Tekst: Anti Lillak, Natalia Pyllu, Anna Liisa Regensperger

2024. aasta oktoobri lõpus käisid Eesti Rahva Muuseumi hariduskeskuse töötajad Anna Liisa, Ave, Diana, Natalia ja Anti Erasmus+ programmiga Taani pealinna Kopenhaageni muuseumides inspiratsiooniretkel. Meie peamised vastuvõtjad olid Taani Rahvusmuuseum ning selle harud: Muusikamuuseum ja Vastupanuliikumise Muuseum, samuti Kommunikatsioonimuuseum Enigma ja Kopenhaageni Muuseum. Vestlesime eelkõige haridusprogrammide loojate ja läbiviijatega, esitasime palju küsimusi ja proovisime mõned asjad ka omal nahal järele.

Kopenhaagenis valitses ootuspäraselt sügis oma päikeselisemate ja sajusemate hetkedega. Sadamalinna kohta (København tähendabki muide taani keeles kaubasadamat) oli ilm enamjaolt üllatavalt mahe, mis meid mõistagi rõõmustas, sest püüdsime ikka õhtupoolikutel leida aega ka linnaga tutvumiseks. Põhilist tähelepanu pöörasime siiski mäluasutustele – peaaegu kogu muuseumide lahtiolekuaja avastasime neid. Igal õhtul arutasime päeva jooksul kogetu isekeskis põhjalikult läbi ning panime paremad mõtted kirja – „äkki läheb vaja“. Nähtu-kuuldu jättis sügava mulje ja tekitas hulgaliselt värskeid ideid. Jagamegi teiega mõningaid tähelepanekuid sellest, kuidas Taani muuseumid publikut kõnetavad.

Kirjeldustõlge: Fotol 1 on merelaht, esiplaanil Väikese Merineitsi pronkskuju kivi peal, taamal sadamahooned ja tehasekorstnad.

Kirjeldustõlge: Fotol 2 on värviliste majade rivi kanali kaldal, nende ees on purjepaadid.

Taani Rahvusmuuseum

Taani Rahvusmuuseum (Nationalmuseet) on ERMist „mõneti“ vanem – asutatud juba aastal 1807 ehk 102 aastat enne ERMi – ning tutvustab nii Taanimaa ajalugu kui ka teiste rahvaste pärandit üle maailma. Viimaste hulgas paistab eriti silma Gröönimaa kui pikaaegne Taani koloonia. Muuseumi soliidne vanus on ikka ja jälle pannud küsima, kuidas olla külastajate jaoks värske ja ajakohane. Enamik püsinäitustest, sealhulgas maailma etnograafiat tutvustav esemeterohke osa, pärineb juba 1980. aastatest ning on paljudele taanlastele ammu tuttav. Mis kutsuks neid uuesti muuseumisse, kui kõik on juba niigi käidud ja nähtud?

Kirjeldustõlge: Fotol 3 on muuseumivitriinid, milles on nahast rõivad ja palju etnograafilisi esemeid.

Seni, kui uut muuseumihoonet tuleb veel oodata, on Rahvusmuuseumi töötajad leidnud mitmeid viise kaasajastada vanemaid püsinäituseid. Näiteks panid nad mitmesse kohta kollased kastikesed, millel olevat taani- või ingliskeelset „igavusnuppu“ vajutades ärkab juuresolev eksponaat justkui ellu. Keskaegne puuskulptuur püha Jüri heitlusest lohemaoga saab ühtäkki päriseks – veri voolab ja hobune hirnub. Laes rippuv projektor suunab kujule liikuvad värvid, tuues pealtvaatajale vahetu elamuse hea ja kurja võitlusest. Teises ruumis, mis kujutab rikka kaupmehe magamiskambrit, hakkab nupuvajutusel kõnelema peretütre vaim oma elust keskaegses Kopenhaagenis ja õnnetust katkusurmast. Kolmandas kohas jälle avastab külastaja end keset põrandal sibavaid hiiri-rotte. Ja nii edasi.

Kirjeldustõlge: Fotol 4 on nikerdustega baldahhiinvoodi, lihtsa valge lina ja toidunõudega söögilaud, laes on küünaldega lühter.

Tõsi, „igavusnupud“ ei leidnud esialgu kõigi heakskiitu. Teised muuseumid nägid neis esiti lõivu maksmist odavale populaarsusele. Ent sedavõrd, kuidas publik, eeskätt nooremad muuseumikülastajad, uuenduse omaks võttis, sulas ajapikku ka avaliku arvamuse süda.
Noorema muuseumikülastaja südame võitmiseks on Rahvusmuuseumis loodud ka ruumikas lasteala, kus jätkub tegevust mitmeks tunniks. Avastamist pakuvad purjelaev, keskaegne linnus, vintstõstukiga majaehitusplats, kauplus, Pakistani turg ja muud ägedad nurgakesed, kuhu võis ise sisse minna, rõivaid selga proovida ja aina mängida. Lastel hoiavad sõbralikult silma peal muuseumi vabatahtlikud.

Kirjeldustõlge: Fotol 5 on valgete seinte ja kivipõrandaga ruum, kus on madal laud roogade mulaažidega. Laua taga istub täiskasvanud mees, tagaseinas oleva pliidi juures seisab väike poiss.

Rahamäng „KA-CHING“

Kui püsinäituste värskendamine tuleb hoolikalt läbi mõelda, siis uute näituste loomisel kasutab Rahvusmuuseum publiku kõnetamiseks kõiki tänapäeva võimalusi. Hea näide on raha ajaloost ja finantskäitumisest kõnelev näitus/mäng „KA-CHING!“. Külastajale antakse plastikkaart, millele õnneratta keerutamisel laaditakse peale algkapital. Selle kasvatamiseks miljonini on mitu võimalust: teenida raske tööga nagu orav rattas (tõsijutt, selleks tulebki joosta inimsuuruses jooksurattal!), kaubelda börsil kinnisvara ja väärtpaberitega või riskida õnnemängus. Igal meetodil on omad eelised ja puudused, ent olgu mängija strateegia raha kogumisel milline tahes, suunavad nad kõik mõtlema raha ja ressursside väärtuse peale. Mängu kõrval pakkus näitus toredat valikut mitmesuguste maade ja ajastute maksevahenditest (alates kuld- ja hõbemüntidest kuni auguga kivide ja teepurust pressitud plaatideni) ning teadmisi Taani pangandusajaloost ja maailma majandusest. Elevust tekitas ka võimalus hoida käes ehtsat kullakangi – poleks eales uskunud, et üks väikese puuhalu mõõtu kullatükk võib kaaluda koguni 12 kilo!

Kirjeldustõlge: Fotol 6 on suur jooksuratas, mille sees kõnnib beežides rõivastes naeratav naine, kellel on tumedad juuksed.

Kirjeldustõlge: Fotol 7 on laud, mille ümber istuvad ja seisavad inimesed, kes uurivad enda ees olevaid tahvelekraane.

Kirjeldustõlge: Fotol 8 seisab tumedates riietes mees klaasvitriini kõrval. Tema käsi on vitriini sees ja hoiab kullakangi.

Viikinginäitus „Vølvens varsel“

Mis on see võluteema, mis tagab alati publiku huvi ja suured külastajanumbrid? Taanis nagu küllap teisteski Põhjamaades on selleks muidugi viikingid. Rahvusmuuseumis oli parajasti kolmeks aastaks üles seatud näitus „Vølvens varsel“ („Teadjanaise ennustus“) vanapõhjala usuilmast. Ega me sellest midagi erilist eeldada ei osanudki, ent kui olime muuseumitöötajatelt saadud kõrvaklapid pähe surunud, ootas meid ukse taga otsekui teine maailm. Maast laeni kõrguv pea, mõistatuslikud moonikuprad, vaskkatel, kus oli kellegi salapärase tundmatu süda, ning samal ajal kõrvaklappidest kõlavad kõhedad lood ennemuistsetest ennustustest viitasid kõik sümbolitest ja tähendustest pungil vaimsele ilmale, mis oli vana aja inimestele küllap niisama oluline kui toit. Hiiglaslikuks inimkolju sisemuseks muudetud saal tulevärgi ja lahingumölluga pani ka pahaaimamatud 21. sajandi inimesed vähemalt selleks hetkeks uskuma vääramatult lähenevasse viimsepäevaraputusse – Ragnarökki.

Kirjeldustõlge: Fotol 9 on hämar saal, esiplaanil on maast laeni kõrguv hall inimnägu. Tagaseinas on kaarjas ukseava.

Kirjeldustõlge: Fotol 10 on hämar saal, mida valgustavad seintele projitseeritud tuleleegid.

Neist pentsikutest paikadest hingeliselt vapustatuna väljudes ootas külastajat viimane ruum – rahulik, harjumuspäraste vitriinide ja vaiksete muinasesemetega. Aga elamused jätkusid siingi: iga vitriini juures hakkasid kõrvaklappidest kõlama lood vanadest aegadest, sidudes näituse teatraalse avamängu konkreetsete arheoloogiliste leidude ja meie päevini säilinud kirjalike allikatega. Üheskoos aitasid need avada viikingiaegsete uskumuste tagamaid ning lõid mitmekesise pildi ennustajate rollist toonases küllaltki heitlikus maailmas, kus loodusjõudude, jumalate ja teiste jõudude kapriisidest sõltus inimeste elu ja saatus, õnn ja õnnetus. Leidsime ühiselt, et näitus oli kui teatrietendus, mis ühendas väga hästi müüdid ja tegelikkuse, emotsioonid ja teadmised.

Kirjeldustõlge: Fotol 11 on näitusesaal vitriinide ja külastajatega, kellel on kõrvaklapid peas.

Kirjeldustõlge: Fotol 12 on pikas kleidis mannekeen joogisarvega, tema kõrval on samas asendis naine, kellel on käes fotoaparaat.

Muusikamuuseum

Taani Rahvusmuuseumil on nii Kopenhaagenis kui ka mujal Taani Kuningriigis terve rida filiaale. Meie käisime neist kahes: Muusikamuuseumis ja Vastupanuliikumise Muuseumis. Muusikamuuseum (Musikmuseet) asub koos konservatooriumiga kunagi Taani Rahvusringhäälingule koduks olnud hoones, mis on nii väljast kui ka seest suuresti säilitanud 1970. aastate stiili. Muuseum tegutseb ühe hoonetiiva kahel korrusel, millest esimesel on mitmekülgne ekspositsioon kõikvõimalikest ajastutest ja maadest pärit muusikariistadega, teisel on aga helikindlad ruumid, kus külastaja võib ise pilli hüüdma panna (seda tegime meiegi innukalt).

Kirjeldustõlge: Fotol 13 on kaks seisvat ja üks kükitav muuseumikülastaja vitriini ees. Nende kõrval seisab muuseumitöötaja, kes tutvustab eksootilisi muusikariistu.

Kirjeldustõlge: Fotol 14 puhub suurte silmadega naine trombooni, teda vaatab muuseumitöötaja.

Muusikamuuseumis käivad helide maailma avastamas eelkõige kooligrupid. See, mis meile eriliselt meelde jäi, oli viis, kuidas õpetatakse noori muusikat kuulama ja seda kirjeldama. Õigete sõnade või võrdluste leidmine võib ju mõnikord osutuda parajaks pähkliks. Siin tulevad appi näiteks karbikesed, mille sees olevad materjalid tunduvad sõrmede all kas siledad, karedad, pehmed, kõvad või elastsed. Heli võrdlemine ja kõrvutamine kombitavaga on otsekui omalaadne meeltevaheline tõlkimisülesanne, mis aitab kujutlusvõimel vabaneda esialgsetest kammitsatest.

Kirjeldustõlge: Fotol 15 on puidust karbike üheksa lahtriga, igas eri materjalid.

Taani Vastupanuliikumise Muuseum

Rahvusmuuseumi filiaal Taani Vastupanuliikumise Muuseum (Frihedsmuseet) kõneleb, nagu nimigi viitab, taanlaste vastupanust Saksa okupatsioonivõimudele aastatel 1940–1945. Püsinäituse põhjamaises film noir’likus keskkonnas järgnesime viiele ajaloolisele isikule ning õppisime tundma nende väärtushinnanguid ja keerulistes oludes tehtud valikuid.
Pärast seda, kui muuseumi maja 2013. aastal süütamise tõttu tublisti kannatada sai, otsustati ehitada uus (põhiosa sellest asub maa all) ning luua püsinäitus, mis kõnetaks eelkõige Taani noori ja väliskülastajaid. Kuna teise maailmasõja aega mäletavaid inimesi jääb järjest vähemaks, vajavad just need sihtrühmad lisateadmisi selle olulise ajajärgu kohta. Uue väljapaneku tähelepanu läks esemetelt inimeste lugudele. Eakamad muuseumisõbrad, kes olid harjunud vana ekspositsiooniga, polnud just alati muudatustega päri, kuid need neli aastat, mil muuseum on olnud avatud, on otsuseid õigustanud. Nagu teada saime, on muuseum noorte seas päris populaarne. Aga ega siin alati lihtne ole – eriti kui muuseumiõpetaja paneb neid haridusprogrammis endalt küsima, kuidas nad ühes või teises pingeolukorras käituksid.

Kirjeldustõlge: Fotol 16 on vanaaegne köök pliidi, laua ja kapiga, tagaseinal on naise vari.

Kui ajaloost rääkides keskendutakse pelgalt faktidele, võib see jääda inimese jaoks emotsionaalselt kaugeks – näib, nagu käiks jutt mingitest ammustest aegadest ja kohtadest, mis pole kuidagi päris eluga seotud. Vastupanuliikumise Muuseumi pedagoog Sarah lõhkus selle ajastutevahelise vaimse müüri lihtsa, kuid leidliku võttega – ta luges meile ette ühe lapse mälestused päevast, mil sakslased Taani tungisid. Ilmetute faktide asemel saime osa tema kogetud hetkedest, tunnetest („Vaatasin sõdureid ja võtsin vanaemal käest kinni. Tema käsi oli külm ja higine“), vastuseta jäänud küsimustest. Ruum ja hääled meie ümber aitasid vaimusilmas kujutada Kopenhaageni kesklinna 9. aprillil 1940, mil tänavatel liikusid võõrad sõdurid ning taevas undavatelt lennukitelt langes alla lendlehti üleskutsetega alluda muutunud oludele („Vanaema luges seda ja mühatas: „Nad ei oska isegi õiget taani keelt!“). Meie oleme inimeste kunagi kogetud tundeid, hirme ja lootusi proovinud läbi elada näiteks ajarännakutes (loe näiteks https://blog.erm.ee/?p=14955), ent tavapärastes muuseumitundides seni veel võrdlemisi vähe. Igatahes leidub siin, mille peale mõelda – eriti, kuidas tuua rollimängu rohkem inimlikku mõõdet.

Kirjeldustõlge: Fotol 17 on muuseumisaalis suur purjepaat, millele nõjatuvad inimesed.

Kirjeldustõlge: Fotol 18 on näituseruum, mille seinu ja põrandat katab mustvalge fototapeet, millel kujutatakse maja, tänavat ja kivirusu.

Kommunikatsioonimuuseum Enigma

Enigma (Enigma – museet for post, tele og kommunikation) on kommunikatsiooniteemadele keskenduv muuseum/tegevuskeskus, mis tegutseb praeguses asukohas alates 2023. aastast. Taani muuseumitöös on üsna tavaline, et haridusprogramme loovad ühed, läbi viivad aga teised inimesed. Enigmas võtsid meid vastu just programmide läbiviijad. Õpilased tulevad siia, et mõtelda tänapäeva suhtlus- ja meediaruumis oluliste asjade peale, näiteks turvalisele käitumisele internetis, meid ümbritseva info tõepärasusele ja online-reklaami toimimispõhimõtetele. Sealjuures võivad muuseumitunnid olla üllatavalt pikad. Näiteks kestab üks ajakirjanduse objektiivsusest kõnelev programm koos lõunapausiga kokku neli tundi ja on vaatamata sellele väga menukas.

Kirjeldustõlge: Fotol 19 on suur näitusesaal mitme ekraani ja seadmega.

Enigma sobib hästi ka lastega peredele. Kõige nooremad põnnid võivad möllata tegevussaalis, hakata ise telegraafi elektrisignaalideks või sukelduda otsekui telefoni sisse. Teises ruumis, mis tutvustab Taani postiteenuse ajalugu (see saab muide juba 400-aastaseks) on peidus põnevad otsimismängud. Juba algusest peale on oluliseks peetud toa sisustamist eksponaatide, mööbli ja tegevusvahenditega, et peredel oleks seal mugav iseseisvalt nokitseda. Meie võtsime ette ülesande leida ruumist telegraafiliiniks vajalikud elektroonilised komponendid, mille ühendamisel süttis valgus ning maailmakaardile tekkis sideliin Taanist Ameerikasse. Selliseid ülesandeid on siin palju ning need, kes on juba ühe ära lahendanud, tahavad ikka ja jälle järgmistega kätt proovida. Tore oli see, et mitmed ülesanded sobisid peaaegu igas vanuses muuseumikülastajatele.

Kirjeldustõlge: Fotol 20 on värviliste piltide ja atraktsioonidega saal, kus seisavad rõõmsad inimesed.

Kirjeldustõlge: Fotol 21 on valgel laual karbid ja õppevahendid, mida uurivad laua ümber seisvad inimesed.

Kopenhaageni Muuseum

Kopenhaageni Muuseumis (Københavns Museum) oli meil suurepärane võimalus jälgida muuseumitundi, kus ühe kohaliku kooli 8. klassi noored proovisid kätt arheoloogiliste inimluude analüüsimisega. Kuna muuseumi üks ülesanne on arheoloogiliste uuringute korraldamine Kopenhaageni arvukatel ehitusobjektidel, on leiumaterjali, sealhulgas vanadelt kalmistutelt pärit inimluid kogunenud märkimisväärselt palju. Nende abil õppisidki noored luu-uurimise ehk osteoloogia peamisi võtteid: inimese pikkuse, soo ja eluea, haiguste ja traumade määramist. Tuleb tunnistada, et nad tegid seda suure pühendumisega. On kindel, et muuseumitunnis saadud eduelamus andis teismelistele enesekindlust ning kes teab, võib-olla valib kunagi mõni selle kogemuse põhjal ka endale elukutse.

Kirjeldustõlge: Fotol 22 on metall-laud, mille peal on mõned vanad inimluud, tagapool on kaks plastmassist skeletti. Laua ümber on kaks inimest, kellel on valged kindad käes.

Osalusvaatlus tehtud, kuulasime huviga Kopenhaageni Muuseumi õpetaja Maria juttu oma tööst. Tuleb välja, et Taanis tutvustatakse arheoloogiat isegi lasteaialastele. Kui seda teha lihtsalt ja mänguliselt, taipavad ka kõige nooremad maailmaavastajad, kuidas kellegi kaotatud või ära visatud asjad võivad aidata meil paremini mõista vanu aegu ja tol ajal elanud inimesi. Programm on kaheosaline. Kõigepealt läheb muuseumiõpetaja ise lasteaiarühmale külla, kaasas kohver muinasuurija töövahendite ja igasuguste põnevate esemetega, mille lugude, tähenduste ja otstarvete üle üheskoos arutletakse. Seejärel proovivad lapsed mõne nädala jooksul ise mänguväljakul või pargis arheoloogina põnevaid leide koguda. Leiud tuuakse järgmisel kohtumispäeval muuseumisse ning luuakse üheskoos ainukordne näitus. Mõtlesime isekeskis, et taolisi vastastikuseid külaskäike võiksime meiegi siin Eestis lasteaedade ja koolidega korraldada.

Kirjeldustõlge: Fotol 23 on laual lasteraamat ja kott helkurvestidega. Naine laua taga osutab enda käes olevale lapse helkurvestile.

* * *
Lisaks mainitud muuseumidele, kellega olid meil kohtumised juba aegsasti kokku lepitud, käisime omal käel tutvumas veel mõne muuseumi ekspositsioonidega. Meie teele jäid Tööliste Muuseum, Taani Disainimuuseum, Kaasaegse Kunsti Muuseum, Loodusloomuuseum ja Taani Kuninglik Raamatukogu. Olime seal nii-öelda tavakülastaja rollis – põnevatesse tagatubadesse me ei sattunud –, aga loomulikult vaatasime näitusesaalideski ringi muuseumitöötaja hindava pilguga. Nii näiteks märkasime, et enamikus paikades oli palju mõeldud lastele ja peredele (eriti uuemate väljapanekute puhul) ning neile pakutakse põnevaid tegevusi näitustel ja/või mängulistes tubades. Siin-seal hajusid sõnalavastuse ning heli- ja visuaalefektide abil näitustel piirid eksponaatide ja inimeste vahel – külastajast sai loomulik osa muuseumist ja näituste teemadest.

Taani reis kinnitas meile nii mõndagi põhitõde, millele pelgalt oma muuseumis tööd vihtudes alati ei mõtle. Valdavalt on meil Taani muuseumidega sarnased rõõmud ja mured ning paljudes küsimustes saime võrrelda või isegi jagada oma häid kogemusi – mida teha, et inimesed tuleksid ikka ja jälle taas muuseumisse; kuidas leida ja kõnetada eri sihtrühmi; mida silmas pidada, et külastus oleks vahva ja meeldejääv igas vanuses huvilisele. Argisest töökeskkonnast välja saamine päästab ka mõtte lendu: napi nädala jooksul tekkis meil ridamisi uusi ideid, kuidas edendada ERMi muuseumiharidust. Kuidas meil sellega läheb? Tulge külla ja saate teada!

Kirjeldustõlge: Fotol 24 seisavad inimesed laua ümber ja uurivad avatud raamatut.

Kirjeldustõlge: Fotol 25 on õues suur kivi, mis toetub väiksematele kividele. Kivi pinnal on madalad lohukesed.

 

Maani kummardused kolleeg Kadri-Liis Olmaru-Luhale abi eest kirjeldustõlgete tegemisel piltide juures!

Kellel on huvi Taani muuseumidega lähemat tutvust teha, võib hakatuseks külastada nende kodulehti:

Taani Rahvusmuuseum (Nationalmuseet): https://en.natmus.dk/
Muusikamuuseum (Musikmuseet):
https://natmus.dk/museer-og-slotte/musikmuseet/
Vastupanumuuseum (Frihedsmuseet):
https://natmus.dk/museer-og-slotte/frihedsmuseet/
Kommunikatsioonimuuseum Enigma (Enigma – museet for post, tele og kommunikation): https://www.enigma.dk/
Kopenhaageni Muuseum (Københavns Museum): https://cphmuseum.kk.dk/