Liisi Jääts, näituse “Meie rõiva värvid” kuraator

Näitustele üht või teist eksponaati ette valmistades teevad muuseumid sageli koostööd teiste valdkondade spetsialistidega. Näitusel „Meie rõiva värvid. Kohalik ja kauge“ oli mitu toredat koostööprojekti, aga sel korral kirjutan lähemalt sellest, kuidas jõudis sinna reservtrükitud mustriga ja indigoga värvitud rätiku teema.

ERMi kogust näitusele esemeid valides jäid silma kolm riideeset Läänemaalt. Esiteks linane rätik Lihula kihelkonnast, mille kummalegi küljele on trükitud eri muster, teiseks täpselt samasuguse kahepoolse mustriga rätik, mis on kogutud naabruses asuvast Kirbla kihelkonnast, ja kolmandaks liistik ehk naiste vest Lihula kihelkonnast. Sama muster, mis on rätikute ühel küljel, on ka Lihula liistiku voodrikangal. Rätikud on tõenäoliselt valmistatud 1870. aastatel. Liistikut kanti 1887. aastal pulmarõivastusena osana, mis tähendab, et voodrikangas on tehtud enne seda aega.

Kuna kõik kolm eset on kogutud samast piirkonnast, tekkis oletus, et nende kangas trükiti samas töökojas. Võimalik, et see asus kuskil Lihula piirkonnas, aga täpsemaid andmeid kahjuks pole.

Kangad, millel on tumesinisel põhjal valge muster, olid 18.–19. sajandi Euroopas hästi populaarsed. Eestiski on selliseid väikestes töökodades trükitud, viimati veel 20. sajandi esimestel kümnenditel. Siniseks värviti need indigoga, muster kanti kangale käsitsi trükipakkudega ja nn reservtrükimeetodil.

Tahtsime näitusele välja panna rätikud ja liistiku ning tutvustada viisi, kuidas niisuguseid trükikangaid 19. sajandil valmistati. Sellest mõttest kasvas välja tore koostöö Peipsimaa Pärimuskeskusega. Sealses Sinilniku töökojas toimetavad Õnne Uus ja Pavel Varunin. Õnne Uus on tekstiilikunstnik ja käsitöökoolitaja, kellel on pikk kogemus taimse indigoga värvimisel ja reservtrükitehnika kasutamisel. Pavel Varunin on illustraator, kirjanik ja ikooninikerdaja, kes on Sinilniku töökoja jaoks trükipakke valmistanud. Pöördusime nende poole palvega meid näituse tegemise juures aidata.

Valisime trükkimis- ja värvimisprotsessi tutvustamiseks selle rätikumustri, mis kordub liistiku voodril. Mustri tegemiseks on kasutatud kahte trükipakku: üks serva- ja teine keskväljamustri jaoks.

Kuna ajaloolised trükipakud pole säilinud, siis valmistas Pavel Varunin rätiku mustri põhjal uued. Selleks, et trükipakud saaksid õiges mõõtkavas ja jäljendaksid ajalooliste kangaste mustrit täpselt, joonistas üks näituse kuraatoritest, Age Raudsepp, kõigepealt rätiku mõlemad mustrid täpselt maha.

1:1 mõõtkavas joonised valmisid originaalrätikute mustri põhjal. Autor: Age Raudsepp

Servamuster trükipakul ja kangal. Trükipakul on lehtede ja õite kontuurid puidust käsitsi välja voolitud. Lehtede ja õite sees on peened messingist tihvtid, millest jääb kangale täpiline muster. Trükipakk: Pavel Varunin. Foto: Berta Jänes

Rätiku keskosa muster trükipakul ja kangal. Trükipaku muster on moodustatud üleni messingtihvtidest. Trükipakk: Pavel Varunin. Fotod: Berta Jänes

Õnne Uus valmistas näituse jaoks rätikud, mis illustreerivad reservtrüki etappe. Valge puuvillase või linase kanga pinnale kanti trükipakuga spetsiaalne vaap: pakk kasteti vaaba sisse ja sellega vajutati kangale muster – eesmärk oli hoida vaabaga kaetud kohti värvumast. Järgmiseks kasteti kangas indigolahusesse. Pealtnäha oli nüüd kangas üleni tumesinine, kuid pärast vaaba maha pesemist tuli esile kena valge muster sinisel põhjal.

Reservtrüki etapid:

vaabaga trükitud kangas, indigoga värvitud kangas vaabaga, valmis kangas, kust vaap on eemaldatud. Kangad: Õnne Uus. Fotod: Berta Jänes.

Aitäh Pavelile ja Õnnele selle koostöö eest!