Karmen Maat, ERMi arhivaar

Kui eesti kirjandusloolane kord lehitseb laialipillatud lehekülgi eesti kirjanduse lähemast minevikust, siis leiab ta sealt kahtlemata ka Bernhard Weber’i nime, ning siit – ühe tema elupäevist. Oli ta luuletaja, kunstnik või kunstiasjadega kaupleja? Oli ta vahest hullumeelne? Või inimene, kes eluaeg oli jäänud lapseks? Maga rahus, Bernhard Weber, seal võõras mullas, kuhu sind vist küll maeti ainsagi saatjata, nimetuna! Vahest kunagi märgib keegi sinugi nime mõne reagagi – eesti kirjandusajaloo leheküljele.

1929. aasta Loomingu teisest numbrist saab lugeda kunstnik Jaan Vahtra mälestusi Peterburis elatud ajast. Üks nendest lugudest peatub 1918. aasta kevadpäeval, kus tema teed ristusid kirjanik Bernhard Weberiga, kes vajas kunstiharidusega inimese abi, et teha inventuur oma antikvariaadi maalide hulgas. Nagu näha, jäi Weberi tõeline olemus Vahtrale mõistmatuks, aga inimene ise jäi siiski sedavõrd hästi meelde, et temast veel 11 aastat hiljem kirjutada. Kes see Weber siis ikkagi oli: luuletaja, kunstnik, kunstiasjadega kaupleja või veel keegi? Nagu Vahtra omal ajal, püüan siin omakorda seda mõistatust lahti harutada.

Ma ei võtnud endale sugugi lihtsat ülesannet, sest infot on vähe ja seegi on lünklik ning ebaselge. Kõige põhjalikuma ülevaate Bernhard Weberi elust leiab Eduard Suursepa koostatud „Rõngu poeetide“ käsikirjalisest artiklikogust, mida tutvustasin ERMi ajaveebis kuu tagasi. „Orlando Furioso“ pealkirja kandvast peatükist saab lugeda, et Bernhard Gottfried Weber sündis Tartus või Tartumaal Kivisaares 1874. aastal. Pärast kohaliku alg- ja linnakooli lõpetamist alustas ta tööd vallakirjutaja abina Rõngus. Sellel ametipostil töötas Weber 1895. või 1896. aastani, kuni pidi minema sõjaväeteenistusse.

Karl Eduard Sööt ja Bernhard Weber. Foto: H. Riedel, 1907. EKLA B-31:38

Kirjeldustõlge. Mustvalgel fotol poseerib kaks meest. Vasakpoolne mees istub toolil, tema kaaslane on nõjatunud sama tooli paremale servale. Mõlemad kannavad pintsakut ja selle all triiksärki. Nende nägu kaunistavad uhked vuntsid.

Juba koolipõlves proovis Weber kätt luuletuste kirjutamises, paistes silma hea teksti- ja keeletaju poolest. Seda suurem oli tema rõõm, kui ta leidis Rõngu kolides eest kirjandushuviga inimesi, kellest moodustus Rõngu kirjandusring. Ühistel koosviibimistel loeti ette enda loodud värsse (proosa neile eriti huvi ei pakkunud), anti üksteisele tagasisidet ja püüti vähegi õnnestunud tekste ajakirjandusele läkitada. Kõige lähedasemaks sai Weber selles seltskonnas Ernst Enno ja Otto Grossschmidtiga, kelle sõprust kujutatakse „Rõngu poeetides“ nõnda:

Kolme noorpoeedi – Enno, Grossschmidti ja Weberi sõprusest räägiti tollal anekdoote, ning ristiti nad muigamisi „kolmeks musketäriks“. Nad ei saanud ka tõesti end üks ühest naljalt lahti kiskuda: kui tuli kojuminek, siis „Otu“ läks „Pärnit“ ja „Ärnit“ tingimata saatma, vähemalt kuni poole maani Raigaste koolimaja ja Rõngu viiva maantee vahel. Ühe noore, randmejämeduse kase kohal oja ääres, Luukse talu metsa ligidal harilikult peatuti ja anti hüvastijätuks juba käedki. Ent jutt ei saanud kuidagi otsa, ning  lahkujad võtsid siis Otul käe alt kinni ja saatsid ta omakorda koduni. Nõnda käidi sageli mitu korda edasi-tagasi kuni „saate-kaseni“, millest Grossschmidtil isegi laul loodud:

„Saate-kaseke“

Minu kodu ligi kasvas

Väike kena kaseke.

Igal kevadel ta lehtis

Laulis lepalinnuke.

 

Minul oli vanast’ sõber,

keda saatsin kaseni:

kase kohal jätsin teda jumalaga alati.

 

Tema kutsus meie kaske:

„väike saate-kaseke“.

Sagedasti ütles mulle:

„Tee üks laul ka kasele!“

 

Sõber kadus laia ilma,

kask see kasvas kenasti.

Sõber unustas mind ära –

kask see kasvas edasi.

1901

(Katkend artiklist „Raigaste uus koolipapa“, lk 7)

Luuletuses igatseb luulemina „laia ilma kadunud sõpra, kes ta unustas”, millest võib järeldada, et „lahutamatu kolme musketäri“ teed läksid ikkagi lahku. Kuna Enno ja Grossschmidti suhtlus jätkus (küll varasemast vähem), siis ilmselt vihjati kolmandale sõpruskonna liikmele.

Peatuksin korra veel Rõngu kirjandusringi tegemistel. Luuletamise kõrvalt tegeles kirjasõnast huvitatud seltskond palju tõlkimisega. Weber valdas hästi saksa ja vene keelt, tema lemmikud olid saksa kirjanikud, eriti Johann Wolfgang von Goethe ja Heinrich Heine. Perioodikast leidsin veel autoreid, keda Weber emakeelde vahendas: Leopold von Schroeder, Carl Hermann Busse, Elizabeth Kolbe, Sándor Petőf, Ernst Ziel, Nicolas Martin, Aleksei Merzljakov, Carl Siebel, Aleksei Pleštšejev, Anatoli Aleksandrov, August Heinrich Hoffmann von Fallersleben, Max Kalbeck, Aleksei Koltsov ja Baron Anton Antonovich Delvig. (Lähemalt saab mõne Weberi luuletõlkega tutvuda klõpsates siia)

Weberi annet tõlkijana on kiitnud mitu lähikondset, näiteks kirjutab tema parim sõber Ernst Enno kogumikus „Postimees 1857–1907: 50-aastase kestuse mälestuseks“:

Weberi keelele ei taha peaaegu midagi võimatu olla. Sellepärast tõlkimises wist teist tema kõrvale küll Eestis leida ei taha olla. Jõudu „Fausti“ tõlkimisel! (lk 155)

„Rõngu poeetide“ käsikirjas tuuakse esile Weberi täpsust Heinrich Heine luule tõlkimisel, mida avaldas ajaleht Postimees.

Kirjanik Ernst Enno. VaM F 655

Kirjeldustõlge. Mustvalgel fotol vaatab keskealine mees tõsisel ilmel otse kaamerasse. Tal on vuntsid ja seljas on tal ülikond.

Kuna andekaid autoreid oli nii palju, otsustati 1894. aastal elu sisse puhuda koolialmanahhile „Torupill“, mis ilmus kaks kuni neli korda aastas. Selleks moodustati Rõngu kirjandusringi liikmetest lausa toimetus:

Määrati naljatamisi isegi „peatoimetaja“ – O. Grossschmidt, tema abiks Weber, „ülemsekretäriks” või ümberkirjutajaks Juno, Astuvere kooliõpetaja, kel oli kõigist koosviibijaist ilusaim käekiri. „Illustratsioonide” eest tõotasid hoolt kanda Enno ja üliõpilane Rud. Bernakoff, pärastine doktor ja günekoloogia-professor. Mõlemad maalisid ja joonistasid veidi, kuigi polnud kusagil seda õppinud. Bernakoff oli küll luulekatseidki teinud (Saku ja Ruudi varjunime all), kuid ilma suuremata eduta, teised naersid välja. Rohkem annet oli tal „naljapiltide“ peale, nagu üteldi. (lk 3)

Kaasaegsete mälestuste kohaselt olevat „Torupilli” sageli päris õnnestunud asju sisse kirjutatud, näiteks kirjandusringi tegeliku algataja maamõõtja Eichwaldt’i algupärane poeem „Ahasveerus” ja „Hamleti” tõlkekatkendid algkeelest, samuti Weberi „Fausti” tõlked ning ta paremad luuletööd.

Hästi väljakukkunud olnud samuti mõned Rud. Bernakoffi karikatuurid Jakob Kõrvist, „Valguse” tagurlikust toimetajast, Ado Grenzsteinist, eriti aga Jaan Tõnissonist, kellele just Bernakoff esimesena ta kuulsa koodi pihku pannud oma „naljapiltides”, K. A. Hindrey, kes hiljem tihti oma ranget šeffi „Sädemetes” koodiga kujutas, pidi nii siis tõenäoliselt mõnda „Torupilli” kaustikut näinud olema ning võttis selle koodiga-asja üle juba isikliku „leiutisena”. (lk 4)

„Torupilli“ viimane number ilmus 1905. aastal. Kõik, mida „Rõngu poeetidest“ almanahhi kohta lugesin, näitas, et tegu on väga huvitava materjaliga eesti kirjandusuurijale. Kahjuks pole sellega võimalik tutvuda, sest almanahh hävis Otto Grossschmidti kodu laastanud tulekahjus, mis omakorda tähendab suurt auku Weberi loometöö avastamisel, näiteks jääb kättesaamatuks tema „Fausti“ tõlge. Aga meieni on jõudnud „Rõngu poeetide“ kaudu üks Weberi luuletus „Udu“, mis ilmus  „Torupillis“ Orlando Furioso varjunime all:

Udu

Juba kuldne päike särab

kõrgel taeva wõlwi alla,

aga udu, külm ja tihe,

orust weel ei lahku ta.

 

Aga udu, külm ja tihe,

teel mul seisab müürina.

Warjab silmist kitsast rada,

kust wõiks üles pääseda.

 

Wahel läbi halli katte

mäe harjad wilguwad,

nagu tuletunglad, tähed –

ülesse meid juhiwad.

Ja ma nõutult orus seisan,

kardan üles sammuda,

kardan – udust pimestatud –

kuristikku langeda.

 

Uduring, nii külm ja tihe

Mind ei lase paigastki,

Tiiwa wuhin, kotka kisa…

Julgust, julgust – edasi!

Weberi luule- ja tõlkeloomingut avaldati peale „Torupilli“ ajalehtedes Olevik, Postimees, Uudised ning ajakirjades Linda ja Eesti Kodu. Veel saab tema tekste lugeda Karl Eduard Söödi välja antud „Piltidega naljakalendris” ja kahes antoloogias:  „Eesti luule“ (1910) ja „Eesti luuleilm“ (1913). Viimane sisaldab Weberi kõige tuntumat luuletust „Millal ilmub kepisäädus?”, mis olevat Enno ja Grossschmidti sõnul esmalt ilmunud „Torupillis”. Nii „Udu“ kui ka teisi Weberi luuletusi lugedes, mida ma ei leidnud sugugi palju, peab ütlema, et neid kõiki iseloomustab süngus. Märkamata ei jää haiguse- või surmamotiiv, kus rõhutatakse luulemina füüsilise keha nõrkust või selle hääbumist.

Luulekogu avaldamiseni Weber ei jõudnud, olgugi et ta seda väga soovis. Tõenäoliselt mängis selles rolli tema vaimse tervise halvenemine, mis viis ta Seevaldi psühhiaatriakliinikusse ravile. Sellele viitab Otto Grossschmidt oma kirjas kirjanik Karl Eduard Söödile 1900. aastal:

Nagu Teil teada, viibib praegu Teile tuttav Orlando Furioso Rõngus ja käib siin ühest teisi luulenatukesed kaenlas. Ta on küll kuu aega närvikliinikus olnud, aga ma ei usu mitte, et ta weel terwe on. Wahest ei ole ta ka iialgi terwe olnud, noorest põlwest pääle on tal – suurusetõbi juures. Kuulsaks, kuulsaks ja kuulsaks saada, see näikse tema elutingimine olema, ehk ta küll ise tõendab, et ta ainult neid Jumalast kingitud andeid austada, mis tema pääs walitsewat. „Mitte ennast ei kiida ma“, ütles ta, kui ma tähendasin, et see moodis ei ole, kui ennast nii kiidetaks, – „waid Jumalat kiidan! Au kiitus olgu igawest Talle, et ta ühe messia on saatnud, kes meie maad wale luuletajatest puhastab! Bergmann, Lipp – mis luuletajad need on? Jakob Tamm – waim töndsiks läinud. Luiga? Mis luuletaja ta on? Kas see mõni luuletus, mis meile Söötiga „Lindast“ lugesime? Grünfeldtid ja temasugused – selged durakud, narrid – maapäält niisugused kaotada.“

Veel kiitis Weber enda luuleannet Grossschmidti sõnade järgi nõnda:

„Mina, Orlando Furioso, olen esimene Eestis. Mul pole ka mitte Eesti weri rinnus, waid isa oli sakslane, ema taanlane – eestlased on tuimad, töndsid. Mis Puškin tegi, teen ka mina. Mis Schiller wõis, wõin ka mina. Goethe, jah, Goethe, see on mitmesugust teinud – Faust, niisugust ehk ei saa. Lermontow, pfui! Mis see on? Waata, kus mul pää, eht luuletaja pää, eht luuletaja pää! Kobi mu meelekohtasid. Waata, kus otsid, waata, need on luuletaja sõrmed… Ümmargused küüned, pikad. Söötil on ka, aga pole nii pikad, kui minul, näita oma sõrmekesi – palju alamad kui Söötil. Ma olen jaanuarikuul sündinud – Goethe, Heine ka. Sööt on detsembrikuu, Kreutzwaldiga ühel päewal. Jaanuarikuu on kõige suuremad mehed ilma tulnud, detsembril ka, aga pole ikka nii. Waata, minu nimi on Bernhard. Kelle nimes „r“ täht ette tuleb, need kõik on mehed. Minul tuleb kaks korda.“ (lk 5–6)

Kirjaniku elu viimased aastad võtab käsikiri „Rõngu poeedid“ kokku nii:

1905. a. revolutsioonipäevade palanguil oli Weber jälle kraps-poisina jalul, käis tihti Rõngus vanu sõpru külastamas, tegi värskeid luuletusi „Uudistele“ ja „Postimehele“, aitas koguni järjekordset „Torupilligi“ koostada ning suutis Raigaste koolimajas peetavail rahvakoosolekuil isegi mitutki tarmukat kõnet maha pidada.

Viimase kirja (kaardi) saatis ta sõpradele Ennole ja Grossschmidtile 1907. a. juba Seevaldist. Neis ütleb ta igavesti lahti sõpradest ja sinatamisest, teietab mõlemaid pilkavalt, teeb vihjeid mingile kohutavale ülekohtule, mis talle osaks saanud, nukrutseb kadunud sõpruse üle. Ligi paarkümmend aastat kestnud „kolme musketäri“ truu vendlus oli surnud.

Sellest peale kaovad poeedist pikemaks ajaks igasugused jäljed. Ei ole teada, kuis ja millest ta vahepeal elatus, millal võttis naise ja soetas kaks poegagi, kes oli ta naiseks – eestlanna, venelanne? Alles 1922. a. saadakse teada, et ta on Petrogradis koos perekonnaga nälga surnud. Ei teata ka ta viimset puhkepaikagi. (lk 8)

On teada, et enne Peterburi kolimist töötas Weber Harjumaal Hageris raamatupidajana. Miks Weber lahkus Eestist, seda teab ainult tema. Lüngad Peterburis elatud ajast täidab loo alguses viidatud Jaan Vahtra mälestus Loomingus. Vahtra esmamulje Weberist kujunes selliseks:

See oli lühikest kasvu, tublisti küürus härra, kõhna, luise näoga, haruldaselt kõrge ja laia otsaesisega, suurte hallide silmadega ja tugevate vurrudega, milles oli näha juba halle jooni. Ta kandis musta, laiade äärtega kaabut ja oli üldse välimuselt sarnane kirjaniku või kunstnikuga kui vast antikvaariga. Eesti keelt kõneles ta väga puhtalt.

[—] Jutt pöördus kunstiasjadele, nende tundmisele ja korjamisele. Nüüd sai Weber elavaks, kõneles hooga ja ilma lõpmata. Ta kõnelusist jõudsin otsusele, et siin on tegemist inimesega, kes kunstiküsimuses hästi orienteerunud. Pealegi võis märgata, et ta teadmised ka kirjanduse alal on laialdased, sest igakord, kui jutt sattus mõnda ajajärku, siis oskas ta täpselt defineerida kirjanduslikke paralleele kunsti suhtes, märkides üht või teist kirjanikku ja tema loomingu karakteerseid jooni. (lk 174)

Kunstnik Jaan Vahtra UTKK F 165/A11

Kirjeldustõlge. Mustvalgel fotol põrnitseb ülikonnas mees kaamerat. Tal on peas kaabu. Vasakust nurgast langeb tema peale valgus ja paremalt vari.

Vahtra tabas kohe esimesel kohtumisel ära, et tema vestluskaaslasel on laialdased teadmised kirjandusest ja kunstist. Tema sõnutsi olevat Weber ise viinud vestluse luulele ja tõlkimisele:

Kohvi rüübates hakkas Weber järsku kõnelema luulest, poeetidest. „Kas te tunnete Heinet? Ja? Aga mina olin Heine’sse kord nii armunud, et tean praegu peast suurema hulga ta luuletisi. Ja kui palju olen ma neid tõlkinud!“

„Teie olete neid tõlkinud? Mis, kas eestikeelde?“

„Jah, just eestikeelde. Kümmekond aastat tagasi, veel ka hiljem, olen avaldanud eesti ajalehtedes ja ajakirjades palju tõlkeid saksa luulest. On ilmunud ka hulk minu algupäraseid luuletisi.“

[—] „Tegin seda enese rahustamiseks, sest kirjandus oli tookord mu ebajumal. Meid oli tookord Tartumaal, Rõngus, terve ring: Sööt, Grossschmidt, mina, Grünstamm… Nüüd on sellest hulk aega, leidsin vahepeal teise jumaluse.“ (lk 175)

Ja Weber hakkas peast deklameerima George’ luuletisi, üksteise järele, õrnalt, laulvalt. Ning selle järele veel teisi saksa luuletajaid, näis, ilmlõpmata…Ja lõpuks luges ta Heine’ tuttava väikese luuletise „Wo?“ ning sellest tema tehtud eestikeelse tõlke, mis oli üllatav täpsuse, sõnade ja salmide rütmika poolest ning tuleb vist arvata Heine selle luuletise paremaks tõlkeks. (lk 176)

Isegi hilisemas eluetapis polnud Weber kaotanud täpsust Heinrich Heine ja teiste saksa luuletajate värsiridade tõlkimisel. Sellel kummalisel päeval ei jõudnudki nad arutada maalide hindamise üle ja pärast seda kohtusid nad ainult korra ühel Vahtra näitusel. Nagu Grossschmidt oli ka Vahtra ainult teistelt kuulnud, kuidas Weberi elu lõppes: „Kui Mart Pukits 1920. aastal Peterburist Eestisse tuli, jutustas ta, et Bernhard Weber olla surnud 1918. või 1919. a. ühes Peterburi haigemajas, ja vist poolenisti nälga…“ (lk 178)

Weberi pseudonüümiks valitud Orlando Furioso oli tegelane Ludovico Ariosto renessansiaegsest rüütlipoeemist „Raevunud Orlando“, kes püüdis rüütlina elada endale seatud ideaalide kõrgusel. Kõrvalseisjale, nagu ma olen, paistavad Weberi ideaalid olevat seotud kirjandusega, ehkki hiljem nihkus tema tähelepanu kunstile. Eks kirjameest võibki kirjeldada luuletaja, tõlkija, kunstiasjadega kaupleja ja ametnikuna, ent see on siiski ainult tööalane info. Muu tema iseloomu ja käitumise kohta on vahendatud teiste inimeste silmade läbi, kes toovad nagu ikka välja nii meie head kui ka halvad omadused.

Mõtlesin selle loo kirjutamise käigus, et Weberi anne tõlkijana vajaks rohkem väärtustamist. Kõik luuletõlked, mis perioodikast leidsin, panid mind kaasa noogutama kirjamehe suhtlusringkonnaga, kes märgivad tema head keeletaju. Ka autori enda välja mõeldud salmid tundusid mulle huvitavad, kuid paraku on minu teadmised 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse eesti luulest liiga napid, et suudaksin välja mõelda, kust tasuks veel tema omaloomingut otsida. Loodan aga koos Jaan Vahtraga, et eesti kirjanduslukku jõuab taas Bernhard Weberi nimi.

Viimasena annaksin sõna Otto Grossschmidtile. Kui temani jõudis nukker teade endise lähedase sõbra surmast – kes oli ka muide tema esimese lapse ristiisa –, siis haaras ta sule järele. Tema luulevormi valatud mälestus võtab nelja salmi abil kokku Weberi elatud elu:

Weberi mälestuseks

(Ühe optandi teate põhjal)

Otto Grossschmidt

Sa ollit peris tubli luuletai –

auahnus kaugeste so sehen kei,

see nõndagine pahandust sul tei,

ent püüdmisele edesi so ai.

 

Sis kõik see asi sulle saatuslikuks sai –

kui ilm to wäidse südame lei:

tan kokku langsewa kõik lossi, kallerei –

sääl, tühjä wareme, kos silm ka kai.

 

Sa ellit Piiterin, kui sääl suur nälg;

ei luulest jää sis ainus jälg,

kui ori olet tühjä kõtule.

 

Kaits pojakest so naine jätnu maha…

neil leibä! leibä! esä muud es taha –

leib saamata jäi – surm tul’ kõigile…

1922