Kaari Siemer, ERMi hariduskeskuse juhataja

Kirjeldustõlge: Fotol on kanal ja kanalit ääristavad majad.

Mis meile esimesena meenub, kui mõtleme Amsterdami peale? Kõigepealt – nagu Anne Veski laulust laenatud pealkirigi viitab – loomulikult tulbid! Kindlasti ka kanalid, juust, jalgrattad… Kui muuseumitöötaja läheb Amsterdami, siis mida ta sealt leiab? Jah, tulpe, kanaleid, jalgrattaid ja juustu, aga eelkõige muuseume! Nii palju huvitavaid ja sedavõrd eriilmelisi, et hinge võtab kinni!

2024. aastal sai ERMi hariduskeskus EL Erasmus+ programmi toetuse kahe õpirände korraldamiseks. Nii käiski viis kolleegi eelmise aasta sügisel õpirändel Kopenhaagenis ning kuus kevadel Amsterdamis. Eesmärk oli tutvuda muuseumide haridustegevustega, üksik- ja perekülastuse võimaluste pakkumistega, publiku- ja kogukonnatööga.

Õpirände planeerimine algas varakult. Juba sügisel pidasime läbirääkimisi Anne Franki majaga, kes meid organisatsioonina võõrustas. Lisaks olid meiega nõus oma kogemusi ja töö köögipoolt jagama Rijksmuseumi ja Amsterdami linnamuuseumi inimesed.

Lahkusime talvisest Eestist 30. märtsi varahommikul. Tänavu 750. sünnipäeva tähistavas Amsterdamis ootas meid lauskevad, pisut tuuline, aga tulpidest tulvil. Kuna oli pühapäev, tegime tutvust linnaga. Hoogsate jalgratturite eest põigeldes leidsime üles hotelli, kuningalossi ja Anne Franki Maja, mille ees lookles külastajate järjekord. Sealsamas oli ka üks kanalituuride sadamatest. Otsustasimegi vaadata linna just paadisõidul.

Meie paadis võttis istet paarkümmend inimest. Paadituuri juhtis Anna, kes tuli kümmekond aastat tagasi tudengina Saksamaalt Amsterdami ning jäigi sinna. Anna tegi meile kiire ülevaate linna ajaloost koos põnevate faktidega. Mida me teada saime?

• Iga aasta 27. aprillil tähistatakse kuninga sünnipäeva ja kogu linn värvub oranžiks. Aasta oodatuim pidustus meelitab ligi tuhandeid külalisi.
• Amsterdamis on umbes 160 kanalit, millest 88 on kasutuses. Suurem osa neist on kaevatud 17. sajandil.
• Üle Amsteli jõe kõrguvat Kitsast silda (Magere Brug) tuntakse ka kui igavese armastuse silda. Kui selle all suudelda, võib kindel olla, et teie armastus kestab igavesti. Läheduses asuva silla väiksem koopia kannab kohalike seas nime „24-tunni armastuse sild“. Selle alt purjetavad läbi need, kes oma suhtele ehk nii pikka iga ei näe.
• Amsterdamile iseloomulike kolme-neljakordsete kaupmehemajade katuseviilu all olevad kaubavintsid on kasutusel tänaseni. Need on eriti asendamatud siis, kui katusekorteri elanik on ostnud uue külm- või riidekapi, tiibklaveri vms.
• Õnneliku abielu saladuseks võib olla ruumikitsikus! Paarsada aastat tagasi kehtis Amsterdamis maamaks, mida arvestati majade fassaadi laiuse järgi tänavajoonel. Nii on majadel tänavapoolne külg üsna kitsas – hoone laiutab hoopis hoovisügavuses. Üks nutikas kingsepp märganud kahe hoone vahel meetrijagu vaba maad ning lasknud endale sinna kitsukese elumaja ehitada. Ehkki lai abielusäng sinna ei mahtunud, oli kingsepp olnud väga õnnelikus abielus.

Kirjeldustõlge: Fotol on neli kõrvutiolevat maja, üks neist on eriti kitsas ja madalam kui teised.

Olime kevadest ja rõõmsatest emotsioonidest tulvil!

Anne Franki maja (Anne Frank Huis)

Õpirände kaks esimest päeva olid planeeritud Anne Franki maja jaoks (AFM). Ettevalmistatud programm tõotas tulla tihe ja põnev ning me ei pidanud pettuma.

Anne Franki majamuuseum avati 1960. aastal. Idee tuli Otto Frankilt, Anne isalt, kes oli ainus pereliige, kes koonduslaagris ellu jäi.  Iga aasta külastab muuseumi üle miljoni inimese, piletid on kolm kuud ette välja müüdud. Kuna Anne Franki lugu teatakse üle maailma, on 80% külastajatest välismaalased.

Muuseum on avatud iga päev kell 9–20 ja suletud vaid kolm päeva aastas. Töötajaid on ligi 200, neist 35 haridusosakonnas. Meid võtsid vastu muuseumi rahvusvahelise koostöö juht Levien ning haridusprojektide juht Jurmet.

Kirjeldustõlge: Grupp naeratavaid inimesi, taustaks puud ja majad. 

Pärast põgusat sissejuhatust suunati meid vaatlema ühte haridusprogrammi. Muuseumi haridusprogrammid tutvustavad holokausti ja Anne Franki lugu ning toimuvad väljaspool ekspositsiooni eraldi õppeklassis. Giidituure muuseumis ei pakuta, kogu külastus on üles ehitatud audiogiidile. Õppeklassis oli kümmekond ümmargust lauda, et oleks mugav vestelda-arutleda. Seintel oli fotode ja üksikute esemetega illustreeritud ajajoon, kus näidatud sündmused aastail 1929–1945 ehk alates Anne Franki sünnist kuni tema surmani koonduslaagris. Lisaks mõned fotod, dokumendid ja koopiaesemed väikestes seinavitriinides.

Kirjeldustõlge: Fotol on stend, millele on paigutatud pildid, aastaarvud ja tekstid.

Meie vaadeldava haridusprogrammi osalejateks olid gümnaasiumiõpilased Taanist, seega toimus tund inglise keeles ja oli meile arusaadav. Tundi alustati võrdlevate küsimustega II maailmasõja sündmuste kohta Taanis ning Hollandis. Seejärel anti õpilastele tööleht tähtedega A-st Z-ni ning ülesandeks oli iga tähestiku tähe juurde kirjutada II maailmasõjaga seonduv nimi, fakt või sündmus, mis algaks rea alguses oleva tähega. Õpilased täitsid töölehte usinalt, gruppides oli aktiivne arutelu. Huvitav oli, et pärast ülesande täitmist, ei arutletud kirjapandu üle, vaid liiguti järgmiste tunniga edasi. Eelnev oli õpilaste teadmiste värskendamiseks. Tund jätkus aruteludega II maailmasõja, Anne Franki loo ning nende sündmuste mõju üle tänapäeval. Õpilased osalesid tunnis meelsasti ja olid üsna aktiivsed. Võõrkeeles väljendamine tekitas siiski aeg-ajalt kohmetust ja ebamugavust.

Pärast programmi lõppu suunduti näitusele. Seda tegime ka meie.

Kui Anne Franki pere ja nende peretuttavad (kokku 8 inimest) pärast kaheaastast varjamist 1944. aastal arreteeriti, rekvireeriti nende vara. Ära viidi ka katusekambri sisustus, kus pere oli end varjanud. Kui muuseum 1960. aastal avati, oli Otto Franki soov, et majja ei toodaks uusi ega koopiaesemeid. Seega kulgebki audiogiidi tuur tühjas majas, ainult seintel on illustratsiooniks mõned fotod, kaardid või dokumendid toimunust.

Kirjeldustõlge: Blond naine seisab mustvalge foto ees, millel on kujutatud elusuuruses meest.

Audiogiidi pakutakse kahes variandis: täiskasvanutele (seletused koos katketega Anne päevikust) ja noortele alates 10. eluaastast (lugu räägib „noor Anne“ ise koos oma mälestuste ja emotsioonidega) ning see kulgeb läbi kogu maja. Katusekambreid varjava raamaturiiulini jõudes lugu katkeb ja need ruumid läbitakse vaikuses. Tulemuseks on üsna emotsionaalne rännak läbi ühe pere loo, mis on esitatud väheste vahenditega, ent väga oskuslikult.

Järgnes hollandipärane lõunasöök („Jah, meie, hollandlased, armastame tõesti väga võileibu!“) ja siis alustasime kohtumiste ning seminaridega. Kahel päeval jagasid meiega oma kogemust projekti- ja külastusjuht, samuti digilahenduste koordinaator ja õppedisainer. Mis äratas tähelepanu?

• Muuseumi ja haridustöö aspektide väga hoolikas läbimõtlemine, sõnastatud eesmärgid, nendest lähtuvad sammud ja meetodid. Kogu tegevusfookus vaadatakse iga viie aasta järel üle, pidades silmas eesmärke.
• Lisaks Anne Franki ja holokausti loo jutustamisele on eesmärk rääkida kaasa tänapäeva ühiskonnale olulistel teemadel, nagu demokraatia, antisemitism, võrdsus ja vähemuste õigused, diskrimineerimise vähendamine, õigusriik.
• Kuidas viia Anne Franki lugu eri sihtgruppideni? Koroona ajal alustati Anne Franki videopäevikuga. Valmis 15 lugu, mis jutustavad Anne pere 1942. aastal alanud varjumise lugu kuni nende leidmiseni 1944. aasta augustis. Kuna muuseum ei ole ligipääsetav vaegnägijatele ja liikumispuuetega inimestele, on see võimalus jõuda ka selle sihtgrupini. Lisaks projekt „Stories that Move“ („Lood, mis liigutavad“) – noorte vlogilood diskrimineerimisest, demokraatiast ja võrdõiguslikkusest.
• Muuseumiõppe esmane sihtgrupp on õpetajad, treenerid jt, kes õpetavad omakorda teisi. Selleks viiakse läbi uurimusi sihtgrupi vajadustest, sihtgruppidega töötatakse jooksvalt tagasiside saamiseks. Muuseumi poolt välja töötatud õppematerjalid LessonUp keskkonnas on kõigile tasuta kättesaadavad.
• Õppematerjalidest jäi eredaimalt meelde koolidele suunatud „Kohvriprogramm“ (Suitcase programme). Klassile antakse seitse kohvrit, milles igaühes on fotod, dokumendid ja esemed. Grupitöö käigus tuleb selgusele jõuda, millisele Franki majas elanud inimesele see kuulus.

Kirjeldustõlge: Laual on avatud kohver, mis sisaldab erinevaid esemeid. 

• Haridusprojektidega töötab muuseumis 35 inimest, neist kuus koostavad e-õppematerjale. Iga haridusprojekt valmistatakse kollektiivselt ja korralikult ette ja seda testitakse mitmes koolis. Mõte on luua seoseid mineviku ja tänapäeva vahel, et õpilased mõistaksid: diskrimineerimine leiab aset ka praegu ja igal valikul on tagajärg.

ERMi turundusspetsialist Laura Maria külastas teisel päeval AFMi kommunikatsiooniosakonda. Kuna neil pole vaja külastajate arvu kasvatada, on kogu fookus sõnumil – sellel, miks nad eksisteerivad ja kuidas seda inimestele edasi anda. Eelarveraha pannakse kvaliteetse sisu tootmisse: videod, õpetajate tööriistad, uudiskirjad… Sotsiaalmeedias kasutatakse osavalt võileiva meetodit, vaheldades haridussõnumeid alati Anne Franki looga, et kõnetada ja haarata tähelepanu. Inspireerivalt kohandavad nad oma sõnumit eri platvormidele – konservatiivsem Facebook, aktiivsem ja visuaalsem Instagram, YouTube ning peagi hollandikeelne kanal õpetajatele.

Kirjeldustõlge: Suur laud, millel on õppevahendid, veeklaasid ja inimesed ümber laua istumas.

Kaks päeva Anne Franki majamuuseumis kujunesid väga mitmekesiseks ja harivaks. Meile koostatud programm andis võimaluse nii õppida, kogeda kui ka analüüsida ja võrrelda oma tegevust ning eesmärke.

Ka järgmistel päevadel veetsime aega suurepärastest muuseumides ning kohtusime kolleegidega.

Riiklik kunstimuuseum (Rijksmuseum)

Amsterdami südames paiknev Rijksmuseum on Hollandi suurim ja tuntuim kunstimuuseum, mis asub 1885. aastal valminud historitsistlikus hoones. Suurejoonelise ehitise projekteeris spetsiaalselt muuseumi jaoks arhitekt Pierre Cuypers. 200 näitusesaalis on väljas enam kui 8000 kunstiteost alates maailmakuulsatest maalidest (nt Rembrandti „Öine vahtkond“, Vermeeri „Piima kallav teenijatüdruk“ jt) ja skulptuuridest kuni ajalooliste laevamakettide, tulbivaaside ning nukumajadeni. Iga aasta külastab Rijksmuseumi ligi 2,5 miljonit inimest. Töötajaid on umbes 1000, neist haridusosakonnas 35.

Rijksmuseumis võtsid meid vastu haridusprogrammide juht Sander, töötubade juht Ingrid ning haridustegevuse kommunikatsioonijuht Anne. Haridustööd viiakse läbi peahoone kõrval asuvas joonistukooli majas, kus on õppeklassid, teatristuudio ja selle juurde kuulub ka kooliaed.

Kirjeldustõlge: Fotol on inimesed, kes kuulavad pildi keskel olevat naist, näha on molberteid, valget lauda ja riiulit kunstivahenditega.

Aasta jooksul osaleb Rjksmuseumi programmides umbes 160 000 õpilast, lisaks pakutakse töötube ja eripogramme nii täiskasvanutele kui ka eakatele. Kooli- ja lasteaiaprogrammide keskmes on Hollandi 17. sajandi ehk kuldajastu kunst, maadeavastused, kodanikuõpetus ja emotsioonide analüüs. Kuna programmidel on riiklik toetus, on need õpilastele tasuta, lisaks toovad muuseumi bussid soovijad tasuta muuseumisse. Tasuta bussireise korraldatakse ka eakatele, selleks on ellu kutsutud programm „Museum Bus Plus“.

Teatriprogrammide eesmärk on arendada õpilaste loovust ja tekitada emotsioone, kaasates kõiki meeli. Lavastatakse lugusid maalidelt ja kirjandusklassikast. Muuseumiteatris on korralik kostüümi- ja rekvisiidiladu, mitu lava jms.

Kirjeldustõlge: Teatridekoratsioon, mille keskel avatud peegeluksest vaatavad välja kaks inimest.

Muuseumi juurde kuuluv kooliaed on erakordne ettevõtmine. Aia pidamine suurlinnas on suur luksus, mida Amsterdami koolid endale üldiselt lubada ei saa. Rijksmuseumi kooliaias toimuvad kunstitunnid ja see on mõeldud nooremale vanuseastmele. Iga aasta toimetab seal üks lähikooli klass – ise kasvatatakse lilli, tehakse peenraid, külvatakse seemneid, koristatakse saak. Nii mõistavad lapsed, kuidas igapäevane toit jõuab poeletile või toidulauale. Meile tutvustati uhkusega kokaraamatut, mille autoriks on kunagine sealses kooliaias tegutsenud mudilane, kellest on saanud tänaseks tuntud kokk.

Väga muljetavaldav oli meie jaoks fakt, et muuseumi haridusosakonnas töötab neli inimest, kes tegelevad hariduskommunikatsiooniga. Lisaks haridustegevuste planeerimisele ja kajastamisele on nende ülesanne läbi mõelda, kuidas muuseumi ja näituste sõnum kõige paremini publikuni viia. Seda tehakse tihedas koostöös kuraatoritega – haridustöötajad on seotud näituste sisuloomega, just nemad n-ö tõlgivad kuraatorite tekstid tavainimese jaoks selgesse vormi ning kirjutavad näituste seinatekstid. Anne sõnul on nendel inimestel lugude kirjutamise oskus. Lisaks salvestab töögrupp iga kuu kaks podcast’i, mida kuulab üle 5000 inimese.

Amsterdami linnamuuseum

1926. aastal asutatud Amsterdami muuseum tutvustab linna mitmekesist ajalugu ning räägib aktiivselt kaasa kohaliku kogukonna jaoks olulistel teemadel. Kuna ajalooline peahoone on remondis, tegutseb muuseum ajutiselt Amstelhovi hoones Amsteli tänaval.

Põhiekspositsioon annab ülevaate linna ajaloo eri kihtidest, pöörates seejuures erilist tähelepanu hollandlaste koloniaalajaloo ümbermõtestamisele. Vahetuvad näitused aga kaasavad tänapäeva kunstnikke ja sotsiaalselt tundlikke kunstiprojekte. Viimastel aastatel on keskmesse tõusnud koostöö kohalike kogukondadega. Meie külastuse ajal eksponeeriti kaht kogukonnaga koostöös valminud näitust: „Homeless in the City: Stories from the street“ („Kodutus linnas: lood otse tänavalt“)  ja „Women of Amsterdam – an ode“ („Ood Amsterdami naistele“), mis annavad hääle neile, kelle lugudele pole Amsterdami ajaloos eriti tähelepanu pööratud. Näitusi ja programme tutvustasid meile Vanessa ja Cas.

Kirjeldustõlge: Fotol on värviline küsimustik, kus nooled juhatavad järgmise küsimuse juurde.

Muuseum on koosloomele ehk co-creation meetodile keskendunud viimased viis aastat. Näituste ja programmide ettevalmistamisse kaasatakse erinevad kogukonnad, näituste giidituure viivad läbi vastava kogukonna liikmed. Kogu koostöö aluseks on küsimus, mis on kogukonnale oluline ja mida muuseum saab neile vastu anda? Õnnestunuks peetakse projekti, kus koostöö kogukonnaga jätkub ka pärast projekti lõppu.

Lisaks näitusetele on muuseum leidnud huvitavaid viise, kuidas rakendada koosloomet formaalhariduse raames. Kuna Hollandis puudub keskne riiklik õppekava, on muuseumil võimalus eksperimenteerida ning kutsuda projekti osalema mitmesuguseid (huvi)koole. Kuigi programmides on kesksel kohal sellised teemad nagu demokraatia, võrdõiguslikkus ja kodanikuõpetus, kutsub Amsterdami muuseum inimesi veelgi kitsamalt analüüsima mõiste amsterdomeship (Amsterdami kodanik) üle. Kes ta on? Mis on tema kohustused? Mis saab temast tulevikus? Milline on tema meie-tunne?

Muuseumi peamaja uue püsinäituse ootuses on haridusosakonna üks ülesandeid lastemuuseumi loomine. Selleks kuulutati välja linnaosade lastekogukonna kunstiprojekt, mille raames valmis professionaalsete kunstnike juhendamisel 8 eriilmelist kunstiteost, mida eksponeeritakse muuseumis. Iga teose valmimisega oli seotud kuni 25 last ning eksponeeritud töid käivad vaatamas nii lapsed, nende perekonnad kui ka sõbrad ja tuttavad. Muuseumis tegutseb ka Lastekogu, kuhu saavad kandideerida 9-12-aastased lapsed. Kogu arutleb, milline on lastesõbralik linnamuuseum, aitab luua näitusi ja programme ning viia läbi arutelusid lastele olulistel teemadel.

Kirjeldustõlge: Fotol on kirev fantaasiarohke sõiduk, millel on kaks laialiolevat tiiba ja neli ratast.

Van Goghi muuseum

Rijksmuseumi vahetus läheduses on Van Goghi muuseum, mis avati 1973. aastal. Iga aasta külastab seda enam kui 1,5 miljonit inimest, nii et pilet tuleks aegsasti enne reisi ära osta. Muuseum tutvustab lisaks Van Goghi kuulsamatele teostele ka tema kirjavahetust, elu- ja arengulugu. Siin asub tema tööde maailma suurim kollektsioon, mis hõlmab üle 200 maali, 500 joonistuse ning sadu kirju.

Ekspositsioon kulgeb ajateljena läbi nelja korruse. Kindlasti tasub kasutada audiogiidi, et tutvuda kunstniku elu ja loominguga põhjalikumalt. Näiteks saame esimesel korrusel teada, et noore kunstnikuna oli Van Gogh nii vaene, et ei suutnud modelli palgata. Just seepärast on tema algusaastate loomingus nii palju autoportreid. Teine korrus pakub ülevaadet kunstniku Pariisi perioodist, mil tema stiil muutus nii värvide kui ka pintslilöökide kasutamise osas. Näitusel on nn uurimisnurk, kus saab Van Goghi kirkaid teoseid mikroskoobi kaudu lähemalt vaadata. Vitriinis on pisike kohver, mille sees on mitmevärvilised lõngakerad – selgub, et ta katsetas lõngu kokku kerides värvide koos- ja vastukõla.

Kirjeldustõlge: Fotol on avatud punane kohver, kus on värvilised lõngakerad.

Kolmas korrus on sageli külastajate lemmik – siin on väljas Van Goghi kuulsaimad teosed: „Päevalilled“, „Iirised“, „Tähine öö üle Rhône“ jpt. Samuti saab lugeda vendade Vincenti ja  Theo kirjavahetust, mis annab sügavama vaate kunstniku mõttemaailma. Viimane korrus keskendub sellele, kuidas Vincent van Gogh, kes eluajal müüs vaid ühe maali, sai pärast oma traagilist surma üheks mõjukaimaks kunstnikuks maailmas.

Kirjeldustõlge: näitusesaal, vasakus seinas suur kollane maal, maali pildistab telefoniga blond tüdruk.

Külastuse ajal avanes meile suurepärane võimalus jälgida algkooli haridusprogrammi. Programmi juhtisid kaks justkui Van Gogh ajast välja astunud krapsakat kübarates daami, kes suurt reisikohvrit järele vedades võtsid seal välja kord molberti, kord Vincenti maalid ja kaabu või hoopis joonistustarbed. Vägagi lustakalt tutvustati lastele Van Gogh elu ja loomingut liikudes lugusid rääkides olulisemate maalide juurde, lastes lastel neid analüüsida ning otsida õigeid vastuseid. Tund võeti kokku lastega üheskoos tantsides ja lauldes. Ilmselgelt pakkus programm lastele (ja vaatlejatena ka meile) meeldejääva elamuse!

Juudi lastemuuseum (Joods Museum + Junior)

Juudi lastemuuseumi külastasime Jurmeti soovitusel, kelle sõnul on see Amsterdami lastemuuseumide parim näide. Muuseumi lastele mõeldud maja on osa juudi kultuurikvartlist, mis on terve suur kompleks Amsterdami ajaloolises juudi linnaosas kahe endise sünagoogi ruumides.

Muuseum on üles ehitatud Hollanderite, tänapäevase juudi perekonna koduna, kus igas toas esitletakse mingit osa juudi kultuurist ja identiteedist. Värvirõõmsad ruumid mõjuvad koduselt ja hubaselt. Pererahvast ei ole kodus, ent omamoodi teejuhiks on muuseumi maskott, konn Max de Matze, kes ilmutab end piltidel, videotes ning laste tegeluslehel küsimusi esitades ja ülesandeid andes. Meiegi jalutasime muuseumis tegeluslehe saatel, mis hõlbustab näituse sõnumi mõistmist ning aitab lapsel luua seoseid tänapäevaga.

Esmalt satub külastaja tuppa, kus seintel ripuvad perepildid, kappides ja sahtlites on mänguasjad, tarbe- ja mälestusesemed. Televiisoris jookseb koduvideo, mis tutvustab pererahvast, nende kombeid ja pühasid. Seinal on suur nn perepilt maailmakuulsatest inimestest, kes seotud juudi kultuuriga.

Elutoast satume kööki, mille keskel on suur toidulaud ja seintel ripuvad põlled. Avaras muusikatoas saab mängida pille ning kuulata muusikat. Värviküllases kunstitoas on just lõppenud haridusprogramm. Juudi keele, kultuuri, religiooni uurimise tuba teisel korrusel on sisustatud elutoana. Siin saab traditsioone tundma õppida kõikide meelte abil: nuusutada, kuulata, katsuda, maitsta ja vaadelda. Eemal on mälestuste sein, mis kõneleb juutide saatusest Amsterdamis. Sealsamas võib igaüks jagada oma erilist mälestust ja kogemust – leidub lugusid esimesest jalgpallivõistlusest, kalalkäigust vanaisaga, vanaema kirjutatud sünnipäevaluuletusest jm.

Kirjeldustõlge: Fotol on laud, toolid, diivan ja seintel riiulitel erinevad muusikainstrumendid.

Muuseumi helesinisel pööningul avaneb pilgule tõeline lilleaed, mis kutsub mõtlema heale ja halvale meie elus. Põhjusele ja tagajärjele. Sallivusele ja armastusele. Siin saab igaüks endale meisterdada hiiglasliku lilleõie ja panna selle südamesse kirja midagi, mida ta kunagi teisele inimesele ei teeks. Lille võid n-ö istutada peenrasse teiste lillede keskele. Kingituseks on võimalik kaasa võtta pakk meelespea- ehk ära-unusta-mind-lille seemneid. Selleks, et inimesed ei unustaks ajalugu ja oskaksid sellest õppida.

Kirjeldustõlge: Fotol on ruum, kus on palju meisterdatud värvilisi lilli ja lillepotte.

Jalad rakkus, meel rõõmus

Meie nädal Amsterdamis oli sisutihe ja huvitav. Lisaks külastasime Rembrandi maja, juustu- ja tulbimuuseumi, nn pööningukirikut (endine varjatud katoliku kirik)… Õhtuks olid küll jalad rakkus, ent meel õnnelik.

Kirjeldustõlge: Fotol on öine linn, kanal ja kahel pool tuledesäras tihedalt üksteise kõrval olevad 3-4 korruselised majad.

Mida me reisil õppisime? Amsterdami muuseumite köögipoole nägemine ja sealsete kolleegidega suhtlemine andis palju inspiratsiooni, uusi teadmisi ja mõtteainet. Igal muuseumil on oma eripärad, tööülesanded on jaotatud veidi erinevalt ja rõhuasetusedki mujal. Tutvusime nende sarnasuste ja erinevustega, et vaadata oma muuseumi nüüd värske pilguga.

Soovitame Amsterdami igale kultuuri- ja muuseumihuvilisele! Selles linnas on muuseume veel mitmeks külastuskorraks.

Ja lõpetuseks – blogi pealkirjas nimetatud tulbid said samuti turult ära toodud.

Kirjeldustõlge: Fotol on täisavatuses kollased tulbid, millel on keskel punane ring ja mustad tolmukad.