Siret Saar, koguhoidja

1999.aastal võeti Eesti Rahva Muuseumisse vastu 1960. aastatel tegutsenud tuntud fotograafi Viktor Salmre (1914–2012) kogu Eestit hõlmava temaatikaga fotoarhiiv (ERM Fk 2644), mis kajastab paljusid eluvaldkondi. Salmre kogus leidub huvitavaid fotosid eesti kirjanikest, keda on kujutatud paljude tegevuste juures alates lugemisest ja lõpetades juuste kammimisega.

Eestis loetakse palju, lugemisblogisid ja Instagrami bookstagrammer`eid on ohtralt. Kui tugevalt üldistada, siis enamasti vahendatakse seal kaasaegse kirjanduse lugemismuljeid, vähem loetakse nn vana head eesti kirjandust. Siin on mõned lugemissoovitused Salmre fotokogu põhjal – need autorid ja teosed ei ole omas ajas kinni ega aegunud, vaid lihtsalt unustatud.

Kirjanik Erni Hiir. Foto: Viktor Salmre 1968. ERM Fk 2644:5753

Kirjeldustõlge fotole: mustvalgel fotol nõjatub naeratav ja veekannu hoidev Erni Hiir aknalauale, mis on täis kaktuseid.

Erni Hiire luule

Millal lugesid viimati eesti luule radikaalseimat modernisti Erni Hiirt (1900–1989)? Tema futuristlik luuletus (või pigem häälikumäng) „Armuluul” ilmus 1919. Päris suur kontrast sellega, mis toona kirjanduselus toimus.

Kii… kii… kiii!

Kippee ri-rindari kippe

Ko sütt-amm arm

Sütt-amm arm

Mo sütt-amm süttiskelle

Aaa! –

Schkvaal schkvaal schmaal aal

Simm surgu-surm turgu turm

Ko sütt-amm sütt-amm arm

Kas poleks põnev seltskonnas seda sobival hetkel tsiteerida? Kas sind vaadatakse kui hullu? Või tehakse nägu, et kõik on hästi ja kõik saavad kõigest aru? Või äkki keegi hoopis jätkab seda?

Võta raamatukogust näiteks Hiire luulekogu „Kui tulevad käod” (1970) ja naudi loodusluulet.

Maa on märg ja libe, / hing jääb kinni, / kurk on kibe (1935)

Kirjanik Raimond Kaugver. Foto: Viktor Salmre 1968–1969. ERM Fk 2644:5948

Kirjeldustõlge fotole: mustvalgel fotol on Raimond Kaugver Tallinna vanalinnas Kiek in de Köki suurtükitorni taustal. Väsinud ilmega kirjanik kannab tumedat mantlit ja ruudulist salli.

Raimond Kaugver „Nelikümmend küünalt”, 1966

Paljude lugejate suhe Raimond Kaugveriga (1926–1992) on alanud teismelisena – tema bestsellerid „Disko”, „Pariisi lõbusad naised”, „Tee isa juurde”, „Meie pole süüdi” ja „Kas ema südant tunned sa?” andsid võimaluse täiskasvanute maailmast osa saada. Sujuva jutustamismaneeriga Kaugver oli oma eluajal lugejate hulgas menukas, kirjanduskriitika liigitas ta aga ajaviitekirjanikuks. Tema loomingust vaadati sagedasti üle, sest seda peeti olmekirjanduseks ehk kerglasemat sorti lugemiseks.

Raamatu „Nelikümmend küünalt” peategelase elus on juhtunud mõndagi: Soome põgenemine, Saksa armees teenimine, Siberi vangilaager, tagasitulek… Ta on oma elu üles ehitanud, aga hinges on tühjus, sest tal on lõputult tulnud teha valikuid, mida ta ilma hirmuta, soovita iga hinna eest ellu jääda ja aktsepteeritud olla, poleks teinud. Mil määral on inimene poliitiliste jõudude mängukann ja mil määral suudab ta ise oma saatust juhtida? Romaan on kirjutatud suure ausa inimlikkusega, samal ajal arutlevalt ja mäslevalt.

Tsiteerides Švjeki:

Las jääb nagu on,

eks kuidagi ikka olnd,

sest iial pole olnd,

et kudagi polnd.

Kirjanik Eno Raud. Foto: Viktor Salmre 1969. ERM Fk 2644:6021

Kirjeldustõlge fotole: mustvalgel fotol mängib keskendunud ilmega kirjanik viiulit.

Eno Raud „Etturid”, 1968

1968. aasta. Kuidas metsavendadest üldse kirjutada võis? Ei pandud tähele, ei loetud läbi? Eeldati, et Eno Raud (1928–1996) on lastekirjanik ja mis seal ikka hullu olla saab?

„Etturid” on kolme noore mehe iseendaks jäämise lugu ajal, kui tegelikkus seda üha vähem võimaldab. Röövimised. Joomingud. Tüdimus. Kõik kordub. Hirm püsib. Tülid.

See on ideaalide kuhtumise ja purunemise lugu, mis sunnib paratamatult küsima, kuidas käituksin ise, kui satuksin samasugustesse oludesse.

Teos on suurepäraselt üles ehitatud, süžeeline liin on ladus ja hästi haakuv. Eno Raua kirjutamisstiil on ökonoomne: lakoonilised lühikesed laused, tabavad remargid nagu näidendis või filmistsenaariumis.

„Jälle veremaitse suus. Jälle lõid oksad valusalt näkku. Viimaks ta ei jaksanud enam. Kuradile. Ei jõua. Enesest ei jõua keegi ette joosta. Higi voolas mööda keha alla. Ta vajus lõõtsutades samblale. Jäi millelegi mõtlemata vahtima sipelgaid, kes ta nina all toimekalt ringi askeldasid. Aina askeldasid need kuradi sipelgad…”

Kirjanik Leida Kibuvits. Foto: Viktor Salmre 1968. ERM Fk 2644:5864

Kirjeldustõlge fotole: mustvalgel portreefotol on kirjus kleidis tumedate juustega Leida Kibuvits, kes hoiab embuses oma lapselast.

Leida Kibuvits „Endistest aegadest. Valik proosat 1934–1941“, 1977

Leida Kibuvitsa (1907–1976) stiil on gailitlikult ekspressionistlik, külluslik, värvikas, maaliline. Ta on ürgandekas ja rahutu autor, keda ei rahulda ei argipäeva turvalisus ja praktilisus ega kunsti romantilisus ja kerglus. Ta nagu vajaks midagi kolmandat. Samuti näib teda vaevavat see, et inimene saab korraga elada ainult ühte elu.

Selle raamatu lugemine on täielik üledoos värvidest, tunnetest, emotsioonidest, naerust, hellusest, kurbusest, omadussõnadest, tabavatest metafooridest, võrdlustest ja hüüumärkidest. Totaalselt kirev kraam. Kark-Jaan, Joosep Lõbu, Boorvaseliini-Helmi, Mari Vann – juba tegelaste nimed pole tavalised, nende loomustest ja tegemistest rääkimata. Emotsioonid on garanteeritud.

„V a n a d e puhkekodu! Vanade, vanade! Kuidas küll lubatakse tarvitada ametlikes pabereis, ministeeriumi kirjades säärast sündmatut sõna! Otse sõimusõna! See on ju daami solvamine! Härrad teevad sulle sellise paberi abil järsku selgeks, et sa oled v a n a! Vana! Võiks ju ütelda viisakamalt, et „elatunud“ või „aastais“, või „teeneline“ – kõlab kaunimalt. Ei, m e i e inimesed ei oska väljenduda: puudub hellus ja sisemine delikaatsus!“

Kirjanik Aino Pervik. Foto Viktor Salmre 1969. ERM Fk 2644:6080

Kirjeldustõlge fotole: mustvalgel pildil istub tikanditega kaunistatud kleidis Aino Pervik tugitoolis ja koob.

Aino Pervik „Kaetud lauad“, 1979

Aino Perviku (s 1932) ajaviitelise kallakuga suhteromaani keskmes on naisfiloloogi püüdlused. Peategelane suunatakse tööle majamuuseumi, kus ta hakkab ülemuse õhutusel kirjutama teadustööd. See jookseb aga liiva: uurimisobjekt osutub plagiaadiks. Selgub ka, et ülemus on seda kogu aeg teadnud, kuid mahitanud noore filoloogi tööle, et muuseum paistaks olulise teadusasutusena.

Ja vähe sellest, et töö ei edene, ka suhted vastassooga on konarlikud. Teost läbib konflikt traditsiooniliste soorollide ja uutmoodi ühiskonnakorralduse vahel. Peategelase puhul viidatakse seksuaalse naudingu tundmisele (jah, ka nende meestega, kellega ta ei planeerigi abielluda), samas tunneb tema ja tunnevad teisedki naistegelased survet vabameelselt käituda – neil lasub ühiskondlik ootus käituda viisil, mis ei ole neile omane. Peategelaseni jõuab äratundmine, et ta ei taha olla kaasaegne naine, vaid naiivne ja sentimentaalne. Katse pugeda võõrasse stereotüüpi – olla boheemlaslik seksuaalselt vabameelne intelligentne naine – ebaõnnestub.

Pervik annab väga hästi edasi toonast olmet: Soome kanalilt USA filmi vaatamine, saabaste hankimine altleti, lauakatmised, mööbel, toit, riietus, kohvikud, saunad, aiad. Perviku keel on napp ja täpne, kaotamata sealjuures emotsionaalsust.

„Kõigis meis ristuvad kõik maailma pingul hoidvad niidid. Ja igas meist tekivad uued sõlmedekombinatsioonid. Mida rohkem õpime elust teadma, seda rohkemaid niite märkame endas sõlmumas. Me harutame, harutame neid sõlmi kogu elu.“