Siret Saar, koguhoidja
Teame, et kõik on omavahel seotud: kunst, kirjandus, film… Üks motiiv või nähtus võib esineda neid kõigis, kanduda ühest teise. Selline seotus teebki kultuuri nii võluvaks. Üks selline tegelane, kes on inspireerinud loojaid, on ennemuistsete juttude ussikuningas, kes on peategelane nii maalil, vaibal, kui ka romaanis.
Oskar Kallis „Ussikuningas“, 1912. https://haus.ee/?c=search&l=et&axs%5Bcontent-search%5D=ussikuningas
Kirjeldustõlge: õlimaal kujutab stseeni, kus vasakul on ussid ja krooniga ussikuningas ja keskel heledapäine poiss, kes jookseb nende eest paremale poole.
Ussi kujund on paljudes müütilise maailmapildiga rahvaste juures kaitse, ravim ja tarkuse sümbol. Eesti muinasjuttudes on ussikuningas tark ja võimas kaitsja, kes aitab leida imerohtu isegi ravimatute haiguste vastu ja kellega kohtumine toob õnne. Meie esivanemad on usse ja eriti seega ussikuningat austanud ja hoidnud. Rahvajutte, kus neist räägitakse on palju: küll saavad karistada inimesed, kes usse asjatult tapavad; küll püütakse ussikuninga liha süüa, et kõik maailma tarkused ja keeled selgeks saada… Ka ussikuninga hilisemad interpretatsioonid varieeruvad karistajast kaitsjani.
Ussikuningas vaibal
Eesti tekstiilikunsti huvitavamaid näiteid on vaip „Ussikuningas“ 1915. aastast. See on teadaolevalt üks esimesed vaibakavandeid, mille on loonud professionaalne kunstnik – Oskar Kallis (1892–1918).
Seinavaiba kavand ilmus 1915. aastal nädalakirja Tallinna Kaja rubriigis „Perekond ja kodu“. Kui palju „Ussikuninga“ kavandi järgi vaipu valmistati, polegi täpsel teada. Legend räägib, et tehti kolm vaipa: üks neist oli president Konstantin Pätsi omanduses ja hävis ilmselt sõja ajal, ühe asukoht on teadmata, üks kuulus perekond Veilerile.
Pindpõimes vaip „Ussikuningas“. ERM A 831:127
Kirjeldustõlge: värvilisel vaibal on kolme kroonitud peaga ussikuningas.
1992.aastal kinkis väliseestlane Lea Silverton (1912–2008) Eesti Rahva Muuseumile Oskar Kallise kavandi järgi teostatud vaiba „Ussikuningas”. Selle andis üle tema õde Asta Martinson.
Legendi kohaselt on vaip valmistatud osaühisuses Kodukäsitöö. Lea Silverton oli vaiba saanud oma vanematelt Stella ja Aleksander Veilerilt, kes olid OÜ Kodukäsitöö osanikud. 1944. aastal lahkus Veilerite pere Rootsi ning sealt edasi Kanadasse. Vaip oli Lea Silvertoni kodu seinal kuni 1992. aasta kevadeni. Seejärel otsustasidki õed kinkida selle ERMile. Veilerite pere vaibaga koos jõudis meieni ka nimetatud legend kolmest vaibast. Kas see on ka tõene? Lugudel on komme muutuda…
Nõnda siis ei ole täpset selgust, kui palju Oskar Kallise „Ussikuninga“ vaipu valmistati. Tore, et üks neist on säilinud ja troonib ERMi tekstiilikogus ning seda on võimalik aeg-ajalt näitustel näha.
Ussikuningas romaanis
Oskar Kallise „Ussikuningas” elab aga oma elu edasi ka muul moel kui vaibana. Nimelt meie nüüdiskirjanduseski. Andrus Kiviräha sulest on 2019. aastal ilmunud võluv romaan „Sinine sarvedega loom“, mis on inspireeritud kunstniku loomingust. Minategelasena on kujutatud Oskar Kallist, romaan on tema naivistlik ja fantaasiaküllane päevik.
Oskar Kallis „Oskar Kallis paletiga”. EKM j 26351 G 16361
Kirjeldustõlge: mustvalgel joonistusel on tumedate juustega noormees, kelle keha on nähtaval alates rinnast kuni peani. Tema keskendunud pilk on suunatud vaatajale. Vasakus käes on tal palett, paremas pintsel.
Kivirähk on loonud sellise tõlgenduse, kus kunstnik muudab unistamise ja fantaseerimise abil ka ebameeldivad ülesanded kergeks ning loominguliseks. Kallis loob selles romaanis igast hetkest võluvaiba, mis lennutab kõrgemale. Fantaseerimise tulemusel saab õpetaja käsul ka heinamaa maalimine teise värvingu: Oskar kujutab ette, et see on ainult näiliselt lage, tegelikult peesitab seal boamadu, kes võngutab ennast, peas turban ja sabaotsa ümber rubiiniga sõrmus, ise jäme kui kuusepalk.
Nii mõeldes muutub tavaline heinamaa üpris imeliseks paigaks, kuigi pildi peal pole midagi näha peale tavalise heinamaa. Tasapisi unistamise ja reaalse elu piirid hägustuvad, enam ei ole ussikuningas vahend igavuse peletamiseks, vaid ta omandab konkreetse kuju. Järgmisel korral on tal juba kolm pead, igaühe otsas kuldne kroon. Enam ei suuda Oskar piirduda heinamaa maalimisega, vaid ta asub salaja ussikuningat joonistama. Kui sellist imeelukat oma silmaga näed, tuleb joonistada!
„Aga vaata, minul istub siin kännu otsas päris ehtne kroonitud pea. Koguni kolm kroonitud pead! Ja lubab lahkesti ennast joonistada, isegi keelt näitab mulle ja mina joonistan selle ka hoolega üles. Kas on mõni kunstnik varem tohtinud kuninga keelt joonistada? Kas Nikolai II keelt on keegi joonistanud? Ei, see on rangelt peidus, ükski lihtinimene ei tohi keisrihärra keelt näha, ainult õukonna arst vahest. Aga minul, palun väga, tervelt kolm ussikuninga keelt pildi peal! Kui ma selle joonistuse kord näitusele välja panen, siis ronivad inimesed üksteisel kukile, et säärast imeasja paremini näha. Ja küll oli ilus see ussikuningas! Kirju nahk sätendas päikese käes, kuldsed kroonid kiiskasid, punased silmad olid otsekui jõhvikad! Lust ja lillepidu oli sellist uhket looma joonistada, hoopis teine asi kui Õpetaja juures mõnda rahvalikku tüüpi: vanamehenässi, kellel tilk nina otsas. Uhke pilt tuli. Näitasin seda eemalt ussikuningale, tema tundus ka rahule jäävat. Noogutas kõigi kolme peaga, eks see kiitust tähendas.“
Kindlasti tekib meie kultuuris veel palju eriilmelisi ussikuninga tõlgendusi. Kiviräha loodud tegelaskujult on meil kõigil õppida unistamise julgust – see aitab mõista, kuidas unistamine toetab argipäeval ja loob uusi algusi. Kel see raamat lugemata, soovitan. Head raamatuaasta jätku!
Allikad:
Andrus Kivirähk „Sinine sarvedega loom“, 2019
