Karmen Maat, ERMi arhivaar

Loominguline tegevus võimaldab kunstnikul endast maha jätta midagi püsivat. Samas teadupärast ei kõla kõigi nimi tulevaste põlvede huulil. Miks mõni autor jääb tuntuks, teine vajub kiiresti unustusehõlma ja kolmas saavutab populaarsuse alles pärast surma? Selle kohta saab ainult oletada…

Otto Grossschmidt (1869–1941) kuulub nende kirjanike hulka, kelle kirjatööd hinnati kaasaegsete seas, kuid praegusel ajal ei ütle tema nimi enamikule suurt midagi. Just selle üle valutas südant Grossschmidti poeg Eduard Suursepp. Kui tema poole pöördus Tartumaa Muuseumi tollane direktor Kaljola Kirt palvega kirjutada Edasisse oma isast, vastas Suursepp talle nende ridadega:

Olin väga rõõmus, saades Teilt nii pika ja hea ja südamliku kirja oma isa Otto Gr. kohta. Meie, s.o. tema veel elusolevad lapsed (meid oli kokku viis: Hilda, Eduard, Helmi, Erna, Heinar) olime ju kuni viimase ajani veendunud, et Nõukogude ajastul on meie isa otse nimme unustatud, nagu õite paljud „kuldsed“. Eriti rabas valusalt meid kõiki, ka meie ema (Liina Grossschmidti), kui ta veel elas, see, et suures 2-köitelises Eesti luuleantoloogias polnud avaldatud mitte ainsatki isa luuletust. Ja ometi oli just luuležanr see, mis teda omal ajal tuttavaks tegi ja milles ta siiski arvustuselt mõningast tunnustust pälvis. (18.08.1962)

Otto Grossschmidt. Foto: Ferdinand Dannenberg, u 1892–1900. ERM TM Fk 518

Kirjeldustõlge: mustvalgel fotol vaatab lühikeste juustega ja vuntsiga mees kaamerast vasakule.

Nagu selles kirjas väljendab Suursepp ka teistes siirast tänu Tartumaa Muuseumi direktorile, kes tundis huvi tema isa loomingu vastu. Nende kümne aasta vältel peetud kirjavahetusest (18.08.1962–26.12.1972) kasvas ühel hetkel välja plaan panna kokku artiklikogu „Rõngu poeedid. Lehekülgi meie vanematest sulemeestest“. Tekstide kirjutamiseni jõuti, avaldamiseni mitte. Mille taha asi võis jääda? Oletan, et esimene põhjus oli kahtlemata konarlik koostöö Tartumaa Muuseumiga, kus Suursepp jäeti tihti kauaks vastust ootama. Teise põhjusena näen aga tema Nõukogude võimu kritiseerivaid lauseid.

Tänane ja etteruttavalt öeldes ka minu järgmise kuu blogilugu tutvustabki 17 artiklist koosnevat „Rõngu poeetide“ sisu, mille on kirjutanud Eduard Suursepp ja Kaljola Kirt. Põnev kultuurilooline allikas visandab Otto Grossschmidti elukäiku. Eraldi peatükid on pühendatud kirjaniku jaoks olulistele isikutele, kelleks olid Liina Grossschmidt, Peeter Grünfeldt, Ernst Enno, Bernhard Weber ja Mart Jänes. Käsikirjale annab lisaväärtuse tollase kirjandus- ja hariduselu kirjeldamine.

Perekondlik seos võimaldas Suursepal avada oma isa elu isiklikust küljest, abiks nii tema enda kui ka teiste (lähi)sugulaste meenutused. Samuti saab kirjade ja mälestuste vahendusel palju sõna Grossschmidt ise. Kahjuks ei ole võimalik memuaaride originaalidega tutvuda, ehkki säilinud on E. Lauli kiri, kes olevat saatnud Tartumaa Muuseumile oma sugulase Otto Grossschmidti mälestusi. Minu silmad neid näinud pole.

Eduard Suursepp, 1916. ERM TM Fk 4827

Kirjeldustõlge: mustvalgel fotol seisab noor sõdurivormis mees käed puusas. Tema selja taga on näha akent ja kõrget raamaturiiulit.

Lapsepõlv Nuustakul

Artiklikogu esimeses tekstis „Nuustaku“ keskendub Suursepp oma isa lapsepõlvele Otepääl. Sealt tuleb välja, kuidas tulevase poeedi elukäiku mõjutas kokkupuude Jakob Hurda ja Jakob Pärnaga.

Nuustaku alev oli sünnipaigaks ka ühele käesolevas raamatus mainitavale, pärastisele Rõngus tegutsenud koolmeistrile-kirjamehele Otto Grossschmidtile, kes sündis siin kohaliku pagari Juhan Grossschmidti pojana 20. detsember 1869. a. Siin puutus ta tihedasti kokku Jakob Hurdaga ja käis Jakob Pärna juures kihelkonnakoolis. On kaheldamatu, et tema hilisemale kirjanduslikule tegevusele avaldasid teatavat mõju ja andsid hoogu just need kaks meest. Ilmselt sai ta neilt seda, mida nii luuleliselt on harjutatud nimetama äratuseks. (lk 1–2)

Enne Jakob Pärna Otepääle koolmeistriks tulekut oli O. Grossschmidtil nagu eespool tähendatud, üsna tihedaid kokkupuuteid ka Otepää pastori dr. Hurdaga. Kirikusse, kuhu Otto isa, äge palvevend, vennastekoguduse lugeja ja vöörmünder, poisi otsekui malgaga ajas, ei läinud nooruk hoopiski mitte jumalasõna pärast, vaid teda paelusid Hurda kantslikõnedes pigem need kohad, kus pastor piiblitõdede sekka puistas äkisti ootamatuid sõnu: isamaa, Eesti, Kalevipoeg, Kreutzwald, Koidula. Veel enam kiskus poisikest kaasa see, kui kiriksand mõnikord oma vaimuliku standardkõne hulka poetas nagu kogemata ka poleemikat peamise idee-vastase, C. R. Jakobsoni aadressil… On päris selge, et kõik see kokku sütitas noore kuulaja südamesse kustumatu sädeme. Kindlasti ajendas teda see noorpõlvine tutvus suurmehega hilisemas elujärgus ka üsna viljakale rahvaluule- ja vanavara kogumisele, millisel alal Grossschmidt oli Rõngus koolmeistrina tegeldes üks selle kandi agaramaid pioneere. (lk 7)

Kuidas õppida õpetajaks?

Pärast kihelkonnakooli lõpetamist otsustas Grossschmidt minna vallakooliõpetaja kursustele. Kuidas see tal läks, sellest kõneleb „Rõngu poeetide“ teine lugu „Kuidas koolmeistriks saadi?“ Seal on Suursepp kasutanud enamasti katkendeid isa mälestusteraamatust „Langevad lehed“ – teost, mis ongi jäänud käsikirjaliseks. Grossschmidt jagab rohkelt muljeid ka inimestest, kellega ta sellel ajal tutvus:

Sealsamas Holmi tänaval sain ka Elias Liivi venna Juhan Liiviga tuttavaks. Ta töötas siis Grenzsteini „Oleviku“ juures Raekoja tänaval. Meie peremehe pool käis ta õlut joomas ja kaarte mängimas; oli kaotuse puhul väga närviline, lõi kõvasti vastu lauda ja kurat jooksis kuradi järele suust. Imestasin otse, kuis kirjanik, kes laulus ja loos teistele eeskujuks peaks olema, säärane olla võib. Ei ta vend Elias ega meie teisedki kursusepoisid pannud seda vandumist miskiks, lasid aga isegi sekka samu kuradeid ja veelgi vängemaid sõnu. Siis kuulsin ka Juhan Liivi enda suust ta esimese jutustuste-kogu „Kümne loo“ kohta mõndagi. Vandus täie kurjaga, et keegi pole trükkida tahtnud, ainult Schnakenburg pakkunud 10 rubla, iga jutt üks rubla. Sinna ta siis müüski. (lk 2–3)

Tuli kord kursuse ajal Riiast kohale ka rahvakoolide peavalitsuse juhataja, tore pikk, kuldnööpidega vormikuues, prillidega härra, asetati ühe eraldi laua taha istuma, ja Satalov, kursuste juhataja, Tartu II seminari õpetaja, pidi kõrgele külalisele näitama, kuidas vallakoolimeistrid tundi annavad. Proovitunni tegijaks määrati enamasti ikka neid mehi, kes lektoritega vastuollu sattunud või muidu krilli all. Niisuguseks meheks sattus seekord Maramaa koolmeister G. E. Luiga, pärastine „Päevalehe“ peatoimetaja, kes inspektor Luigega vimma vedas. Teiste kursuste-kaaslaste käest olin kuulnud, et inspektor Luik olla Luiga Valgjärvelt vallandanud, kus ta oma isa juures abikoolmeistriks oli. Kui teda hiljem Maramaale, Tartu ligidale, kõigi tavade ja seaduste kohaselt koolmeistriks valiti, siis ei kinnitanud inspektor Luik teda ka sinna, vaid määras teistkordselt suvekursustele.

Kutsutaksegi siis Luiga pingist välja ja ta asub juhataja kateedri kõrvale. Tal kästakse vene lugemikust see või too tükk üles leida, ja siis mõni „lastest“, kes küll seekord kõik vurrude või habemetega, valitud tükki lugema panna, siis tõlkida ja ära seletada. Luigal ei tulnud ärevuses meelde kedagi teist välja hõigata, kui mind, oma sõpra. Võib-olla kursuste juhataja käskiski küsitleda mind, kuna teadis hästi, et ma too nr 1. ei olnud ja nii jäimegi mõlemad jänni.

Luik käsutas väriseva häälega mitu korda „tsitai“ ja „tsitai“, minul aga ihu hirmu täis ja süda sees peksmas kui vasaraga. Kogelen ja komistan pea iga sõna juures, hääldan neid vene susinaid ja vusinaid valesti, ning Satalov parandab, ise tigedalt naerdes ja Riia härrale võidukalt silma vahtides, et näete, kus mul aga koolmeistrid! Kas ülesantud tükiga hakkama saime, pole enam meeleski. (lk 4)

Rõngu Parnass

Kooliõpetaja diplom käes ja esimene prooviaasta Kodavere-Punikvere vallakoolis tehtud, viis tee 1889. aastal noore Grossschmidti Rõngu kihelkonda Raigastesse erialasele tööle. Seal tutvus ta oma tulevase abikaasa Liina Söödiga ja lõi kaasa Rõngu kirjandusringi tegevuses, mida on kutsutud ka Rõngu Parnassiks. Kirjandusringi liikmetest ja tegevusest on Suursepp kirjutanud artiklis „Raigaste uus koolipapa“:

Samuti rõõmutses uus koolipapa selle üle, et uuele kohale tulles võis ta nüüd ühendusse astuda ka  Rõngu kirjandusringi liikmetega, kellede tegevusest ja nende käsikirjalisest „Torupillist“ olid kuuldused temanigi jõudnud juba ta Kodaveres veedetud prooviaasta jooksul. Ringi juhtivama mehega, maamõõtja Karl Eichwaldtiga, tutvus ta peagi. See oli laialdase silmaringiga inimene, Venemaal geodeesiainstituudi lõpetanud, valdas ammendavalt inglise, saksa ja prantsuse keeli, kuid mis peamine, armastas luulega tegeleda, milleks oligi teisi asjahuvilisi enda ümber koondunud ja sellega kirjandusringile aluse pannud. Otto Grossschmidti ja Ernst Enno andmete kohaselt on Eichwaldt algkeelest tõlkinud Shakespeare’i „Hamleti“, „Macbethi“ ja mitmed teisedki sama autori tuntumad näidendid, milliseist mõned katkendeina kirjutati ka käsikirjalise almanahhi „Torupill“, mille samuti ellu oli kutsunud seesama Eichwaldt.

Teisteks ringi liikmeteks olid veel Pühaste koolmeister Peeter Grünfeldt, Rõngu köster-kooliõpetaja Kiipsaar, Rõngu apteeker Ainberg ja tema abi J. Huik, kelle korterisse apteegimajja tavalisti koosviibimistele koguneti. Aasta hiljem asus Rõngu vallasekretäri Simensoni abiks tuline luuleentusiast Bernhard Weber, ning pea samal ajal hakkas kirjahuviliste seas liikuma ka Soosaare perepoeg Ernst Enno, kes õppis tollal veel Tartu reaalkoolis.

Seega sai Rõngu kirjandusring hulga värsket verd juurde: liikmeskond suurenes tervelt nelja inimese võrra, sest kaasa tuleb lugeda ka Grossschmidti mõrsja Liina Sööt, kes oli juba õpilasena Nuustaku koolis edukaid luule- ja tõlkekatseid teinud ning külastas nüüd vahel oma peigmeest Raigastes.

Weberi, Enno ja Grossschmidti vahel kujunes üsna varsti soe sõprus, kuna neid liitis ühine harrastus luule vastu. Vabadel päevadel, eriti suvekuudel, olid kolm noorukit lahutamatult koos, enamasti Raigaste koolimajas, kuhu nüüd ka vanemadki kirjandusringi liikmed kogunema hakkasid. Külalisi meelitas kokku ka veel see, et Grossschmidtile käisid peaaegu kõik tolleaegsed eesti lehed ja ajakirjad, mida talle saadeti kaastöö arvel. (lk 3)

Kirjandushuvilistega seltsisid veel Astuvere kooliõpetaja Jüri Juno, juba nimetatud Julius Bernakoff, ta vend, tulevane doktor-günekoloog Rudolf Bernakoff, Tartu gümnaasiumiõpetaja M. Käärik ja Vootele Mesikäpp. Käsikirjalist ajakirja või almanahhi „Torupilli“ hakati rohke kaastöö saabudes juba paar korda aastas kokku seadma. Selle vahakaantega koolikaustiku või „klade“ peamiseks täitjateks olid kolm poeeti – Enno, Weber, Grossschmidt. Ainult haruharva tõid Peeter Grünfeldt, Martin Lipp, Ed. Wöhrmann, vahel ka K. E. Sööt ning kohapealsed luulekatsetajad eelmistele midagi lisaks, vanad veteranid-asjaajajad Eichwaldt, Ainberg ja Kiipsar aga esinesid veelgi tagasihoidlikumalt, lastes noortel segamatult tegutseda. Need vanad tulidki koolimajja rohkem selleks, et jõudeaega paremini veeta mõtteosaliste seltsis, kohvitasside taga, mida koolmeistri mõrsja Liina, vestlusist osavõtja, alati lauale tõi. (lk 6)

Rändkaupmees

Suvekuudel, kui koolikellad vaikisid, teenis Grossschmidt palka harjuskina ehk rändkaupmehena, kellelt sai peamiselt raamatuid osta. Unustamatuks tööpäevaks kujunes 1897. aasta 30. aprill:

Piksekärgatuste hulka segunes järsku midagi muud: mingi koletu mürin ja pragin, millele varsti järgnes hulga inimhäälte valju ja metsik röökimine. Oli selge, et siinsamas lähedal on sündinud midagi hirmsat.

Peremehega eesotsas jooksid kõik majakondsed välja, kuigi taevast kallas vihma ikka edasi nagu oavarrest. Grossschmidt oma pambuga sibas teistele järele, kuni jõuti suure raudteeäärse heinamaani, mis oli vähese ajaga muutunud järveks. Ning otse selle järve sees ning kõrval raudteetammil kõrgus tohutu lasu purunenud, paiguti pilbasteks pihustunud vaguneid. Sealsamas lebas pooliti vee sees kummuli veel suitsev ja susisev vedur. Kõige selle kirjeldamatu tohuvabohu sees karglesid ja jooksid ning kisendasid inimesed. [—]

Siia oli kohutava paduvihma tõttu tekkinud raudteetammi uuristuse pärast hunnikusse jooksnud 33 vagunist koosnev ešelon Võnnus ja Vomaris paiknenud 95. Krasnojarski polgu 1. ja 2. pataljoni sõduritega, kes pidid sõitma Tartusse laskeharjutustele ja jääma mõni päev hiljem kavatsevale polgu 100-aasta kestvuse pidustustele. („Kaks harjuskit“, lk 3–4).

Paljud inimesed, naised aga pea kõik, valasid ohtralt pisaraid. Ka Grossschmidtil, kes mütsi hardalt maha võttes tummalt kõike toimuvat oli jälginud, hakkas vesi silmist jooksma. Häbi tundes oma nõrkuse üle, äigas ta pisaraid rusikaga maha ja piidles ringi – ega ometi keegi teda vaatle? Siin märkaski ta peaaegu enda kõrval laiaõlgset jässakat meest, kel samuti oli müts peos ning kes samal kombel silmi vesistas. Mehel oli mingi tüse pamp rihmadega seljal, ning Grossschmidt taipas sedamaid, et tundmatu on samasugune vandersell nagu ta ise.

Harjuskid mõõtsid teineteist algul pika pilguga, torkasid siis mütsid häbelikult pähe ja astusid ligi. Kolleegid andsid kätt ja tutvusid. Jässakas sell oli Mart Jänes, tulevane suurkaupmees, kes sellal veel riidepampu kaasa tassides külateid mõõtis, aluseid luues oma varstisele hiiglaärile.

Siitpeale sugenes nende kahe mehe vahele terve nende eluaja kestnud südamlik sõprus, mis Grossschmidtile hiljem, tema Tartu-perioodil, kus ta ikka vaesuses ja puuduses siples, üsna marjaks ära kulus. Siitpeale sooritasid mõlemad rändlinnud oma suvised matkad ikka juba paarikesi. Nii oli hoopiski seltsim ja lõbusam, sai tigedate penidega kergemini hakkama, ning „ärigi“ õitses paremini. („Kaks harjuskit“, lk 5–6)

Kurvast õnnetusest on Grossschmidt kirjutanud luuletuse „Mõtted raudteel surmasaanud soldati juures“.

Elu Tartus

1906. aastal lahkus Grossschmidt Rõngust ja kolis Tartusse. Seal teenis ta elatist ajakirjaniku- ja kirjanikutööga. Enim tuntakse Grossschmidti kui luuletajat, kes on andnud välja kaks luulekogu: „Veikene Lille Kimbukene“ (1895) ja „Otto Grossschmidt’i luuletused. II jagu. Viiskümmend algupäralist laulu“ (1901). Samuti on ta kirjutanud proosat ja näitekirjandust, tegelenud tõlketööga ning õpikute koostamisega. Kirjandusteadlane Oskar Kuningas on pidanud oluliseks rõhutada Grossschmidti luule puhul selle ühiskondliku joont: „Eluraskustes karastanud kirjanik loobus oma luulest peagi epigoonilikust ilutsemisest ja pateetilisest isamaa ülistamisest, suunates pilgu sotsiaalsetele vastuoludele.“ (ajaleht Uus Tee, 3.07.1962)

„Muremuljutis“

„Rõngu poeetides“ viidatakse samuti luuletajat kimbutanud raskustele, mida põhjustas perekonnas valitsev majanduslik olukord:

Kui lapsed tulid vahel isa juurde ohkama eluraskuste üle, siis Grossschmidtil oli üksainus vastus: „Küll tulevik toob paremat! Ja see on kõik meie endi käes!“ Seejuures ei olnud lauliku enda elutee pea kunagi sillutatud lillevaibaga – ikka vahtis vaesus ja viletsus uksest-aknast armutult sisse. Kuid luuletaja tõestigi ei „kaevanud“ oma hädadest iialgi maailmale. Keegi tema nuttu millalgi ei näinud, küll aga tundsid teda kõik reipa, alaliselt elurõõmsa mehena, kelle seesmust ei paistnud pigistamas pisimgi muremuljutis.

Ometi oli tookordse sulemehe leib üsnagi mõru. Millist vaeva võttis järjekordselt valminud käsikirjakimbuga läbi joosta kõik Tartu rohked raamatupoodnikud-pisikirjastajad, enne kui ühega asi näkkas ja paarkümmend kõhna rublakest pihku pisteti. Kodus aga ootas ammulisui varesepesa: kõik viis last käisid korraga koolis, kõigile pidi vaimuvalgust saama, maksu või elu. („Sulemehe mõru leib“, lk 1–2)

Rikkalik looming kutsub tutvuma

Olen suutnud puudutada ainult pealiskihti „Rõngu poeetide“ käsikirja sisust. Omaette tähelepanu vääriks kirjamehe loometöö. Eduard Suursepp on näinud meeletut ja tänuväärt vaeva, et koguda kokku kõik teadaolev oma isast, ja vormistanud selle paberile. Peale „Rõngu poeetide“ võivad uurijatele huvi pakkuda Tartumaa Muuseumisse jõudnud luuletused, lühiproosa, tõlked ja näidendid. Luuletaja isikuarhiivi korrastades jäi mulle mulje Grossschmidti kavatsusest avaldada kolmas luulekogu, mis koondab kokku varasemalt (perioodikas) ilmunud loomingu ja veel ilmumata tekstid.

Katkend Otto Grossschmidti luulevihikust. Foto: Anu Ansu

Kirjeldustõlge: tindipliiatsiga kirjutatud luuletused on punase pliiatsiga ära nummerdatud.

Nii et kellele pakub huvi Grossschmidti looming või meie varasem luuleperiood, siis ootame materjaliga tutvuma. Taustaks soovitan juurde lugeda Oskar Kruusi uurimust „Kirjanduslik Otepää“, kus ta peatub nii Otto Grossschmidti, Ernst Enno kui ka Bernhard Weberi ja teiste sellel perioodil tegutsenud autorite loometööl.

Otto Grossschmidt

„Pühajärw“

Kuulen sinu laente laksu,

Sala wete kohinat,

Näen su wäikse woode pinnal

Päikse kiiri helkivat.

 

Siis su rannalt sõuan, jõuan

Wälja wäikse wenega,

Ja su halja saaredele

Tõttan waimus rändama.

 

Sinu saare puude varjult

Leian lille nägusa,

Ja ma tahan hoolimatalt

Teda ära noppida…

 

Kaugel, kaugel end’sed ajad,

Pühajärw, sa kaugel ka,  –

Siiski sinu sala kahin

Hingest ei saa kaduda.

Luuletus on algselt ilmunud 1900. aastal Postimehe eralisas ja aasta hiljem redigeerituna luulekogus „Otto Grossschmidt’i luuletused. II jagu. Viiskümmend algupäralist laulu“. Seda peetakse Grossschmidti tuntuimaiks tekstiks ja seda on viisistanud mitu heliloojat.