Tiina Tael, Reet Mark, Ivi Tammaru

5. mail möödub 160 aastat Ants Laikmaa sünnist. Ta on meie professionaalse kunsti ja kunstielu alglätete juures olnud mees, kelle olulisus ei jää sugugi alla Johann Köleri omale. Kohaliku elu mõttes võib Laikmaad isegi tähtsamaks pidada. Kui Köleri koht tsaariõukonnas näitas igale poisikesele, kui kaugele võib talutarest ande, töötegemise ja vedamisega jõuda, siis Laikmaa oma ateljeekooliga pani „kaugele jõudmisele“ ise õla alla.

Ta asutas 1903. aastal Tallinnas oma ateljeekooli, kus õpetati kaasaja moodsaimat kunsti kõige edumeelsemate õpetamismeetodite alusel. Enne oma kunstikooli loomist õppis Laikmaa Düsseldorfis ja mujal Euroopas. Temaga Düsseldorfis õppimise ajal ja hiljem ametiasjus kokku puutunud Kristjan Raud on Laikmaad iseloomustanud kui liiga iseseisvat, väga arukat, kuid veidi kalki, türanliku iseloomuga inimest, kes seisis oma vaadete ja õpilaste eest nagu kalju.[1] Tema õpilane Lydia Vademan kirjeldas teda kui isalikku ja korrektset džentelmeni nii õpilaste kui ka modellide suhtes, peale selle veel mittesuitsetajat ja täiskarsklast.[2]

Laikmaa esimesed kuulsad portreed, nagu „Kaugelt näen kodu kasvamas“ (1903) ja Marie Underi portree „Mutti“ (1904), sündisid vahetult pärast naasmist. 1903–1906 avastas ta enda jaoks vanad rahvuslikud tekstiilid „lugemata mustritega“ ja hakkas neid koguma.[3] Ta võttis 1906. aastal korraldaja ja kunstnikuna osa esimesest eesti kunstinäitusest – ühesõnaga, sai eesti seltskonna ja vaimueliidi seas tuntud ning armastatud kunstnikuks. Paraku arreteeriti Laikmaa revolutsioonilise tegevuse tõttu 1907. aasta juunis, sest oli koos oma õpilastega aktiivselt osalenud 1905. aasta revolutsioonis, ning sunniti pagulusse minema[4]. Eestisse sai ta püsivalt tagasi alles 1913. aastal, elades vahepeal Soomes, Karjalas, Capril ja Tuneesias.

Neisse aastatesse jäi ka Ants Laikmaa osalus Eesti Rahva Muuseumi asutamises ja esimestel tegutsemisaastatel.

Ants Laikmaa suurt autoriteeti näitab see, et kui Jakob Hurda matusepäeval, 4. jaanuaril 1907 otsustati suurmehe mälestuse jäädvustamiseks luua muuseum, valiti ta 15-liikmelisse ettevalmistustoimkonda. Ka „Bergmanni Abiraha“ valitsus nimetas Laikmaa üheks 21 asemikust, kes valiti Eesti Rahva Muuseumi asutamiskoosolekul 1. aprillil 1909 (vkj) tegevliikmete kogusse. Kuigi Laikmaa viibis sel ajal paguluses, andis ta kirjaliku nõusoleku sinna kuuluda ning ERMi liikmete raamatust leiame tema nime juurest märkuse „eluaegne liige“ (ERM ArhI s 5).

Lisaks Laikmaale kuulus muuseumi asutajate ringi kunstnik Kristjan Raud, kellest sai ERMi vanavarakorjamise toimkonna juht. Mõlemat meest ühendas sügav vanavaraarmastus. Laikmaa oli 1896. aastal osalenud Jakob Hurda algatatud rahvaluulekogumisel ning saatnud ligi 240 lehekülge pärimust Läänemaalt.[5]

Laikmaa mõju ulatus asutamisdokumentidest kaugemale, jõudes vahetu kogumistööni. Kui 1909. aastal algasid ERMi vanavara kogumismatkad, läksid esimese nelja mehe seas välja kunstnikud Nikolai Triik ja Aleksander Uurits. On põhjust arvata, et kogumispisiku said nad just Laikmaa ateljeekoolist, mille ruume on kirjeldatud kui omamoodi Vana-Eesti asjade muuseumi.[6] Uurits oli Laikmaa üks esimesi õpilasi aastatel 1903–1906 ning ka Triik õppis seal mõned kuud 1905.–1906. aastal, ammutades meistrilt austust rahvapärandi vastu.

Laikmaa kogus ka ise ERMile vanavara. Nii andis ta 1909. aasta sügisel muuseumile üle 21 eset, mis olid kogutud Põlva- ja Harjumaalt, Keila, Jõelähtme ja Jüri kihelkonnast. Järgnevatelgi aastatel on Laikmaa täiendanud muuseumi kogusid, tähelepanuväärseim on vaibakogu Põhja-Eestist (A 312:1–20). Praegu on ERMi esemekogus 43 Laikmaa kogutud eset, mille seas on kirivöösid, vaipu, kaapotkleite, meeste vatte, koonlalaudu jm.

Kaaskiri asjadele, mille Laikmaa annetas muuseumile 1909. aastal. Eesti Rahva Muuseumi vanavarakorjajate kuludokumendid ja allkirjad 1909–1922. ERM ArhI:454

1911. aastal pandi alus ERMi kunstikogule, mida sai paraku rahapuuduse tõttu täieneda esialgu ainult annetuste näol. Ei jõutud ka üksmeelele, millist kunsti koguda, kas ainult vana – baltisaksa ja akadeemilist kunsti või ka moodsat, kaasaegset eesti kunstnike loodut. Laikmaa annetas sinna enda töid ning õhutas ka oma õpilasi seda tegema.

1913. aasta oli vanavara korjamise kõrgaeg. Samal aastal lubati Laikmaa Eestisse tagasi ja ta avas taas oma ateljeekooli. Jumalaette, tundsin enese (varem) just kui kammitsas olema. Nüüd olen alles 5 päeva käinud, aga hoopis teine elu, saan järsku aru, mida teen. Kõik on nii selge, nii arusaadav nii käegakatsutav. Ja see kõik tuleb õpetamisest. Tema juures võib ikkagi õppida õieti joonistama ja maalima, kirjutas Oskar Kallis. Taasavatud kooliga oli ühinenud meie esimese kunstirühmituse Vikerla (1917–1918) tuumik – Oskar Kallis, Aleksander Krims, Välko Tuul ja Aleksander Mülber. Loomulikult haarati ka nemad hoogsasse vanavarakogumisse kaasa. Kahjuks jääb selle tõendiks ainult Oskar Kallise kujundatud plakat ja eksliibriste kavandid, sest ametlikult on ERMile vanavara üle andnud ainult Ants Laikmaa.

Praegu ERMi kunstikogus Ants Laikmaa teoseid ei ole, need on üle antud Eesti Kunstimuuseumile, sealhulgas „Lääne neiu“ (1903) ja „Talumaja (Suitsutare Taeblast)“ (1917). Seevastu on ERMi kogus kaks Laikmaa õpilase Oskar Kallise pastelli: „Muhu noorik rahvariides“ ja „Muhu laut (ait)“. Et need on nii korjamisraamatus kui ka peakataloogis kõrvuti Laikmaa enda teosega, annab põhjuse oletada, et pildid on ERMile üle andnud Laikmaa. Samasugune kahtlus on ka teise Laikmaa õpilase Aleksander Mülberi puhul, kelle maal „Ait“ on samuti vastu võetud samal ajal kui Laikmaa maalid.

Üks põnev detail on seoses Ants Laikmaaga veel. Tema 1906. aastal mahalastud venna Bernhardi poeg Aleksander, kes oli sõjaväearst, annetas 1916. aastal ERMile Austria kuulipilduja, kahjuks kasutuskõlbmatu.[7] Seda kuulipildujat meie kogus küll enam ei ole.

Laikmaa tegevus Eesti Rahva Muuseumi juures jäi soiku, kui 1918 asutati ERMi Tallinna osakond, millest lõpuks kasvas välja Tallinna Eesti Muuseum, sellest omakorda aga Eesti Kunsti Muuseum (1925). Pärast 1919. aasta kunstinäituse haavavat kriitikat tõmbus Laikmaa igasugusest aktiivsest seltskondlikust ja kunstilisest tegevusest kõrvale, pühendudes oma rahvusromantilise maja ehitamisele Läänemaal.

Siiski ei piirdunud Ants Laikmaa tähendus Eesti Rahva Muuseumi jaoks vaid asutajaliikme rolliga või tegevusega esimesel aastakümnel. Tema pikaajaline mõju avaldus nii isiklikus pühendumises vanavara kogumisel kui ka suunates oma ateljeekooli õpilasi, kelles ta äratas huvi ja austust rahvapärandi vastu ja andis edasi kogumispisiku. Meistri eeskuju kandus läbi aastakümnete: kui esimestel kogumisretkedel 1909. aastal osalesid Nikolai Triik ja Aleksander Uurits, siis 1920. aastate alguses panustasid mitmed tema õpilased Muinasvarade päästetoimkondade töösse (nt Johannes Jans, Herman Halliste) ning 1935. aastal jätkasid seda liini Johannes Võerahansu joonistajana Saaremaa ekspeditsioonil ja Aleksander Tassa ERMi kunsti- ja kultuuriloo osakonna juhina.

Lõpetuseks kutsun kõiki üles üht vana filmi taasavastama. See on Mark Soosaare seni ainsaks mängufilmiks jäänud „Jõulud Vigalas“ (Tallinnfilm, 1980). Ants Laikmaad mängis seal suurepäraselt Jüri Arrak. Lisaks kutselistele näitlejatele näeb veel Linnar Priimäge, Omar Volmerit, Jaan Kaplinskit, Ain Kaalepit, Peeter Simmi ja Peeter Urblat.

 

—

[1] Lehti Viiroja. Kristjan Raua kirjad Paul Rauale ja Karl Eduard Söödile. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 1994. Lk 38.

[2] Lydia Vademan. Laikmaa juurest Roerichi juurde. – Mana nr 30, 1966. Lk 36.

[3] Tiiu Talvistu. Ants Laikmaa ja tema ateljeekool 1903–1932. Tartu: Tartu Kunstimuuseum, 1996. Lk 12.

[4] Samas, lk 11.

[5] Rudolf Põldmäe. Ants Laikmaa rahvaluulekogujana. – Kesknädal, 25. november1942.

[6] Wõhandu Hans. Laipmann ja ta kunstikool Tallinnas. – Olevik, 9. september 1905.

[7] Kairi Kaelep. Eesti Rahva Muuseum Esimese maailmasõja aastail. – Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat XLI. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2001. Lk 23.