Liis Luhamaa, näituse “Meie rõiva värvid. Kohalik ja kauge” kuraator
Must värv on nii pidulikes kui ka igapäevastes rõivastes alati palju kasutust leidnud. Arvatavasti on üks vanemaid meetodeid mustjate toonide värvimiseks rauarikka muda ja parkainerohkete taimematerjalide, näiteks puukoorte kasutamine. Kui rauda ja parkaineid kasutati värvimisel koos, siis muutus tekstiil tänu raudtannaadi tekkele halliks või mustaks. Sellisel viisil on värvitud kõikjal maailmas, nii Uus-Meremaal, Malis, Jaapanis, Hiinas kui ka mitmes Euroopa riigis, muu hulgas Eestis.
Mudaga mustaks värvimise kirjeldused Eesti arhiivimaterjalis sisaldavad sageli sõna maage. Mis see aga täpselt on?
Maage ja kust seda leida
Maageks nimetati sellist muda, milles oli rohkelt rauda. Kui arhiivimaterjalides kirjutati maakega värvimisest, siis oli juttu rauarikka muda kasutamisest värvimisel. Selle sõna uurimine rahvusvahelise ajalooliste tekstiilivärvide projekti Colour4CRAFTS raames aitas aru saada, kuidas täpselt maage ehk rauarikka muda leiukohti Eestis vanasti looduses ära tunti.
Selgus, et kõige paremini tunneb rauarikka muda koha ära selle järgi, et seda katvale veele tekib peale vikerkaarevärvides sädelev kiht (foto 1). Mõned arhiiviteated, mida võib leida näiteks Eesti Keele Instituudi eesti ja soome-ugri murrete tähestikulisest kataloogist (märksõna: maage), on seda kirjeldades lausa poeetilised, öeldes näiteks, et maaget katvale veele „tõmbab pääle nagu kullanaha“. Tänapäeva inimesele võib see kiht meenutada hoopis autokütuse reostust, nagu on sageli näha parkimisplatsil porilompide peal. Erinevalt autokütusest jääb rauamudapealne kiht tükiliseks ega voola kokku, kui see näiteks sõrmega üle veepinna tõmmates katki teha. Samuti on rauarikka muda leiukohtades näha oksüdeerunud raua tõttu roostekarva muda ladestusi, ent värvimiseks sobib just see muda, mis on sädeleva kihi all (foto 2).
Sädelev, kergelt tükiline kiht veepinnal ja roostepunane värvus viitavad rauarikka muda asukohale. Luutsna jõkke suubuv kraav Tartu lähistel. Foto Berta Jänes
Foto 2: Liis Luhamaa Luutsna jõe kraavist maaget kogumas. Foto Heikki Luhamaa
Muutunud maastikud
Lugedes arhiivikirjeldusi maage leiukohtadest ja seda loodusest otsides torkasid teravalt silma meie maastikes aja jooksul toimunud muutused. Kui vanasti leidus maaget peamiselt soodes jt looduslikel märgaladel seisva veega lohkudes, siis nüüdsed leiukohad olid eelkõige inimtekkelised kraavid. See ei ole üllatav, arvestades, et ligikaudu kaks kolmandikku Eesti soodest on kuivendatud ning madalsood on peaaegu täielikult kadunud. Samuti on kadunud paljud soostunud niidud, mis olid kunagi karjatamise tõttu avatud maastikud – needki on nüüdseks võsastunud või metsastunud.
Kuidas maagega musta värviti?
Eduard Kriitmäe on 1906. aastal üles kirjutanud üpris detailse kirjelduse selle kohta, mis hoiul Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis. Info on ta oma sõnade järgi „wanade inimeste käest korjanud“. Kirjeldusele on ta värvimist uurivate pärandtehnoloogide rõõmuks juurde joonistanud isegi väikese skeemi, millelt näha, kuidas kangas mudaga vaheliti lapiti (foto 3).
Kriitmäe kirjutas nii:
„Soo muda hall, riie ja lõngad. Wärwimine sündis kewadel. Soomaa sisse kaevatagu kraawi moodi auk, kangas saab pandud, kord riet, teine muda, nii moodi saab mässitud.
Siis on leutadud nädali päewad. Ja kui wälja wõetud, siis pandud kuiwama. Kuiwamise järel on pestud lehelisega üle siis riie on jänud mustjas hall. Kui valkjas halli on tahetud siis on wähem aega peetud muda sees ja kangema lehelisega pestud.
Nisamma moodi on ka lõngadega.“
Foto 3. Eduard Kriitmäe teade soomudaga värvimisest koos lihtsa skeemiga, mis illustreerib kanga mudasse asetamise viisi (EKLA, f 169, M 381:10).
Teine retsept, mille tähendas üles 19. sajandi alguses Setomaal ringi reisinud sakslane Christian Schlegel oma raamatus “Reise von St. Petersburg nach dem Pleskowschen Gouvernement im Monat Julius 1815”, kirjeldab üksikasjalikult, kuidas Seto tüdrukud ja naised sel ajal linaset kangast argirõivaste tarbeks mustaks värvisid. Kangast värviti esmalt tuhaleelisega keedetud kasekoorekeeduses ja kuivatati seejärel päikese käes. Siis jäeti see üleöö rauarikast soovett sisaldavasse auku likku ning lõpuks keedeti veel kord puukoorest valmistatud värvivees. Kuna muuseumikogudes on säilinud eelkõige pidulikud rõivad, pakub see retsept võimalust luua uuesti toone, mida kasutati ajalooliselt siinses piirkonnas igapäevaste rõivaste puhul (foto 4).
Foto 4. Linane kangas, mis värvitud 19. sajandi alguses Setomaalt kogutud kirjeldusele toetudes. Etapid ülevalt alla: pesemata ja pleegitamata kangas, kangas pärast pesu, kasekoorte ja tuhaleelise keeduses hautatud kangas, üleöö rauamudas hoitud kangas, kasekoorte keeduses uuesti üle värvitud kangas. Värvis Liis Luhamaa. Foto Anu Ansu
Maage ja maagega värvitud kangad näitusel “Meie rõiva värvid”
Näitusel saab maaget ja maagega mustjaks värvitud tekstiile oma silmaga vaadata (foto 5). Loodusvärvihuvilistel, kes tahaksid ise maagega värvimist katsetada, tasub praegusel kaunil kevadisel ajal väljas jalutades kraavidele pilk peale heita – võib-olla sillerdab mõni neist, justkui oleks kullanahaga kaetud!
Foto 5. Rauarikka mudaga värvitud taimetrükitekstiil. Autor Ülle Saatmäe. Foto ERM.
