Kerttu Palginõmm, kunstiajaloolane ja näituse “Meie rõiva värvid” üks kuraatoritest
Mida mina teha saan?
ERMi näitusele „Meie rõiva värvid. Kohalik ja kauge“ on vundamendi ladunud Euroopa Horisondi projekt Colour4CRAFTS. Kuigi näituse põhifookus on meie värvimistraditsioonidel ja rõivastel, tegeleb projekt Colour4CRAFTS testiilivärvimise probleemidega ka tänapäeva kontekstis. Projekti partnerid, nagu Leedsi ülikool, Helsingi ülikool või Prantsusmaa värviettevõte Pili, proovivad leida jätkusuutlikke meetodeid, mis leevendaksid tekstiilivärvimise keskkonnamõju.
Sünteetiliste värvide suur keskkonnamõju
Tekstiilide värvimine oli suuremahuline, intensiivne ja mürgine juba enne sünteetiliste värvide kasutuselevõttu 19. sajandil. Milles seisneb kiudude, lõnga ja kangavärvimise põhiprobleem? Kõige suurem murekoht on värvimiseks vajalik veehulk ja selles hiljem sisalduvad mürgised jäägid. Kemikaale kasutatakse mitmes etapis, et värv näiteks paremini kiule kinnituks. Ühed peamistest tekstiilieksportijatest on Hiina ja India.
Värvimisvabrik Shaoxing’is, Binhai tööstuspiirkonnas Hiinas. Foto: Lu Guang / Greenpeace 2012
Enamik värvimisest toimubki Euroopast kaugel Aasias, kus reovesi rikub jõevee kvaliteeti. Tihti me seda kõike ei näe, nii et me ei oskagi siin probleemi näha. Samal ajal ääristab Bangladeshis tekstiiliprügi jõeääri ja voolav vesi on värvunud punaseks või siniseks. See kõik jõuab lõpuks ookeani, kus mürgid kahjustavad omakorda vee-elustikku. Muidugi puudutab see samavõrra ka mageveekogusid.
Plasti- ja tekstiilireostus Ghana pealinna Accra lähistel Korle laguuni rannas. Foto: Kevin McElvaney, Greenpeace 2023
Reovees sisalduvad värvijäägid on sageli toksilised ja tekitavad terviseriski nii loomadele kui ka inimestele. Ühed tüüpilisemad on näiteks vähi teket põhjustavad ained. Kaugel kolmandates riikides võivad standardid olla hoopis teistsugused, kui meie sooviks, ja seetõttu on ette tulnud juhtumeid, kus pärast keemilist analüüsi kutsutakse kiirmoeketi rõivakollektsioon tagasi. Näiteks on Greenpeace mitu korda analüüsinud sedalaadi kollektsioone. Aastal 2012 oli programmis „Toksilised kiud“ uurimise all 20 ülemaailmset brändi (vaata lähemalt). Halvas mõttes jäi sõelale Zara, kelle rõivastest tuvastati kantserogeenseid värvaineid. Ettevõte võttis seepeale eesmärgiks toksilistest kemikaalidest loobumise 2020. aastaks. Analüüsid, mida on tehtud Aasiast tellitavale kaubale üldisemalt, on näidanud samasuguste ohtlike ainete olemasolu (vaata lähemalt).
Kangavärvimise innovaatilised lahendused
Colour4CRAFTSi partnerid on keskendunud just kõige olulisematele keskkonnamõju aspektidele, näiteks CO₂-heitele atmosfääri, fossiilsetest saadustest värvainete tootmisele ja suurele veekulule. Oluline on mõista, et palju vett on vaja ka loodusvärvidega värvimisel, samuti kasutatakse ka nende puhul teatud kemikaale, mida tunneme peitsainetena (nt maarjajää). Leedsi ülikool Suurbritannias on seetõttu välja arendanud nn ülekriitilise CO2 tehnoloogia, mille käigus kasutatakse loodusvärve ja, mis kõige tähtsam, see on täielikult veevaba. Eraldi aspekt on tegelikult loodusvärvide valgus- ja pesukindluse suurendamine, milles on edusamme teinud Helsingi ülikool. Sealne teadlane Chris Carr on samas õhku paisanud küsimuse, et kui me kasutame kiirmoodi ja loobume rõivastest ruttu, siis kas valgus- ja pesukindlus on üldse oluline (vaata lähemalt). Sellisel juhul saaksime nendega asendada kestvamad sünteetilised värvid.
Värviettevõte Pili on omakorda orienteeritud sünteetilise indigo asendamisele mikroobidega toodetud indigoga. Selle protsessi raames toimub samasugune käärimisprotsess nagu õlletootmises ja sel viisil toodetud indigot kasutatakse juba ökosõbralikus teksatootmises. Kui viia niisugune tootmise aga massiliseks, mõjutaks see ikkagi keskkonda. Seetõttu on innovaatilised protsessid sageli ikkagi nišile orienteeritud.
Prantsuse värviettevõtte Pili biopõhise indigoga värvitud niit
Kuidas me ometi saaks maailma muuta?
Kas lahendus on loodusvärvide kasutuselevõtmine? Nagu varemgi öeldud, on tõele au andes iga värvimisprotsess suurel määral reostav ja siin ei aita meid ka loodusvärvid. Suure veekulu või näiteks kemikaalidega seotud probleemid jäävad. Innovatsioon, mis võiks lahenduse tuua, ei jõua vahel majanduse toimimisloogika tõttu kasutusse. Uuenduslikud meetodid nõuavad lisainvesteeringuid, ei too nii kiiresti majanduslikku kasu või on puudu kommunikatsioonist ja turundusest.
Siiski on meil kõigil võimalik kaasa aidata ja see on tegelikult üpris lihtne. Probleemid saavad alguse ületarbimisest, täpsemalt kiirmoest, kus materjalid on kehvad, aga värvid vastupidavad. Riided kuluvad ruttu, mistõttu kogu aeg on vaja uusi. Materjale ja värve tulekski vaadata käsikäes. Samas on rõivaturul väga palju läbipaistmatust. Toote etiketil on küll märgitud tekstiilimaterjal, aga seal poe kunagi teavet värvide kohta, mis on tootja saladus. Meie ainus võimalus mängu muuta on tarbida vähem ja paremast materjalist tooteid, mis kestaks kauem.
Naturaalsetes, värvimata toonides riiete kasutamine on üks võimalus tekstiilitööstuse keskkonnamõju vähendamiseks. Vaade näitusele „Meie rõiva värvid. Kohalik ja kauge“. Foto: Berta Jänes
