakuti aastaga 1800 terminus post quem. Seega on dendrokronoloogilise dateeringu järgi tool valmistatud pärast seda aastat Koeru kihelkonnas langetatud palkidest.

2. Tool ERM 4980, Rõngu khk, Aakre vald

Selle pinktooli on kogunud 1909. aastal Kristjan Raud, aga selle valmistaja on teadmata.

Toolipõhi on valmistatud ühest laiast okaspuulauast, millelt õnnestus mõõta 122 aasta pikkune aastarõngalaiuste rida, mis kõrvutamisel võrdluskronoloogiatega osutus sarnaseks Tartus Jaani tn 20 asuva maja männist katusetalade keskmise aastarõngareaga. Rõngu tooli viimase mõõdetud aastarõnga kasvuaastaks tuleb 1789 terminus post quem.

Suure tõenäosusega kohalikust Lõuna-Eesti männipuust valmistatud tool on seega valmistatud 19. sajandi alguses. Kuigi Kanepi ja Põlva kihelkonnas on väidetud, et pinktoolid olid sealkandi taludes moes 1850.–1870. aastatel, olid need külades kasutusel näiteks kõrtsides juba 1800. aastal.

3. Tool ERM A 584:15, Rõuge khk Haanja vald, Plaksi küla, Plaksi talu

Legendi järgi valmistas selle nn Läti tooli põllumees Gothard Kukk (1890–1971) umbes 1910. aastal. Tema ise kinkis 1964. aastal selle tooli muuseumile.

Toolipõhi on valmistatud ühest laiast lauast, mis on keskkohalt lõigatud kaheks. Neist toolileenipoolne on lõhenenud omakorda kaheks. Aastarõngad on mõõdetud nii radiaalpinnalt kui ristlõikepinnalt ning kokku saadi analüüsimiseks 96 aasta pikkune aastarõngalaiuste rida, mis osutus sarnaseks Järvselja mändide keskmise aastarõngareaga. Viimane toolipõhjalt mõõdetud aastarõngas on kohakuti aastaga 1894 terminus post quem.

Männipuust põhi on aga hilisem kui tool ise. 19. sajandi viimastel kümnenditel Eesti aladel väga populaarsel nn Läti toolil oli varem punutud põhi, millele viitavad tooli jalgu siduvad istmepulgad. Punutise katkemisel muutus toolipõhja asendamine istmeplaadiga üha tavalisemaks, vahetades traditsioonilise taimsest nöörist punutud põhja 20. sajandi esimesel poolel tasapisi välja.

4. Tool ERM A 625:40, Kihelkonna khk, Lümanda vald, Kotlandi küla, Pääniske talu

Treitud esijalgade ja kauni lõikemustriga tooli valmistas legendi järgi Peeter Pehme (1869–1952) enne esimest ilmasõda. Tooli kinkis 1971. aastal muuseumile tema vennapoeg Leonhard Pehme (s 1912).

Toolipõhi on valmistatud kolmest lauast, millest kokku saadi analüüsimiseks 78 aasta pikkune aastarõngalaiuste rida, mis on sarnane Eesti kuusekronoloogiaga. Viimase aastarõnga kasvuaastaks on 1809 terminus post quem.

Niivõrd varane aastaarv paneb paratamatult legendi küsimärgi alla. Kas materjali töötlemisel lõigati siis suur osa koorealust puitu maha, kasutati põhja valmistamiseks väga vana ja hästi kuivanud materjali või on see üldvormilt klassitsitlik tool tehtud hoopis palju varem, kui legendi järgi võiks arvata?

5. Tool ERM A 629:41, Laiuse khk ja vald, Palupere küla, Aadami talu

Selle uusromaani stiilist mõjutatud seljatoega tooli valmistas Laiuse kihelkonna kooliõpetaja ja ühiskonnategelane Jaan Lasmann (1881–1911). Tooli kinkis 1972. aastal muuseumile tema tütar Salme Laidmets (s 1908).

Ühest laiast ja ühest kitsast kuuselauast kokku pandud toolipõhi andis 140 aasta pikkuse aastarõngalaiuse rea, mis võrdluses Eesti kuusekronoloogiaga teeb selle dendrokronoloogiliseks dateeringuks aasta 1882 terminus post quem.

Võttes arvesse Lasmanni lühikeseks jäänud eluiga, jääb tooli valmistamine tõenäoliselt 20. sajandi esimesse kümnendisse. ERMi kogus on ka tema valmistatud ratastega lapsetool (Eesti muuseumide veebivärav – lapsetool (muis.ee)), mille ta tegi tõenäoliselt oma tütardele, kes sündisid aastatel 1906 ja 1908.

6. Tool A 509:7156

Ühe ERMi kogude fantaasiarikkama tooli päritolu ja valmistamisaeg on teadmata. Seetõttu oli dendrokronoloogiline dateerimine võimalus selle kohta rohkem informatsiooni saada.

Tooli männipuust istmeplaat on tehtud ühest laiast südamikku läbivast lauast, mis dateeriti Eesti männikronoloogiate abil aastaga 1860 terminus post quem.

Tooli päritolu ei ole võimalik täpsustada, kuna toolilaudade juurdekasvurida sarnaneb ühtviisi Eesti eri piirkondade männikronoloogiatega. Samuti tuleb tooli kui terviku dateerimisel arvestada, et männipuust istmeplaat on hilisem kui tool ise – algselt oli toolil hõredalt punutud jämedast nöörist iste. Küll aga võib järeldada, et kui toolipõhi uuendati 19. sajandi teises pooles, siis tool ise on tehtud tunduvalt varem.