Kaspar Jassa, giid ja hobifotograaf

Olen kogu elu Tartus jalutanud. Igatepidi, edasi ja tagasi, üles ja alla. See on äärmiselt tore, aga mingil hetkel saab kõik tuttavaks ja hakkab korduma. Tekib vajadus kuidagi teistmoodi jalutama hakata.

Üks võimalustest on haarata fotoaparaat ja alustada pildistamist. See annab jalutamisele uue tähenduse. Võiks öelda, et juba ammu tuttavale teekonnale saab luua teistmoodi teekonna.  

Fotoga hakkasin ma tegelema 1990ndate teisel poolel. Mulle meeldis toona jaapani haikuesteetika. Hetke tabamine. Hetkes olemine. Hetke väljarebimine pidevast elu virvarrist. Hetke purgi sisse panek. Fotos oli see kõik olemas. Ja on võib-olla foto õigustus. 

Pikka aega ei olnud mul fotoaparaati. Aga siis õnnestus see mul suure vaevaga saada ja ma hakkasin pildistama. Suund oli võetud kunstfotole. Hakkasin Tartus ringi liikuma ja tegema fotosid nagu neid algajad fotohuvilised ikka teevad: romantilised loodus- ja linnavaated, vaikelud, huvitava välimusega  tüübid, sõbrad ja tuttavad. Õige pea tegin TÜ raamatukogus isegi väikese näituse. 

Korraks tundus, et foto on ennast minu jaoks ammendanud. 

Mulle on alati meeldinud jalutuskäigud. Ma olin neid aastaid teinud ilma kaamerata. Nüüd oli see mul aga järsku olemas ja ma hakkasin teda nüüd jalutuskäikudele kaasa võtma. Mis tähendas seda, et üsna tihti sai haaratud aparaat ja läbi selle ümbritsevat vaadeldud. Algas jalutuskäikude tegemine läbi fotoprisma.  

Algselt oli mul filmikaamera ja ma kaalusin iga hetke, et kas klõps teha või mitte. Film ja selle ilmutamine olid kallid, kulukas oli ka fotode väljaprintimine. Seetõttu oli iga liigutus raha ja „niisama“ pilte tuli vältida. Selles mõttes tundus majade niisama pildistamine lihtsalt raha raiskamisena. Sellel perioodil võtsin üles võib-olla kümmekond Tartu maja.  

Kui kätte saabus digitaalse foto ajastu, siis muutus kogu fotograafiline käitumine. Kõik on selle läbi elanud ja teavad, et nüüd võis hakata tegema sadu kui mitte tuhandeid klõpse. See andis võimaluse hakata tegema „niisama“ pilte, tundmata väga suurt muret, et kas midagi välja tuleb või ei tule. 

Rohkem kui 20 aastat olen ma mööda Tartut ringi kõndinud ja sadu majasid üles pildistanud. Vahele on jäänud pause, vahel on osad fotod kaduma läinud, aga tegevus pole siiski peatunud. Praegu tundub, et vajalikud fotod Tartust on lõpuks ära pildistatud ning projekt hakkab läbi saama. Protsessi käigus kogunes tuhandeid fotosid, mis on nüüd jõudnud Eesti Rahva Muuseumi kogudesse ning avalikkusele kättesaadavad.  

Väärib väljatoomist, et see on asjaarmastaja projekt. Selle taga pole professionaalseid teadmisi ega oskuseid, erilist süsteemi ega loogikat. Ka kaamerad on olnud juhuslikud. Ometigi on mul materjali saamisel olnud teatavad lähtekohad. 

Võiks öelda, et pildistamise esteetiliseks eeskujuks on mul olnud 20. sajandi esimese poole linnafoto. Ka objektid ise on suures osas 20. sajandi esimesest poolest. Ja ka õhustik taotleb olla sellest ajastust. Üksikutel fotodel kohtab autosid. Inimesi on vähe näha. Majad (kogus on tegelikult veel maastikke, poodide uksi ja igasugust muud materjali) on siin põhikangelased, kõike muud on pigem välditud. Põhimõtteliselt arhitektuurifoto, aga pildistatud ilma vastava tehnikata. 

Erinevatel aastatel ja aastaaegadel käisin ma maju (ja muud) jõudumööda pildistamas. Täpsemini sattusid nad mul ette. Nii pika perioodi vältel muutub kogu linn. Mõnda maja sai pildistatud mitukümmend korda, mõnda maja ei õnnestunudki pildistada. Mõni maja läks meelest, mõni maja lammutati. Näiteks võis maja ees alati seista auto. Näiteks võis olla liiga kontrastne vari. Või segasid peegeldused. Või tehti fassaadiremonti. Ma püüdsin tavaliselt pildistada maja eestvaates. Ja siis erinevate nurkade alt. Ja enamasti on need ehitatud kaua aega tagasi, väsinud välimusega. Miks? See on sihuke esteetiline hoiak. Päevinäinud majad on lihtsalt kuidagi ägedamad, omavad mingit iseloomu. Praegu korras olevate majade pildistaja tuleb kunagi siis, kui need omakorda väsivad. 

„Pildistamine?… See on imelihtne!“ Kunagi oli selline Heino Pedusaare õpik algajatele fotohuvilistele. Tuleb tunnistada, et fotograafiat õppinud pole ma elus mitte üks gramm. Aga praegu tahtsin viidata sellele hiiglaslikule tööle, mis mul toimus pärast seda, kui need tuhanded fotod tehtud said. Need tuli üle vaadata, võrrelda, kõlbmatud eemaldada. Siis lüüa arvutis tabelisse ehk siis iga pilt sünkroniseerida õige aadressiga. Nii et, mõelge, enne kui pildistama hakkate!     

Mulle tundub, et kogu see projekt on hästi vanaaegne. Isegi ajast ja arust. Praegu saaks ju lõigata Google Mapsist vastava maja välja, seda veidi töödelda ja pilt oleks plõksti käes. Või teeks AI ilma eelneva materjalita ära ükskõik, mis maja, ükskõik, mis ajastust, ükskõik, millises olukorras. 

P.S. 2022. aastast on käiku läinud uus projekt  – Eesti väikelinnade objektid. Sellest aga kunagi siis, kui projekt on enam-vähem lõpetatud ja Eesti Rahva Muuseumi kogudesse jõudnud.  

Väike pildigalerii Kaspari fotodest, kokku on selles seerias 5579 fotot.