Indrek Jääts

Kevadel võttis Eesti Rahva Muuseumiga ühendust Ann Fienup-Riordan, tuntud ameerika kultuuriantropoloog, kes on juba aastakümneid uurinud Alaska lääneranniku põliselanikke. Varem nimetati neid eskimoteks, nüüd kasutatakse omanimetust jupikid (ingl Yup’ik). Ann oli koostamas ülevaadet maailma muuseumides leiduvatest jupiki kogudest ja soovis teada, kas meil on selle rahva asju. Teda huvitasid just Alaska jupikid, mitte Siberi jupikid või Alaska inuitid, rääkimata nende keelesugulastest aleuutidest.

Asusin olukorda kaardistama. Esmalt vaatasin Eesti Muuseumide Veebiväravast (muis.ee). Asju, mille päritolukohaks on märgitud Alaska, on meie C-kogus (maailma rahvad, varem võõrrahvad) päris palju, kokku 83. Põhiliselt pärinevad need 1923. aastal ERMi deponeeritud Õpetatud Eesti Seltsi kogust (C 1) ja Alexander Theodor von Middendorffi kogust (C 2). Viimane päästeti 1920. aastate algul osaliselt rüüstatud Hellenurme mõisast, kahjuks ilma kataloogita, kui seda üldse kunagi oligi. A. T. von Middendorff ise Alaskal ei käinud, kuid tema sugulane Vladimir von Middendorff töötas aastail 1848–1856 Novo-Arhangelskis (Sitkas) magnetilise observatooriumi juhatajana ning huvitus muuseas ka kohalikest rahvastest (eeskätt tlingititest ja haidadest).

Mõlema kogu esemete legendid on paljudel juhtudel väga napid ja ebamäärased, rohkelt on oletusi, vähe täpset ja kindlat teadmist. Mõne asja kohta on öeldud, et see pärineb tlingititelt või aleuutidelt – need jätsin enamasti kõrvale. Aga leidub veel omajagu esemeid, mis on väiksema või suurema kindlusega omistatud eskimotele või mille puhul pole rahvast märgitud. Nende ülevaatamiseks õpetasin kirja teel Annile MuISi kasutamise selgeks, samm-sammult.

Ann vaatas meie asju ja arvas, et kuigi mitmed Middendorffi kogus olevad harpuunid ja muud esemed võivad vabalt olla kuulunud jupikitele, ei saa seda ainult fotode põhjal kindlalt väita. Jupikite ja nende naabrite materiaalset kultuuri hästi tundev inimene võiks neid uurides ehk selgusele jõuda, aga nende mõne asja pärast ei hakka keegi muidugi teiselt poolt maakera spetsiaalselt kohale sõitma. Ühe sõelale jäänud asja kohta väitis Ann kindlalt, et see pärineb tlingititelt. Tegemist on õmblustarvete kotiga (C 1:147), mille MuISi andmeil valmistasid aleuudid. ERMi peakataloogi järgi saadi see Ameerika looderannikult. Peakataloogi ja MuISi andmed ei lange alati kokku. Peakataloogis on infot sageli enam kui MuISis, aga samas puuduvad sealt hiljem lisatud teabekihid.

Ühe eseme (C 1:357) kohta ütles Ann kohe üsna veendunult, et see on jupiki päritolu. MuIS on siin napisõnaline: „Eskimote peakate Loode-Ameerikast.“ Lisainfo lootuses vaatasin taas peakataloogi ja tõepoolest – lisaks eseme kirjeldusele võib sealt lugeda järgmist: „Müts on pärit Loode-Ameerikast, Alaskast. Kwikpagmiut-eskimode suguharu omandus. Sarnane müts on pildistatud Buschan, Illustrierte Völkerkunde I (Einführung Amerika, Afrika) Taf III-12. Õ.E.S kogudest (Õ.E.S nr. 1245).“

Georg Buschani raamatu tiitelleht ja tahvel III. Foto: Indrek Jääts, 2026.

Siit sai edasi minna. Esiteks otsisin välja mainitud raamatu – Georg Buschan, „Illustrierte Völkerkunde in zwei Bänden, I“ (Stuttgart, 1922). See on ERMi raamatukogus olemas. 1920. aastail, kui tollane kolleeg käsitsi peakataloogi kirjutas, oli see raamat veel üsna uus ning selle tahvlilt III („Eskimote jahi- ja kalapüügivahendid“) leidis ta väikese mustvalge foto peakattest, mis on ÕESilt saaduga tõesti päris sarnane. Tahvli all on kirjas: „Kwikpagmiut (Alaska)“ ja et esemed on hoiul Berliini Etnoloogiamuuseumis (Museum für Völkerkunde). Wikipediast sain teada, et Kuig-pak on Yukoni jupikikeelne nimetus. Jõgi-suur, kui tõlkida sõna-sõnalt. Kwikpagmiut tähendab niisiis Suure Jõe (Yukoni) inimesi, ühesõnaga jupikeid.

Aga kuidas see peakate Eestisse jõudis? Selle kohta lootsin teavet saada ÕESi kataloogist, millele ERMi peakataloogis viidatakse. ÕESi kataloogi leidsin mõningase otsimise peale Rahvusarhiivist. Antiquitäten aastaist 1839–1881 on säilikus EAA.2569.1.47 ja Ethnographie 1882. aastast alates säilikus EAA.2569.1.48. Tegemist on vanaaegse saksakeelse käsikirjaga, mis kohati päris raskesti loetav. Transkribuse ja hea kolleegi abiga muukisin teksti siiski enam-vähem lahti. See väidab, et peaehe (Kopfschmück) pärineb Sitka saare kološšidelt (Koloschen) ning jõudis ÕESi kogusse aastal 1877 doktor Behse ja härra Scholvini vahendusel.

Vaata pilti täissuuruses. Info eseme nr 1245 kohta ÕESi kataloogis (RA EAA.2569.1.47, leht 52). Foto: Indrek Jääts, 2026.

Oot-oot, kološid on ju tlingitite vana nimetus vene ja saksa keeles (колоши, Koloschen). Sitka (õieti Baranofi) saar oli tõesti osa nende asualast, kuid jupikite maast jääb see pea 2000 kilomeetri kaugusele. Miski siin ei klapi.

Doktor Behse isik õnnestus mul kindlaks teha. Baltisakslane Gustav Behse (1826-1865) õppis aastail 1845–1850 Tartu ülikoolis arstiteadust ja astus pärast doktorikraadi saamist (1852) Vene-Ameerika kompanii teenistusse. Algul töötas ta laevaarstina, hiljem paikse tohtrina Sitkas. Tema selle peakatte ilmselt kaasa tõigi. Mis asjaoludel see doktor Behse kätte sattus, on teadmata. Hiljem elas ja töötas ta mitmel pool Lõuna-Venemaal. ÕESi kogusse jõudis eksootiline ese aga kellegi härra Scholvini vahendusel, tükk aega pärast koguja surma.

Ann jäi endale kindlaks – peakate kuulub jupikitele, mitte tlingititele. Samasuguseid leidub mitmes Euroopa muuseumis. ÕESi kataloogi teave on niisiis ilmselt ekslik. Asjade puhul, mis jõudsid Eesti muuseumidesse pikki ja kaudseid teid pidi, pole sellised vead kahjuks haruldased. 1920. aastatel ERMi peakataloogi koostanud inimene sattus imekombel Saksamaalt saadud raamatust pärit fotole ja viis otsad õigesti kokku, ei hakanud vana viga kordama.

Acaluq eestvaates. Foto: Berta Jänes, 2026.

Acaluq tagantvaates. Foto: Berta Jänes, 2026.

Taustainfoks saatis Ann mulle väljavõtte oma raamatust „Yup’ik Elders at the Ethnologisches Museum Berlin: Fieldwork Turned on its Head” (University of Washington Press, 2005, lk 204–207). Sealt lugesin, et tegemist on painutatud puidust mütsiga (acaluq). Jupiki jahimehed kasutasid selliseid peakatteid jääl või maismaal külitavate hüljeste küttimisel. Sellest ka paralleelnimetus ugtarcuutet, mis lähtub sõnast ugtaq – jääpangal lebav hüljes. Jah, neil on selle kohta eraldi sõna. Vahel kaeti müts õhukese valge savi kihiga, et lume ja jää taustal paremini märkamatuks jääda. Mütsinokk kaitses silmi nii ereda päikese, vihma kui soolaste veepritsmete eest. Samuti aitas see koondada ja paremini kuulda nõrku helisid, sarnaselt kõrvalesta taha tõstetud peopesale. Kuklasse kinnitatud suletutt muutis kajakis sõudva küti eemalt sarnaseks ulpival palgil istuva linnuga. Tõenäoliselt on tegemist aulisulgedega. Lisaks praktilistele funktsioonidele oli acaluq’il ilmselt oma roll ka jahimaagias. Seda kandev kütt muutus kuidagi merikajakaks …

Acaluq’i ehtiv morsapea. Foto: Berta Jänes, 2026.

Acaluq’i valmistamiseks pehmitati õhukest puitu esmalt kuumas vees ja nõeluti siis kukla kohalt kokku kas loomakõõluste või lõhestatud taimejuurtega. Foto: Berta Jänes, 2026.

Selliseid peakatteid, ehk tavalisest uhkemini kaunistatuid, kandsid ka jupiki ravitsejad ehk šamaanid (angalkut, ainsuses angalquk). Mütsinokale kinnitatud morsakihvast nikerdatud morsapead ja kajakanokad võisid kujutada nende sõnumitoojaid või abivaime. Kuna ERMis hoitav acaluq on üsna uhke, siis ei saa välistada, et see kuulus kunagi mõnele angalkut’ile.

Jupiki vanemad Andy Paukan, Wassilie Berlin ja Paul John proovivad Berliini Etnoloogiamuuseumis (Museum für Völkerkunde) pähe painutatud puidust peakatteid Yukoni jõe alamjooksult. Foto: Ann Fienup-Riordan, 1997.

Muuseumikogus leiduvate vanade ja halvasti dokumenteeritud esemete päritolu uurimine on väga põnev, aga võtab samas ka kõvasti aega ja energiat. Veidi õnne on muidugi alati suureks abiks. Antud juhul on tulemused üllatavalt head. Teame nüüd, et meie kogus on autentne jupikite acaluq, pealegi veel üsna muljetavaldav eksemplar. Teame, kes ja millal selle kogus. Tänu koostööle Alaskaga saime ülevaate eseme otstarbest ja tähtsusest jupikite kultuuris. Asja saaks ka edasi uurida, aga selleks korraks tõmban omalt poolt joone alla. Kes soovib, võib jätkata.