Jan Kausiga vestles Karmen Maat

Jan Kaus on kirjanik, muusik, õppejõud ja tõlkija, kelle sulest on ilmunud nii luulet, proosat, kriitikat kui ka esseistikat. 26. aprillil avati Eesti Rahva Muuseumis tema kureeritud pagulaskirjandust käsitlev näitus-audiolavastus „Kaotusest laotusse“. Näituse kunstnik on Henry Griin. Tänases blogiloos vestleme Janiga näitusest ja pagulaskirjandusest.

Kuraator Jan Kaus näituse „Kaotusest laotusse“ avamisel. Foto: Arp Karm

Kirjeldustõlge fotole: tumedapäine prillidega mees seisab mikrofoni ees ja räägib.

Pagulaskirjandus on meie kirjandusloos pigem varju jäänud teema. Sina tegid sellest väga põneva näituse. Küsingi kohe alustuseks, mis sind selle juures kõnetab?

Ennekõike see, et pagulaskirjandus on ühtaegu oma ja pisut võõras. Paratamatultki. See on eesti keeles kirjutatud, kohati väga eestimeelne kirjandus, aga ometi pole see – mõned erandid, näiteks Ristikivi, välja arvatud – sulandunud siiani loomulikult eesti kirjanduse üldpilti. Hoolimata sellest, et 1940. aastate ja 1950. aastate kõige tähendusrikkamad eestikeelsed ilukirjanduslikud tekstid kirjutati just paguluses ning olukord hakkas tasakaalustuma alles 1950. aastate lõpus. Mu meelest võiks Smuuli kallal jauramise asemel lugeda pagulaskirjanduse rikkalikku pärandit.

Eesti Rahva Muuseumi kodulehel saab näituse kohta lugeda järgmist: „Kuraatori ja kunstniku sihiks on tõlkida ilukirjanduse väljendusjõud ja pagulaskirjanduse kandvad motiivid ruumikogemuseks. Näitus-audiolavastus lisab ilukirjanduslikule väljendusele visuaalse ja ruumipoeetilise, otseselt kombatavagi kogemuse, paigutab külastajad pagulaskirjanduse motiivide keskele, nii et sõnad hakkavad looma keskkonda.“ Näitus on üles ehitatud labürindina, mis koosneb kümnest ruumist. Millest selline valik?

Ma sain sel moel ühendada mitu taotlust. Esiteks olen hakanud liikuma üha meelsamini erinevate loominguliste väljenduslaadide vahel. „Lihtsalt“ kirjandus pole mu jaoks enam huvitav, mind köidab üha rohkem kirjanduse tõlkepotentsiaal – st tõlkida ei saa mitte ainult keeli, vaid ka väljendusviise. „Kaotusest laotusse“ andis mulle võimaluse viia lugeja teksti kohalt omal moel teksti sisse. Teiseks sümboliseerib labürint väga hästi pagulase ekslevat, ühtaegu ahistavat ja ammendamatut elukogemust – miks muidu oleks Ristikivi pidanud tegema Surnud Mehe majast lahendamatu labürindi? Ma muide püüdsin näitust ette valmistades Surnud Mehe maja ruumiplaani raamatu süžee järgi üles joonistada, aga see ei õnnestunud, kirjeldus oli liiga unenäoline, ühtaegu tihe ja hajus, järg kadus käest. Aga just unenäolisus oli kolmas põhjus, miks ma tahtsin luua tavapärasest erinevat ruumikogemust: ma soovisin kunsti ja unenäolisust (uuesti) teineteisele lähemale tuua, muuta näituse läbimise kogemust ärkvelune sarnaseks. Neljandaks: tubade jaotus, järjekord ja arv ei tulenenud mitte ainult või eelkõige mind köitnud teostest, vaid neist motiividest, mis tundusid mulle pagulaskirjanduse juures olulised – seetõttu tahtsin panna ka igale ruumile oma nime, mis peaksid nendele temaatilistele rõhkudele osutama. Need nimed leiab näituse kataloogist.

Näitusesaal. Foto: Anu Ansu

Kirjeldustõlge fotole: kolmnurga moodustavatel seintel saab lugeda näituse pealkirja valgel ja punasel taustal. Foto vasakus nurgas on näha eesti pagulaskirjanike teostega täidetud raamaturiiulit. Taamal paistab läbi klaasuste taevas.

Näituse kataloogis tood esile ka selle, kuidas Karl Ristikivi romaan „Hingede öö“ inspireeris näituse ruumilist ülesehitust. Mis sind selle teose puhul kõnetas?

Ristikivi romaan on üks neid väheseid teoseid, millega suurem osa lugemisega harjunud eesti inimesi ennast mingilgi määral seostada oskab. Ma ei usu, et ükski teine pagulaskirjanduse tekst oleks nõnda hästi tuntud, võib-olla ainult Arved Viirlaiu „Ristideta hauad“ või Ilmar Laabani luule on saavutanud (kohati) ligilähedase kõlapinna. Pealegi põhineb romaani narratiiv liikumisel, see on tihendanud odüsseia – ja kuna mulle oli kohe alguses selge, et ma ei taha teha stendinäitust, kus eksponeeritaks ühe härra piipu ja teise proua pihikut (mitte et mul selliste vormide vastu midagi oleks), siis köitis „Hingede öö“ dünaamika mind kohe algusest. See on ühtaegu ahistav ja avar, energia koondub ühte ruumi ja hakkab seda paisutama. Hiljem tuli asjale kasuks see, et näituse kunstnik Henry Griin on „Hingede ööga“ ka varem loominguliselt kokku puutunud, nii et ta tunneb vist teose koetist minust pareminigi.

Milline tuba on sinu lemmik ja miks?

Minu jaoks on näituse keskmeks vana kodu tuba, mis põhineb Marie Underi imeilusal luuletusel „Nägemus“. Põhjuseid on palju. Esiteks: selles toas viibivad näituse külastajad arvatavasti kõige kauem, helirännak sunnib neid seal eriti aeglaselt võtma, aeglasemalt hingama, Underi nägemuses peatuma ja korraks isegi horisontaalasendisse laskuma – selleks, et toast edasi saada, tuleb voodisse pikali heita ja ennast sealt seinavaiba taha vinnata või veeretada. Teiseks: saime kasutada toas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusest pärit artefakte: Marie Underi isiklikku raamatukogu, tema nõelapatja ja prille, tema surivoodi kohal rippunud kalendrit, mis on siiani avatud tema surmakuupäeva kohal. Lisaks leidsin UTKK-s koos Elle-Mari Taliveega kõiki neid artefakte läbi käies ühe Underi piibli vahelt tema tütre valmistatud järjehoidja, millele oli kirjutatud „Lähme eksima“. See lause mõjus mulle nagu kaugelt tulnud kingitus, kinnitus, et olen õigel teel. Järjehoidja muutus mu jaoks nagu kogu mu taotluste õnnistuseks. Kolmandaks: lisaks sellele, et külastaja eksirännak Underi toas aeglustub, hakkab see seal ka omal moel uut vormi omandama (vähemalt minu vaimusilmas), kaotusest hakkab tasapisi välja imbuma laotuse lubadus.

„Vana kodu toa“ raamaturiiul. Foto: Berta Jänes

Kirjeldustõlge fotole: raamaturiiulis on näha raamatute kõrval suurt punase südamega kalendrit, millest vasakut kätt jääb väike mängukoaala ja teisele poole puidust alusel sulepea.

Märkasin, et oled näitusele valinud eri põlvkondade autorid. Mille järgi sa tekstid valisid?

Pidasin põlvkondlikkust kindlasti silmas. Samuti lasin ennast rahumeeli mõjutada isiklikest eelistustest. Ent olin otsustanud loobuda stendinäituse vormist ennekõike seetõttu, et tahtsin vältida kronoloogilist lähenemist ja võimendada just pagulaskirjanduse temaatilist küllust, vaadelda seda nähtust kui kihilist pingevälja. Ma ülepea arvan, et kirjanduse õpetamises oleks mõttekas kaaluda kronoloogilisuse asendamist temaatilisusega, et noor inimene saaks aru: Homeros või Rabelais või Alver räägivad ühel või teisel moel temagi elust.

Ma ei kujutanud ette, et teeksin pagulaskirjandusest näitust, ilma et kaasaksin Ristikivi, Viirlaiu, Kalju Lepiku, Ilmar Laabani või Marie Underi loomingut. Aga põhitaotlus oli leida pagulaskirjanduses oluliste temaatiliste fookuste kaudu kõnekaid tekste ning tõlkida need ruumikogemuseks; et esiplaanil oleksid siiski mitte (ainult) autorid, vaid ilukirjandusliku sõna mõjujõud.

See on sul teine kureeritud näitus. Kas oli ka midagi sellist, mis jäi teoks tegemata? Või jäi mõni autor välja, keda oleksid tahtnud esile tuua?

Kindlasti oli autoreid, keda oleksin tahtnud (rohkem) kaasata: Valev Uibopuu, Asta Willmann (neid tsiteerin siiski näituse kataloogis), Helga ja Enn Nõu, Ivar Ivask, August Gailit, Salme Ekbaum, Ain Kalmus jne. Aga nagu öeldud: kuna võtsin fookusse teemad ja kirjasõna, siis ei olnud mulle kõige tähtsam mitte autorite võimalikult lai esindatus, vaid pagulaskirjanduse kui kõneka ja olulise fenomeni kogumõju. Ja et see mõju jõuaks kohale mitte ainult tekstile suunatud silmade, vaid ka kõrvade, nina, naha, kogu keha kaudu.

Kahe mulla tuba. Foto: Berta Jänes

Kirjeldustõlge fotole: kaks puidust kasti on täidetud mullaga, mille peal on labidas ja pruunid mullaga täidetud kotid. Näituseruumi lagi on samuti mullaga kaetud ja sealt ripuvad alla puujuurikad.

Mis tunne sul oli, kui esimest korda näituseruumi sisse astusid ja seal jalutasid?

Mind valdasid peamiselt kaks tunnet, üks isiklikum, teine üldisem, mõlemad väga õnnelikud. Isiklikult tundus kaunis uskumatu liikuda ruumis, mis oli kõigepealt vormunud ähmaselt mu peas, seejärel pisut konkreetsemal kujul mu joonistel ja joonistustel ning oli nüüd saanud Henry ja ehitusmeeskonna abil (suur tänu neile!!!) kombatava vormi. Äkki tunneb midagi sarnast arhitekt, kui ta kõnnib esimest korda enda projekti järgi valminud majas? Muidugi tekkis näituse loomise käigus palju uut ning algsed ideed elasid läbi metamorfoose – ilma Henry panuseta poleks me sedavõrd hästi töötava helirännaku versioonini ehk jõudnudki, lisaks tegi Külli Tüli selles osas väga palju head tööd. Minu jaoks oli oluline kaasamõtleja näituse produtsent Piret Simson. Aga üldjoontes sai teoks ikkagi mu algne nägemus.

Üldisem õnnetunne oli aga veelgi tugevam ja joovastavam: mõtlesin just sellele laotusele, mille all on meil õnn jätkuvalt elada ja mida me nimetame kodumaaks; mis asub meile liiga lähedal, et me selle olulisust jaksaksime pidevalt tähele panna. Mulle kangastub pealesunnitud pagulus omamoodi vangistusena – su ümber pole küll müüre, aga pagulane on sunnitud olema müüride taga. See mõjub nagu talumatult avar vangla. Pealesunnitud vabadus on nagu pool rehkendust. Sain korraga tugevalt aru, milline õnn sisaldub selles lihtsas tõsiasjas, et mu jalad saavad toetuda pinnale, mida võin üldjoontes nimetada omaks – koos kõikide nende hädade ja rõõmudega, sealhulgas praeguste ohtude ja hirmudega, mida see pind kannab. Ma arvan, et see õnnetunne sarnanes väheke olekuga, kui oled paranenud mingist raskest haigusest, mis on muutnud kõik argimured läbipaistvaks.

Näituse pealkiri „Kaotusest laotusse“ paneb kohe kaasa mõtlema. Loen siit välja raskustest vabanemise mõtte, aga oleks põnev sinu ideed kuulda.

Teadsin kohe alguses, et tahaksin lõpetada näituse Ilmar Laabani luuletuse „Ankruketi lõpp on laulu algus“ lõpuridadega – „teiselpool vett teiselpool tuld / ootab virmaliste määratu leib“. See „virmaliste määratu leib“ on ülimalt äge väljend. Virmalised sümboliseerivad mu jaoks elu imelisust – need tekivad Päikese laetud elementaarosakeste ja Maa magnetvälja vastasmõjus. Seega „paljastavad“ virmalised kogu maapealset elu kaitsva, aga nähtamatu magnetvälja, ilma milleta lakkaks elu Maa peal üsna kiiresti. Magnetväli pole midagi enesestmõistetavat, näiteks Marsil puudub kogu planeeti kaitsev magnetiline kiht. Marsi pinnal saab pikemalt jalutada ainult filmides. Mu silmis ei ole virmalised seega mitte ainult ilusad, vaid ka pisut kohutavad – need osutavad elu samaaegsele haprusele ja vastupidavusele. Sellele, et elu tõsiasi on uskumatu ime. Elu võimalikkuse kontekstis mõjuvadki virmalised mu vaimuseisundile nagu toit kehale, nende olemasolu pakub hingetuge. Taolise, elu imelisusele osutava õnnetundega tahtsingi näituse külastust lõpetada. Aga see metafüüsiline õnnetunne, õnn olemas olla, tekib muidugi paguluse kontekstile ehk siis õnnele elada, olla elus omaenda kodumaal.

Ilmar Laabani luuletuse katkend näitusel. Foto: Berta Jänes

Kirjeldustõlge fotole: valge kangast lahti rullitud stendilt saab lugeda sõnu „virmaliste määratu leib“. Stendi taga paistab taevas.

Millised mõtted võiksid inimesed sinu meelest sellelt näituselt kaasa võtta?

Õnnetunde, et meil on veel kodumaa, mille eest on võimalik võidelda. Ja aimduse või veendumuse, et kirjandus võib olla samavõrd elamuslik kui kõige ägedam reis – see viib reisile inimese vaimu (viimast sõna tuleb lugeda nii omastavas kui ka sisseütlevas käändes). Kui me mõtleme iga inimese kesknärvisüsteemis aset leidvate keemilis-elektriliste ühenduste rohkusele ja keerukusele (meie ajus on umbes 100 miljardit neuronit, millest igaühel võib tekkida kuni 200 000 sünapsi), siis tundub labürindi kujund ülimalt tagasihoidlik.

Aitäh, Jan. Palun anna raamatuaasta puhul üks lugemissoovitus ka.

Gert Helbemäe „Ohvrilaev“. Tegu on intensiivse ja veidra, ühtaegu sümboolselt laetud ja painavalt meelelise armastuslooga, millel on pealegi väga huvitav peategelane, kellele lugeja on ühtaegu sunnitud kaasa elama ja samas tema suhtes kahtlevale positsioonile asetuma. Selline piiripealsus või vastuolulisus teebki mu jaoks kirjanduse kütkestavaks. See ütleb lõppude lõpuks väga lihtsalt – miski pole lihtne. Parimate teoste lõppjäreldus kõlab umbes nii: mingile püsivale lõppjäreldusele on peaaegu võimatu jõuda.

Näitusega „Kaotusest laotusse“  on võimalik tutvuda kuni järgmise aasta neljanda jaanuarini.