Tiina Tael, ERMi peaarhivaar

Juhuslik leid Eesti Rahva Muuseumi arhiivist, kodutütre Anna Repäni 1939. aastast pärinev salmialbum, on kui pilguheit aja- ja hingepeeglisse, kus värsside ja joonistustega peegeldatakse noorte siiraid tundeid, sõprust, armastust, ustavust isamaale. See ajendas sõbrapäeva ja Eesti Vabariigi aastapäeva eel tutvuma teiste sarnaste salmikutega, mida kogunes mitmest kogust 40 ringis – vanim aastast 1881, uusim 1983. Salmikud on muuseumisse jõudnud eri teid pidi, mitmed neist 1995. aasta mälestuste kogumisteemaga „Kool ja koolielu“, mil palusime kirjasaatjatel kirjutada ka salmikute pidamise traditsioonist. Mõned salmikud on muuseumisse tulnud pagulasteemaliste mälestustega, teised teiste arhiivkogudega ning kolm salmikut lisandus läinud aastal Vesta Saare võistlustööga „Kooliaeg ja sellele järgnevad klassi kokkutulekud. Salmikud“.

Eelnevad kolm illustratsiooni on pärit Anna Repäni salmikust. ERM KV Am 1113.  

Kui 19. sajandil olid salmikute pidajateks pigem noormehed ja neiud, kes kogusid neisse luuletusi ning sügavmõttelisi aforisme, siis 20. sajandil muutus see traditsioon eeskätt noorema kooliea tüdrukute pärusmaaks. Tavaliselt alustati salmiku täitmist neljandas-viiendas klassis, kui kirjutamine oli juba korralikult selge. Mälestusalbumit usaldati täitmiseks vaid valitud ringile: parimatele sõpradele, klassikaaslastele,  vahel vanematele ja õdedele-vendadele, mõni julgem ka õpetajatele.

Poiste kätte salmikuid eriti ei antud, sest tüdrukud kartsid, et nad võivad lehed katki rebida või albumi ära sodida:

Armas salmik, vaata ette,

et sa ei satu poiste kätte.

Poisid need ei mõista nalja,

rebivad su lehed välja.

Nii mõnegi salmiku sisekaanelt võis lugeda sellist lihtsat salmi niisamuti nagu klade lõpus olevaid ridu „Kes kõige lõppu kirjutab, see kõige rohkem armastab“. See armastusavaldus tuli ikka mõnelt kooliõelt. Poistel salmikute vastu huvi eriti ei olnud, nemad kogusid pigem lorilaule ja anekdoote. Kui tüdrukute kirjutatud salmid olid romantilised, siis poiste kirjutatud read olid mängulisemad, sisaldades huumorit, isamaalisust ja rahvuslikku uhkust ning tõsist elutarkust:

Kui sa kõnnid roosi aias

ära ole musu maias,

sule suu ja hoia käed

kui sa kena neidu näed.

 

Kes haarab angerjat sabast ja naisi sõnust,

ükskõik kui tugevasti ta ka ei hoiaks,

tal pole lõppeks midagi peos (Logan)

 

Elumere tuhande mastiga

noorus hõisates sõuab.

Ainsalt, päästetud paadiga

hallpea rannale jõuab.

 

Kivist jääb ase,

puust känd

ja inimesest mälestus.

 

Ela eestlasena, kasva kangelasena,

sirgu isamaa ärksaks loojaks.

Pühenda oma mõistus ja mõte Isamaale, kui võid!

Ma viha kimbu köidan sull

sauna minekuks ja sinna sisse

peidan paar karu ohakad kui

vihtlema läheb Loreida siis

karjub ai aii kust pagan

viha sisse see karu ohak sai.

 

Sa supled minu õnne sees

kui siga nisu põhu sees,

sulle soovin kirpa lutikaid

ja sadajalgseid satikaid.

Tindipott ei enam luba,

pliiats ütleb küllalt juba.

ega see siis pole ime

kui kirjutan veel ainult nime.

 

Nii palju õnne Soovin sul

kui kuke sabas sulgi on

ja nõnda palju lunastust

kui kuke naisel kannatust.

Nende salmide puhul ei tea, kas kirjutajateks olid poisid või tegid sõbrad vimkasid, kirjutades salmikutesse tollal populaarseid vemmalvärsse. Ka järgneva humoorika ning veidi sünge nõia ja musta kassiga pildilt võib välja lugeda krutskit.

Salmikute üks kesksemais teemasid oli sõprus, värsid varieerusid lühikestest soovidest sügavmõtteliste elutõdedeni. Levinuimaks salmiks oli „Kolm sõna sulle, jää sõbraks mulle“.

Nende lihtsate ridade kõrval jagati salmikutes ka palju mõtlikumaid õpetussõnu ja sügavmõttelisi elutõdesid, mis varieerusid vastavalt kirjutajale ja ajastule. Sõpruse leidmise ja hoidmise kohta märgiti sageli, et „sõpru leiab see, kes oskab ise sõber olla!“, ning rõhutati selle vankumatust tõdemusega, et „õige sõprus elab ennem üle surma, kui lahkumineku“. Sõprust sümboliseeriti kui lakkamatut valgust – „sõprus on kui päikene, mis iialgi ei looju“ – ning usuti, et just ühine „mälestus on kuldne lüli raudses eluketis“.

Eri aegadel on olnud populaarsed salmid, mida kohtab nii sõjaeelse põlvkonna kui nende laste ja lastelaste salmiraamatutes:

Ela ilmas kui lind,

pea meeles ka mind,

et sul on üks sõber,

kes armastab sind.

 

Kui ükskord koolist lahkume

ja eluteele astume,

siis mälestuseks jäägu see –

et ikka sõbrad olime.

 

Vähe tähti taevas udurikkal ööl,

veel vähem õigeid sõpru on leida eluteel.

 

Oksal laulis väike lind,

sundis kirjutama mind

oma väikse sõbrale,

kes nii armas minule.

Nende lihtsate salmikeste kõrval on mõtlikumaid värsse ja mõtteteri, kus antakse nõu sõpruse hoidmiseks, ka hoiatusi ja õpetussõnu:

Ära iial purusta sõpruse niiti,

sest kuigi ta sõlmitakse, jääb sisse sõlm.

 

Tulgu kurbus, viletsus, vanadus ehk mure.

Kooliaja mälestus elades ei sure.

 

Otsi õiget rõõmurada

väike, armas sõbrake,

neid on ilmas mitusada,

kõik ei kõlba sinule.

 

Maalitud lilledel lõhna ei ole,

sunnitud sõprus on südamel kole.

 

Karda sõpra, kes nii sala,

nagu sügavuses kala…

põues aga oda kannab..

 

Isiklikumad on sissekanded, kus on ridadesse on põimitud sõbra nimi või on talle pühendatud omaloominguline luuletus:

 

Ilus oled isamaa,

oma kuusemetsaga,

ilusam veel, Leili, sa,

oma koolikleidiga

Koolitüdrukute salmikutes on romantika ja armastus alati aukohal olnud, peegeldades nende unistusi ja nende siseilma õrnemaid tahke. Nooremate kirjutised on tihti kelmikad ja mängulised:

Eesel kahe kuhja vahel murrab oma pead,

kummast kuhjast heinu süüa, mõlemad on hääd.

nii ka Anne oma elus murrab oma pead –

kumba  poissi armastada, mõlemad on hääd.

 

Sa seisad minu südames

kui kala mere lainetes.

Sa vilgud minu mõtetes

kui ööbik pärnalehtedes.

 

Kui sind piinab armuvalu

ja sa ei saa magada,

siis võta kohe paljajalu

ja pane toast lõikama.

Tihti on salmidele lisatud illustratsioon: südamed, lilled või romantiline maastik, kaunid daamid ja printsessid. Joonistused on tehtud värvipliiatsite või vesivärvidega, mõnikord on kasutatud ka vesipilte või  väljalõikeid postkaartidelt. Väga hinnatud olid need klassikaaslased, kes hästi joonistasid – nende poole pöörduti just sooviga saada albumisse kauneid illustratsioone.

Suuremate tüdrukute salmikutes jäävad illustratsioonid harvemaks, aga joonistatud süda on jätkuvalt üks armastatuimaid ja tähendusrikkamaid motiive. Sissekanded on tõsisemates toonides alustades lühikeste triaadide ja mõtteteradega „usu, looda, armasta!“, „rooste „sööb“ rauda – armastus südameid“, „armastus ei väsi iialgi“,“ armastus on kuldredel, mida mööda süda taeva (põrgu) kõnnib“, armastus on kui klaas, mida purunedes keegi ei suuda parandada“, lõpetades sügavamõtteliste salmidega.

Ütle sõber, mis on elu?

Ütle, mis on armastus?

Elu – see on ainult valu,

armastus on unistus!

 

Ma palun, et kõik ohakad,

mis eluteel sul leiduvad,

võiks katta kalli armastus,

mis suur kui mere sügavus.

 

Tasa elus, tasa valus,

tasa vaikselt kannata.

Tasa hõiska õnnesüles,

tasa, tasa armasta!

 

Ära otsi ilma ilu,

see on tihti väga vilu.

Otsi südant, mis on truu,

muidu oled õnnetu!

 

Süda see on meri, mil sada sügavust,

mis peidab oma põues küll tuhat saladust.

Küll mässav meri vaikib,

laev randa jõuab viimati.

Ei vaiki süda iial,

ta mässab elu lõpuni!

 

Arm ja truudus kuldne pide,

kallim ühenduse side,

ainsaks seltsiks neid su eele

soovin ma su eluteele.

 

Armastus on külm ja pime,

nagu kotist läbi mine.

Ots on kinni, teine lahti,

armastus käib salamahti.

 

Oh ei ole süda rahul,

kui ei iial leia sa

ühte hinge, keda ilmas

südamest võid armasta.

Selles Samara eestlase 1942. aasta salmialbumis on Teise maailmasõja karmist tegelikkusest hoolimata nooruslikku mängulisust kelmikate soovidega. Märksa romantilisem on venekeelne salm „Te olete kaunis kui roos, kuid ühe erinevusega: roos närbub pakase käes, Teie veetlus – mitte kunagi!“ Sõjaaja salmikutesse on tulnud küll tumedamaid toone armuhaavade ja südamevaluga, isamaalikkust, võitlusvalmidust ja „elu on üürike“ tunnistamist, ent nende romantiliste ridadega väljendati ka igatsevat hingeelu.

Ei me päevi aja karmus iial varjutada saa,

kõik me nooruslikud armud pärib kallis kodumaa.

Nagu täht see tunne meid,

valgustab ka mureteid.

 

Valusad on armu haavad,

kui nad südamesse jäävad,

seal nad seisavad kaua, kaua

valmistavad külma haua.

 

Vaikselt igatseb väsinud süda kaunil kevadõhtul,

kurvalt vaatavad sädelevad sinisilmad kaugusse…

 

Ela, võitle, armasta, sest elu on üürike,

kui tahad elada, siis ka armasta.

Pole teada, kellele Endla selle sissekande pühendas, aga salmik näib olevat tema enda oma. Värsstekstina esitatud read on pühendatud kellelegi, kes on kaugel, väljendades igatsust. Vihjeid on ka sõjale, kuigi aasta on 1946. Helesinise linaga kaetud laud ja lillevaas taustal sümboliseerib justkui aega, mida taga igatsetakse, ning lootust jällenägemisele.

ERMis on mitmeid salmikuid, mis pärinevad 1940. aastatest. Mõnda neist peetud pagulaslaagris või uuel kodumaal, ent on ka neid mälestusraamatuid, mis on kirjutatud sünnimaal. Kõigist neist õhkub isamaalisust – rõhutatakse eestlaseks olemist, vabadusiha, igatsust ja kodutunnet. Armastust Eesti vastu kohtab juba 1930. aastate kodutütarde salmiraamatutes ning see kandub rahvusromantiliste illustratsioonidega 1950. aastatessegi.

Ela ilusale Eestile,

kasva kaunile kodule,

sest kaunim kui kuld,

on kodumaa muld.

Pea meeles, et eestlane oled,

pea meeles, et selleks ka jääd,

pea meeles, et sellegi salmi,

on kirjutand eestlase käed.

 

Eesti muld ja Eesti süda,

kes neid jõuaks lahuta.

 

Üks asi olgu igal a’al

sul kindlalt ikka silmaks:

truuks jää sa oma isamaal,

kui rändad ümber ilma.

 

Õitse õrnalt, eesti õde

kodupinnal kasva sa!

Püüa kätte saada tõde,

loodust, noorust armasta!

Eraldi tahan peatuda Uno sissekandel salmikusse, mis on dateeritud 19. veebruariga 1940. Sellelt sinimustvalge värvigammaga joonistuselt kumab jõuline ja prohvetlik ajastu meeleolu enne Eesti iseseisvuse kaotamist.

Vaatame ka pagulaseestlaste salmivihikuid. Lia Nõukaselt (s 1932) on arhiivis neli salmikut. Esimene on tema enda tehtud vihik Kaiserslauterni laagrist. Tema salmikutes on nii tuttavaid värsiridu eestlaseks olemisest, laulusõnu kui ka tõsisemaid koduigatsust ning karmi reaalsust tunnistavaid salme:

 

Kui on kadund kodumaalt

viha, vaen ja tüli,

kui on viimaks otsa saand

kurblik kiusu küli:

minu kallim lauluviis

peab su auks hüüdma siis,

ja ma elan rõõmuga

sinu pinnal – kodumaa.

 

Kaugel, kaugel on minu kodu,

kaugelt tervisi saadan tal ma.

Üksi rändan neid võõramaa radu –

pisar laugel kui meenub mul kodumaa.

 

Kaugel võõral vaenuväljal,

Augustowi metsa all

näha väike hauaküngas,

künkal valge rist.

 

Me eksleme maailma rajus,

ikka raskemaks läheb lend.

Üks mõte vaid peksleb ajas:

kes päästab ses marus end?

Elu on võitluse ahel –

hälli ja haua vahel!

Su poole kui palverändur

käin, kodumaa, südameteed.

Ja kui ma kord kodus randun,

siis kuivavad silmaveed.

Eriline on etnoloog Helmi Kurriku (1883–1960) mälestussalmik, valmistatud pagulasena Bad-Rehburgis 1947. Nööriga kokkuseotud väike enda tehtud vihik sisaldab soove: „Loodan, et meie jällenägemine toimub õige pea – meie armsal kodumaal“, „Usun, et see soov, et me jällegi ükskord kodus oleme, täitub“, „Sooviksin, et saaksime jätkata oma tegevust nagu vanasti“, „Käepigistus pagulaspõlves“.

Sarnaseid soove leiab ka Hilda Pihlapi Örnsköldsvikis peetud salmik-külalisraamatus, kus kiidetakse Hilda külalislahkust („Hilda mugavas ja armsas kabiinis karantäänlaagris Örnsköldsvikis oli nii hää olla, süüa ja juua ja mäletada kodumaad“) ja kirjutatakse ka värsiridu, mis osundavad kas otsesõnu või ridade vahelt Eestile. Teinekord on kerge huumoriga vallatlevad read illustreeritud sinimustvalge värvikombinatsiooniga.

Jääb igavest ütlemata

meil südame sügav õnn

ja südame sügavaim valu

nad ainult aimata on.

 

Kodumaad pole, mul koduks on tee,

rännates mööda maad, rahu leiab mu meel.

 

Eesti au ja Eesti õigus – au ja õigus, mille sarnast maailmas asjata otsiksime.

Näita iga oma teoga, et oskad ka siin võõral pinnal seda au ja õigust väärikalt hinnata.

Kuigi traditsiooniliste, umbes postkaardi mõõdus salmialbumite pidamine näib olevat tänapäeval hääbunud – nagu kuulutas ette ka omaaegne populaarne lõpusalm „tindipott ei enam luba ja pliiats ütleb küllalt juba“ –, on see tava tegelikult leidnud uue kuju digimaailmas. Kui varem peegeldati oma siseilma ja tütarlapselikku ilumeelt hoolikalt valitud värsside ning käsitsi joonistatud lillede, maastike või „kaunite daamidega“, siis nüüd on sarnase rolli ja eneseväljenduse piltide, lühivideote ja story’dena üle võtnud sotsiaalmeediaplatvormid.

Kui selle loo lugemise ajal tekkis sul soe äratundmisrõõm ja kuskil sahtlipõhjas peidab end veel sinu vana salmiraamat, siis oleme väga tänulikud, kui jagad meiega sealt mõnda värssi või kaunist joonistust.

 

Blogis esitatud näited on muuseumikogudest:

ERM Ak – Eesti Rahva Muuseumi arhiivkogu
ERM KV Am – ERMi korrespondentide vastuste abimaterjal
TM Arh – Tartumaa muuseumi arhiiv