Siret Saar, koguhoidja
Fotod on illustratiivsed, tekstinäited on toimetamata.
Loovus on oskus läheneda ühele või teisele olukorrale uudsel viisil ja luua uusi tähendusi. Selle aluseks on uudishimu, leidlikkus ja oskus mõelda väljaspool tavapärast. Loovust süvendab huvi maailma vastu ja avatust uutele kogemustele. Loov inimene oskab ootamatul viisil kasutada olemasolevaid vahendeid.
Loovus ei ole kaasasündinud õnn ja anne. Jah, mingil määral on, aga seda saab arendada. Loovmõtlemise taga on alati ka töö. Riskimine, eksimine, vigadest õppimine ja proovimine käivad siin asja juurde.
Sageli ei pane me ise tähelegi, kui stampides me mõtleme ja väljendume. Mäletan, et võpatasin alati – „mida kuradit, seda ei õpita ju (üli)koolis“ –, kui lugesin järelsõnast või raamatu kaane pealt mõne kirjaniku kohta „…lõpetas kirjandusinstituudi kiitusega“. Inimese aju harjub normidega – tekib tunne, et „nii ongi õige“. Jah, saab õppida maalikunstnikuks, heliloojaks, lavastajaks, kuid kirjanikuks kujunemine ei käi päris samamoodi, formaalse hariduse kaudu. See ei tähenda, et kirjutamist ja loovust ei saa õppida ja treenida. Saab. Üks võimalus ongi loovkirjutamine.
Eesmärk on avada loovus, mitte tingimata kirjutada romaan ja saada kirjanikuks – kuigi miks ka mitte. Sageli jääb loovus tahaplaanile, sest argipäev on täis pean-ja-tuleb-teha mõtteid. See, et loovus läheb mingil eluetapil lukku, on tavaline asi. Loovkirjutamise harjutused aitavad seda lukust lahti teha. Loovana ja avatuna märkad palju enam ägedaid ja inspireerivaid pisiasju, tajud teravamalt sünkroonsusi. Pikaajalisem loovkirjutamine toob pinnale korduvad teemad – needki saavad kirjutades lahti mõeldud.
Katse ERMi kolleegidega
Tegin kolleegide seas üleskutse kuu aja jooksul nädalas korra kaks tundi koos loovkirjutada. Tekkis mõnus õhkkond, inimesed olid julged ja mängulised.
Foto: Jakob Bokmann. ERM Fk 2133:1931.
Kirjeldustõlge: mustvalgel fotol on grupp mehi ja naisi laudade taga kirjutamas.
Kirjeldan põgusalt koos tekstinäidetega meie harjutusi ja kogemusi. Kõik tekstid on visandid, kirjutamisaeg oli piiratud, lihvimis- ja täiustamisvõimalust ei olnud. Proosatekstidest on ära toodud lühikesed lõigud, luuletused tervikuna.
Iga kokkusaamine algas 10-minutilise automaatse kirjutamisega.
- Esimene lause oli ette antud.
- Kirjutamist ei tohtinud katkestada.
- Kirjutada tuli kohe ja järjest.
- Lauseehitust, grammatikat ega sisu ei tohtinud lihvida
***
Valgus tuli ja kadus. Heino kissitas küll silmi, aga ümberringi valitses pimedus. No kes see käskis tal sinna keldrisse ronida! Nüüd oli saanud tühjaks ka tema tsäks, kõrista palju tahad, enam valgust ei tulnud… Kelder, küll oma ja tuttav, oli siiski külm ja pisut kõhedust tekitav. Küll on kahju, et telefon maha jäi.
***
Valgus tuli ja kadus. Väike Tiiu surus pea tugevasti patja. Ta mõtles hetke. Äkki olid need siiski emme ja issi, kes on juba sünnipäevalt tagasi? Ta ronis tasakesi voodist välja ja hiilis akna juurde. Tasakesi piilus ta kardinate vahelt välja.
***
Valgus tuli ja kadus. Uskumatu. Kuidas see katkine pirn ainult korraks tuba valgustas. Valdekul olid seljas ainult maika ja päevinäinud aluspüksid. Kuidas selles pilkases pimeduses nüüd ülejäänud riided küll üles leida? Lootis ta vaikselt minema hiilida. Ta enam ei suitsetanud. Juba mitu head aastat. Tsäksi polnud. Sisekõne endaga ei andnud talle ühtegi head vastust, et kuidas edasi. Oli talv ja õues pilkane pimedus.
***
Valgus tuli ja kadus. Tundsin, kuidas värin käis kehast läbi. Peaks vist aknad sulgema, aga ega ta sealt siseneda ei saa. Kuigi, kes enam teab, milleks ta võimeline on. Valgus sähvatas veelkord. Tundsin, kuidas keha tardus, vaatasin justkui aegluubis talle silma. Hinga, hinga. Tundsin, kuidas paanika laviinina minu sisemusse keeras ja keeras. Veel üks sähvatus. Mälupildid juhtunust aina keerlesid ja pöörlesid. Pimedus.
Tegime ka lühemaid ja mängulisi luuleharjutusi, näiteks kirjutasime akrostihhone oma nimedest.
***
Alguses, öeldakse, polnud suurt midagi
Natuke vett ja vilet vaid
Tegi sest vähesest looja siis midagi
Ise jäi enamjaolt rahule
Läksid seal tunnid ja päevad ja ajastud
Inimkond sündis ja kadus taas
Lõpuks vist polnudki erilist vahet
Looming ei peagi ju igavest kestma
Ainus, mis loeb, on loomise rõõm
Kui vaja, võib uuesti alata
***
Ainult mina
Niiviisi unistada
Unede piiril
Armust mis meelel
Nõtkuval sammul
Süda vaba
Uinaku eel
***
Kamoon
Anna
Raha
Mees
Ehmus
Naine
Mässas
Appi
Appi
Tasuta…
Siin on näited teemantluuletusest…. See on viierealine luuletus, kus esimeses reas on üks nimisõna, teises kaks omadussõna, kolmandas kolm tegusõna, neljandas neljasõnaline lause ning viimases esimese rea nimisõna sünonüüm.
***
Toonekurg
Valge, must
Vaatab, valvab, kannatab
Pole paremat paika Paidest
Suleline
ERM Fk 2959:64. Foto: Rudolf Tamm.
Kirjeldustõlge: Must-valgel fotol on heinamaal poiss, tüdruk ja heinahunniku otsas seisev toonekurg.
***
Püksid
Lohvakad, sinised
Tahan, võtan, ostan
Pliis, mine mulle selga!
Teksad
Sõnade lugemise juurest liikusime edasi silpide lugemiseni – kirjutasime eesti haikusid. Selle vormi looja on Asko Künnap. Tegemist on isamaalise luuletusega, kus esimeses reas on neli, teises kuus ja kolmandas taas neli silpi.
***
Üksteist tuhat
Aastat ajalugu
Algas eile
***
Lumise maa
Mustad metsamarjad
Sinetavad
Foto: Teet Malsroos. ERM Fk 3051:5438.
Kirjeldustõlge: mustvalgel suvisel fotol kõnnivad mees, naine ja rahvariietes lapsed. Mees hoiab käes suurt sinimustvalget lippu.
Raamatuseljaluule oli omaette proovikivi – raamatute pealkirjades leidub vähe tegusõnu. Selle vormi alguseks peetakse 1993. aastat, mil üks USA kunstnik kasutas seda oma projektis. Meie järjestasime meeldetulevate raamatute pealkirju.
***
Ideaalvormi teejuht
Pärast banketti
Saiad. Pirukad Koogid.
Ma suudan hüpata üle lompide
***
Võib-olla sa peaksid kellegagi rääkima
Räägi minuga
Kõik, mis oli, on suurem ja suurem
Täna piisab vähesest
Vihma ja kurbuse maja
Lihtsate asjade tähtsus
***
hei, teie seal
kolm meest paadis
tuulest viidud
kolm sõpra
ellujäämise küsimus
kas võit või surm?
sõda ja rahu
elu ja armastus
siit ma tulen!
allakäiguspiraal
lõpu võidukas algus
kevad, suvi, sügis, talv
Sellised harjutused näitasid, kui palju uusi seoseid võib tekkida ka olemasolevatest tekstidest.
Millised sõnad sa võtaksid kaasa üksikule saarele? Millest lähtud – sõna kõlast, tähendusest või kasulikkusest? Igaüks kirjutas üles kaheksa sõna ja seejärel neid kasutades lühikese loo. Ettelugemise järel püüdsime ära arvata, millised sõnad olid kasutusel. See ei olnud lihtne – oleme ikka väga erinevad.
***
Jõi viis lonksu vett ja siis haaras kaminalt tikud ning otsustas, et teeb esimese soojuse tundmisega algust, ta süütas kaminas tule. Seal tule ees istudes ununes toit, külm ilm, nurjunud suhe ja konnasilm varba all – soojus varjutas kõike.
***
….alguses ei suutnud kumbki uskuda, et ühine kirg ja armastus tantsu vastu, neid kahte nii erinevat – Maire tasakaalukas ja Mare muretu – kokku liita suudab. See lootus, et kuskil nii sügaval maakolkas Maire endale nii hea sõbra ja mõttekaaslase leiab – oli ammu kustunud. Mare – juba veidi kadumakippuv elutahe – oli selle uue vabadusega, omada sõpra, nüüd jälle tükkis täiega tagasi. Uskumatu vedamine…
***
Ütle, mis ütled, vähemalt oskas vanatädi jutustada nii, et ta peaaegu kunagi ennast ei korranud. Ikkagi üle 70 aasta ühes ja samas paigas elamise kunsti. Kui ma ise sellist püsivust hoida suudaksin, siis võib küll ühel päeval selja sirgu lüüa, peegli ees endale ausalt otsa vaadata ning lilled ulatada: „Palju õnne! Oled elus välja teeninud auhinna!“
***
Mõtlen nüüd parem Maarika ja Eerika peale. Nad olid silmapaistvalt kenad vanaprouad ühe väikelinna kohta. Pätsuaegse kasvatusega, nägid nad alati laitmatud välja: sirge rüht, peenike piht ja graatsiline olek. Alati hoolitsetud välimus. Aeg-ajalt andsid nad kodus klaveritunde. Mina olin selleks liiga noor, et nende juurde sattuda. Praeguses kohvikus ringi vaadates võib ainult ette kujutada, kuidas selle lahtise akna all õeksed pitskardinate lehvides oma käte alt muusikat välja võlusid.
***
Meeli alustas oma puhkust. No nii, bikiinid ja raamatud, kus te olete, pomises ta enda ette.
Meeli kangutas paati lähedamale ja kooris asjad välja. Oot, kus see nuga jäi. Nätaki, siin ta on.Ta sidus juuksed siidist salliga kinni ja kõndis varju alla. Kui meil oleks võimalus jälgida tema tegevust, mida me näeksime. Ta rebib raamatutelt lehti, appi, miks tal tikud käes. Ee, kes nii lõket teeb, et paneb poti peale? Oot, filter? Miks ta läbi filtri tuult puhub? Äkki kostus naise suust vandumist. Tema lemmikraamat oli tule süütamiseks ohverdatud. Nojah, tuleb siis tühjusesse vaatamisega leppida see puhkus.
Paljud meist on nautinud Andrus Kiviräha tekste elututest asjadest – elanud kaasa viinerile, supikulbile või sokkidele. Ka meie kirjutasime lugusid, kus hääle ja elu said elutud esemed. Tingimus oli, et eset ei tohtinud tekstis otseselt nimetada. Kui oma tekstid ette lugesime, pakkus äratundmisrõõm palju elevust.
Siin on mõned katkendid elutute asjade maailmast… Millega on tegemist?
***
…Minuga saab rännata maailma lõppu, Kuule ja tagasi. Minuga saab lohutada ja armastust avaldada, saab ka haiget teha, laimu ja valet levitada. Mind vajavad kõik. Ei ole siin ilmas palju inimesi, kes ei oleks minuga kokku puutunud.
***
„Kallis, väga kallis oled sa, mu arm!“ ohkan ma, pöörates näo kokakunsti järjekordse meistriteose poole. Aga iga ilu eest nõutakse ohvreid, nii et vähemalt nõuan ma vastukaaluks ka iga ohvri eest ilu.
***
Ai! Ai! Jälle! Ai! Issake, kuidas tänane alles haiseb! Vist sibul? Kindlasti sibul, aga juba mõnda aega roiskunud! No aga mis sa hädaga teed, ega see pole ju minu valida, kellega ma kokku satun! Neid kohtumisi on mul elu jooksul TU-HAN-DEID olnud! Mõned meeldivamad, teised vähem. Kui valida saaks, siis iga kell valiks juustu või maasika, aga teinekord on kohtumised hoopis teisest puust. No ma ise olen ju ka puust. Mäletan veel neid kaugeid aegu, mil ma lepana lepikus heljusin. Küll oli see alles ilus aeg!
ERM A 851:1001.
Kirjeldustõlge: fotol on ristkülikukujuline puidust lõikelaud.
***
Miks siin alati nii vaikne on? Haiseb ka. Tõmmake koomale! Miks kõik nii lähedale ronivad? Huvitav, millal minuni jõutakse. Et keegi mind tahaks. Mind võib ju vaja olla. Aga millal? Olen sellest mõelnud juba kaks sajandit. Tuleks see õige ja ma näeks lõpuks valgust. Siin on muidugi hea rahulik, aga nii paganama külm. Sammud? Ah, ma kujutan jälle ette. Ei, oota, ongi sammud. Põts, põts. AI! Keegi haarab mu järele, viskab mu maha. Päriselt on vabanemine nii valus või? Nii, ma liigun. Mina liigun, kõigun, paus. Jälle sammud, appi kui ere! Kus ma olen? Keegi vaatab mind, mida ta nüüd teeb. Karjun, kui valus. Saa valuga üheks, saa valuga üheks. Rahu, ma olen jälle üksi. Nüüd ma tean, kuidas nad meisse suhtuvad. Ptüi, oleme tähtsad, hea nali.
***
… Aga mõnes mõttes ajab see närvi, et tulen meelde ainult siis kui mind vaja on. Mu vennad ja õed on vahel saanud sõna saata oma eludest. Mõni imetleb neid päevade kaupa. Sätitakse mu õdesid-vendi siia ja sinna – vaadatakse lähedalt ja kaugelt. Aga mina – ainult silmavilks – ja siis tükiks ajaks jälle unustus….
Klišee vältimise harjutuses panime esmalt kirja rea tuntud ja kulunud ütlusi. Seejärel asusime neid „tühistama“, lisades või eemaldades sõnu. Nii said klišeelikud tarkused hoopis uue ja ootamatu tähenduse.
Parim kingitus on raamat. – Parim kingitus on raamatukoguhoidja.
Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus. – Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus ja väsimus.
Kõik mehed on sead. – Kõik remondimehed on praeguseks elektrilised seadmed ära ühendanud.
Pill tuleb pika ilu peale. – Pille tuleb Pika tänava ristist ning vaatab ilusasti mõlemale poole, et ületada tee alles peale autode möödumist.
Kes kannatab, see kaua elab. – Kes liiga kaua elab, see paneb teiste kannatuse proovile.
Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. – Mida Juku ei õpi, seda Juhanilt pole mõtet küsida.
36 lootus uus. – 36 lootusrikkus ja Albert Uustulnd.
Mees on köögi siga. – Mees on köögiski valsiga.
See harjutus näitas, kui kergesti võib keelest saada mänguväli – ja kui kiiresti muutub tähendus, kui nihutada vaid üht sõna.
Harjutuses „Ilusad ja koledad sõnad“ kirjutasime esmalt viis ilusat ja viis koledat sõna. Lähtuda võis nii tähendusest, kõlast kui ka isiklikest seostest. Seejärel tuli kirjutada lugu, kus kõik sõnad oleksid kasutatud, aga nii, et ilusad sõnad tähistaksid midagi ebameeldivat ja koledad midagi kaunist.
***
Kalju mõtles: „Enne tõuseb päike solgipangest, kui ma end ise välja annan.“ Ta astus välja, relv ikka veel käes. Õues tuli talle vastu eeslike, kes otsis oma ema. Tema noortes ja süütutes silmades oli küsimus: „Kas sina oled minu ema näinud?“
***
Lõuna-Eesti arhitektuuripärlite seas paistab Raadi iseäranis silma. Liphartid suutsid talupoegade elu põrguks tehes luua muinasjutulise keskkonna, kus polnud kohta prussakatel ega teistel kahjuritel. Mõisapargi vanad pärnad olid meie päeviks lootusetult mädanenud, needki langetati ilma suurema õõva või kahjutundeta. Mõisa lossistki on jäänud vaid varemed, nii et ainult kultuuriliselt harimatu peaks neid veel sulniks.
***
Tauno vaatas Teedule pettunult järele: „Mis kuradi „tuulepuuluule“ ja „maasikamuusika“?!? Persse küll, see ei saa ju ometi olla punkbändi sõnum!!! Me oleme proletariaadi pojad! Meie oleme need, kes näitavad kahjurõõmsalt elu helguse tumedamat poolt, kusjuures me teame, et sitt on tuleviku väetis!“. Tauno nahktagi pehme ja kärnane hõlm oli haaknõelu tihedalt täis lükitud. Viimase neist oli ta saanud Annelt, kes oli selle otse oma kõrva küljest talle lahti haakinud.
Foto: Arno Saar. ERM Fk 2761:19.
Kirjeldustõlge: mustvalgel fotol seisab telliskividest seina ääres neli meespunkarit.
***
Vanglaametnik naerab ja viskab suitsukoni minu lauale. Noh, Roberto, Frederick, kuidas iganes sa end nimetada soovid. Puurime nüüd natuke sinu ajusid. Mõnusa kriuksumise saatel tärkab puur ellu ja siseneb minu kõrvast edasi. Naudin igat sekundit, aga nagu on torgatud puur minu pähe, torkavad pähe mõtted, miks nad nii lahked on täna. Puur võetakse ära ja sõnnikut meenutav lehk täidab kambri. Tunnen joovastust, aga kaif lõppeb veel kiiremini kui see algas. Näen, kuidas 10 ametnikku sisenevad tulipunaste roosidega. Hakkan oksele, kui jäle.
See harjutus tõi eriti selgelt esile, kui suhteline on meie arusaam ilusast ja koledast.
Vahel sünnivad kõige vaimukamad ja hoogsamad tekstid just piiravate reeglite abil. „37 sõna“ harjutuses tuli esmalt kirjutada 37-sõnaline lugu, kärpida see siis karmi toimetajasulega 12-sõnaliseks ning lõpuks jätta alles vaid üks sõna. Eesmärk oli leida teksti tuum ja vaadata, mis jääb alles, kui kõik üleliigne eemaldada.
***
37 sõna
Istusin kassas nagu ikka. Mõistatasin, et kas suudan tuvastada vargaid. Ja seda enne, kui turvamees oma konkust väljub. Ainult palja silmaga. Kahtlusaluseid polnud veel. Kumb jõuab täna ette? See ongi! Turvamees tuli! Bingo! Oligi varas. Minu võit!
12 sõna
Kassapidajana püüan enne turvameest ära arvata, kes poe klientidest on lihtsalt pikanäpumehed.
1 sõna
Poevargad
Foto: Rein Olli. ERM Fk 1861:9.
Kirjeldustõlge: mustvalgel fotol seisab leti taga tõsise ilmega naine, kellel on seljas valge kittel ja peas müts.
***
37 sõna
Sel hommikul oli Lainel erakordselt külm. Mitte õues, vaid saba all. Ta oli unustanud alukad jalga panna. Vandudes läks ta tuppa ja leidis kummutisahtlist pika säärega trussikud. Püksid jalas, astus Laine õue. „Kohe teine asi,“ mõtles ta.
12 sõna
Laine läks õue. Oli külm. Ta oli unustanud alukad panna. Nüüd pani.
1 sõna
Alukad.
***
37 sõna
Pigistades põues punnitavat tengelpunga, astus Carl uksest sisse. Teda võttis vastu mõisa peremees, kergelt napsune Bibikov. Nad olid põgusalt kõnelenud tehingust, nüüd oli aeg käes.
„Kui palju siis?“
„Kaksteist tuhat rubla.“
„Kurat. Liiga kallis!“
Tehing jäigi katki.
12 sõna
Carli võttis saalis vastu mõisa peremees.
„Kaksteist tuhat rubla.“
„Kallis!“
Tehing katkestati.
1 sõna
„Kallis!“
Küsisin osalejatelt ka tagasisidet.
Anu: Üks lemmikutest oli iga tunni alguses olev 10 minuti lahtikirjutamisharjutus. 10 minutit pidi käsi kogu aeg kirjutama suvalise etteantud lause järgi ühe loo. Käsi peatuda ei tohtinud. Sundida aju, samal ajal kui käsi veel eelmist lauset kirjutab, juba edasi mõtlema, et kuidas lugu areneb, kasvab ja lõpeb – oli kohati selline põgenemistoa tunnet tekitav – väga nauditav. Ja esimestel tundidel oli ka see üllatus – et kui erinevalt me siiski kõik mõtleme. Üks ja sama lause paneb viiel inimesel aju jooksma täiesti erinevatesse suundadesse. Tekib viis täiesti erinevat, kordumatut lugu. Endale tasub ka n-ö tavaelus rohkem meelde tuletada, kui erinevalt me võime ühte ja sama lauset mõista, tõlgendada ja kuidas see meid käivitab.
Kaari: Minu jaoks oli ehk kõige huvitavam 10 minuti kirjutamise harjutus, kus esimene lause on ette antud ja sa pead katkematult kirjutama. See mõnus surin, mis saabub siis, kui esimene lause on välja öeldud ja su aju hakkab tegutsema ning valib suuna, kuhu jutt hakkab liikuma. Ma ei oskagi öelda, kust see seos tuleb, aga mul läks alati mõte kohe liikuma. Ja nii loomulikult, et endale tundus, et teist võimalust polegi ning kindlasti valisid teised kõik sama tee. Tegelikult aga sugugi mitte ning ühest lausest arenesid täiesti eriilmelised süžeed. Kuna kirjutamises ei tohtinud pausi teha, siis oli ka hästi huvitav, kuidas samal ajal kirjutades pead sa mõttega kirjutamisest ees olema ning loo käiku välja mõtlema. See oli tõeline sport!
Kõige keerulisem oli mulle millegipärast klišeede tühistamise harjutus. No ei saanud millegipärast sugugi otsa peale ja ega ma oma tulemustega ka väga rahul polnud. Samas teised saavutasid siin ikka enneolematuid kõrgusi ja naersime neid kuulates pisarateni!
Õudselt mõnus oli päris pikki tekste pastakaga otse paberile kirjutada. See on üks kaduv kunst. Polnud ammu seda teinud ja nautisin väga! Ja seda nohisevat vaikust, kui kõik kirjutavad ja paber krabiseb. Kõigil on tohutu loominguline palang! Ja siis mõte muutub ja sa tõmbad osa tekstist maha ja siis kirjutad edasi ja lõpuks on paberil selline puder ja kapsad, et ainult sina ise saad sellest aru! Aga see kõik oli väga mõnus.
Kirjutamine ja erinevad ülesanded olid hästi toredad ja nautisin neid väga. Aga lisaks see avastus, et kui huvitavalt mu kolleegid kirjutada oskavad! Igaühel oma elukogemus ja oma stiil. Ja siis tulevad lood. Aeg-ajalt naersime end ribadeks, teinekord aga kuulasin suure imestusega, kui peenelt mõne jutulõng veereb.
Kadri-Liis: Loovkirjutamine – see kõlab toredasti! Niipea, kui Siret selle mõtte välja käis, et võiksime tema juhendamisel ka meie majas sellega tegelda, oli mul selge, et tahan kindlasti osaleda. Kord nädalas kogunes väga äge kamp kokku ja kirjutamine võis alata. Karta ei osanud ma midagi, inimesed olid omad ja koht tuttav. Ometi olid kokkusaamised väga erinevad – mõnel korral jooksis mõte ja sulg paremini, teinekord takerdus kõik. Siis tundus, et hakkan end kordama, et mõtted ja ideed ei ole üldse originaalsed. Hästi tore oli kuulata teiste kirjutatud lugusid, no ja millised sõnasepad meil on! Mõnus oli naerda pugistada või lagistada, mõnus oli mõelda ja ajusid ragistada. Igatahes, need korrad, mil me kohtusime, olid kindlasti meeldivalt veedetud pärastlõunad.
Karmen: Loovkirjutamine aitab nautida protsessi – kirjutamist ennast! Tihti ununeb tähtaegade virvarris kirjutamismõnu ja tahaks kohe spurtida lõpptulemuseni. Loovkirjutades oled mõnusalt ebamugavas olukorras: aega on vähe, teema ei pruugi meeldida, kõht on veidi tühi… aga kirjutama peab. Nende nelja nädala jooksul oli minu suurimaks üllatuseks, kuidas iga harjutuse alguses oli pea täitsa tühi: ma ei tea ühtegi sünonüümi, eset, sõna, rääkimata vanasõnadest. Tegutsemist kuhugi edasi lükata ei saa, aeg halastamatult jookseb. Tegelikult nii umbes minut hiljem hakkavad ideed tekkima, lõpuks on raske valida parimat varianti. Tuleb rohkem usaldada ennast – see on hea õppetund. Paras eneseületus oli nii toore teksti ettelugemine. Loed ja naerad, sest tegusõna on jäänud puudu, mõni sõna on kiirustades valesti käänatud või lihtsalt ei suuda oma käekirja välja lugeda. Saad aru, et midagi sellest ei juhtu, kõige tähtsam on alustada. Olemasolevat teksti saab alati lihvida, pole olemas õiget aega „olla loominguline“. Tore on kirjutada. Loovkirjutamine aitas seda meelde tuletada.
Anti: Loovkirjutamise sessioonidest oli mulle tõega kasu, kuna kirjutan ja töötan tekstidega igapäevaselt. Ülesanded panid sellele kõigele veidi teistsuguse pilguga vaatama ning ärgitasid proovima uusi suundi, millega ise polekski muidu rinda pistma hakanud. Küllap nägime kõik, kes me ettevõtmises osalesime, milline on meie endi stiil. Aga oli tore avastada kaaskirjutajate andeid ning kaasa elada nende mõttelendudele.
See, kuidas kirjutamine parajasti õnnestus, sõltus konkreetsest päevast. Mõne tegusa tööpäeva järel võis olla paras katsumus mõtet vähegi kunstilisematele radadele sundida ning siis ei tahtnud lood vähemalt mu enda meelest üldse korralikult käima minna. Aga teisel päeval jällegi tõmbas kujutlusvõime end raamidest vabaks ning pani hooga minema – hea veel, et ikka enam-vähem teemas püsides.
Loovkirjutamisest on kindlasti kasu väga mitmel erineval tasandil – see võib aidata tööalaseid tekste luua (ma ise tundsin seda enda puhul selgelt), aga olla ka teraapilise toimega või aidata luua oma mälestuste ja elu jooksul kogetu põhjal uusi seoseid (mida need lühijutukesed muud ikka on…).
***
Inspiratsioon ja mitmed harjutused pärinevad Tartu Rahvaülikooli loovkirjutamise kursuselt (juhendaja Maarika Mark).
