Tekst: Liis Luhamaa, näituse „Meie rõiva värvid. Kohalik ja kauge“ kuraator 

Paakspuu on Eestis laialt levinud põõsas või väike puu. Seda tunneb läikivate, sileda servaga lehtede ning marjade järgi, mis on algul rohelised, seejärel punased ja küpsena mustad. Paakspuul on rahvakeeles palju nimetusi, teda on kutsutud muu hulgas paksipuuks, pahaspuuks, veripuuks ja kitsetürnapuuks. 

Paakspuulehtedega on värvitud kollast, marjadega kollast, rohelist ja lillakat ning koortega kollaseid ja pruune toone. Eesti arhiivides leidub aga teateid paakspuukoortega punase värvimisest. Nendega olevat punaseks värvitud lõngu nii triibuseelikutele, meeste vestikangastele kui ka kirivöödele. 

Kuidas sai kollakaspruuni värvi andvast puukoorest punast? Kas vanad üleskirjutused on ebatäpsed või on värvimisõpetusest puudu mõni oluline osa? Lahendus peitub esmapilgul üsna ebatõenäolises juhises – enne värvimist tuleb paakspuukoored mädanema panna. 

Koored aia äärde nõgestesse

Kõige üksikasjalikum paakspuukoore mädandamise kirjelduse pani 1903. aastal Äksi kihelkonnas kirja dr Paldrock, kes saatis selle Jakob Hurdale:

„Kewade, mahla ajal, kui puude koor lahti on, korjatakse kitse türnapuu (paakspuu) koori ja pannakse niiske kohta (aija veerde, nõgestesse) paari nädali päele mädanema.“

Seejärel tuli koored kuivatada, väikesteks tükkideks tampida ja vees keeta. Lisati maarjajääga peitsitud lõng ning keedeti edasi, kuni see muutus „pruunikas punaseks“. Teate saatja dr. Paldrocki sõnul ei pidanud värv olema eriti ilus, kuid sobis kudumisel teistele värvidele jooneks kõrvale.

Teistes kirjeldustes, mis kogutud Jürist, Koselt ja Varblast, jäeti koored terveks talveks maa peale või pandi mulla alla ning värviti nendega järgmisel kevadel. Allikad ei kirjelda kõiki üksikasju, kuid eri paigust kogutud teadetes kordus sama põhimõte: punase saamiseks tuli koor jätta niiskesse keskkonda lagunema. Seda, kas see tõesti toimis, sai kontrollida ainult kirjeldatud töövõtet uuesti läbi tehes.

Kas mädanenud koor värvib tõesti punaseks?

Alustasingi rahvusvahelise ajalooliste tekstiilivärvide projekti Colour4CRAFTS raames 2023. aasta suvel paakspuukoorte mädandamise katsetega.

Mõned kogutud ja kuivatatud koored jäi võrdlusmaterjaliks, osa panin võrkkottidesse ning jätsin kaheks kuni neljaks kuuks kas maa peale või kaevasin umbes 10 cm sügavusele mulla alla. Selle aja jooksul koored tumenesid, läksid hallitama ning muutusid pehmeks ja kiuliseks. Maa all olnud koored lagunesid rohkem.

Värvimisel selgus, et arhiivikirjeldused vastasid tõele. Kuivatatud koored andsid kollakaspruune toone, mädandatud koortega sain aga erinevaid punaseid. Tooni mõjutas kõige rohkem mädandamise kestus.

Hilisemad katsed näitasid, et koori ei pea tingimata terve talve väljas hoidma. Maa all hakkas ilus punane toon tekkima juba umbes kahe ning maa peal nelja nädala möödudes. Tulemust mõjutavad siiski niiskus, temperatuur, pinnas ja muud keskkonnatingimused. Paakspuupunane oli huvitav veel seetõttu, et selle saavutamiseks ei olnud vaja lõngu enne maarjajääga peitsida.

Miks mädandamine värvi muudab?

Paakspuukoore peamised värvained kuuluvad antrakinoonide hulka. Värskes koores on suur osa neist seotud suhkrutega, ent lagunemise käigus need vabanevad ja suureneb punast andva emodiini sisaldus. Seda kinnitasid ka keemilised analüüsid: mida punasem oli lõng, seda enam leidus selles emodiini.

Arhiivis kasutatud sõna „mädandama“ oli seega üllatavalt täpne. Lagunemine muutis koore keemilist koostist ja värviomadusi. Järgmine küsimus oli, kas sellise värviga lõngu on säilinud ka ERMi kogudes hoitavates tekstiilides?

Kas paakspuupunane on ERMi kogudes säilinud?

ERMi kogudes leidus kaks eset, mille legendid näisid paakspuupunase kasutamist kinnitavat. Peetri kihelkonna triibuseeliku ERM 13475 puhul on nimetatud tumedat paakspuupunast. Martna kirivöö ERM 10057 legend ütleb: „Värvid: potisinine ja paksipuu punane (värvitud paksipuu koortega).“

Keemiline värvianalüüs andis aga teistsuguse vastuse. Peetri triibuseeliku punased lõngad olid värvitud Lõuna-Ameerikast imporditud brasilipuu ja košenillitäidega, Martna kirivöö punased lõngad brasilipuuga. Seega ei ole ERMi kogudest seni kindlalt tuvastatud ühtegi paakspuupunasega värvitud eset. Alles on arhiivikirjeldused ning nüüd ka nende põhjal valmistatud võrdlusmaterjal.

Paakspuupunane näitusel „Meie rõiva värvid“

Paakspuupunase lugu näitab, et ebatõenäolisena tunduva arhiivikirjelduse tõepõhja tasub kontrollida vana töövõtet järele proovides. Mädandatud paakspuukoort, paakspuupunaseid lõngu ja paakspuuga värvimise võtteid saab oma silmaga aga vaadata näitusel „Meie rõiva värvid. Kohalik ja kauge“, mis on ERMis avatud kuni 30. augustini 2026.