Kristi Umalas töötab Eesti Rahva Muuseumis arhivaarina alates 2008. aastast. Ta on lõpetanud 2008. aastal Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias infoteaduse ja dokumendihalduse eriala. 2015. aastal omandas ta magistrikraadi Tartu Ülikoolis arhiivinduse ja 2024. aastal Eesti Maaülikoolis ergonoomika erialal. Vabal ajal meeldib Kristile aias tegutseda ja panustada vabatahtlikku riigikaitsesse Naiskodukaitses.
Kristi Umalasega vestles arhivaar Karmen Maat
Mis sind arhivaari töö juures köidab?
Sageli arvatakse, et arhivaari töö on igav ja üksluine. Ei ole üldse! Arhiivikorrastuses ja kogude kirjeldamises on küll kindlad põhimõtted, mida tuleb järgida, aga iga kogu on täiesti erinev ja see teebki töö huvitavaks. Isikuarhiivide puhul on ju tegu juuksurite, põllupidajate, kingseppade, etnoloogide, arheoloogide, mäluteadlaste ja paljude teistega. Lisame siia veel organisatsioonide, asutuste ja seltside dokumendid ning asi läheb veelgi põnevamaks. Erinevatesse elu- ja tööaladesse süüvimine avardab tohutult silmaringi. Kui ma muuseumisse tööle tulin, siis sellised arhiivkogusid, mis hõlmaks inimeste või organisatsioonide dokumente, üldse ametlikult ei olnudki, selline materjal oli muude kogude abimaterjalina tallel. Seetõttu oli vaja välja töötada arhiivkogude korrastamiseks ja arvele võtmiseks kogude süsteem, n-ö arhiivipuu – ka see töö on väga huvitav olnud. Kui näed, kuidas su peas olev mõtteline skeem saab päriselt n-ö kandiliseks ja toimibki, siis teeb see tõesti heameelt. Arhiivkogude laenutamine uurijatele või info otsimine säilikutest, millega ma ise igapäevaselt ei tegele, annab veel ühe kihi sellele tööle juurde. Õpin kogu aeg midagi uut kogude kohta.
Kristi Umalas näitab arheoloog Marta Schmiedehelmi isikuarhiivi ja fotoalbumeid. Foto: Margus Ansu, 26. august 2022. Foto ilmus esmalt Tartu Postimehe artiklis „Eesti Esimese naisarheoloogi pärand jõudis päevinäinud kohvrikeses Eesti Rahva Muuseumisse“.
Foto kirjeldustõlge: tumedapäine lillelise pluusiga naine näitab lauale asetatud käsikirju ja fotoalbumeid. Tema selja taga on Eesti Rahva Muuseumi uurimissaalis asuvad kartoteegikapid.
Jaga üht nn töövõitu, kus sa säiliku päritolu/olemuse välja selgitasid?
Üht konkreetset on raske välja tuua, sest sellist detektiivitööd tuleb kogu aeg ette. Meile tuleb dokumente, kus annetaja on inimestesse puutuva põhjalikult ise ära kirjeldanud, eluloolised andmed lisanud jne, aga väga palju on kogusid, kus dokumentidega seonduvate inimeste ja nende sideme kohta puudub täpsem info. Kui arhiivkogu kirjeldamise tase jääb pealiskaudseks, kaob säilikutel kontekst nii üldiselt kui ka arhiivkogu seesmise dünaamika ja seoste mõttes. Eriti problemaatiline on see näiteks kirjavahetuste puhul, mida on isikuarhiivides palju. Ilma arusaamata, millises seoses või suhtes olid korrespondendid, kaob kirjavahetuse taustsüsteem ja sisu hajub teataval määral. Selle väljaselgitamine ongi paras pusimine ja otsimine nii eesti ja välismaistes andmebaasides, vanades ajalehtedes, arhiivimaterjalides jm. See on täielik töövõit, kui fotol oleva imeväikse detaili, näiteks majanumbri, tänavasildi, mõne inimese koolimütsi või tapeedi järgi suudad tuvastada, kus ja millal on foto tehtud, kes on pildil jne. Muidu jääkski see kontekstita fotoks kogus. Mõnikord aga jääbki asi lahendamata või siis leiab lahenduse hoopis teise kogu korrastamise käigus. Igasuguseid huvitavaid seiku on ette tulnud. Eriti põnevad on minu jaoks need olukorrad, kus tunnen arhiivkogu korrastamise käigus, et mu päritolu saab mind kätte. Küll leian mõnelt fotolt oma vanaema või mõne hõimlase või selgub pika kirikuraamatus otsimise peale, et inimene, keda otsin, on elanud mõne esivanema kõrvaltalus. On ka juhtunud, et fotograaf on minu tädimehe kasuema vend ning ma tean unepealt kõiki tema fotodel kujutatud inimesi. Eesti ja tegelikult kogu maailm on ikka väike.
Põhiosa arhiivist moodustavad kirjavahetus ja dokumentatsioon – kõik see on läinud digitaalsele kujule. Ka loomingulisi tekste kirjutakse nüüd peamiselt ikka arvutis. Mis sa arvad, kas paberarhiive üldse tekib enam juurde?
Paberdokumentide lisandumisel ma praegu küll lõppu ei näe, eriti mis puudutab isikukogusid. Ametiarhiividega muidugi on teine lugu, sest asjaajamine asutustes muutub iga hetkega paberivabamaks. Samas on ju ikka inimesi, kes ei kasuta arvutit ja kellel pole e-riigist sooja ega külma, aga asjad tahavad ajamist. Nii et see paberdokumentide vaba maailm on kusagil tulevikus ilmselt. Võib-olla saan kunagi rahus pensionile minna, teades, et töö paberdokumentidega saigi arhiivis otsa.
Kui me arhiivimaterjaliga töötame, siis me tavaliselt ei mõtle, kes seda süstematiseeris või kuidas ta seda tegi. Kuidas sulle tundub, kas arhiivitööd väärtustatakse ikka?
See oleneb ilmselt selle arhiivimaterjalide kasutajast, kuivõrd ta seda hinnata oskab, aga eks see kipub nii olema jah, et sellised n-ö tagatoa tegelased jäävad tahaplaanile või arvatakse, et hoidlariiulitele ja infosüsteemi ilmuvad säilikud kuidagi võluväel…Kastitäis vanu pabereid ongi kastitäis vanu pabereid, kuniks arhivaar sellele oma käed ja mõtte külge paneb. Arhiivimaterjalide kasutamine tuleb uurija jaoks võimalikult mugavaks ja lihtsaks teha.
Sa oled 12 aastat ERMis töökeskkonnavoliniku kohustusi ka täitnud.
Mingil hetkel oli muuseumil vaja jälle töökeskkonnavolinikke valida ja siis jäime valimisel meie näituste meistri Arvi Trageliga kuidagi sõelale. Ajapikku on tulnud ka oskused ja teadmised. Hoolimata sellest, et tegemist on vabatahtliku ametiga, tähendab see siiski kohustusi ja pidevat tegutsemist. Muuseumis kuuluvad töökeskkonnavolinikud ka töökeskkonnanõukogusse, kus on lisaks meile veel tööandja esindajad – koos püüame lahendada asutuse töötervishoiu ja tööohutuse probleeme. Selles vallas on vaja laialdasi teadmisi, mida volinikele pakutav 24-tunnine koolitus ja täiendkoolitused minu arvates päriselt ei kata. Ma tundsin küll, et see on nagu jäämäe tipp ja kui ma tahan päriselt midagi asjadest arvata ja lõpuks ka parendada, siis pean asjadest paremini aru saama. Ajapikku hakkas töökeskkonna teema mind aina rohkem huvitama, seetõttu otsustasin ennast ka ergonoomika erialal täiendada.
Kas näed midagi ühist arhivaari ja voliniku töös?
Jah, ühine joon on süsteemsus ja teatud printsiipide järgimine. Lisaks valmisolek päriselt kuulata ja suhelda – seda on vaja nii arhivaarina kolleegide ja külastajatega suhtlemisel, aga ka volinikuna. Sageli tuleb aidata lahendada töökeskkonnast tulenevaid probleeme või anda töötervishoidu ning tööohutust puudutavaid korraldusi, nt jälgida isikukaitsevahendite korrektset kandmist, ohumärgistust jm. Kõik ikka selleks, et meil oleks muuseumis mugav ja ohutu töötada.
Missugused eripärad on mäluasutuse töökeskkonnavoliniku tööl?
Mäluasutuse töökeskkonnas on kindlasti oma spetsiifika ning ohutegurid, kuid ei maksa unustada, et sellist kitsast traditsiooniliste mäluasutuse osistega töökeskkonda, nagu kogud, konserveerimine, näitused, muuseumiõpe, on tegelikult väga vähe. Ikka on ju juures mingid tugistruktuurid, teenindus, sündmuskorraldus, toitlustus jne. Kõikide nende valdkondadega peab volinik ka kursis olema ja samamoodi iga ala ohuteguritega, terviseriskidega.
Kaitsesid eelmisel aastal Eesti Maaülikoolis magistritöö „Mäluasutuste töökeskkonnas esinevad bioloogilised ja keemilised ohutegurid ning nende mõju kogudega tegelevate spetsialistide tervisele“. Märgid seal sissejuhatuses, et enne pole mäluasutuste töökeskkonda süvitsi uuritud. Palun anna kolm soovitust, millele võiksid mäluasutuste tööandjad tähelepanu pöörata töökeskkonnaga seoses.
Esiteks tuleb kindlasti tõsta nii tööandjate kui töötajate teadlikkust töökeskkonna ohuteguritest ja võimalikest terviseriskidest. Võrreldes mõne tootmisettevõttega on töökeskkond mäluasutuses mingis vaates küll ohutum, aga see ei tähenda, et ohte üldse ei ole. Tootmisettevõttes on võib-olla mingi liikuv konveierliin, mille vahele ei maksa jääda, terariistad, suurte raskuste teisaldamine jm, aga meil on õhu mikrobioloogiline saaste, tolmud, hallitusseened, mükotoksiinid, asbest, pestitsiidid, insektsiidid, muud kemikaalid, väga mürgised metallid nagu plii, elavhõbe, arseen jne. Kui ohutegurid on kaardistatud ja on koostatud asutuse töökeskkonna riskianalüüs, siis saab kasutada meetmeid, mis aitavad ohutegurite mõju vähendada. Teiseks, kui mingid meetmed on tõestatult tõhusad, siis tuleb neid ka rakendada, olgu selleks ühiskaitsemeetmed või isikukaitsevahendid. Kolmandaks peab tööandja kontrollima ja koolitama töötajaid ohutegureid ära tundma ja vajalikke meetmeid kasutusele võtma nende mõju vähendamiseks. Kindlasti tuleb rõhutada ka töötaja enda vastutust oma tervise hoidmisel ning ohutute töövõtete kasutamisel. Töötajad on tähtsaim ressurss ning nende tööst tulenevad tervisekaebused, haigestumine või veelgi enam, kutsehaiguse teke ei ole kindlasti tööandja huvides. Tööd tuleb teha professionaalselt ja parimal viisil, aga mitte ükski töövõte ei tohiks kahjustada töötaja tervist või ohustada tema elu. Paraku on paljudel juhtudel nii, et ühekordsel lühikesel kokkupuutel ohuteguriga ei juhtugi midagi, aga kui kokkupuude on pidev ja pikk, siis tervisekahjustus süveneb. Ennetus on parim meede.
Mis arhiivitöötajal tervises kõige enam tunda annab?
Seoses kokkupuutega bioloogiliste ja keemiliste ohuteguritega tuleb meil ette kurgukähedust, silmade põletustunnet ja punetust, nahaärritust, köha, nohu ning peavalu, enamasti korraga kaks või enam sümptomit. Mäluasutuste töötjatel on diagnoositud või kahtlustatud selliseid kutsehaigusi nagu kutseastma, kutseallergia ja krooniline bronhiit, põhjustatuna siis tolmust, hallitusseentest või kemikaalidest. Minu magistritöö analüüs näitas selgelt, et tugev statistiliselt oluline seos esineb mäluasutuste töötajatel kahtlustatud kutsehaiguste ja hallitusseentega kokkupuute vahel. Siia tuleb lisada kindlasti ka füsioloogilised ohutegurid: raskuste teisaldamine käsitsi, sundasendid, korduvliigutused, mis toovad sageli kaasa valu õlavöötmes, seljas ja kätes, samuti väsivad silmad. Kindlasti on abi õigetest ergonoomikavõtetest, töökoha kohandamisest töötajale sobivaks, puhkepausidest, sirutamisest ja silmade puhkamisest. Psühhosotsiaalsetest ohuteguritest tulenev tööstress ja probleemid vaimse tervisega ei ole arhiivitöötajatele samuti võõrad.
Aitäh, Kristi. Palun anna lõpetuseks raamatuaasta puhul üks lugemissoovitus.
Annan kaks, kui võib. Mulle väga sümpatiseerivad Lauri Räpi „Elatud eilsete ja elamata homsete vahel“ ja Alar Ojastu „Ratsionaalne emotsionaalsus“, mida ikka ja jälle uuesti kätte võtan, tõdedes taas, et iga töötaja heaolu on eelduseks organisatsiooni kui terviku saavutustele ning kasvule. Soovitan kõigile!
