Siret Saar, koguhoidja

Fotod on illustratiivsed

Kalev Keskküla kirjutab oma miniatuuris „Lihtne eestlane“, et „sageli on oht muutuda liialt oma ameti nägu. Me oleme õppinud ennast mitte kõrvalt vaatama, tormama pimesi edasi. Mis päästaks? Rohkem eneseirooniat, rohkem kõrvalpilku ja samas rohkem ennast!“

Kirjutan sellele mõttele kahe käega alla. Kui oled oma ametis valmis eneseirooniaks ja naeruks kinnisideede ja müüdiks muudetud asjade üle, siis on veel lootust. Mitte et peaks ennast ja kolleege naeruvääristama, aga korraks kõrvale astuda ja kõigele teiste silmadega vaadata on eluterve. Oluline on vältida teatavat professionaalset takerdumist, raamidesse jäämist. Muuseumid on tähtsad ja vajalikud, aga elu on ka mujal.

Kust leida seda kõrvalpilku? Võrreldes näiteks politseinike, arstide ja ka õpetajatega on muuseume ilukirjanduses, teatrilaval ja filmides suhteliselt vähe kujutatud. Miks? Elitaarne? Igav? Meenub anekdoot, kus naine tuleb mehele õllesaali järele. Mees vihastab: „Kurat võtaks, see on lihtsalt solvav! Miks sa alati kohe siia tuled? Miks sa mind näiteks muuseumist ei otsi?“ Üks võimalus vaadata, kuidas muuseume ja selle töötajaid nähakse, on ilukirjandus. Toongi siin teie ette mõned muuseumi ametid ilukirjanduse peeglis ning raamatuaasta puhul iga ameti esindajale ka lugemissoovitus.

ERM Fk 2897:2507 Foto: Uno Pilvre

Kirjeldustõlge fotole: pildil on grupp naervaid inimesi.

ARHIVAAR

Arhivaar on auväärne amet, see eeldab korrektsust ja süsteemset mõtlemist. Arhivaar puutub töös kokku konfidentsiaalse informatsiooniga, mis seab talle kõrged nõudmised.

Martha Cooley romaani „Arhivaar“ peategelane töötab arhivaarina mainekas ülikoolis, tema hallata on haruldased raamatud, käsikirjad, kirjavahetused. Arhiivitöö vaikus, rahu, stabiilsus ja erinevus eraelust aitab tal taastada oma energiat. Aga… see töö on ainult näiliselt vagur – tegelikult kaasneb sellega ka mõnetine võim.

Arhivaarina on mul teiste inimeste üle võim. Ma valitsen nende soovitud materjali kättesaadavuse üle. Muidugi on see piiratud võim. Ma ei saa suvaliselt keelata raamatukogu kasutamist inimestele, kel on selleks õigus, ega takistada niisuguste materjalide kollektsiooni sattumist, mille autor või sisu mulle ei meeldi. Raamatukogudel on eeskirjad, mida raamatukogutöötajad järgivad, et lugejad otsitava üles leiaksid. Hea arhivaar teenindab lugejat parimal viisil, kui ta säilitab kogu otsingu vältel empaatia ja distantseerituse vahelise tasakaalu. Nagu ma olen avastanud, on tähtis see, et lugeja soov ei oleks sulle liiga lähedane ega liiga kauge.

Lugemissoovitus: Édouard Louis „Kes tappis mu isa?“. See raamat tirib sind eraklikkusest ja snooblusest väljab. Louis’ tekst, mis on kirjutatud lootuses, et see innustab võitlema õiglasema maailma eest, ei lase turvalisse elevandiluust torni jääda.

ERM Fk 2644:4211 Foto: Viktor Salmre

Kirjeldustõlge fotole: kõrgete arhiiviriiulite vahel seisab noor naine.

GIID

Giid on külastajate teejuhina muuseumi visiitkaart. Tema vahendab muuseumi pärandit. Hästi tehtud giiditöö innustab külastajaid muuseumi uuesti külastama ja seda tuttavatele-sõpradele soovitama.

Giididega seoses tuleb sageli meelde suurepärane Sergei Dovlatovi raamat „Riiklik kaitseala“, kus minategelane läheb Mihhailovskojesse giidina tööle. Dovlatov kirjeldab seda kõike väga mõnusa huumoriga. Giidi amet pole lihtsate killast, hakkama peab saama igasuguste ekskursantidega. Baltikumist pärit grupid on rahulikud ja vaoshoitud. Kaukaaslased see-eest ei kuula üldse giidi, vaid räägivad omavahel juttu ja naeravad – ainus, mida nad heldinul pilgul vaatavad, on aasal jalutavad lambad. Kõige ebameeldivamaks külastajate tüübiks peab Dovlatov intelligente, kes töötavad enne ekskursiooni teatmeteosed läbi, et küsida siis mõne vähe tuntud ja ebaolulise fakti kohta ja nautida olukorda, kus giid vastust ei tea.

Giidide galerii teoses on väga värvikas. Ülekaalus on tundelised daamid, kes väljenduvad väga poeetiliselt ja teatraalselt ning on hoobiga rivist väljas, kui miski neid sealjuures eksitab. Üks giid, kes Dovlatovit välja õpetas, jalutas temaga koos õues ja pidas hingestatud jutlust stiilis, kui kaunis on loodus, kuidas kõik on pungil Puškinit, tema vaimu ja annet. Daamil hääl tõusis, kui ta kõneles, kuidas tal on selline tunne, et kohe-kohe tuleb metsatuka tagant välja Aleksander Sergejevitš ise, torukübar peas ja peleriiniga mantel seljas….Ja siis astus puude tagant välja kohalik joodik, kes püüdis raha laenata! Daam muutus näost halliks ning tema esitlus lagunes koost.

Lugemissoovitus: Pierre Bayard „Kuidas rääkida raamatutest, mida me lugenud pole?“. Kuidas arendada vestlust millestki, millega sa täpselt kursis ei ole? Ja jätta samas välja ütlemata, et sa pole sellega kursis… Meil kõigil on oma valged laigud. Bayard puistab ridamisi häid soovitusi, kuidas selliste olukordadega hakkama saada.

ERM Fk 2909:1729 Fotograaf teadmata

Kirjeldustõlge: elavalt žestikuleeriv meesgiid vestleb kahe naisega.

PEAVARAHOIDJA

Koguhoidjad kindlustavad, et muuseumis hoiul olevad esemed oleks sisestatud infosüsteemi, samuti teevad nad need avalikkusele kättesaadavaks, viivad muuseumikogus läbi inventuuri ning dokumenteerivad museaalide liikumise. Seda kõik korraldab ja juhib peavarahoidja.

Sergei Dovlatovi „Riiklikus kaitsealas“ saame tutvust teha ka peavarahoidja ametiga. Seda esindab Viktoria.

Otsisin üles muuseumi varahoidja ja esitlesin ennast. Viktoria Abertovna võis olla umbes neljakümnene. Pikk volangidega seelik, blondeeritud lokid, kamee, vihmavari – justkui Benois` pretensioonikas pildike. Seda hääbuva provintsiaadli stiili kultiveeriti siin ilmselgelt ja sihilikult. Igas kohalikus teadustöötajas avaldus sellele omane jooneke. Mõni tõmbas rinnal koomale päratu suurt mustlassalli. Mõnel tolknes selja taga šikk õlgkübar. Mõni oli hankinud totra sulgedest lehviku. Vikotria Albertovna rääkis minuga, umbusklik naeratus näol. Hakkasin sellega juba harjuma. Kõik Puškini kultuse teenrid olid imekspandavalt armukadedad. Puškin oli nende ühisomand, nende taevalik armastatu, nende hellalt hoitud lapsuke. Iga kallalekippumine sellele isiklikule pühakule ärritas neid. Ja nad kiirustasid minu asjatundmatust, küünilisust ja omakasupüüdlikkust päevavalgele tooma. „Miks te siia tulite?“ küsis varahoidja. „Pika rubla järele,“ vastasin mina. Viktoria oleks äärepealt minestusse langenud. „Vabandust, ma tegin nalja.“ „Naljad on siin täiesti kohatud.“

Lugemissoovitus: Urmas Vadi õpetab armastama tragikoomikat, absurdi ja olmepoeetikat. Loe näiteks raamatut „Elu mõttetusest“ – saad osa inimeste soojadest, armastes-kurbadest ja naljakatest lugudest.

TEADUR

Teaduri, üldjuhul doktorikraadi nõudega akadeemilise töötaja tööülesanded on seotud teadus- ja arendustegevusega. Peamiselt lastekirjanikuna tuntud Aino Perviku esimene täiskasvanutele mõeldud teos „Kaetud lauad“ vaatleb muuseumis teadurina töötava noore naise Eba Kummeli lugu. Eba asub pärast ülikooli lõpetamist tööle naiskirjaniku Johanna Kenti majamuuseumi ja hakkab ülemuse õhutusel temast uurimust kirjutama. Paraku läheb kõik luhta – kirjanik Kent osutub plagiaatoriks, tema romaanid on mugandused, kus mehed on lihtsalt asendatud naistegelastega. Eriti valus on fakt, et ülemus on seda kogu aeg teadnud, kuid julgustanud Ebat seda ikka tegema, et muuseum paistaks olulise teadusasutusena. Aga muidu oli muuseumis mõnus: kiiret polnud, sai kohvitada ja pidusidki peetud.

Meeri kallas kohvi. „Me oleme söögiajad enamjagu ikka siin muuseumis ära pidanud,” ütles Ines Häng. „Muna võib praadida ja viinerit soojendada ja … Kõike võib siin teha. Siin on sahver ka. Seal on küll rohkem koristaja asjad sees, aga midagi saab ikka hoida.“

Lugemissoovitus: Richard Brautigan „Hanguga elavhõbedat pildudes“. Sina vajad teistsugust keelt – seega loe luulet. Hea väike formaat kotti pista, kui järjekordsele konverentsile lendad. Ilumeel, kiiksud, seksuaalsus, huumor, argisus – siin raamatus on need ootamatus ja pisut uduses seoses. Tõmbab mõtte teistpidi käima.

ERM Fk 3009:1004 Foto: Voldemar Rumvolt

Kirjeldustõlge fotole: kirjutuslaua taga istub lühikeste juuste ja pärlikeega naine ning kirjutab süvenenult vihikusse.

RAAMATUKOGUHOIDJA

20.sajandil sai raamatust masstoode – kunagi varem pole raamatuid olnud nii palju ja nii soodsa hinnaga. Selle põhjal oleks pidanud saabuma lugemise kuldaeg. Nii see aga ei läinud. Kainestav bilanss, mille kohaselt raamatute tähendus ajalehtede, kino, raadio, televisiooni ja arvutite ning interneti kõrval üha kahaneb, ei kehti aga samuti lõplikult. Inimesed loevad ja külastavad ikka ka raamatukogu. Mart Kivastiku loos „The Rolling Stones“ käivad noormehed linnaraamatukogus ja selle kohvikus Vaikne Nurk joomas.

Nurk erineb ülejäänud Tartu kõrtsidest selle poolest, et asub raamatukogus ja tema seintel ripuvad Oskar Lutsu fotod. Joomist see ei sega. Tegelikult ei maksa arvata, et raamatukogus vaid joomas käiakse. Kräsu oli sealt mitu raamatut laenanud ja Avka ka. Avka mäletas seda raamatulaenutust millegipärast selgesti. Ta oli siis neljandas klassis. Muidu oli Nurgas kõik hästi, ainult üks asi on ilgelt sitt – suitsetada võib alles alates kl 7, enne seda ei. Raamatukogus arvatakse, et lugejatele suitsetamine ei meeldi. Mis on tegelikult täiesti vale. Enamik lugejaid raamatukokku enne sisse ei lähegi, kui tõmbavad väljas ukse ees kolm suitsu järjest, hingavad seda väga sügavale sisse nagu akvalangistid ja alles seejärel lähevad midagi lugema, kui enam viitsivad. Suur osa lugejaid jätabki raamatukokku minemata. Tõmbavad suitsu, arutlevad, mida võiks sealt raamatukogust laenata, ja siis ei lähegi lugema. Lähevad koju tagasi. Või siis Nurka, kus on Avka, Mikk ja Kräsu. Sest lõppude lõpuks on ju igaüks kunagi raamatu laenutanud. Kas või neljandas klassis.

ERM Fk 2133:8029 Foto: Jakob Bockmann

Kirjeldustõlge fotole: ümmarguse laua ümber istub kolm ülikonnas noormeest.

Lugemissoovitus: Dr Viktor Vassiljev „Tere, head „Prillitoosi“ vaatajad!”. Saad teada, kuidas panna kass haiget põlve lakkuma ehk ravima, kas pargipingil päikest võttes võib seeliku üle põlvede tõsta, et mööda jalutavad taate hullutada jpm. Kuhu sa selle liigitaksid ja katalogiseeriksid? Joomist see ei sega!

KURAATOR

Kuraatorid korraldavad näitusi, et pakkuda külastajatele uusi teadmisi ja  elamusi.

Nick Hornbey romaani „Julia, alasti“ peategelane Annie töötab ühes Inglise rannikulinna muuseumis. Ta valmistab ette näitust, mis räägib 1964. aasta suvest selles linnas, mil oli kuumalaine ja randa uhuti 7,5 m pikkune hai. Annie on saatnud laiali üleskutse, et linnaelanikud tooksid asjakohaseid esemeid ja fotosid. Ta saab paar fotot ja hai silma purgis. Töötempo on rahulik, kiirustama ei pea. Annie naudib seda, enne muuseumi oli ta keskkooliõpetaja.

Annie oli arvanud, et ta võibki igavesti õpetamise juurde toppama jääda, ja ta oli seda ametit nii kangesti vihanud, et isegi nüüd läks tal tuju heaks, kui ta oma muuseumi 10–15 minutit hiljaks jäi. Õpetaja jaoks oleksid need viisteist minutit kujutanud alandavat katastroofi, mis toob kaasa kisa, noomitused ja halvustavad kolleegid, aga kedagi ei huvitanud, kas ta saabus kolm või kolmkümmend minutit enne väikese ja harva külastatava muuseumi uste avanemist. (Õigupoolest ei huvitanud kedagi eriti ka see, kas ta saabus kolm või kolmkümmend minutit pärast muuseumi uste avanemist.)“

Lugemissoovitus: Gabriel García Márquez „Kõdulehed“. Hoia jätkuvalt õiget tempot. Kulgemine on hea. Márquez hoiab sind äraolevas unenäolises päikesest uimases meeleolus, kus on kuumust, rosmariini tulist ja jasmiini hullutavat lõhna, tolmu ja tsikaatide lärmi.

ERM Fk 722:5

Kirjeldustõlge fotole: näitusesaali klaasvitriinides on erinevad etnograafilised esemed.

KONSERVAATOR

Konservaatori töö nõuab käelist osavust, head värvi‑ ja kujunditaju ning analüüsivõimet. Konservaator parandab muuseumi väärtuslike originaalesemete seisundit, üritades säilitada nende ajaloolise ja füüsilise terviklikkuse. Kas muuseumide uhked originaalid on ikka originaalid?

Dina Rubina romaani „Cordoba valge tuvi“ kangelane on tunnustatud kunstiekspert, kes tegutseb ka…  kunstivõltsijate maailmas. Võltsimine eeldab restaureerimise ja konserveerimise tehniliste üksikasjade tundmist. Ta on vaeva näinud, need omandanud ja võltsib mõnuga.

Mis pagana garantiid: maailma muuseumid ja erakollektsioonid on kolmandiku jagu feike täis topitud, hoolimata kõigist neist keemilistest analüüsidest, röntgenitest, infrapuna- ja ultraviolettkiirtest! Kas te arvate, et võltsinguid valmistavad meistrid on meist, ekspertidest, rumalamad? Nende seas kohtab tõelisi virtuoose, tippklassi professionaale… ja nad tunnevad ekspertiisimeetodeid läbi ja lõhki, arvestades kõiki ehtsuse tehnoloogilisi kriteeriume – isegi ekspertide eneste psühholoogiat!”

Lugemissoovitus: Narine Abgarjan „Simon“. Sinu tööpäevades on palju asju. Sulle on vaja armastust, veinijoomisi, konfliktikesi-leppimisi, reeglite rikkumist. See raamat, mille alapealkiri võiks olla „Ela nagu oskad“, pakub seda kõike.

ERM Fk 3051:10045 Foto: 1989

Kirjeldustõlge fotole: tumedate juuste ja habemega mees seisab mõtlikult skulptuuri ees.