Tekst: ERMi arhiiv ja väljaanded
Ürikuid ja üllitisi lugesid Tiina Tael, Ellen Värv, Reet Piiri, Anu Järs, Anu Kannike

Kui Heiki 1. augustil 1974 ENSV Riiklikku Etnograafiamuuseumi jõudis, oli elatusalade ja rahvakunsti osakonna juhataja Kalju Konsin juba puhkusele läinud. Värske nooremteaduri töölaual ootas ülemuse kiri tööülesandega – mõistagi oli selleks esemete teaduslik kirjeldamine ehk kataloogimine. Peagi nihkus tööpäeva algus varahommikusse, sest muuseumi noored mehed ehk teadur-kütturid pidid muu hulgas  vana kohtumaja rohkete ahjude eest hoolt kandma.

Nõukogude ajal peeti etnoloogiat (tollal etnograafia) ajaloo abiteaduseks ja sellele said spetsialiseeruda vaid üksikud tudengid alates kolmandast kursusest. Samas võisid mõned huvilised juba pärast esimest kursust minna etnograafiapraktikale ja nii sattus Heiki 1970. aasta suvel tollase muuseumidirektori Aleksei Petersoni  „käealusena“ Vepsamaa ekspeditsioonile.

Praktika oli väga määrava tähtsusega. [—] See oli vägagi põnev seikluslikus ja avastuslikus mõttes, aga sisuliselt ka, kui lähedased nad meile on. Peterson kogu aeg käsutas: poiss, mine ja tee [—] mul ei olnud mingit kogemust, visati vette lihtsalt. Anti mingi teema, räägi, eks ma maapoisina teadsin midagi maatöödest [—] aga tulin toime ja igati põnev tundus selline eriala… ühesõnaga, romantika. (Indrek Jäätsi intervjuu Heiki Pärdiga 2019, ERM)

See saatuslik kohtumine viiski mõni aasta hiljem – muidugi Petersoni soovil ja riikliku suunamiskomisjoni otsusel – noore spetsialisti Burdenko tänava kabinetti. Pea veerand sajandi jooksul (1974–1987 ja 1989–2000) oli ta nii teadur, vanemteadur, osakonnajuhataja kui ka teadusdirektor. Sellest aja(stu)st on säilinud ürikuid ja fotosid, rääkimata mahlakast rahvapärimusest, mida Heiki isegi alati meelsasti jagab. Kõik see vääriks monograafiat või vähemasti toekat peatükki Suures Eesti Etnoloogia Ajaloos. Siin blogiloos aga vahendame vaid väikseid, ent ometi kõnekaid kilde möödunud aegadest.

Välitööpäevikutest

1995. aastal kirjutas Heiki ajakirjas „Pro Ethnologia“:

[Välitöö]päevikute näol on tegemist ainulaadsete isiklikku aspekti peegeldavate intiimsete ajadokumentidega. Nad on Eesti etnoloogias harvakasutatava vahetu (ja avatud) vaatluse stiilipuhtad esindajad [—] Etnoloogide suhe oma erialasse on Eestis siiamaani täielik terra incognita [—] päevikud on selleks peaaegu ainsad usaldusväärsed allikad. („Eesti etnoloogide aukartus elu ees. Välitööpäevikud kultuuriuurimise allikana“ – Pro Ethnologia 3, 1995. Allikad ja uurimused, lk 67–75)

Vepsamaa, 12. juuli  1970

Nüüd tuleb suund võtta Borissovo peale. „Politseis“ tehti meile selgeks – sinna on üle 60 km. Tee pidavat olema hea. Näeme seda veel, kui hea ta on. [—] Muudkui panime aga otse. Pikapeale läks asi kahtlaseks, mets ainult, pole küla ega elektriliinigi tee ääres. Igaks juhuks panime edasi. Varsti aga tuli igaks juhuks seisma jääda, metsas, kus teed pole, on natura – paha autoga sõita. Tee lõppes ära, tähendab alles ehitatakse teed. See oli meie esimene eksisõit kui mitte arvestada väikesi „apse“ linnades. Kui tagasi, siis tagasi, aga kus sa sellega – kui juba üks häda käes, siis tuleb neid rohkemgi. Masin jäi sildupidi teesse kinni, sest roopad olid sügavamad kui meil tarvis, õigupoolest pole neid meil üldse vaja. Ühiste jõupingutuste tulemusena saime hakkama. Jälle seisime valiku ees – kas sinna või tänna. Valitud tee osutus õigeks. Et vepsa külla jõuda, oli tarvis veel väikesed takistused ületada, näiteks: jõgi tuleb ületada, aga pole silda, tähendab läbi vee. Seal nägime oma reisi esimest vepslast, kes vepsa keeltki oskas. Ümberringi ainult mets; kuhu küll need vepslased elama on asunud – päris „põrgu“, aga inimesed elavad. (ERM TA 595)

Setumaa, 4. juuni 1976

Etnograafiamuuseumi teaduslikud töötajad Katrin Savomägi ja Heiki Pärdi Setumaal. Mäe vald, Võõpsu,1976. Foto: Vello Ojanurme. ERM Fk 1779:13

Paljus osutus muuseumis Setumaa ja setude kohta antud eelinfo ekslikuks. Kasvõi seegi, et setudele ei meeldivat kui neilt küsida kumbad nad on – kas setud või eestlased. Meie pole siiani küll setut kohanud, keda taoline või sarnane küsimus pahandanuks. Pigem vastupidi. Kaldun arvama ka, et vale on väide nagu oleks informandid Setust vähem usaldatavad kui mujal Eestis. Ei mõista, mis sellise arvamuse on tekitanud. Ka on meid seni eranditult igas talus kui mitte just lahkelt siis igal juhul viisakalt ja arusaavalt vastu võetud. Kusagil pole ajaviitmise või tülitegemise pärast meie peale pahandatud. [—] Tartus tuntud bioloogi Nikolai Laanetu ema annetas muuseumile mitu tekstiileset. Ta pakkus meile, kes me hommikust saadik söömata olime, süüa. Sealhulgas oli ka meie jaoks kaunis eksootiline külmroog: taarikapstad. See koosneb hapust kasemahlataarist, hapukapsaist, hapukurgist, punapeedist ja sibulast. Lisaks saime suitsulatikat ning kartuleil keedet kuivatet latikat. (ERM TA 675)

Lapimaa, 23.–24. juuli 1978

Saadame ära oma ülejäänud pakid, mida matkal vaja pole. Muuseumi asju pole palju, aga sobivat kasti näiteks hälli jaoks ma ei saanud kusagilt ja nii leidsin, et ei jää muud üle, kui see läbi soode-rabade ja üle mägede seljas Revdasse tassida. Muud asjad pakkisin pappkartongkastidesse ja saatsin minema. Kraami aga on kõvasti sellegipoolest. Nüüd hakkame uuesti hindama (või ümber hindama) oma matkavarustust nagu rõivad, seljakotid, jalanõud. Isegi matkakepid on hädavajalikud nagu ütleb K. Põllu. [—] Hämmastavalt värvikas on soo või raba taimkate. Taamal saadavad meid mäed, nad kutsuvad meid, sest sinna, nende juurde, peamegi jõudma. Tuleb olla äärmiselt ettevaatlik ja mitte astuda sinna, kuhu eeskäijad pole astunud. Minuga selline asi kogemata juhtus, õigemini pettis silm arvates, et tuleb minna otse, kui tuli teha väike haak mööda kõrgemaid põndakuid. Mul avanes otsekohe suurepärane võimalus uppuda ja mitte vees, vaid laukas. Vajusin väga kiiresti rinnuni pehmesse tekkivasse turbasse nagu vatti ja tundsin end täiesti abituna. Minu õnn, et osa kaaslasi oli minust tagapool, sest eesmine grupp oli puhkepausi lühema teinud ja juba üpris kaugel. Raba ei tahtnud mind välja lasta ja tüdrukuil oli tükk tegemist minu väljatirimisega. (ERM TA 726)

Lapimaa, 26. september 1979

Ostsime piletid Murmanski. See oli meie tänase sõidu sihtpunkt. Miks nõnda? Eelkõige huvitab meid seal muuseum, kus pidi olema saami osakond. Muidugi huvitas meid ka  suurim polaarjoonetagune linn maailmas ise. Miks mitte Lapimaaga veidi laiemalt tutvust teha!? [—] Meid võeti lausa ülevoolava lahkusega vastu. Samas kurvastati teatega, et seni on neil kogu fond alles diferentseerimata etnilise tunnuse järgi. Teada saada, palju neil lapi esemeid on, pole sugugi kerge. Nad ei tea seda isegi. Minu arust olid ekspositsioonis saami sukkade pähe välja pandud tüüpilise komi ornamendi ja värvilahendusega sukad. Neil alles algavat esemete süstematiseerimine rahvaste kaupa. Ta arvas lapi esemeid olevat mitte vähem kui 500. Jõime jahtunud teed ja vahetasime aadresse. Neiu fondidest avaldas imestust, kui kogemata lobisesin oma eelmise aasta kogumistulemust (12 eset), ja ütles et nende „kanad“ Lovozero filiaalist ei saavat sealt ühtki eset. Lahkusime idamaiste viisakusavaldustega.

Suurima elamuse saime siiski tagasisõidul, kui Olenja jaamast tuli peale brigaadi jagu põdrakarjuseid – 7–8 meest. Panid omavahel kõik ja ainult lapi keelt, osa neist olid veel üsna nagad. Oli paar vanemat meest. Kõik olid väga väikest kasvu ja väga purjus, ainult brigadir oli pikem ja kaine. Rõivastuses muud algupärast polnud kui ühel vanamehel jalasolevad liptad e. karusnahksukad, mille peal nagu kõigil teistelgi olid pikad kalamehesäärikud. Brigadir oli väga valvas ja jälgis bussi esiotsast taga istuvaid kaaslasi, et need vallatust ei teeks. Ega ei teinudki, lõpuks hakkasid laulma, aga sedagi üsna vaikselt. Nagu taga istuvad Piret ja Ervin kinnitasid, laulnud nad saami keeles. Noh, kui nad oma emakeeles veel laulavad, eriti nii noored (20–30 a.) mehed, siis neid saab veel palju olema ega kao nad kuhugi. Revdas oli järjekordne peatus (30 min). Seal tuli peale ehtsa vene muti moodi riietatud 60–70 a. naine, teda saatis 30–40 vahel olev värvitud ja blondeeritud vuhva. Selgus meeldiv tõsiasi – vuhva rääkis vanema naisega (oletatavasti ema), keda ta saatis, lapi keelt, millelt täiesti sundimatult mindi üle venele ja vastupidi. Kui ta suvatses väga rõõmsalt lapi keeles lobiseda ka ilmselt talle tuttavate haisvate karjustega, muutus vuhva korrapealt palju meeldivamaks. Ta tundis neid karjuseid vist kõiki nagu need tedagi. Vanahärrad meenutasid oma väikeste nagu kokkupigistatud siledaksaetud nägudega päkapikke, kellel habe ära varastatud. Nad olid oma purjusolekus kuradi heatahtlikud, rahumeelsed ja rõõmsad. (ERM TA 744)

Kõpu ja Paistu kihelkond, 28. mai 1981

Seni on meie esemekogumine kõigele vaatamata üsna juhuslikku laadi ja üle pingutatud (koguda iga hinna eest!). [—] Esimeses Seruküla majas (Karbuse talu) leidsime eest täiesti harukordselt toredad inimesed. Peremees-perenaine saavad väga hästi läbi omavahel, on äärmiselt rahuliku meelelaadiga, ärksad ja mis meie jaoks eriti meeldiv – ebaeestlaslikult külalislahked. Meid võeti väga kiiresti omaks, pererahvas läks lehmi lüpsma, meie jäime joonistama-pildistama. Talus olev harkader on nii elegantse joonega ja kuidagi sale, et tahaks ta näitusele panna (tegijaks Uia küla vanim elanik Ekbaum, kes üle 90 aasta vana). Suures vana talumaja peretoas on laudpõrand värvimata, mis praegusel katte(te)ajastul äärmiselt koduselt ja õdusalt mõjus. Maja ümber on kena talumuru, avar karja- majandusõu on puhas ja samuti rehine. Meile näidatakse lahkelt kogu maja, kõigis tubades on puhas ja õdus. Suurde peretuppa kaeti meile tubli õhtulaud. Kõik, mis panti, pärines pea eranditult kohapealt: leib, sink, piim, mesi, moosid. Peremees on küllalt jutukas ja samal ajal asjalik inimene, kes endisest külast mulle kõvasti materjali andis. Kui palju sõltub ühest perest, ühest talust: see Seruküla tundub kuidagi väga huvitava, külalislahke ja hubane olevat. Siin tahaks veel tööd teha, kahju, et me seda küla ei valinud üheks uurimisobjektiks. Aga ehk jõuab veel! Taolised inimesed nagu Karbusel teevad Eestimaa veelgi kallimaks. Selliste inimeste pärast ja nendega koos on mu tööl mõtet ning sellest ei tahakski loobuda. (ERM TA 761)

Koolalapi, 2. oktoober 1981

Järgmises Jurjevi-peres, kus me varemgi oleme käinud, õnnestus odavalt osta küllalt korralik šarfan. Õues oli neil tore neljal kanajalal seisev ait ja pisike lambakuut ning hea hunnik nartasid. Neid asusimegi uurima ja mitmel viisil jäädvustama. Seisin just trepil ja uurisin vanaperenaiselt andmeid aitade kohta kui nägin üht karvase soniga seltsimeest valvsus silmis ja olekus Aado ja Annese juurde astumas. Mees tunnistas viivuks Aado aparatuuri ja ilmselt tulemustega rahule jäädes asus jälgima, mida see tuttmütsis noormees seal oma paberile kritseldab. Astusin ka ligi, isegi nagu brigadir nagu mind kaaslased tituleerivad. Olin siiralt imestunud, et seltsimees ei nõudnud “staršilt” paberid. Seltsimees karvase soniga oli ilmselt kohalik muuseumitöö- ja etnograafiaspets, sest tema oma sõnade kohaselt teadvat ta täpselt, mida muuseumile on ja mida ei ole tarvis. Meie huviobjektid ning nende jäädvustamise liigitas ta tarbetu ja täiesti ülearuse, teatud määral isegi meie sotsialistliku kodumaa prestiiži, halvimal juhul isegi vist julgeolekutki ohustavaks. Püüdsime ülimalt leebelt nagu lapsele seletada, et selline on juba meie töö, sellega me end elatame ja teisiti me ei saa. Tõotasime oma materjale mitte kunagi ega kusagil välisluurele või muudele kahtlastele tüüpidele näidata. Ta ei jäänud rahule meie seletustega. Eriti ohtlikuks pidas pildistamist. Ta eemaldus veetorni juurde, kust asus meid jälgima. Järsku nägime teda juba jalgrattaga. Õige pea sõitis õue “Gazik” kust astus välja korrektne miilitsamees. Tuli juurde, esitledes end kohaliku miilitsaülema asetäitjana. Teatasin siis, kes olen mina ja kes need teised on. Seletasin, mida ja miks me teeme. Ta paistis veidi hämmeldunud olevat, et me nõnda madalalt võtame. Siiski paistis ta arvavat, et ka nii võib seda tööd teha. (ERM TA 759)

Kolga-Jaani ja Viljandi kihelkond, 13. juuni 1982

Päris õhtul sattusime Oti küla ühte kõige kaugemasse soppi – Totsu tallu, kuhu tee on kaunis kehv. Siin ootas üllatus: peremees Kusti oli sedavõrd külalislahke, jutukas, ka parasjagu võimukas mehemürakas, et meie lühivisiit venis vähemalt 3 tunni pikkuseks. Kõigepealt lasi ta pojal õlut õue tuua, kus seda püstijalu juues talu asjust ja kolhoosielust rääkisime. Näitas üht-teist huvitavat oma majapidamisestki. Neil oli tuli võtnud kunagi rehemaja, nii et palju vana kraami muidugi hävis. Oli tore vitsmõrd, võimasin ja õige vana puust hang. Seda lopsakat keelt võis lausa nautida ja mõnedki päris soolased väljendid ei tundunud tema suust sugugi rõvedaina. Me püüdsime korduvalt Uunoga äraminekust juttu teha, aga sellest ei tahtnud ta kuuldagi, öeldes, et perenaisel leivad ahjus, võtate värsket leiba, küll siis lähete. Hea küll. Istusime toaski tubli tunni õlut juues. Kusti rääkis oma noorpõlveseiklustest parvepoisina mitmel pool Eestis pärast sõda, sest ega ta vana mees polnudki – 56-aastane. Selline mees on minu ettekujutuses just ehtne parvepoiss, igal pool saab hakkama – on parasjagu jultunud, aga mingil juhul pole lurjus- suuvärk muidugi ise juba maksab midagi. Ja naised, sellest ei tasu vist rääkidagi. [—] Kusti-sugused mehed ei virise, ei urgitse teiste kallal, nad elavad julgelt, täie rinnaga. Kosutav on selliste meeste seltskond, neis on hoogu ja jõudu, mis virila ja ara ametnikuelu taustal eriti esile tuleb. Lõpuks söötis Kusti meid perenaise abiga metssea-, põdra-, sealiha ja koduleivaga täis. (ERM TA 767)

Aravete, 2. juuni 1986

Kui siis lõpuks ka Reeda tuulejakk muuseumist pidulikult kaasa võetud sai, asusime oma tundelise teekonna teisele, linnavälisele etapile. Kõik läks väga kenasti, kuni ühel otsustaval hetkel Armin tundis, et buss on jäänud piduriteta. Täpselt ma ei mäleta, aga millegipärast olen veendunud, et liikluseeskirjade teatav punkt keelab igasuguse kulgemise liikuva vahendiga, mida vajadusel pole võimalik kiiresti peatada. Meil oli nüüd just selline sõiduriist. Kusagil põhjapoolsel Tartumaal tegime sundpeatuse. Leidus kena sääserikas asfaltväljak, kus võimalik asja uurida. Kolme mehe jõududega tegime kindlaks selle, mis ennegi oli selge (et pidurid on tuksis). Ühtlasi selgus, et opereerida haiget kohta pole võimalik. Tuleb loota jumalale (aga kui Teda olemas pole?), et midagi ei juhtuks ning Aravete töökodadele. Kuni Koeru teeristini möödus sõit vahejuhtumiteta. Seal ütles üles järjekordne jupp. See oli selline, ilma milleta edasisõit muutus võimatuks. Nüüd astus tegevusse meie juhataja Virve ja tegutses ülimalt operatiivselt. Me ei jõudnud väliööbimiseks vajalikke ettevalmistusi veel alatagi, kui ta jalgrattal [—] naases, kaasas vajalik jupp. Meie üllatunud pärimistele ta ainult naeratas salapäraselt. Virve oli küll väga tubli ja jupp oli õige, aga asi vajas siiski rihtimist. Siin ilmutas oma salavõimeid Aado. Pärast meeliköitvalt võetud rallikurvi (90°) Järva-Jaani alevis, läks sõit Käraveteni tolmuselt ja rahulikult. Kohapeal selgus, et erinevaist allikaist pärit vastuoluline info oli õige. Ühest küljest meid lubati öömajale, teiselt küljest jälle mitte. (ERM TA 820)

Komi, 15. august 1989

Muuseumi siseelust

Ametiühing, 1977

1. Pärdi oli koos A. Petersoni ja E. Mainlaga komisjoni koosseisus, mis kontrollis VTK normide täitmist.

Normatiivid olid 1977. aastal täidetud 1 inimesel, osaliselt 25 inimesel. Kuid üldiselt oldi passiivsed ja seda eriti noorte hulgas. On viimane aeg alustada ja jätkata VTK normatiivide täitmist ja hakata osa võtma meile võimaldatud kehakultuuritundidest. Valiti 7-liikmeline aü komitee, mille seast valiti H. Pärdi esimeheks ja sotsiaalkindlustuskomisjoni esimeheks. (Ametiühingute üldkoosolekute ja aruande-valimiskoosolekute protokollid. ERM-i arhiiv, n 1-aü, s 40)

Ametiühing, 1981–1986

1. Pärdi valiti 1981 kutsetöökomisjoni esimeheks, 1984 tootmiskomisjoni esimeheks ja 1985 kehakultuurikomisjoni esimeheks ja 1986 taas kutsetöökomisjoni esimeheks. (Samas, s 43)

Ametiühing, 1987

1. Pärdi töölt vallandamise arutelu…

Reet Piiri:  Tegemist ei olnud mitte tavalise tööluusiga. Pärdi oli lasteekskursioonil nii saatjaks kui ka ekskursioonijuhiks. [—] Varem on muuseumis lapsevanematel lubatud olla saatjaks oma laste ekskursioonidel ja suusapäevadel, nii oli see veel ka 1986-1987 õa. Pärdi ei kasutanud puudutud päevi kuritahtlikult (mitte joomiseks ega luusimiseks), vaid hädavajalikel põhjustel.

Heno Sarv:  Tööluusi õigustamine ei too kaasa töödistsipliini tõusu eesti etnograafia osakonnas ja kogu muuseumiski. [—] Vajakajäämisi on esinenud osakonna töö juhtimises ja osakonna enda töö kvaliteedis.

Heiki Pärdi: Missugused oleksid siis peamised puudujäägid osakonna töös?

Heno Sarv: Eesti etnograafia osakond on töökvaliteedi poolest praegu kõige nõrgem. Samuti on osakonna teaduslik potentsiaal langenud.

Heiki Pärdi: Vaidleksin siinkohal vastu. Kõigepealt peab meenutama, et kõik teised muuseumi osakonnad on välja kasvanud eesti etnograafia osakonnast ja teistesse osakondadesse on ka hiljem läinud parimaid töötajaid minu juhitud osakonnast. Parimate töötajate üleviimise puhul on mind seatud ainult fakti ette, keegi pole minu nõusolekut selles suhtes küsinud. [—] Mis teaduslikku potentsiaali puutub, siis see on tõusuteel – P. Õunapuu ja M. Piho teevad edukalt nii aspirantuurieksameid kui teadustööd.

Otsustati: 1) Lugeda Pärdi 5.05.1987 ja 3.-4.06.1987 töölt puudumist objektiivselt põhjendatuks. Kõiki asjaolusid arvestades ei saa aü komitee nõustuda eesti etnograafia osakonna juhataja Heiki Pärdi vallandamisega, millise otsuse võttis aü komitee vastu ühehäälselt. (Samas, s 43)

Elatusalade ja rahvakunsti osakond, 1979

Heiki Pärdi: Direktsioonis on olnud tihti juttu meie osakonna tööst. Peamisteks punktideks olid distsipliin ja kataloogimine. Tõsi, distsipliin pole meie osakonnas mitte just halvem kui teistes osakondades, kuid nõudlikkust tuleb sellegipoolest meie töötajate suhtes tõsta. Teiseks valusaks probleemiks on olnud kataloogimine. Kõik probleemid ses osas on siiski lahendatavad, kui töötajad ise väga tahavad. […]  Sisuline külg nõuab senisest suuremat tähelepanu ja ühtlasi ka nõudlikkust kataloogija suhtes. Kataloogijal tuleks rohkem kirjandust uurida, eriti tekstiilide osas. Puidu osas on kirjandust kahjuks vähem. Suureks abiks on ka vanad kataloogid. Kindlasti tuleks enne mustand teha. Puhtalt kirjutada puhtandit uuesti on märksa aeganõudvam. Väga tervitatav on ka jooniste tegemine kataloogitud eseme juurde […] Ka distsipliini osas ei tohiks olla nii palju tööle hilinemisi ja varem lahkumisi töölt.

Tanel Linnus:  Kahjuks saab osakonnajuhataja sm. Pärdi tihti sõimata osakonna töötajate pärast asjata.

(Elatusalade ja rahvakunsti osakonna protokolliraamat 1977–1982. ERM Arh n1 s 408a)

Elatusalade ja rahvakunsti osakond, 1980

Päevakord: distsipliin osakonnas

1. Pärdi – sissejuhatav sõna. Edastab direktsiooni rahulolematuse osakonna tööga järgmistes punktides

• joomine
• suitsetamine
• kohvijoomine
• elektriradiaatorite kasutamine
• tööd tehakse vähe.

Vältimaks nimetatud puudusi, kuulutab välja uue kursi.

• Töökoodeksi §37 punkt 2 alusel ebakainena tööl viibimise eest (ükskõik kas tööpäeva alguses, keskel või lõpus) märgitakse töögraafikusse L – luus. Hakkab seda rakendama ilma pikemalt hoiatamata kui rahalist karistust. Igasugustel võõrastel ärgu olgu kohta muuseumi ruumes alkoholi pruukimiseks.
• Suitsetamist otseselt ära keelata ei saa, kuid piirata tuleb grupiviisilist suitsetamist, mis venib väga pikaks. Suitsetamise koht on ainult esimesel korrusel ümmarguse laua juures.
• Ka kohvitamine ei tohi võtta ära tööaega nii palju.
• Tõesti, on ka meie osakonnas mõningaid radiaatoreid. Neid võib kasutada vaid äärmuslikel juhtudel. Näiteks mõningad haiged inimesed, kellel on tõesti tarvis.
• Nimetatud meetmed tõstavad kindlasti tööviljakust. Tuleb tähelepanu pöörata kvaliteedile, et poleks põhjust nuriseda. (Samas)

Eriti uus kurss ehk kuumad üheksakümnendad

Tiina Tael meenutab:

1990. aastate algul, mil mina hakkasin korrespondentide võrku juhtima ja Heikist oli saanud teadusdirektor, toetas ta mind kirjasaatjate juhtimisel. Tema initsiatiivil nihkus fookus üha enam argielule — tähelepanu sai see, mis varem oli jäänud märkamatuks. Mihklipäevast kujunes kirjasaatjate pidupäev, kus kohtuti ja tänati neid tehtud töö eest. Esimene koduteemaline võistlus tõi kokku 171 tööd. Võitjaks kuulutati Helve Tamvelius, aga ta ei saanud auhinnatseremooniale tulla. See andis Heikile mõtte, et viime preemia talle koju. Oli 1993. aasta — siis ei mindud külla nii, et helistati mobiilile või lauatelefonile, igaühel lihtsalt ei olnud tollal telefoni. Ma ei mäleta enam, kas ma kirjutasin Helvele siiski ette, aga igatahes istusime ühel päeval muuseumi bussi: mina kui värske korrespondentide võrgu juhataja, Heiki ja fotograaf, bussijuht ka. Helve elas Kuusalu lähistel Kosu külas. Venekeelses autoatlases, mis bussijuhil kasutada oli, polnud sellest kohanime hõngugi. Imekombel jõudsime Heiki juhatuse järgi kohale, kuigi mulle tundusid need metsateed ikka väga kahtlased. Tagantjärele tean, et Heiki ruumitaju ja kohatunnetus on omaette klass. Aga siis tundus kõik paras ime. Kohale jõudes ootas meid lukus uks. Jalutasime mitu korda ümber maja aga ei hingegi. Kui olime valmis juba nõutult lahkuma, ilmus perenaine — tuli naabrinaise juurest. Selgus, et Helvel ja naabri-Martal oli just omavaheline uudistepäev. Helve oli meie ootamatust külaskäigust siiralt üllatunud. Mäletan selgelt, kuidas Heiki hetkega kohalikega jutu peale sai — see on tema oskus, mis paistab nii loomulik, et tegi seal kohe kadedaks ja olemise vabaks.

Muuseumist ja muuseumitööst

1994

Põhiprobleem on selles, kas ERM jääb kultuurimälestiseks, “eesti rahva sümboliks” või saab tast aktiivne kultuuritegur kõige sellest tulenevaga […] enamus meie muuseume järgib oma tegevuses “klassikalise”, 19. sajandi muuseumitöö põhimõtteid ja hoiakuid — jäikus, akadeemilisus (sageli võlts), passiivsus, teadmiste ja faktide kultus. […] Kõige olulisemaks pean avanemist ühiskonna suhtes.  Veelgi tähtsam on vaimne avanemine, pidades silmas mitmetest vanadest hoiakutest lahtiütlemist lähenemises oma ainele — kultuurile, püüdu leida seoseid “inimese kui kultuurikandja” ja “inimese kui kultuurilooja” vahel, muutuda sotsiaalsemaks, saada aktiivseks kultuuriteguriks, kes mitte ainult ei ahmi endasse, vaid annab ühiskonnale ka midagi vastu, mis aitaks minevikku ühendada oleviku kaudu tulevikuga. (Heiki Pärdi. Eesti Rahva Muuseum – „Eesti Rahva Sümbol“ ja muuseum. ERM-i kaasaegsest retseptsioonist. – Pro Ethnologia 2, 1994. Etnoloogia ja muuseumid, lk 30–50)

[…] moodsa kultuuri nähtuste jaoks on esemete liigituse süsteem ebapiisav […] muuseumi erinevate esemekogude süstemaatika ei haaku omavahel, rääkimata näiteks ühildumisest fotokogu või  arhiivisüsteemiga. […] kogude põhjal on tegu pigem rahvakunstimuuseumi kui etnograafiamuuseumiga, mis ta peaks olema. Seega on meie kogudes lünki rohkem kui küll, aga viimastel aastakümnetel on täidetud pigem kujuteldavaid kui tegelikke lünki. […] peame rõhu kogumistöös ümber asetama – terve 20. sajand on sisuliselt dokumenteerimata […] Valdaval enamusel esemeist pole omavahelisi seoseid. (Heiki Pärdi. Eesti Rahva Muuseumi kodumaised esemekogud. „Ethnographica“ paikkondlik päritolu. – ERM Ar XL, 1994: 11–54)

1996

[…]  Ka meil on põhjust kõnelda muuseumikriisist, aga meil väljendub kriis muus. See väljendub muuseumide äärmiselt madalas avalikus maines. See väljendub muuseumide katastroofiliselt kehvas majanduslikus seisus. See väljendub muuseumitöötajate naeruväärselt madalais palkades. See väljendub selles, et Eestis pole kunagi ehitatud mitte ühtegi muuseumihoonet. See väljendub selles, et meil ei ole ühtki eriharidusega muuseumitöötajat. […] Eesti muuseumid tervikuna ei ole laia avalikkuse ega ka ühiskonna võtmeisikute silmis (kõrged riigiametnikud, poliitikud, ärimehed jt) kuigi oluline kultuuriinstitutsioon…. Selle peamine põhjus peitub meie “muuseumikogukonnas” endas, meie üldises enesega rahulolus […] Muuseumi peaülesanne on kommunikatsioon, suhtlemine ühiskonnaga, äratamaks huvi kultuuripärandi vastu. Niisama tähtis on, et muuseum ei vaataks mööda kaasaja olulistest probleemidest ning seostaks minevikku oleviku kaudu tulevikuga. (Heiki Pärdi. Muutuv maailm ja muuseumid. – Akadeemia nr 9, 1996: 1930–1950)

1998

Meie etnoloogia on alati olnud (liiga) ühtne ja (liiga) suletud — üks kool, üks “koolkond”, üks meetod (võrdlev ajaloolis-geograafiline) ja üks prohvet — Manninen. Piltlikult öeldes viibib meie etnoloogia veel teadvuseelses seisundis ehk kasutades A. Gurevitši mõtet 19. sajandi ajalooteaduse kohta — “filosoofilise süütuse ajastus”…. Eesti etnoloogia lipukirjaks on olnud F. Linnuse sõnad “teooriad mööduvad, materjal jääb”. See omas ajas ja oludes arvestatav seisukoht ei tähenda, et etnoloogia peakski piirduma “muuseumiteaduse” rolliga. Kui etnoloogia Eestis üldse millegi all kannatab, siis eelkõige (kroonilise) teooriapuudulikkuse all […] Ka eesti etnoloogidel oleks aeg hakata uurima “inimest kultuuris”, mitte ainult “kultuuri inimeses”. (Heiki Pärdi. Mõistetest etnograafia, etnoloogia ja rahvateadus ning eesti etnoloogiast. – Akadeemia nr 2, 1998: 252–266)

Mõned aastad tagasi ERMi-aega meenutades ütles Heiki:

Ma ei kahetse, et ma sellise tee valisin, see on fakt. Ja et ma Eesti Rahva Muuseumis töötasin, see oli väga suur kool  […] Eesti Rahva Muuseum on ammendamatu igas mõttes. (Indrek Jäätsi intervjuu Heiki Pärdiga 2019, ERM)  

Ei saa teisiti, kui nõustuda.

Armas Heiki, Sinuga koos töötamine on olnud suur au ja rõõm. Palju õnne!