Siret Saar, koguhoidja
Elulood peegeldavad inimese kogemusi. Need sündmused, millest eluloos räägitakse, ei pruugi olla olulised iseenesest, küll aga osana inimese arenguloost.
Üks eluloolise kirjutamise viise on päeviku pidamine, mis on vahetu, sest seda kirjutatakse reaalajas. On ka praktilise iseloomuga päevikuid, näiteks reisi-, trenni- ja toitumispäevik, meteoroloogilised tähelepanekud jms. Need on tekstid, mis registreerivad tegelikkust ja tegelevad eelkõige dokumenteerimise ning talletamisega.
Päeviku aeg on pidev olevik. Sisaldades vähem või rohkem tagasivaateid, keskendub ta ööpäeva sees toimuvale ja koosneb tavaliselt lihtsatest lühikestest monotoonsetest ja omavahel sarnanevatest sissekannetest. Päevik on alati protsessis, alati pooleli – selline fragmentaarsus teeb ta eriti veetlevaks.
ERM Ak 19-127-1. Paul Vassari kalastuspäevik.
Kirjeldustõlge: esimesed fotol on räbaldunud kaanega kaustik pealkirjaga “Kalandus ja õngesport”. Teisel fotol on päevik avatuna, sissekanded on tehtud vaheldumisi musta ja sinise tindiga.
Sel aastal jõudis Eesti Rahva Muuseumi kogudesse huvitav materjal – Ella ja Paul Vassari kalastuspäevikud aastatest 1949–1976 ning Paul Vassari valmistatud põletuskirjadega kaunistatud õngeridvad. Paul Vassar (1913–1975) oli humorist ja karikaturist, kes läks pärast Pallase kunstikooli lõpetamis Tartu ülikooli õigusteadust õppima. Peagi tutvus ta peotantsuõpetaja Ellaga (1906–2010) ja 1939. aastal nad abiellusid. Paul töötas insenerina, Ella oli õppinud Tartu ülikoolis majandus-õigusteaduskonnas, kuid pidi õpingud majanduslike raskuste tõttu katkestama ja oli koduperenaine.
Materjalid andis üle nende tütar Tiina Vassar, kes vormistas päevikud ühtseks dokumendiks ja täiendas neid oma meenutustega.
„Arvan, et kõik sai alguse kolmveerand sajandit tagasi ERMist, see on siis 1947.–48. aasta paiku,“ meenutab ta. „Mäletan päevi lapsepõlvest, mil käisime isaga ERMis, tollal siis Veski tänaval. Turske, jõulise metallkäepidemega kõrge uks oli nii raske, et isa pidi selle avama. Mina ei saanud hakkama isegi ukse lingil rippudes. Järsk kivitrepp viis üles teisele korrusele ja sealt algas Imede ja minu jaoks ka Mõistatuste maa. Käisin ikka ühe vitriini juurest teiseni, praegugi veel kõrvus veidi piinlik metallist kontsaplekkide kõla teravalt kajamas kõrgete tubade lae all, samas aga mõnes ruumis samm sumbus tihedalt täis eksponaatide vahel. Mäletan, et isa seisis vahel minu meelest arusaamatult kaua kõrgete riiulite ees, kus tihedas rivis üksteise kõrval põletamistehnikas õllekapad, suuremad ja väiksemad. Usun, et just noil hetkedel talletatud muljed ERMis esivanemate põletatud kirjadega kappadest olid aastakümnete pärast inspiratsiooniks minu isa Paul Vassari kalaõngedele mustrite kujundamisel. On ilus mõelda, et ring sulgub jällegi ERMis, nüüd siis Raadil.”
ERM A 1086:41. Paul Vassari valmistatud õngeritv.
Kirjeldustõlge: fotol on õngeridva tumepruun käepide, mis on kaunistaud musta põletuskirjaga.
ERM A 1086:42. Paul Vassari valmistatud õngeritv.
Kirjeldustõlge: fotol on õngeridva tumepruun käepide, mis on kaunistaud musta põletuskirjaga, osad elemendid on värvitud punaseks.
ERM A 1086:43. Paul Vassari valmistatud õngritv.
Kirjeldustõlge: fotol on õngeridva tumepruun kala pea kujuline käepide, mis on kaunistaud musta põletuskirjaga.
Tiina sõnul kirjutas isa Paul Vassar kalapüügipäevikuid järjepidevalt 1949. aastast kuni haigestumisteni 1970. aastatel, mil mitu infarkti ei lubanud enam tavalisi kalaretki teha. „Kui aga tervis vähegi lubas, oli isa jällegi kalavetel, ja kuigi vahel arstid hoiatasid ülepingutuse eest, tavatses isa pareerides öelda, et ka järvel on ilus surra. Turvatunnet andis kindlasti see, et alati, igal püügipäeval oli temaga ta abikaasa Ella, minu ema,“ ütleb Tiina. „Aga kui tervis isa õngitsema ei lubanud, läks ema üksi Peipsi jääle, jättis isa koduste hoolde, pidas oma püügipäevikut, korjas kalapüügivõistlustelt medaleid ja ühist rõõmu jagus kauemaks.”
1951.aastal saadi esimene sõudepaat, seega avardus püügiväli ja -aeg. Kasvas ka hasart – enam ei piirdutud pelgalt suvepüügiga, vaid 1967. aasta jõuludest sai tavaliseks ka talipüük.
Päeviku esimene sissekanne:
- aprill 1949 Elva jõgi: Tõravere + ½ Tõravere – Mosina vahet + Tõravere – Vapramäe Kogu päev päikesepaiste. Lõuna ajal päikese käes ca 30ºC, vilus 8-10ºC. Nõrgast keskmiseni lõunakaarte tuul, enamikus SSW. Taganev kõrgvesi, pisut veel kõrgem normaalseisust, raudkülm, selge, põhi taimkattevaba. Konnade kudemine luhaloikudes, konnakapsad puuduvad, sinililli külluses. x Võtmist ei ole. Üks eksemplar (ca 0,6 kg) jookseb landile järele, kuid suhu ei haara. Kellelgi spinningumehel siiski üks käes (ca 0,3-0,4 kg). Eelmisel pühapäeval veski juhataja saanud ühe vähema. Kasutatud landid : E – nikkellusikas, P – valgevask-nikkel-kala. Sama veskijuhataja (Looper) jutu järgi tema olla spinninguga püüdnud juba 32 haugi(!?).
Samale vormile jäädakse truuks: koht, aeg, ilm, loodusmärgid, muud tähelepanekud. Näiliselt lõputu kordus, aga selline rütm muutub järjest lugemisel sugestiivseks nagu rahvalaul.
ERM Ak 19-127-5. Paul Vassari karikatuur, mis ilmub “Õhtulehes” 1958. a 14. juunil.
Kirjeldustõlge karikatuurile “Vesiseid nalju”: vasakpoolsel pildil on kolm vee all ujuvat prisket kala. Vihmapilved, sajab. Üks mossis näoga kala kannab veepinnast välja ulatuvat vihmavarju. Teised kaks kala kommenteerivad: “Ta olevat niiskuse suhtes ülitundlik!” Parempoolsel pildil on vee all nais- ja meesnäkk. Meesnäkil on käes sukad ja paar kontsakingi. Pildi all tekst: “Taktitundetu kingitus.”
Loodustähelepanekud on napid, luues siiski teatud värvide, meeleolu ja õhustikuga pildi.
- sept 1949 Ilm hommikul tugevasti udune ja tuuletu, hiljem vähehaaval selginemas. Kella 10 ajal veel küllalt sombune, pärastpoole heledam, kuid terve päev mitte päris selge, vaid nõrgalt sombune. Kella 15.00st alates kuni püügi lõpuni ümberringi piksepilved ja ajuti kuulda ägedat piksemürinat. Vihma siiski ei tulnud. Temperatuur veelgi soojem eelmisest pühapäevast. Kaks korda vees jahutamas käidud. Üldiselt loodus täiesti suvine, ainult sarapuudel lehtede servad kortsus ning mõningad haavad punakad. Lehti ei lange veel, kuid pääsukesed parves telefonitraatidel.
23.04 1950 Konnade kudu loikudes. Sinililled ja ülased õitsevad, pajud kollaseis urbis. Lehtpuud veel ilma rohelise värvinguta. Vesi külm, taimkattevaba. Karusmarjapõõsad õrnalt rohekad, maastik üldiselt hallikatooniline, ainult vesised kohad rohelised. Konnakapsad ei õitse veel.
- okt 1958 Palju puid juba raagus. Pääsukesi näha ei ole. Pühapäeval lendlemas palju kiile (!) ja tihedalt härmalõnga. Palju tetri.
- jaan 1969 Käidud Ninal ilma Ellata, kes kartis hommikul külma (-20ºC). Õhtupoolikul siiski soojeneb – temperatuur -10ºC (!). Kõik räägivad, et külmemale ilmale vaatamata oli püüda mõnusam kui eelmisel käigul.
Numbrilisi andmeid ja lakoonilisust ilmestavad n-ö ootamatused, enamik neist seotud loodusega.
- juuni 1952 Huvitava asjaoluna märgitakse, et ühel havil (700-800 g) kõht tulvil marja (!). Lisaks sellele märgitakse veel, et 16. juunil Ränikanalist saadud havil niisk sees, veest väljavõtmisel niisk jooksis otsekui piim.
- mai 1955 Palju pääsukesi, biisamrotte (eriti Koosa ümbruses). Nähtud metssea korjust (ca 100 kg).
- nov 1955 Huvitaval kombel õhus palju SÄÄSKI näha! Nädala lõpupoole, ilmade soojenemisel, sääsed suruvad põõsaste kohal.
- aug 1958 püütud haruldane saak – 76 HAVI (!), MIS ON UUEKS ÜHEPÄEVA REKORDIKS
- mai 1961 Luunja silla all on märgata 2 ja veerand lauajalga!
Palusin Mart Paadikul, kes on RMK metsakorraldaja, matkajuht ja kalamees, need päevikud läbi lugeda ja neid kommenteerida. Tema tähelepanekud on siin:
„Esiteks, müts maha, et viitsiti järjepidevalt kalal käia ja märkmeid teha. Torkas silma, et kalastusretked olid ajaliselt kaunis pikad, 10–12 tundi ei olnud mingi probleem. Esines ka palju kahepäevaseid paadiretki, paaritunniseid oli minimaalselt. Loodusvaatlused avaldavad muljet, Paul Vassaril oli terane silm. Ta tundis hästi taimi ja linde. Lisaks tundis ning korjas seeni, mida keskmine eestlane ei tunne: heinikute, lehtrikute ja limanuttide eri liike. Kui tänapäeval jätad hea kalakoha meelde GPS-punktina, siis tol ajal tehti seda maamärkide järgi. Päevikutes on väga huvitavad joonised neist märkidest, 60 aastaga on paljud märgid kadunud, nt triangulatsiooni torn Ninal, kõrgem puudesalu, valged majad. Seda oli lugedes põnev jälgida. Lisaks sellised märgid nagu vana küün Kargaja jõel ning suplusrand… Kargajas ei käida juba ammu ujumas ning vanast küünist pole ka haisugi. Selliseid geograafilisi pidepunkte mainitakse päris tihti ja nende muutumine ajas on huvitav. Paeluv on jälgida kliima muutust: tänapäevaga võrreldes oli kevad hilisem ja järsem ja tali tuli varem. Just Peipsi jää näidetel joonistub see hästi välja. Sümpaatne oli, et saagi suuruse pärast ei pirtsutatud, söögiks kõlbas tarvitada ka kaunis tilluke kala, nt umbes 50 g ahven ja särg läksid nagu lupsti loosi.“
Berit Petolai, kirjanik ja kirglik metsasuitaja, avaldas oma Facebooki lehel mälestuskillu seoses Paul ja Ella Vassariga. Toome selle tema loal siinkohal ära:
