Kirjutas Silli Peedosk.
Näituse „Sõnumid kolmnurgas. Näitus Eesti 20. sajandi suveniirrätikutest“ ettevalmistamise käigus jõudsid ERMi ka paljud tekstiilikunstnik Helga Allingu rätikukavandid. Mõni neist läks näitusele, teised jäid ootama otsust, kas need võetakse arvele meie kunstikogusse või oleks nende õigem koht tarbekunstimuuseumis.
Helga Alling (1925–2001) on eesti tekstiilikunstnik, kes õppis Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis (EKA), mille lõpetas 1953. aastal. Seejärel töötas Alling kunstnikuna vabrikus Tekstiil, aga hakkas peagi vabakutseliseks. Tema looming kuulus 60.–70. aastatel kindlalt Eesti tarbekunsti paremikku ja seda eksponeeriti ülevaatenäitustel terves NSVLis. 80. aastatel loobus Alling loomingulisest tegevusest, aga alustas taas 90. aastatel, võttes aktiivselt osa mitmest tekstiililiidu näitusest ja üritusest. Tekstiili kõrval harrastas ta ka akvarelli- ja pastellimaali.
ERMi jõudnud rätikukavandite seisund oli üldjoontes rahuldav. Peamine probleem oli see, et paksul joonistuspaberil kavandid olid rulli keeratud ja seetõttu oli neid raske avada ning vaadelda. Paljud kavandid olid kokku liimitud mitmest tükist, mille ühendused olid lahti tulnud, lisaks olid nad määrdunud ja tolmused, kohati rebenenud ja esines ka paberikadu. Nii et kõigepealt tuli need korda teha, enne kui nende saatuse üle otsustada. (Foto 1)
Foto 1. Paksu joonistuspaberi vahele rulli keeratud rätikukavandid. Foto: Silli Peedosk.
Konserveerimisosakonda jõudis enam kui 60 tööd, mis vajasid puhastamist, sirutamist, parandamist ja tükkidest kokku panemist. Iseenesest pole selles kõiges ühe konservaatori jaoks midagi erilist. Veidi keerulisemaks tegi asja kavandite suurus (90 x 90 cm, mõni suuremgi), seega oli vaja palju ruumi, suurt lauda, rohkelt vilti ja konserveerimismaterjali hollytex, pressiplaate jms. Kõik lauad, mis minu töötoas on, olid täis kas sirutamisel või pressimisel olevaid kavandeid ja aeg-ajalt oleks lauapinda rohkemgi vaja läinud. Mul oli hea meel, et olime just hiljaaegu osakonda soetanud suured, tervet lauda katvad vildid. Ilma nendeta oleks kavandite sirutamine olnud palju raskem ja nõudnud rohkem aega. (Foto 2)
Foto 2. Töötuba täis sirutamisel või pressimisel olevaid kavandeid. Foto: Silli Peedosk.
Alustasin selle tööga 2023. aasta detsembris, abiks praktikant Dorte Pagel Hildesheimi ülikoolist Saksamaalt. Jaanuaris toimetasin aga kavanditega juba üksi.
Esmalt tuli kavandid lauale lahti rullida, servad raskustega kinnitada ja pinnad tolmust ning mustusest puhtaks teha. Kasutasime selleks nii tahmakäsna, puhastuslappe kui ka kustutuskummi, vahel ka skalpelli. Kavandite esiküljega (recto) tuli ettevaatlik olla, et värvid laiali ei läheks – peamiselt olid need paberile kantud akvarellide ja guaššidega. Õnneks olid esiküljed üsna puhtad ja vajasid vaid kerget töötlust. (Foto 3)
Foto 3. Kavandite puhtaks tegemise tööriistad. Foto: Silli Peedosk.
Kavandite tagumine pool (verso) oli palju halvemas seisus, nii et puhastasime neid lisaks kuivtöötlusele ka märjalt. Deioniseeritud vees niisutatud vatitampoonidega sai mustuse suurepäraselt eemaldada. Väiksemas formaadis kavandid sai kohe märgtöötluse järel pressi alla sirguma panna, sest niiskus oli paberi struktuuri nii palju pehmendanud, et see ei keerdunud enam rulli. Suuremate kavandite puhul oli vaja siiski lisaniiskust, enne kui paberi struktuur lõtvus ja see ei kiskunud enam rulli. Kuna niisutamine sympatex’i vahel (veekindel hingav materjal) n-ö sändvitši meetodil nõuab palju aega ja on suure formaadi tõttu ka üsna tüütu, siis kasutasin pihustit, mis tekitas peenikest uduvihma. Seejärel asetasin tööd kohe viltide vahele ning need jäid pressiplaatide ja raskuste all kuivama.
Pärast sirutamist algas parandustöö. Kinnitasin kõik rebendid tugeva Jaapani paberi (32 g/m2) ja nisutärklisekliistriga, tükkidest koosnevate kavandite kokku liimimiseks kasutasin aga spetsiaalset konserveerimiseks mõeldud pH-neutraalset PVA liimi. Paberikao otsustasin aga parandamata jätta, sest see ei kujutanud paberi edaspidisele seisundile otseselt ohtu.
Helga Allingu kavandite korrastamine pakkus tõelist naudingut, sest need on tõeliselt kaunid. Ta õppis ERKIs tekstiili erialal ajal, mil tudengitel tuli teha väga palju kavandeid, mis pidid olema kompositsioonilt laitmatud ja teostuselt perfektsed. See iseloomustab ka Allingu edaspidist loomingut. Vaimustusin mitmel korral sellest, kui puhtalt on peen ornament paberile kantud ja kui maitsekas on värvide valik. Tõeline rõõm oli kavanditel ära tunda juba lapsepõlvest tuttavaid mustreid. Tuleb välja, et oleme emaga aegade jooksul mitut tema kujundatud rätikut kandnud – kahju aga, et enam pole ühtegi neist alles. (Foto 4,5)
Foto 4. Helga Allingu kavandid. Foto: Silli Peedosk.
Foto 5. Helga Allingu kavandid. Foto: Silli Peedosk.
Kavandid said korrastatud 2024. aasta jaanuari lõpuks ja need otsustati ikkagi ERMi kunstikogusse liita, kus nendega saab nüüd tutvuda. Suurte kavandite jaoks tellis muuseum spetsiaalsed säilituskarbid, väiksemad on pakitud mappidesse ja leidnud oma koha sahtlites.
