Kirjutas Karmen Maat.

„Kusta Toom (1892–1973) elas Rõngu vallas erakuna ja tegeles kogu elu kirjandusega. Ei saavutanud mõistmist.“ Sedaviisi on Tartumaa Muuseumi töötajad kirjeldanud Kusta Toomi personaalkogu. Isikukirjeldus oli napp, ent intrigeeriv. Kes oli see omaette hoida sooviv kirjanik, kelle looming kaaskondlasi ei kõnetanud? Just sellise küsimusega alustasin oma tööd Eesti Rahva Muuseumis, kus minu esimeseks ülesandeks sai süstematiseerida ERMile üle antud Tartumaa Muuseumi arhiivkogu.

August Toomingas, kes on rohkem tuntud kui Kusta Toom, sündis 25. septembril 1892 Rõngu kiriku kellamehe pojana. Terviseprobleemide ja perekonna kehvade majandustingimuste tõttu jäi tulevasel kirjamehel omandamata kooliharidus. Tegemist oli iseõppijaga, kelle teadmispagas täienes lugemise ja reisimise toel. Kusta Toomi keelevaist oli hämmastav: ta oskas vene, saksa, rootsi, inglise, esperanto ja prantsuse keelt. Rändava elustiili ja rahalise kitsikuse tõttu ei leidnud ta endale püsivat elukohta, 1920. aastatest alates elas ta Salulaanes koopas ja hiljem onnis.

1910. aastast alates sai ajalehtedes Perekonnaleht, Viljandi Teataja, Sädemed ja Sakala lugeda esimesi Kusta Toomi kaastöid. Seitse aastat hiljem andis ta välja enda „kunsti-, teaduse- ja poliitikaajakirja“ Tõrvik ning 1932. aastal pani aluse Otepää Teataja ja selle kaasväljaande Vihud ilmumisele. Samal perioodil rajas ta ka kodumetsa algelise trüki- ja köitekoja, kus trükkis lisaks Tõrvikule ajakirju Hääl ja Aeg. Ilukirjandusliku loomingu nurgast ilmus sõnaseadja sulest jutustus „Otsijad“ (1913) ja näidend „Ahned neiud“ (1923). Ülejäänud kirjutisi nagu mälestused, reisikirjad, esseed ja tõlked avaldas Toom peamiselt enda ajakirjades. Krista Aru, kes on oma monograafias käsitlenud Kusta Toomi ajakirjandusliku tegevust, kirjeldab kirjamehe väljaandeid nõnda: „Toomi ajakirjanduslik tegevus polnud ajendatud ärihuvist ega olnud kantud tahtmisest kedagi või midagi mõjutada ja suunata. Toomi ajakirjanduslikud väljaanded olid tema enda suhtlemisvormiks, tema enda kontaktiks ühiskonna ja ümbritseva eluga.“[1]

Selle eluloolise ülevaate põhjal joonistub välja tema panus mitte ainult eesti ajakirjandusloos, vaid ka eesti kirjanduses. Paraku on Toomist kõneledes esil olnud pigem tema elupaik metsas ja hoolitsemata välimus kui loometöö, ehkki Tartumaa Muuseumi arhiivkogusse jõudnud kirjad paljastavad sõnameistri läbikäimist  kirjandusringkonna inimestega rohkem, kui esmapilgul arvata võiks. Mind üllatas näiteks luuletaja ja tõlkija August Sanga pöördumine Kusta Toomi poole:  „„Hääle“ 12/13 number, mida ma suure naudinguga lugesin, tuletas mulle ühtlasi meelde, et ka minul on kohustusi Teie ajakirja vastu. Käesolevaga saadangi ma Teie lugupeetud ajakirjale mõningad luuletised, jäädes ootama nende ilmumist, kui ajakirja ruum või mu töökeste väärtus seda võimaldavad.“ (17.07.1935)

Tartumaa Muuseumi töötajate algatusel on 1995. aastal ilmunud Arvo Mälbergi koostatud trükis „Kusta Toom. August Toomingas. Elukäik ja kirjanduslik tegevus“. Mis on aga Kusta Toomi isikuarhiivist säilinud? Hoidlas on tallel rohkem kirju ja käsikirjalist materjali kui dokumente ja trükiseid. Näiteks võib sealt leida Toomi sõbra ja ajakirjade peamise kaastöölise Hendrik Adamsoni luuletuse „Looduspildid“ käsikirja. Materjale korrastades ilmnes üpris selgelt side Toomi ja Tartumaa Muuseumi vahel: Toom oli kirjavahetuses muuseumi tollase direktori Kaljola Kirtiga, säilinud on 1967. aastal nende vahel sõlmitud vastuvõtuakt, millega võeti ajakirjad Hääl ja Tõrvik muuseumi raamatukokku. Kirtiga vahetatud kirjadest saab selge pildi Toomi soovist anda enda käsikirjad, ajakirjad ja raamatud muuseumile – sedamoodi ka õnneks läks.

Nii nagu säilikud kõnelevad inimese elust, annavad nad aimu ka isiku olmetingimustest. Silmitsedes kahjustusega materjali, meenusid mulle loetud tekstid Toomi elupaiku räsinud põlengute ja varguste kohta. Halvas seisus säilikuid kirjeldades tabasin ennast mõtlemas Toomi võimekuse üle luua nii kehvades elutingimustes. Arvo Mälberg on Kusta Toomi loojanatuuri iseloomustanud nii: „Hinnakem seda, et inimene hülgas kogu inimliku heaolu. Talle polnud tähtis toit, riietus, peavari ega mugavused, kogu ta elu oli pühendatud vaimsusele. Tema looming hajus. Ta ise ei võidelnud tehtu avaldamise eest.“[2]

Nõustun Mälbergiga selles osas, et loomistahe oli Toomil tõesti imetlusväärne, ja austan alati inimesi, kes julgevad oma rada kõndida, kuid vaadates olukorda realistlikult, siis on näha, kuidas majanduslik kitsikus piiras kirjanikku igast küljest. Mul on raske uskuda, et Toom ei hoolinud toidunappusest, külmast kodust või tagasilükatud käsikirjadest – ta püüdis hakkama saada võimaluste piirides. Isikukogusse kuuluvad kirjad ilmestavad kirjamehe sõltumist juhutöödest, abistajate headusest või toetusest. Viimasena mainitust moodustasin lausa eraldi säiliku pealkirjaga „Rahalise toetuse saamisega seotud kirjad August Toomingasele“. Püsiva sissetuleku puudumine ei tähendanud ainult raskusi riietuse, välimuse ja kodu eest hoolitsemisel, vaid ka võimetust järjepidevalt ajakirju välja anda, mis omakorda pidurdas kindla lugejaskonna tekkimist ja säilitamist.

Kui sulemehe ajakirjad on pälvinud siiski mingil määral tähelepanu, siis tema ilukirjanduslik looming on jäänud tagaplaanile. Kirju sorteerides jäi silma eitavate vastuste laviin, kui Kusta Toom oli oma proosatekste ja tõlkeid ajalehtede ning kirjastuste toimetustele saatnud, kuid erinevalt teistest oli Toomil võimalus anda loodud sõnakunsti edasi oma ajakirjade vahendusel. Mina aga puutusin Toomi tekstidega esimest korda kokku Tartumaa Muuseumi väljaantud trükise kaudu. Seda lugedes vaimustusin imekaunitest looduskirjeldustest, kus maalitakse tegelase silmade läbi avanev maastik. Kohe oli tajutav kirjaniku elu looduse rüpes. Üldise tegevusliini kõrval hakkab ümbruskond jutustama justkui omaette lugu, olemata lihtsalt taustakirjeldus. Toon öeldu illustreerimiseks näite Kusta Toomi jutust „Õnnetu kavaler“:

„Metsaalust katvate paluka- ja mustika lehtede ja õite keskelt paistsid siniste haruliste õitega tondikübarad, kaharate, tumesiniste päädega karuohakad ja lugematud sõnajalad, – mis küll ei õitsenud – jõe kaldal paistsid lugade ja rooheina keskel suurte, kollaste õitega veepinnal väänlevad vesiroosid ja noolsirgena roo keskel õõtsuvad valged jõelille nupud. Oja lookles lõputa, imelisi keerusid tehes läbi heinamaa, vulisedes vahutas ta kitsamail kohtil lepapõõsaste vahel, kuna ta mõnes kohas laiemaks, madalamaks paisudes jälle nagu laisalt tukkuma ja mõnulema jäi. Aga siiski tõttas ta salajase rutuga edasi, kuni ta jõudis järve sülle, milline kauguses sinakalt päikesehelgis läikis.“[3]

Loodusnähtuste kõrval portreteerib Toom enamasti iseennast ja endaga juhtunud sündmusi. Arhiivis on terviklikult säilinud romaani „Pool aastasada“ käsikiri, mis jõudis küll kirjastuste lauale, aga mitte sealt kaugemale. Kirjastus Eesti Raamat selgitab oma eitavat otsust nõnda: „[—] kirjastusel ei ole võimalusi selle trükkimiseks. Teos on oma sisu poolest liiga kitsas ja ei paku huvi laiemale lugejaskonnale. Pealegi on ta ka keelelt ja stiililt konarlik“ (5.09.1966). Loomingu Raamatukogu toimetaja tõstis küll esile käsikirja kultuuriloolist väärtust, aga nendib, et  „terviklikku kirjandusest ei ole nendest saanud“ (6.03.1967).

Käsitsi kirjutatud 245-leheline romaan kõneleb Adriani elust, kellele viidatakse veel kui „kellamehe pojale“. Lugu algab noormehe lapsepõlvest ja lõpeb vanuripõlvega. Tegemist on selgelt autobiograafilise tekstiga, milles Toom mängib Adriani kaudu läbi enesega juhtunud sündmusi: „Pärastises elus, kui Adrian meeliskles ja tuletas meele neid lapsepõlve esimesi aastaid, ilmusid vaimusilme ette read pisisündmusi ühetaolisest igapäevasest elust“ (lk 39–40). Samuti viitab romaani pealkirja valik soovile minevikku jäädvustada.

Käsikirja lugedes märkasin, kuidas erinevate tegelaste portreede vahele on põimitud ajaloosündmused, ent pikemalt neid lahti harutama ei jääda. Tähelepanu on pigem Adriani teega ristunud inimeste ja nende elude kujutamisel. Üllataval kombel on tegelaskonna omavahelist dialoogi väga vähe, seepärast avaneb ainult jutustaja vaatenurk kõrvaltegelaste olemusele. Argipäevaste seikade kõrval on välja toodud peategelase armastus kirjutamise ja muusika vastu. Teose arenemisel tabasin ennast nautimas, kuidas Toom jagab oma maailmakogemist. Eriti meeldis mulle teksti siirus, lugejale jagati samaväärselt nii peategelase kordaminekuid kui ka ebaõnnestumisi. Kirjatööga tegelemine pakkus Toomile võimalust eneseanalüüsiks.

Ehkki kõnealune romaan pole trükivalgust näinud, on Toomi puhul tegu omanäolise juhtumiga, kus autori kirjutisteni on säilinud otsene ligipääs tema ajakirjade kaudu. Huvitava uurimisobjekti moodustavad Toomi ilukirjanduslike tekstide kõrval tõlked ja mälestused, näiteks Esimesest maailmasõjast, ja reisikirjeldused. Kaldun arvama, et tolleaegses ühiskonnas anti Toomi kirjutatule hinnanguid, lähtudes pigem autori isikust kui tekstist endast. Eriti piiravaks sai nõukogudeaegne eesti kirjandusväli, kuhu Toom ideoloogiliselt ei sobitunud, ja seetõttu vajus tema looming unustusehõlma. See aga ei tähenda, et Kusta Toomi loometöö peaks jääma ka edaspidi „puude varju“, vaid see vajaks laiemat tutvustamist. Mina loodan väga, et nii ka läheb. Tänuväärses tõlgendamistöös saaksid uurijale abiks olla ERMi jõudnud arhiiviallikad.

Tahaksin nüüd lasta kõneleda kirjanikul enesel, jagades muutmata kujul katkeid romaanist „Pool aastasada“:

„Kellamehel oli teada kogu kihelkonna elanikud, kelledel raamatuid oli ja käis neid lugeda toomas, mida tuttavad ja sõbramehed muidugi ei keelanud. Nii luges ta koos pojaga mitmeandelisi põnevusromaane, uudisjutte ja ajalehti. Ajalehti tõi ta harilikult tuttavate omi, mis olid postiga poesse tulnud ja viis neid pärast läbilugemist jälle tagasi. Selles suhtes ei andnud Adrian talle järele, luges ja kus ta teadis raamatuid olevat, käis ta neid lugemiseks palumas. Mõned väiksed juturaamatud sai ta ühelt taluperemehelt, Hendriku Ruubelilt, Vilu Simunalt, keda kutsuti suure lõõriga Simunaks, sellepärast, et ta kange kisama oli, kus vähegi rohkem inimesi kogus ja kirikuõpetajale teravusi, isegi teotusi oskas ütelda ja kooliõpetaja Grossschmidtilt. See vana kirjanik oli tol ajal Raigaste küla kooliõpetaja ja temal oli aegajalt uusi raamatuid, kus tema enesegi luuletusi leidus.“ (Lk 44–45)

„Adrian asus Tartu, saatis talve mööda Tolstoi tänaval puumaja ärklitoas, tegi tõlketööd, kuid Gulliveri rändamised ja Dorian Gray kujutus, milledega ta paari kuuga toime sai, tulid kirjastustest tagasi. Külastas Tuglast, Ridalat, Veskit, Eiseni, Kampmanni. Kui suvi tuli, kuulis ta maal käies Koruste metsatihnikus elavalt Plankenilt, et männakändude maa seest välja kaevamise ja riita ladumise eest kenakest tasu makstakse. Paar suve töötas Adrian järveäärseis metsades, kuna tal korterist puudus tuli, hakkas ta koopaid kaevama, kuna ta küla saunades elamisest tüdines. Metsavahid tegid talle takistusi, ajasid koopaid kinni, talunikega oleks kord lugu võinud rüselemiseni minna. Ühel suvel hakkas ta Pühaste küla läheduses riigimetsas koguni maja ehitama, kuna seal inimesi harva liikus ja sai selle sügiseks nii kaugele, et seal elada võimalik oli. Oli talv ära elatud, juhtus kevadel õnnetus, maja läks põlema. Kuuma pliidi peal oli närusid olnud, need olid tuld võtnud ja kõrval oleva laudseina põlema ajanud. Tulesse jäid riiulil olevad raamatud, mida ta oli Petrogradist, Tallinnast ja Saksamaalt toonud. Maja palgid olid kuivad ja põlenud nagu küünal keset metsa, nagu järveäärne elanik Puurits pärast Adrianile rääkis. Adrian ehitas teise maja. Seal elutses ta paarkümmend aastat, köitis raamatuid, luges välismaiseid ajalehti – saksa, rootsi ja ingliskeelseid – samuti ajaloolisi mälestusi Rosenthali, Bienemanni, Bellegarde, Ignatjevi teostest.“ (Lk 200–202)

„Mõtelda ei olnud Adrianil õieti midagi muud, kui oma väiksete igapäevaste töödega toime saada. Mingisugust seltsi tal ei olnud ja ta ei igatsenudki seda, kui voodis lesides lakke vahtis, laua kõrval istudes aknast välja vaatas. Misjaoks tal seltsi? Vahest harva juhtus, et keegi koputas uksele, oli midagi asja, teed mööduja hõikas mõne sõna. Mingit seltsi tal ei olnud, tema tähelepanek oli kiindunud kirjanduse lugemisele. Luges poola kirjaniku „Labevèrtè“ Heyerdahli „Kon Tikit“, Jules Verne fantastilisi romaane, samuti pani ta tähele rotte, neid halle elukaid võis põrandal ja tolmuurgastes jooksmas ja hiilimas näha. Kust nad tulid või kus pesitsesid, seda Adrian ei teadnud, aga talvise külma puhul kogunes neid inimese elukohta. Alati pistsid nad koonud toanurkadest välja, jooksid, pikad sabad taga, põrandat mööda. Nad olid teineteisega harjunud, toaelanik ja rotid ning polnud neil kunagi põhjust, teineteist võõristada, karta.“ (Lk 224–226)

[1] Krista Aru. Üks kirg, kolm mõõdet. Peatükke eesti toimetajakesksest ajakirjandusest: K. A. Hermann, J. Tõnisson, K. Toom. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2008, lk 329.

[2] Arvo Mälberg. Kusta Toom. August Toomingas. Elukäik ja kirjanduslik tegevus. Tartu: Tartumaa, [1995], lk 9.

[3] Arvo Mälberg. Kusta Toom. August Toomingas. Elukäik ja kirjanduslik tegevus. Tartu: Tartumaa, [1995], lk 16. Algselt ilmunud ajakirjas Tõrvik nr 1–3, 1928, lk 6.