Karmen Maat, ERMi arhivaar
Millal sa viimati kellelegi kirja kirjutasid? Ei, ma ei mõtle e-kirja, vaid ilusa käekirjaga ridade maalimist paberile. Praegu saadame sõnu lendu kiiresti ja lühidalt, elektrooniliselt on seda eriti mugav teha.
Suhtluskanalid on küll muutunud, aga kirja põhiülesanne on ikka sama – hoida sidet. Üldse on kirjad põnev uurimismaterjal oma lünkliku ja vahetu olemusega. Teemad hüppavad ühelt teisele, kasutatakse siseringi nalju ja väljendeid. Isegi kui tead, millised on kirjasaatjate suhted, pole võimalik kogu vestlusest aru saada.
Aasta tagasi seisis minu töölaual Herman Beeki isikuarhiiv, mis kuulus Tartumaa Muuseumile. Tartu raudteejaamas vanempöörmeseadjana töötanud Beek sündis 1914. aastal Riias. Kui puhkes Teine maailmasõda, võitles ta Tallinna 1. kommunistlikku kütipolgu ridades. 1941. aastal sai mees aga raskelt vigastada ja langes sõjavangi. Saksa okupatsioonivõimud süüdistasid teda vabatahtlikuna hävituspataljoni ridadesse kuulumises ja kommunismi pooldamises, karistuseks mõisteti kuus aastat koonduslaagris. Beeki hoiti vangistuses Tallinna Töö- ja Kasvatuslaagris, Murru vangimajas ning Stutthofi ja Buchenwaldi koonduslaagris. Tagasi kodumaal, võttis endine sõjamees aktiivselt osa Suure Isamaasõja Veteranide Elva Nõukogu ja Endiste Fašismivangide Sektsiooni Tartu rajooni koondise tegevusest.
Herman Beek, 1945. ERM TM Fk 1343
Kirjeldustõlge: mustvalgel fotol on noormees, kelle pilk on suunatud paremale. Mehel on kohevad juuksed, mis on kammitud üle pea. Tal on seljas triiksärk ja pintsak, kaelas täpiline lips.
Herman kuulub nende meeste hulka, kelle elukulgu mõjutas Teine maailmasõda ja sellele järgnenud sündmused. Samast perioodist on säilinud tema kirjad Lindale, kokku on neid 34, neist seitse naiselt. Kirjaread on pungil kahe armastaja tunnetest ja igatsusest teineteise järele. Maailmas toimuv hoidis neid lahus, ühendust aitas säilitada kirjasõna.
Esimene kiri pärineb 1941. aastast ja Hermanilt, kes ei väsi korrutamast, kui tähtis on Lindalt kirju saada – need pakuvad talle tuge kahurimürina keskel.
Kell 05.30
27.06.1941
Linda, kallis!
Tänan Sind kallis Linda, et ikka oled veel, küll on häämeel minul, sest Sa ikka kirjutad mulle. Ära kallis Linda pahanda, ma olen teenistuses vallamajas, ei ole enam koju tükil ajal saanud, sest korraldan… Ja näed nüüd isegi, kui viletsale paberile ma kirjutan, kui kord koju saan, siis, kas jah armas Linda, ikka pikalt laialt. Nüüd mul igavene tamp, et hoia alt. Lendaks linnutiivul su juurde, vestleks Sinuga nii mõni lause sõna, siis kiirelt, kiirelt jälle tagasi, aga näed ei saa. Ole pai, ära ju pahanda, et nii lühidalt kõike kirjutan, sest aeg on sõjaline, Sul on kindlasti hää meel, et kord ma sinuni jõuan, aga ma püüan ja loodan, et heidan kord selle lõpukirja. Praegu on veidi ilm udune, noh ikka see hommikuudu, ja mina siin magava meeskonna keskel kirjutan sulle armas Linda, sest kui ma sinu pilti vaatan ja sinu pääle mõtlen, siis on mul nii piiritu hää meel, et kas või hüppaks kaela Linda sulle. Kaugelt kostuv kahurimüra sekka kostab käo laul, nii armsake, et viskaks käole lori, kui ta aga sööks, siis istun, mõtlen küll katsun lugeda ühte, küll teist raamatut, aga ükski ei hakka, keda loeks ka veidi, lihtsalt sirvin, igasuguseid aegkirju, siis paigutan toimkondi ringi, siis kuulan sõjauudiseid, teateid. Varsti ajan uued mehed toimkonda, lähen ruumist välja, saab veidi hommikust õhku, siis teeb veidi värskemaks. Sa katsu paike aru saada mu hani- või varesjalgadest, sest näed nüüd ise missugune olukord on. Palun kallis Linda kirjuta mulle nüüd Linda iga päev, sest mu ainus armas kirjutab mulle, oli minul häämeel, uni tuleb vägisi silma, aga siiski kirjutan.
Tervita kallis Linda kõiki teisi kodulisi, söögitoimkond läks, nüüd tuleb muretseda, et kuidas kõht oma osa saaks, midagi tööle, veidi puid ja tuld teha, aga ei taha, küll siiski peab. Palun siis armas kirjuta mulle, mis teed sääl kodutalus ja mida mõtlevad ka kõik teised. Tervita neid minu poolt ja nüüd ootan sinult kirja.
Kell 06.00
Sinu Herman
Hermani kiri Lindale koos ümbrikuga, 27.06.1941. Foto: Anu Ansu
Kirjeldustõlge fotona esitatud käsikirja juurde: harilikuga kirjutatud kirja parema serva alla on viltuselt sätitud ümbrik. Nii kiri kui ka ümbrik on määrdunud – neil on pruunid plekid. Ümbrik on äärest katki.
Esimese ja teise kirja vahele jääb lausa viis aastat. Eks ole see seotud Hermani vangistusega ja raske on ette kujutada, kui suur osa kirjavahetusest üldse arhiivi jõudis. Veidi valgust heidab Hermani läbielamistele Eesti Mälu Instituudi andmebaas „Rahvuskaaslased Saksa koonduslaagrites“, mis koondab infot Teise maailmasõja ajal Poola ja Saksamaa koonduslaagritesse saadetud eestlastest:
„Tööjõud Organisation Todti jaoks. Nimekirja lõpus: Stutthofi Koonduslaagri Komandantuur. Poliitiline osakond. Stutthof, 16.03.1944. 176 meesvangi on Tallinna Julgeolekupolitsei ja SD Komandöri poolt 16.03.1944 koonduslaagrisse sissetoodud ja korrakohaselt ülevõetud. Transport võeti üle transpordijuht SS-Untersturmführer Wispleri poolt. Ülevõtmist kinnitab: allkiri SS-Oberscharführer (Poliitiline osakond).“
Hermani vabastamise kohta leidsin dokumentidest ainult ühe lause: „Vabanes Isamaasõja lõpupäevil“. Aga ikkagi ei antud armastajatele võimalust koos olla, kuna endine sõdur võeti 1946. aastal uuesti Punaarmee teenistusse ja ta pidi minema Venemaale. Kogu ülejäänud kirjavahetus pärinebki seal viibitud ajast, mille jooksul vahetati sõnumeid 30. märtsist kuni 1. septembrini. Herman peegeldab kirjades pigem oma tundeelu kui sõda või koonduslaagreid. Muidugi olid sõnade taga valusad mälestused, aga kuna adressaadiks oli armastatud naine, vältis mees nende jagamist. Samuti ei tohtinud kirjutades unustada tsensoreid, kelle valva pilgu alt kirjad läbi käisid.
Imetlesin kirju lugedes, kuidas Herman suutis kõige kiuste ikkagi positiivseks jääda, kaotamata lootust naasta tavapärase elu juurde. Lindalt saadud kirjad, pildid ja ajalehed hoidsid seda unistust üleval – naine oli tema peamine seos kodukandiga ja eluga enne sõda. Kuigi nad ei olnud aastaid näinud, olid Hermani ja Linda tunded jätkuvalt sügavad. Armunute kirjad on kaunid, poeetilised ja unistavad. Siin on väike valik saadetud sõnumitest:
4. aprill 1946
Moskva
Linda!
Noh, kuidas elad ja mida teed, ootad kevade ilusaid ilmu muidugi, linnulaulu ja ilusaid õitsvaid lillevälju. Ega kevadki enam kaugel pole, veel mõni nädal ja põllumees ajab esimesi adravagusi põllul. No mina siin, mul on ikka olnud senini monotoonselt mööduvad päevad, aina oota ja oota, millal on luba taskus alata sõitu kodu poole, tagasi vanadele radadele, aga egas ta enam kaugel pole, aga näed tulla ei saa, tee mis Sa tahad. Unista, mõtle, mõlguta vanu mälestusi, noid nooruspäevi taga, mis on möödunud, nüüd, ei oska enam midagi teha.
Ole kui ümberkäija kärbes, kajab ajuti hüüd sulle tagasi, kui pime, kes enam ei näe, ainult üksluiselt mööduvad päevad, ja see on kõik. Ja Sina, pole häda midagi, võtad ette, sõidad kord Tammistu, aga mina ei saa. Tead isegi, et olen ikka sõjaväelane, käsk ja käsutäitmine. Aga, ükskord ometi tuleb su aeg, olla oma vanade sõprade, omaste… Hiilida küla vainudel ja otsida isegi jaanilaupäeva öösel sõnajala õit.
Palun, võta ette ja kirjuta tihedamini veelgi, kui seni. Palun kui sul ei tee raskusi, telli mu nimele Tartu ajaleht, kas kuu või paar, oleks lugeda siis kodukandi ajaleht, ja pildid tellitud, ja vanasi saad ka sa kätte. Ma saadan nüüd õige tihti sinule kirju ja kas said ka telegrammi kätte, mille ma sulle saatsin, mõni päev tagasi. Kunas see Selma kirjutab kah. Palju tervisi Sinule.
Sinu Herman
***
15.04.46
Moskva
Lindale!
Idataeva tõuseb päikene, saadab soojendavaid kiiri emakese maapinnale. Varajased päikesekiired, viige tervist ja soojust, mu varajasse nooruspõlvel leitud kaaslase kodutuppa. Äratage ta üles ja: „Tere hommikust!“
Võib-olla juba esimesed kiired ongi jõudnud sinna, paistavad magava, hääs unes Lindale silma. Niisiis, sooje kevadpäikse kiiri ja lõunatuuli, puhuge üle ilmamaa, äratage üles talveunes magav loodus, kiiresti, kiiresti uuele ilule õitsema aasad, väljad. Aeg kaunim on: „Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad!“ seda kirjut õitseilu, mesilaste suminad, ruttu ikka õielt õiele.
Lumi on kui vaht, kiiresti jooksvad kevadveed, ja juba päikesepaistelisel metsaveerul õitsebki sinilill, ning pajuubed kuulutavad kevadet. Ikka kõrgemale, kõrgemale tõuseb lõoke väike, et sillerdada taevavõlvil, vabal taevavõlvil saaks ka mina olla lõoke laulda hümni oma…
Näe, sääl askeldab kuldnokk uue kodupuuri kallal, vaja ju kiiresti mugavalt ja kaunimalt sisustada, kui oli ta läinud kevadel. Ilus, ilus on kodu, kui ta on soe, mugav, nii maitsekalt korraldatud, siis on kodu armas, kallis,
Ja mul…kodu… …
Ruttu, rutusti tööle, uuele loovale tööle, nüüd tere hommikut ja häid „Kevad Pühi“ Sinule!
Tervitusi kevadpühiks ka Reinole, isale, emale ja sõsara paarile.
Sinu Herman!
***
Загорск
07.05.46
Linda!
[—]
Linda, ära ole kurb, ära ole mures, see ei ole ju hää. See murrab tervist, eks Linda, ole mureta, sinul on kodu, vanemad, õed, sinul on ilus kodutalu, ja mispärast oled siis kurb. Minul on veidi teisem, kodu on purustatud, muidugi mu vanemate kodu, vennad, üks on Valgas, teist ei tea praegu. Isa ema ju vanad, ise olen ikka rõõmus poiss sellegipääle, sest üle kõige, mul üks kallis, kallis tütarlaps… hele täht see… see oled Sina, Sina mul, mina küll ütlen, et Sina, aga mis vastad Sina sellest, ei tea.
[—]
Saa kätte mu pilt ja ole tervitatuid,
Sinule palju tervise minult
Sinu Herman!
***
Tartus, 12.05.46
Minu paikene!
Salasoovid tõtake,
Tuuldetiivul rutake,
Sõudke õhtueha valgel
Jõuda õhtueha valgel
Kaugele…………
Aga kuule Sina, sääl, miks Sa ei kirjuta enam? Ja koju, Sa ka ei tule, usu Herman, ma ei jõua Sind enam oodata, varsti on möödas kevad – ja Sa lubasid nii varsti tulla. Jah, nii pikk on oodata, ja veel nüüd ei tule kirja ka! Lubasid mulle ikka kirjutada eks ju! Või puudub Sul minule aeg, et Herman kirjuta paar sõnagi, tead ju, et nii ootan!
On õhtu. Olen oma toakeses jällegi üksinda! Olen nii rahutu, kirjutamiseks puuduvad sõnad – oo kallis Herman, oleks Sa siin, siis oleksime mõlemad rõõmsad – laulaksime, tantsiksime – aga nii kaua, kui Sind siin minu juures ei ole – olen nii kurb, usu kallis nii kurb! Ehkki on kevad – kuid mulle nii kurb. Tule! Tule ometi koju!
Pai Herman, kas oled juba ajalehti saand, ja minu pilt, on ta sul käes?
Kallis, tule koju – ootan Sind igatsusega.
Seniks tuhandeid tervitusi Sulle kallis Herman!
Sinu Linda
Sinule!
Võõral maal, hilja ööl, kõnnib rändur nii kurb…
Kurb on laul kodumaast, mida laulab ta huul.
Pisarad, valusad, tasa veerevad palgel –
Kostab laul, hilja ööl – kodumaal!
Miks nii kurb, Sinu meel, ja nii hilja veel teel?
Kodumaal ootab Sind, Sinu neiu nii õrn
Igatseb täna veel Sinu suudlusi kallim –
Ja ta arm, ootab Sind, kodumaal!
Kodumaad pole mul, minu kodust on tee
Rännates võõral maal, rahu leia mu rind!
Senini ükski meist poleks naeratand mulle –
Teadmata mis on arm minule!
Võõral maal hilja ööl kõnnib rändur nii kurb,
Kurb on laul kodumaast, mida laulab ta huul
Tema meel on nii kurb ja ei kunagi leidu –
Kodumaal armastajaid südameid!
Linda
Linda luuletus Hermanile, 12.05.1946. Foto: Anu Ansu
Kirjeldustõlge fotona esitatud käsikirja juurde: luuletus on kirjutatud tumeda tindipliiatsiga. Salmid on eraldatud lõikuteks.
***
Загорск
09.06.46
Teeme pesa endile…
Linda!
Kell on praegu 19.50 ja kirjutan Sinule. Sain just täna uued lehed ja kirja lugemiseks. Tänan Sind. Veidi kordan Sinu sõnu – Ehkki vahel tundub kõik see – need kirjad – just unenäona, sest kardan, et väsin ootamast.
Ei, Linda, ära väsi veel, ole vahva tüdruk, palun ära väsi, ja ära ole nukker ega vaeva südant. Ma tulen kord, seda ma ei tea täpselt Sinule ütelda, aga tulen.
Tänane päev, 9. juuni on vist jälle üks tähtsam päev, mida ei saa vist unustada. Nii, see oli kord kunagi aastal 1937, mis kuul, seda ei mäleta täpselt, kas juuli lõpul või augusti algul. Emajõe kaldal tants, lõketuli… ja nüüd – veel kordan sinu sõnu…tule kallis koju?!! Teeme endile kodu – ilusa kauni. Kodu Sinule ja minule. Kas? Nüüd vastan Sinule Linda ainult lühidalt ja kindlalt. Jah. Tead Linda, mina oma antud sõna ei murra. Tulgu, mis tuleb ja saagu, mis saab, see jääb kindlaks sõnaks. See on päev 9. juuni 46.a. Siin Загорскi linnas. Kui jõuan kord, siis oleks sulle palju jutustada.
Teha kodu, nii nagu ta oleks hää. [—]
Nüüd hüvasti mu Linda
Jään ootama.
Herman!
***
Tartu, 13.08.46
– kaugelt näen kodu kasvamas…
Herman
Paikene! Miks kirjades tuli vahe – see sellest, et ma Sinult ei saand peaaegu kolm nädalat ühtegi teadet ega kirja – ja siis ma ei oskand ka kuhugile Sulle kirjutada, nüüd aga tulevad jälle kätte juba mitu nädalat seisnud kirjad…vot, seda ma ei tea, miks nad seisavad?!
Usu kallis ka mina olen sama õnnelik kui Sinagi – hakkasin kohe rõõmu pärast nutma – kui kirjutasid „et nüüd augustis tulen“. Tead, kuidas nüüd Sind igapäev ootan – kohe iga tund – kohe näen, et tuled!!!
Jah, puhkus lõpeb mul 25. aug ja nüüd olen siis maal, hakkame hoolega suvivilja kokku panema, aitan muidugi kõvasti kaasa. Usud, et kodu mul on ilus! Jah, tean, et ilusamat kodu ei olegi kui mul – ja siin puhkust pidada ah – see kõik on nii tore – olen nii õnnelik, et ometi tuled, tahaks haarata sülle terve suveilu – teha täitsa hullusi – Jooksta hõisates Sulle vastu, teha Sulle kallis tuhat korda pai – oh tule juba täna.
[—]
Ja nüüd tule ainult, tahan Sind nii näha – paikene, ära mõtle nii, ma ei aja sind mitte kuhugile, kallis, ära ole kurb, ära ole õnnetu sellepärast…kõike ju saab, kui on tervist ja töötahet – eks?
Veel kord… minu armsam – tule juba täna! Tahan Sulle täis õnne vastu jooksta!!!
Tuhandeid tervitusi ja õnneliku koju jõudmist kogu meie perekonnalt!
Linda!
***
Огуловка
31. aug
Linda!
[—] Küll mul on hää meel Linda, nii et nüüd saan tulla sinna ja Linda ütelda Sinule Tere kah – üle üle hulga aja, üle mitme aasta.
Ja nii see elu veereb ja nii ka mina veeren Leniningradi poole – säält täna õhtu Balti vaksali – siis sõit täna veel öösi Tartu – ei Narva poole, kohe Tartu linna sinu poole kiiresti. Ela hästi Linda, ole õnnelik, ka mina olen õnnelik, et saan tulla, tulla tagasi koduküla nurmedele, tema ülastele aasadele ja säält üles leida selle kõige keskelt Sind. Sind Linda üles otsin.
Täna hommikul siit Leningradi linnast veel saadan viimse kirja teele ja nüüd kell 14.00 Narva poole.
Leningradis
01.sept.46
Herman
Herman ja Linda abiellusid 7. juunil 1947. aastal ja neil sündis kaks poega. Elagu tõeline armastus!
