Tekst: Kairi Kaelep, fotokogu arhivaar

Täiesti tavalisel märtsihommikul sain Muuseumide Veebivärava kaudu ühele Gustav Ränga Saaremaal Tagamõisas pildistatud fotole järgmise tagasiside: „Pildil olev mees on minu emapoolne vanaisa Jaan Kannel (sünd 1903).“ Saan tagasisidet üsna tihti, mõni päev lausa kamaluga. Varsti aga helises mu töölaual telefon ning helistajaks oli Jaan Kanneli lapselaps Jüri Tulk, saarekeelne mees, kes andis teada, et tema omanduses on vanavanaisa Aleksander Kannelile tsaariarmees antud vägev tunnistus mereretkel osalemise kohta, ja et ta võib mulle sellest koopia saata. Selgus ka, et terves selles fotoseerias on mitu pilti, kus tema sugulased peal, isegi tema ema plikatirtsuna…

Foto, millest käesolev postitus alguse sai. Köie kokkulöömine, keeruväntade ajamine, Kõlaja t, Lätiniidi k, Tagamõisa, Kihelkonna khk. Fotol töötab Jüri Tulgi emapoolne vanaisa Jaan Kannel (1903–1951). Foto Gustav Ränk, 1940. ERM Fk 892:36

Kirjeldustõlge: mustvalgel fotol seisab taluhoovis sonimütsiga mees, kes töötab isetehtud puidust köiemasinaga.

Minu ees laual on kaheksa ERMi fotokogu fotot, mis pildistatud Kihelkonna kihelkonnas Lätiniidi küla Kõlaja talus, kõik Gustav Ränga ülesvõtted. Ränk on kodusaarel ERMi tarbeks mitmel korjamisretkel käinud, need fotod pärinevad 1940. aastast, matkakaaslaseks oli Enn Koit. Fotod on tehtud mais ja juunis, lisaks Kihelkonnale käidi veel Jämaja ja Mustjala kihelkonnas. Korjamistegevus oli kompleksne: pildistati, korjati esemelist vanavara, pandi kirja suulist pärandit. Kõlaja talus tehti sel käigul ainult fotojäädvustusi.

Köie kokkulöömine; keeruratta ajamine, Kõlaja t, Lätiniidi k, Tagamõisa, Kihelkonna khk. Pildil on Rosalie Kannel (neiuna Oolup) (1904–1985), Jaan Kanneli abikaasa, Jüri Tulgi vanaema. Foto Gustav Ränk, 1940. ERM Fk 892:34

Kirjeldustõlge: mustvalgel fotol seisab köiemasina taga heledat pearätikut kandev naine.

Lätiniidi ja Kõlaja, huvitavad nimed! Internetiavarustest leidsin, et Lätiniidi on väga väike küla Loode-Saaremaal Tagamõisa poolsaarel. Kui talu nimi algul valesti meelde jäi, õpetas Jüri Tulk, kuidas Kõlaja nime hõlpsasti meelde jätta: Kõlaja talus elas perekond, kel nimeks Kannel, seal abiellusid perepoeg Sander/Aleksander Kannel ja Ann Laul – eks see kõlas hästi kokku, talu nimi ongi Kõlaja. Perenime Kannel aga olevat hakatud panema 1823. aastal, teadis Jüri Tulk.

Köie kokkulöömine, vana mees korraldab puuhargiga köie keesid. Kõlaja t, Lätiniidi k, Tagamõisa, Kihelkonna khk. Pildil on Sander/Aleksander Kannel (1865–1946), meresõidutunnistuse omanik, Jüri Tulgi vanavanaisa. Foto Gustav Ränk, 1940. ERM Fk 892:35

Kirjeldustõlge: mustvalgel fotol seisab küljega vaataja poole vanem prillide ja pika halli habemega mees. Ta hoiab käes väikest puuharki, mille vahel on pingule tõmmatud köied.

Pildid kajastavad Eesti suurima saare väikese rannalähedase küla igapäevatööd majapidamise, meresõidu ja kalapüügi heaks. Köie kokku keerutamises lööb kaasa terve perekond vanaisast lapselapseni. Neist vanim on Sander/Aleksander Kannel, halli habemega mees, kes 1940. a pildistamise ajal on juba 75-aastane. Temale kuulub ka uhke atestaat kauge meresõidu kohta.

Aleksander Kannelile antud tunnistus*, varem Jüri Tulgi valduses, nüüd vastuvõtmisel Saaremaa Muuseumi kogusse.

Kirjeldustõlge: kollakal plekilisel paberil on musta tindiga korrektse käekirjaga kirjutatud venekeelne tekst.

* Atestaat

Antud kahuripaadi „Korejets“ katlakütja-kortermeistrile Aleksander Kannelile selle eest, et ta välismaisel mereretkel 1. novembrist 1890 kuni 1. augustini 1891 ja 15. augustist 1892 kuni 1. septembrini 1893 täitis täpselt oma kohustusi, täieliku pühendumisega ja alati hästi. Tunneb hästi sepa- ja lukksepatööd.

 

Merekäigu kahuripaadi „Korejets“ 1. järgu kapten (nimi pole loetav)

Laeva vanemmehhaanik (pole loetav)

Laevastiku mehhaanik (pole loetav)

 

Aleksander Kannel oli tunnistuses märgitud kuupäevadel 25-aastane, perioodi lõpus juba 28, sest 1893 on viimane tunnistusel mainitud aasta merel.

Miks teenis Aleksander Kannel abilaeval Korejets (mis muide tähendab korealast)? Kuna Eesti oli sel ajal suure tsaaririigi osa, kehtisid selle seadused siingi. 1874. aastast kehtestati ka Eesti aladel sõjaväekohustuse seadus, mille järgi pidid kõikidest seisustest kodanikud alates 21. eluaastast teenima maaväes 15 aastat (6 tegevväes ja 9 reservis) ja mereväes 10 aastat (7 tegevväes ja 3 reservis). Selle kohaselt klapib Aleksander Kanneli Korejetsi pardal viibimise aeg aastatel 1890–1893 tema kohustusliku teenistusajaga.

Köie kokkulöömine, keerutamine on jõudmas väntadeni, Kõlaja t, Lätiniidi k, Tagamõisa, Kihelkonna khk. Pildil on Aleksander/Sander Kannel (habemega), Jaan Kannel, nende vahel tüdrukuke Aino Kannel (abielus Tulk; 1927–1965). Foto Gustav Ränk, 1940. ERM Fk 892:37

Kirjeldustõlge: mustvalgel fotol askeldavad köiemasina ümber kolm inimest: prillide ja habemega vana mees, lühikeste sirgete juustega tüdruk ja sonimütsiga mees.

Et pisutki mõista seda ärevat rahvusvahelist olukorda Vene-Türgi sõdade järgselt ja Vene-Jaapani sõja eelõhtul, tuletagem meelde, et Venemaa himu laiendada oma territooriumi Kaug-Itta pärineb juba Peeter Suure valitsemisajast, mil ta soovis saada jäävabade sadamate kaudu juurdepääsu maailmamerele. Alates Nikolai I-st laiendati piiri Indiale lähemale, hõivati Kesk-Aasia, Pärsia ja Hiina alasid. Hiina loobus 1858. aastal Amuuri piirkonnast ja 1860. aastal Primorjest, samal aastal asutati ka Vladivostoki sadam. 1875. aastal loovutati Jaapanile Kuriilid, mille eest saadi vastu Sahhalin. Aastatel 1883–1886 ehitati Vene suurriiklikke huve silmas pidades Trans-Kaspia ja 1891–1904 Suur-Siberi raudtee.

Sellisesse „katlasse“ sattus Aleksander Kannel Vene-Jaapani sõja eelõhtul. Võime vaid oletada, kui kaugele teenistus Aleksandri „välismaisel mereretkel“ koos Korejetsiga viis. Aga ta tuli tagasi oma kodusaarele, võttis naise ja 1903. aastal sündis perre poeg Jaan.

Köie kokkulöömine – keerutamine on jõudmas väntadeni. Kõlaja t, Lätiniidi k, Tagamõisa, Kihelkonna khk. Fotol on isa ja poeg, Aleksander/Sander ja Jaan Kannel. Foto Gustav Ränk, 1940. ERM Fk 892:38

Kirjeldustõlge: mustvalgel fotol töötavad köiemasinaga habeme ja prillidega mees ja soniga mees.

Noorem mees neil piltidel ongi Jaan Kannel, Jüri Tulgi vanaisa (1903–1951), kes suri üsna noorelt ajukasvaja tõttu. Jüri Tulk, minu teejuht Kõlaja talu fotode osas, on sündinud aastal 1955, aga nagu ta mulle pajatas, siis 1985. a kohtus ta oma 1951. aastal surnud vanaisaga. Nimelt mattis ta sel aastal perekonna hauaplatsile oma vanaema Rosalie Kanneli, hauda kaevates tuli maa seest välja inimese kolp. Jüri Tulk tundis ta kohe ära, kuna vanaisal olnud ajukasvaja tõttu oli teda opereeritud ja kolbas oli auk.

Keeruratas köielöömiseks. Kõlaja t, Lätiniidi k, Tagamõisa, Kihelkonna khk. Foto Gustav Ränk, 1940. ERM Fk 892:40

Kirjeldustõlge: mustvalge foto õues seisvast köiemasinast: puidust konstruktsioon ratta ja vändaga.

Tulles tagasi köietegemise fotode juurde, mõtlesin, et huvitav, kas fotode autor Gustav Ränk läks dramaatilisel 1940. aastal mais-juunis oma kodusaarele korjamisretkele „maapakku“ või oli see pikemalt ette planeeritud välitöö? Ajal mil Eesti omariiklust Nõukogude võimu poolt poolt järjekindlalt välja juuriti, tegeles Ränk kodusaarel hoopis eestluse õhutamisega, kogudes rahvakultuuri.

Jüri Tulk räägib, et kui 1940. aastal sattus Kõlaja tallu vanavara otsima doktorikraadiga professorihärra, kes ka pildistas, oli see vaikses maanurgas suur sündmus. Kui ta veel rääkis, kui oluline on vana aja lugusid ja esemeid talletada ja säilitada, jättis Ränga tegevus toona 13-aastasele Aino Kannelile (abielus Tulk, Jüri Tulgi ema) kustumatu mulje, nii et tüdruk otsustas samuti rahvakultuuri koguma hakata. Tema Kihelkonna 8-klassilise kooli kirjandusringi kui ka hilisema Saaremaa Keskkooli ja Kuressaare kirjandusringi liikmena korjatud rahvaluulet ja mõistatusi võib uudistada Eesti Kirjandusmuuseumi Rahvaluule Arhiivi Kivikese andmebaasi kaudu, kus need seisavad kõrvuti Eiseni, Hurda ja paljude teiste korjajate omadega.

Siinkohal on tore mainida, et 1962. aastal sai Aino Ingrid Rüütli käest teate, et on võitnud rahvaluulekogumise võistlusel ergutusauhinna ja rahalise preemia (vt järgmist fotot). Selle raha eest ostis Aino oma pojale Jürile uued dressipüksid.

Kirjandusmuuseumi saadetud teade rahalise preemia määramise kohta Aino Tulgile rahvaluulekogumise võistlusel. Dokument Jüri Tulgi valduses.

Kirjeldustõlge: valgel keskelt kortsus paberil on masinkirjas tekst.

Jüri jätkab meenutamist: „Ema õppis õpetajaks ja oli ka lühikest aega Tagala 7-klassilise kooli direktor.“ Eks Jürigi nakatus emale südamelähedasest tegevusest ja otsib ning kogub nüüd vanu kodukandi fotosid, püüdes neilt tuvastada tuttavaid kohti ja inimesi.

Köiehark, mis keerutatavad keed kokkulöömise ajal lahus hoiab. Kõlaja t, Lätiniidi k, Tagamõisa, Kihelkonna khk. Foto Gustav Ränk, 1940. ERM Fk 892:39

Kirjeldustõlge: mustvalgel fotol on maasse surutud köiehark, mis sarnaneb rehaga. Köiehargi peale on toetatud köis.

Köie keede väljaharutamine pööralt (pöör tütarlapse käes), Kõlaja t, Lätiniidi k, Tagamõisa, Kihelkonna khk. Fotol on vanaisa Aleksander/Sander Kannel ja pojatütar Aino Kannel. Foto Gustav Ränk, 1940. ERM Fk 892:41

Kirjeldustõlge: mustvalgel fotol seisavad kõrvuti kleidiga tüdruk ja prillidega vana mees, kes koos harutavad köit lahti.

Nagu pildilt näha, on köietegu lõpule jõudmas, valminud köis saab kokku keritud. Huvitav, millest nad köit valmistasid, kas kanepist või linast? Otsisin abi ERMi arhiivist, 1954. aasta suvel on Tiina Võti Viljandimaal Suure-Jaanis Esimese Mai kolhoosis üles tähendanud: „70–80 aastat tagasi kasvatati siin köite jaoks aias kanepit, sellest sai hästi tugev köis. Nüüd juba üle 40 aasta pole enam kanepit kasvatatud. Kanep on väga tugev, teda masin ei võtnud, vaid pidi ikka lõugutiga lõugutama… Kõigepealt tehti käte vahel eied valmis, need lasti pööra peal kahekaupa kokku ja siis lasti kolm paari veel uuesti kokku. Köie masinat ehk pööra igas talus ei olnud, neid oli 2–3 talu peale. Pöör tehti ise kodus. Köietegemine oli rohkem meeste töö, naised köisi ei teinud.“ (EA 62, lk 445)

1959. aastal on Tiina Võti kogunud teateid köieteost Viljandimaalt Kõpust: „Köie tegemiseks kasutati puhast linast materjali, takusest ei tasunud teha. Londid (eied) tehti käsipööral ehk londipööral. Lonte tehti kahekesi. Üks tõmbas linapeost lonte ja lõi sellele kahe peo vahel keerme peale. Teine londitegija keeras seina külge kinnitatud pööra ja keris sinna londi peale. Londid aeti kokku köiepööraga. Köied tehti vastavalt vajadusele kahest, kolmest või ka neljast londist. Köiepöör koosnes kolmest osast: keerme-löömise pöör ja kokkulaskmise pöör, nende vahel oli kokkulaskmise laud. Köietegemisel oli kolm inimest. Üks köie tegijaist lõi kogu aeg keermeid peale. Keermeajaja ajab keermelöömise pööra päripäeva. Kokkulaskja ajab aga oma pööra vastupäeva ja kerib kokkulastud köie pööra peale, sealjuures kelku, mille peal on pöör, kogu aeg edasi lükates. Kokkulaskmise lauda tuleb ka pidevalt edasi lükata, selle tegijaks on enamasti mõni laps.“ (EA 68, lk 320)

Käsitööoskused olid tollel ajal äärmiselt vajalikud. Jüri Tulgi käest kuulsin, kuidas isa Aleksander ja poeg Jaan valmistasid kahekesi saani, mis on antud hoiule Mihkli talumuuseumisse. Nende tööriistadest on alles veel alasi, sellegi plaanib Jüri muuseumile anda. Kahjuks kodutalu enam alles ei ole, talukohas näha vaid trepp ja kõdunevad majaseinad.

Jaan, Aino ja Rosalie Kannel Tagamõisa kooli ees, oletatav pildistamise aeg on 1949. Sel aastal lõpetas Aino Saaremaa Ühisgümnaasiumi pedagoogilise klassi, ja noore õpetajana seisab ta oma isa ja ema vahel. Foto Saaremaa Muuseumi kogust, SM F 4252:12 F

Kirjeldustõlge: mustvalgel fotol on kolmekesi kõrvuti seismas mees ja kaks naist. Keskel seisev noor naine hoiab mehel ja naisel käevangust kinni.

Rääksin Jüri Tulgiga telefonitsi ka 1. juunil 2025, kui ta valmistus parajasti minema surnuaeda, kus kõrvuti hauaplatsidele on maetud Aleksander Kannel, Jaan Kannel ja Aino Kannel (Tulk). Sain teada, et Jüri on ka ise läbi elu puutöömees olnud nagu tema vanavanaisa Aleksander Kannel. Jüri vend olnud aga meremees, samuti siis vanavanaisasse.

Hauaplats Kihelkonna kalmistul. Esiplaanil Aleksander Kanneli ja tema tütre Elvine Martini hauakivid. Foto Jüri Tulk, 2025

Kirjeldustõlge: foto esiplaanil on perekond Kanneli halli värvi hauakivi, mille ette on istutatud punased lilled.

Hauaplats Kihelkonna kalmistul. Siia on maetud Jüri Tulgi vanaisa-vanaema ja ema. Foto Jüri Tulk, 2025

Kirjeldustõlge: fotol on perekond Kanneli hauakivi, mis on ümbritsetud põõsastega. Hauakivi ette on istutatud lilled.

Selline põnev reis minevikku peitus ühe Eesti Muuseumide Veebivärava kaudu juhuslikult saabunud tagasiside hõlmas. Ootan põnevusega uusi kirju ja tagasisidet. Eesti Rahva Muuseumi fotokogu läheneb 383 000 fotole, siin on üüratult palju põnevaid ja veel avastamata aardeid peidus.

P.S. Tänan tsaariarmee tunnistuse täpse tõlke eest Jaanus Sillaveret ja Diana Grahhinat. Samuti olen väga tänulik Jüri Tulgile vestluste ja fotode eest!

Allikad:

ERM EA 62

ERM EA 68

www.geni.com

https://et.wikipedia.org/wiki/Vikipeedia

Telefonivestlused Jüri Tulgiga