Riina Rammo, Tartu Ülikooli arheoloogia kaasprofessor, näituse „Meie rõiva värvid“ üks kuraatoritest
Näitus „Meie rõiva värvid. Kohalik ja kauge“ on mahukas ja katab pika perioodi Eesti ajaloost alates esimestest säilinud värvitud kangakatketest, lõpetades sünteetiliste värvide tulekuga. Lisaks saab näitusel tutvuda tänapäeva innovaatiliste tehnoloogiatega.
Arheoloogina on mul siiski eriti hea meel, et oli võimalik esitleda haruldasi 11.–14. sajandi tekstiilileide Eestist. Külastajale tunduvad need tõenäoliselt küll pigem pruunid ja tuhmid, ent selliste kangajäänuste üksikasjalik uurimine avab ukse kunagiste värvalite oskuste ja toonieelistuste juurde. Lähen siin loos arheoloogiaga rohkem sügavuti, sest näitusele ei olnud võimalik välja panna kõike, mida oleme viimastel aastatel ajaloo kohta teada saanud.
Esimesed jäljed ja indigosinine
Praeguste teadmiste kohaselt pärineb Eesti vanim värvitud tekstiilileid 9.–10. sajandist ehk viikingiajast. Veelgi enam on selliseid fragmente säilinud alates 11. sajandist, mil tänu surnute põletamise kombe taandumisele tekib võimalus, et matustesse kaasa pandud rõivad püsivad alal tänapäevani. Sel perioodil oli värvimise kunst siinmail juba välja kujunenud. Naabermaade paralleelidele põhjal otsustades olid värvilised tekstiilid piirkonnas tuntud juba hiljemalt esimestel sajanditel ajaarvamise algusest.
Arheoloogiliste leidude põhjal võib väita, et algusest peale oli Eesti alal üks armastatumaid pidurõivaste värve indigosinine, mida kuni 16. sajandini saadi mitmel pool Euroopas kasvatatavast sinerõikast (Isatis tinctoria). Kuna sinerõikast saadud värvaine jõudis Läänemere idakaldale ilmselt kaupmeeste vahendusel, olid kontaktid „kaugega“ kohalikus värvimispraktikas olemas juba algusest peale. 16.–17. sajandil vahetus sinerõikasinine troopikas kasvava värvi-indigopõõsast (Indigofera tinctoria) toodetava indigopigmendi ehk sinikivi vastu. Kuigi allikas muutus, jäid värvimismeetod ja toonieelistused tõenäoliselt samaks.
Sinerõigas, esimese aasta taim. Foto: Heikki Luhamaa
Osavad värvalid
Kohalikud elanikud oskasid kaugelt siia jõudnud värvainet hästi kasutada. Värvalite osavus ja teadmised tulevad välja arheoloogilistest leidude uuringutest. Näituse alguses on vitriinis näha suhteliselt peened villased tumesinised 11.–12. sajandi kangakatked, mis mõjuvad lausa mustjalt. Need jäänused pärinevad kahest maapõue jäänud varandusest, millest üks avastati Põltsamaa kandi Pudiverest ja teine Puhja lähistelt Porikülast. Mõlemad leiud sisaldasid ajastule omaseid naise ehteid ja spiraaltorukeste ehk vaselistega kaunistatud siniste rõivaesemete, näiteks põllede ja sääremähiste jäänuseid. Kahe komplekti kangad on äärmiselt sarnased ja kootud koha peal lähtuvalt siinsest traditsioonist. Seega võiks tegemist olla perioodile omase kangatüübiga.
Maapõues värvitoon teatud määral muutub, ent mainitud tekstiilijäänuste puhul võib väita, et need on algseltki olnud tumedat sinist tooni. Värvuse püsimine on lausa imekspandav ja näitab muu hulgas head värvimisoskust. Tegijate osavust kinnitab Pudivere leiust pärit lõnga analüüs ultrakõrgsurve vedelikkromatograafia meetodil. Kuigi seda võis juba silmaga vaadates aimata, kinnitas uuring indigosinise olemasolu, kusjuures selle kontsentratsioon on märkimisväärselt suur. See polnud veel kõik – lisaks indigole leiti proovist veel teistegi värvainete jälgi, mis on labori võrdluskogule tundmatud ja tõenäoliselt pärit kohalikest taimedest. Tundmatu päritoluga on näiteks punakaid-oranžikaid ning lillakaid toone andvad värvained. Viimaste puhul on oletatud, et need võivad pärineda mõnest kohalikust samblikust. Kuidas need komponendid mõjutasid kanga algset tooni, pole kahjuks võimalik öelda. Ühe võimalusena aitas just eri värvilahuste kombineerimine saavutada tumedat, peaaegu mustjat värvust, mis on säilinud tänapäevanigi.
Sinerõika esimese aasta taime lehtede töötlemisel saadud indigot sisaldavad klombid ja värvi-indigopõõsast valmistatav indigopigment ehk rahvakeeli sinikivi. Fotod: Dominique Cardon 2023, CC BY 4.0; The Society of Dyers and Colourists tekstiilikollektsioon, Suurbritannia
Kohalik ja kauge
Seega kasutati Pudivere ja ilmselt ka Poriküla 11.–12. sajandi kangaste sinise tooni saamiseks mitmeosalist ning keerukat värvimistehnoloogiat. Mitmes järgus värvimine oli tavapärane meetod, sest võimaldas saada erinevaid toone ja varjundeid suhteliselt piiratud hulgast värvainetest. See oli näiteks laialt levinud keskaegsete linnade elukutseliste värvalite hulgas. Muu hulgas kombineerisid nemadki vahel indigosinist samblikest saadava lilla orselli-nimelise värvainega. Eesti tekstiilivärvides on juba kaugest minevikust alates ühendatud oskuslikult nii kaugeid kui ka kohalikke vahendeid.
Pudivere proovi analüüsis Art Ness Proaño Gaibor 2017. aastal Madalmaade kultuuripärandi agentuuris (Rijksdienst voor het Cultureel Erfgoed) Amsterdamis.
Tumesinised toimsed villased kangakatked 11.–12. sajandi Pudivere ja Poriküla peitleidudest. Fotod: Berta Jänes
