Karmen Maat, ERMi arhivaar

Selle aasta esimesed lood meie ajaveebis avasid muuseumitöötajate lugemisega seotud mälestusi. Paljud mainisid aga, et nüüd, täiskasvanuna, haaravad nad raamatu kätte enamasti just jõulu ajal. Suvisel ajal tahaks reisida, kontserdil-suveetendusel käia, suvekodu puhtaks kraamida, rannas peesitada… Ja nõnda toimetades võib lugemine sootuks ununeda. Seevastu jõulupuhkus kulgeb veidi rahulikumas tempos.

Mida tasuks pühade ajal lugeda? Novembrikuus kirjeldas ERMi koguhoidja Siret Saar vaimukalt seda, kuidas kirjandus peegeldab muuseumitöötajate olemust. Jätkan lugemissoovitustega, mille jagamisel olen saanud inspiratsiooni muuseumis toimetavate inimeste ametitest. Äkki leiab keegi siit midagi jõuluvana kingikotti poetamiseks…

Restoraniteenindaja

Häälesumin, õhus hõljuv kohviaroom, hõrgud koogikesed ja hea vestlus sõbraga – see kõlab nagu ideaalne pühapäevahommik kohvikus. Eks meil kõigil on oma lemmikpaigad, kust kaasa võtta värske saiake või kuhu jääda pikemaks istuma. Aga millist nägu on kandnud Tartu kohvikud ja restoranid kandnud? Heili Reinart heidab raamatus „Grandist Werneri ja Sinimandriani. Tartu restorani- ja kohvikukultuurist 1870–1940“ (2024) pilgu ajas tagasi.

Ta on põhjalikult tuhninud arhiivides ja perioodikas, tabamaks tolleaegset eluolu. Nõnda ongi Tartu restorani- ja kohvikukultuuri kõrval näha linna(pildi) muutumine. Teksti toetab hästi valitud pildimaterjal, mis tekitab tuhinat mainitud paigad värske pilguga läbi jalutada. Ehkki linn areneb tohutult kiiresti ja inimeste kombed on muutunud, siis selge on see, et mõnusast kohtumispaigast on alati lugu peetud.

Ülikooli kohvik küünlavalgel. ERM Fk 2644:6233. Foto: Viktor Salmre, 1968

Kirjeldustõlge. Mustvalge foto esiplaanil on laua taga kaks naist, keda on pildistatud selja tagant, nii et näha nende profiili. Nende vastas istuvad veel üks naine ja mees, keda on hägusalt näha.

Kunstnik

Kunstnikud maalimas. ERM Fk 2644:4490. Foto: Viktor Salmre, 1966

Kirjeldustõlge. Mustvalgel fotol on kunstnikud, kes maalivad aias meesmodelli. Kõik on keskendunud tööle.

„Iga portree, mis on maalitud tundmusega, on kunstniku enda, mitte modelli portree. Modell on lihtsalt juhuslik, modell on ettekääne. Mitte teda ei ilmuta maalija, vaid pigem on see tema ise, kes end lõuendil näitab.“ (Oscar Wilde „Dorian Gray portree“, 1972, lk 11)

Kunst on igavene, autor mitte. Kas kunstis peituv ilu on igavene, kuna kunstnik paneb oma hinge sinna sisse? Oscar Wilde käib romaanis „Dorian Gray portree“ (1890) läbi paljud elu ja kunstiga seotud ideed, mõtted, küsimused. Kogu lugu rullub lahti ühest portreest, mida kaunistab Dorian Gray nägu. Aga maal ei jää lihtsalt kunstiteoseks, vaid hakkab noormehe elu mõjutama, isegi kummitama. Wilde trügib osavalt oma tegelaste salasoppidesse, näidates, mida välise ilu tagaajamine võib inimesega teha.

Filmistuudio juht

Arno ja Teele, Tootsi koerustükid ja põhja lastud sakslaste parv – teate ju küll, kelle teosest ma räägin. Oskar Luts suutis pugeda oma huumorikate tegelastega eestlaste südamesse. Aga kui palju oled kuulnud tema filmirežissöörist vennast Theodor Lutsust? Või näinud mõnda tema tehtud filmi?

Omanäoline operaator, lavastaja ja produtsent Theodor Lutsu koos abikaasa Aksellaga sattusid töö ja hiljem teise maailmasõja tõttu kodumaalt kaugele, esmalt Soome, siis Rootsi ja lõpuks Brasiiliasse. 2016. aastal läksid Palamuse Oskar Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi töötajad ja filmiloolane Jaak Lõhmus Sao Paulosse, et ajada Lutsudest maha jäänud materjali jälgi. Põnevaks üllatuseks osutus kirjadest pungil kohver. Sellest leiust sündis Riina Mägi koostatud raamat „Filmimees seespool aiamüüri. Noppeid Aksella ja Theodor Lutsu kirjavahetusest sõprade ja mõttekaaslastega“ (2021).

Theodor Luts filmivõtetel Soomes, 1936–1937. PAL TAF 45:1859

Kirjeldustõlge. Mustvalgel fotol seisab musta soniga mees ehk Theodor Luts filmikaamera taga tormise mere ääres. Ta filmib kolme meest, kes on pikali kalju peal. Näitlejate kõrval istub kasti peal operaatori abiline.

Väliseestlaste kultuurielust Brasiilias on vähe teada, suuremad pagulaste kogukonnad tekkisid pigem Rootsi ja Kanadasse. Lutsude isikliku ja töise kirjavahetuse kaudu saab vahetu pildi abikaasade tegemistest; tähelepanu on muidugi Theodori filmitööl, aga ka Aksella panusel eestluse alalhoidmisel Brasiilias.

Fotograaf

Praegu on pildi tegemine mugav ja kättesaadav kõigile – telefon taskust välja, klõps ja valmis ta ongi. Raske on ette kujutada, kuidas ühe(!) foto jaoks oli vaja tunde poseerida või ajada näpuga ajalehes järge, millal pilditegijal on plaanis kodulinna külastada.

Kuidas vanasti piltide tegemine ikkagi käis? Filmioperaator ja fotograaf Ago Ruus on lahti harutanud ühe kandi, täpsemalt Vana-Võromaal näitel fotograafia algusajad raamatus „Vana-Võromaa päevapiltnikud“ (2020). Oskad sa öelda, kes oli esimene fotograaf Võrus? Aga seda tead, millal kehtestati Liivimaal fotograafiaäri reguleerivad seadused? Või kes tõi eesti keelde sõna „päevapilt“? Pärast „Vana-Võromaa päevapiltnike“ läbilugemist oskad kindlasti nendele küsimustele vastata. Minu lemmikuks kujunesid peamiselt laadamelu jäädvustavad kiirfotograafide tööd, mida naeruturtsatuste saatel sirvisin.

MF_F 174:2 Fotograaf Gustav Zimmermann koos fotoaparaadiga Nursi mõisahoone juures.

Kirjeldustõlge. Mees seisab fotoaparaadi taga ja vaatab kaugusesse. Tema selja taga paistab osa valgest mõisahoonest.

Lugemissoovitused ERMi inimestelt

Raamatuaasta puges ERMi ajaveebis ka intervjuudesse, kus küsisime oma inimeselt lugemissoovitusi. Vastused olid sama mitmekülgsed nagu kirjandus. Kogusin need meeldetuletuseks kokku – mine tea, võib-olla leiab keegi siit midagi meelepärast endale lugemiseks.

Luuletaja ja raamatukoguhoidja Berit Petolai:

Esiteks palun teilt lahkesti: ostke, laenutage ja lugege mu peagi ilmuvat luuleraamatut „Hele, tuisklev ja nimetu”. Ja kirjutage, kuidas see mõjus, jätke kuskile väike märgegi! See teeks mul südame tõesti rõõmsaks. See luuleraamat, need luulelood seal, on mulle olulised. Aitäh!

Ja Doris Kareva koostatud metsaluule antoloogiat soovitaksin samuti väga lugeda. See on ainulaadne metsa- ja luuletunnetus, mis läbi selle raamatu rännates lugejasse jõuab ning lugeja meelemaastikesse oma teekesi rajama hakkab. Värskendav! Ja eestlase hingele, praeguse aja inimesele nii väga vajalik.

Kolmandaks soovituseks on Valdur Mikita üks varajasem kirjutis enne kõiki neid metsikusi ja lingvistikaid, mis tulid veidi hiljem ja millega ta end laiema lugejaskonna südamesse kirjutas. 2007. aasta Vikerkaares ilmunud novell „Jänesekapsa teoreem” on võrratult ilus ja hõrk, leidlik, mänguline ja midagi sõnulseletamatut on seal veel – see, kuidas igatsusest kui tundest saab midagi müstilist. See jutustus pälvis ka Gailiti novelliauhinna ja just, midagi Gailiti maailmast on seal tõesti olemas. Midagi, mida peaksime aeg-ajalt parajas koguses manustama, et säiliks elu võlu.

ERMi valgusmeister Oliver Kulpsoo:

Jaan Aru „Loovusest ja logelemisest“.

ERMi keeletoimetaja Karin Kastehein:

Soovitaksin luulet lugeda, kohe palju ja igasugust. See äratab sinus endaski mingi loomenupukese, rikastab mõtlemist ja sõnavara, tekitab palju mõtteid. Isegi tundub, et ei see pole üldse sulle, tasub ikkagi proovida ja märgata, mis siis sinu tajumisviisis muutub.“

ERMi arhivaar ja töökeskkonnavolinik Kristi Umalas:

Mulle väga sümpatiseerivad Lauri Räpi „Elatud eilsete ja elamata homsete vahel“ ja Alar Ojastu „Ratsionaalne emotsionaalsus“, mida ikka ja jälle uuesti kätte võtan, tõdedes taas, et iga töötaja heaolu on eelduseks organisatsiooni kui terviku saavutustele ning kasvule. Soovitan kõigile!

Kirjanik, muusik, õppejõud, tõlkija ja näituse „Kaotusest laotusse” kuraator Jan Kaus:

Gert Helbemäe „Ohvrilaev“. Tegu on intensiivse ja veidra, ühtaegu sümboolselt laetud ja painavalt meelelise armastuslooga, millel on pealegi väga huvitav peategelane, kellele lugeja on ühtaegu sunnitud kaasa elama ja samas tema suhtes kahtlevale positsioonile asetuma. Selline piiripealsus või vastuolulisus teebki mu jaoks kirjanduse kütkestavaks. See ütleb lõppude lõpuks väga lihtsalt – miski pole lihtne. Parimate teoste lõppjäreldus kõlab umbes nii: mingile püsivale lõppjäreldusele on peaaegu võimatu jõuda.

Kirjeldustõlge konsultandid Priit Kasepalu, Gerli Kangur, Sülvi Sarapuu, Mirjam Pihlamägi, Kairi Kivitar, Mirja Räpp ja Artur Räpp:

Priit: Vahur Afanasjev „Serafima ja Bogdan“, Juhani Püttsepp „On kuu kui kuldne laev“.

Gerli: Jane Harperi raamatud. Lisaks põnevale sündmustikule on seal väga nauditavad Austraalia looduse kirjeldused.

Sülvi: Viive Ernesaks „Väljatõugatud“. Soome kirjandusest Sofia Tawast ja Riika Leinonen „Suuri valhe vammaisuudesta“, mis sai 2024. aastal Soomes teatmekirjanduse Finlandia auhinna.

Mirjam: Julie Otsuka „Buddha pööningul“. Lühike, see-eest tohutult üldistusjõuline ja tuumakas, stiililt imetlusväärselt üles ehitatud ja hästi tõlgitud raamat Jaapani naiste saatusest 21. sajandi alguse Ameerikas.

Kairi: Umberto Eco „Roosi nimi“. Soovitan kindlasti enne raamatusse sukeldumist sissejuhatuse läbi lugeda.

Mirja: Kindlat soovitust ei oskagi anda. Aga soovitan lugeda raamatut, mis haarab jäägitult endasse ning paneb argimured hetkeks unustama. Peaasi, et endale meeldib.

Artur: Lugege rohkem. Kui raamatukokku lähete, siis valige ülalt teise riiuli pealt seitsmes raamat paremalt või siis üheksas. Laske end üllatada. Muide, üks minu jahmatavam lugemiskogemus oli see, kui sattusin internetis lugema programmeerimiskeele Python juhendit. Mul ei olnud seda üldse vaja, ma kirjutasin selles keeles esimest korda mingi 15 aastat hiljem, kuid ma ei suutnud lugemist pooleli jätta, sest see oli nii põnev, kuidas keel oli tehtud. Lummav lugemine võib olla ka muust vallast kui ilukirjandus.

Paarisportree, naine tugitoolis istumas ja mees kirjutuslaua taga lugemas, taustal jõulukuusk. ERM Fk 2955:774. Foto: Elmar Einasto

Kirjeldustõlge. Mustvalgel fotol on näha meest ja naist lugemas. Mees on süvenenud raamatusse kirjutuslaua taga, naine istub tugitoolis. Seina ääres on kaunistatud jõulukuusk.

Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolise Arhiivi vanemteadur ja Ühenduse Eesti Elulood esinaine Maarja Hollo:

Soovitan Karl Ristikivi luulekogu „Inimese teekond ja muu luule“ (2023), mis koondab kogu tema luuleloomingu, sealhulgas romaanides ilmunud luuletused. See on ühtaegu nii poliitilise pagulase kui ka elupagulase luule ja seega mitte ühe, vaid paljude inimeste teekond, nagu Ants Oras oma arvustuses märgib.

 

Soovin kõigile rahuliku jõuluaega ja mõnusaid lugemiselamusi!