Piret Koosa, teadur

19. jaanuaril möödus 100 aastat Jüri Linnuse sünnist. Jüri Linnus (1926–1995) oli kolme kümnendi vältel ERMi raudvaraks, kes värvika ja tarmuka isiksusena kujundas oluliselt muuseumi tegevust ja kuvandit. 

1929. aastal ERMi juhiks saanud Ferdinand Linnuse pojana oli Jüri kogu elu muuseumimaailmaga tihedalt seotud. Direktori ametikorterina oli Linnuste elupaigaks majake Raadi mõisa peahoones asunud muuseumi kõrval ning noorukesele Jürile pakkus lõbu rääkida, et ta elab linna lähedal mõisas. Esimese omateenitud rahagi sai 14-aastane Jüri saalivalvuri töö eest ERMis.  

Ülikooli astuva Jüri jaoks kujunes erialavalik „otsekui iseendast, see tuli nagu koduse miljöö loomuliku jatkuna“. Vanemate Ferdinand ja Olga Linnuse tihedalt ajaloo ja etnograafiaga seotud huvi- ja tegevussfäär avaldas mõju ka laste huvide kujunemisele. Linnuste koduraamatukogus oli rikkalik ajalooalase kirjanduse valik. Omaenda määratluse järgi „bibliofiilse kallakuga“ Jüri Linnus oli sellega juba koolipõlves hästi tuttav – erilist huvi pakkus talle mõne teema erinevate käsitluste kõrvutamine. Ootuspärasest laiemad teadmised tõi koolis mõnel korral kaasa vastuolu õpetajaga, kes polnud rahul sellega, et õpilase vastused ei kattunud õpikus kirjas olevaga.

1956. aastal ERMi teadussekretäri kohale valitud Jüri Linnusel oli oluline osa muuseumi väljatoomisel Teise maailmasõja ja stalinistlike puhastuste järgsest mõõnaseisust. Ta rõhutas teadustegevuse hoidmise ja arendamise olulisust muuseumitöö osana ajal, mil bürokraatlikud ega majanduslikud olud seda ei toetanud. Linnus oli eestvedajaks nii muuseumi aastaraamatu regulaarse ilmumise taastamisel kui ka aastakonverentside traditsiooni algatamisel. Need olulised ettevõtmised toetasid ja väljendasid nõukogude perioodil ERMi staatust teadusasutusena. Muuseumi kirjasaatjate võrgu tegevuse elavdamiseks algatas Linnus teatmematerjali kogumise võistluse. ERMi fondide olukord oli 1950. aastate lõpus samuti kehvas seisus ja Linnuse teenete hulgas on ka kogude korrashoiu ja teadusliku süstematiseerituse nimel kõnelemine ja tegutsemine.   

1950. aastate lõpul lisandus ERMi kollektiivi mitmeid teisigi noori tegusaid inimesi, kes uusi töösuundi ja algatusi eest vedasid. Nii oli Jüri tunnistajaks ka esimestele katsetustele etnograafilise filmi vallas:

Üle Kuremäe jõuti kella 15 paiku Sootaguse külla, kus satuti sepikojale ja rehielamule (Veidi talu). Tööd oli kõigil. Prooviti ka filmimist. See on esimene sellelaadne katse ja selle tõttu juba fikseerimist vajav. Rautatav hobune väsis igatahen enne kui meie entusiastlik tehnikaosakond! (TA 513: 3-4, Põhja-Eesti välitööd 1960)

Heade organisatoorsete võimetega ja energiline Linnus oli ka ühiskondlikult tegus. Ta pidas oluliseks etnograafia eriala ja muuseumitöö populariseerimist ajakirjanduse, raadio ja TV vahendusel, leides, et oma tegevuse üldmõistetav tutvustamine peaks olema teadustöö lahutamatu osa. Ootamatult tänapäevaselt kõlab tema 65 aasta tagune manitsus kolleegidele, et „tuleb osata ainult serveerida, siis kaup läheb“. Linnus oli seotud nii Vabaõhumuuseumi kui ka Lahemaa Rahvuspargi rajamisega. Samuti osales ta aktiivselt kodu-uurimisliikumises, mida on peetud üheks rahvusliku identiteedi väljendamise vormiks nõukogude ajal. 1980. aastate lõpul oli Linnus osaline Õpetatud Eesti Seltsi taastamisel. Elu viimased kümmekond aastat oli ta  TÜ Klassikalise Muinasteaduse Muuseumi (nüüd TÜ kunstimuuseum) direktor.    

1950.–1960. aastatel oli Jüri Linnus Tartu Ülikooli peamine etnograafiaõppejõud, nii oli tal neil kümnenditel määrav roll noorte toomisel selle eriala juurde. Lisaks juhendas ta aastatel 1973–1986 igasuviselt esimese kursuse ajalooüliõpilaste etnograafiliste välitööde praktikat.  

Tegin [tudengitele] väikese küsitluskava küla kui terviku kohta. Huvi pakub küla kui tervik ja just kollektiivse tegutsemise traditsioonid (ühine heinamaa, ~ karjamaa, ~ karjus, külakiik, külakäsitöölised, kus käidi veskil, sepal, laadal, poes, laulu- ja pillikoor). Lisaks küsimused talu kohta. Eriti mida talu  müüs, mida ostis, mida tehti kodus oma tarbeks, mida müügiks. Silmas tuleb pidada kolme erinevat perioodi – tsaariaeg, kodanlik periood ja nõukogude aeg. Põhiliselt ajastu määrab objekti vanus. Kuna taludes põline rahvas on vahel üsna kadunud, siis jääb andmestik paratamatult lünklikuks. Aga püüdma täiuse poole ikka peab. Ja algajal küsitlejal on kergem, kui konkreetne küsimustik olemas. Hiljem võime katsetada juba EM-i väga põhjalike küsimuskavadega. Nii võib samm-sammult üliõpilasel asi meeldimagi hakata. (TA 639: 13–14, Lahemaa välitööd 1973) 

 

Jüri Linnus oli viljakas kirjutaja – arvukate teadusartiklite kõrval pärineb tema sulest rida populariseerivaid kirjutisi ning hulk sisukaid välitööpäevikuid. Siinses blogiloos ongi Linnusele endale sõna antud tema päevikuväljavõtete kaudu. 

Sõin 2 võileiba tomatiga ja hakkasin päevikut pidama. Meil muuseumis on moes hästi napid kirjapanekud. Patustan ka selles suhtes stiili vastu. Päevik on vajalik ainult siis, kui temast kajastub välitööde meeleolu, inimeste vaated ja paikkonna vaimne atmosfäär. Ta pole kroonulikuks dokumendiks, vaid elavaks tunnistajaks etnograafi muredest-rõõmudest, tema objektide ellusuhtumisest vanasse ja uude. Kõik see nõuab aga aega! (TA 592, Liivi välitööd 1970)

Oma teadustöös keskendus Linnus esmalt seppadele ja sepatööle, hiljem laienes tema huvi maakäsitöölistele laiemalt. Esimesena Eesti etnoloogidest tugines ta oma töödes peaasjalikult ajaloolistele allikatele. Linnus tutvustas laiemalt varem kasutamata arhiiviallikate nagu talurahvakohtute materjalide potentsiaali erinevate uurimisküsimuste valgustamisel, pidades ajaloolise konteksti ja arenguloo selgitamisel oluliseks taolise materjali suuremat kasutamist teistegi etnoloogide uurimustes. Kolleegid suhtusid peamiselt arhiiviainesele toetumisse mõneti võõristavalt, nii nentiski Linnus oma doktoritöö kaitsmisel, et on „ajaloolaste jaoks alati olnud etnograaf ja etnograafidele ajaloolane“.

Tagasi tulles oli objektiks Peter Dišleri laudadest sepikoda. Matti [Ruljand] tegi põhiplaani ja sisustusest joonise. On üsna uus laudkong, kuid külas ainuke. Jān Zeberg jõudis jälle meie juurde üsna pehmes meeleolus. Tal on hea mälu, teab kõik vanad talu heina- ja karjamaad. […] Teda tuleb veel kõvasti raputada, et tema teadmiste juurde jõuda. Kui sepikoda sai tehtud, ei jõudnud Jān ära imestada, kui peent tööd me teeme! (TA 583: 13–14, Liivi välitööd 1969) 

Maakäsitöölisi käsitlevate uurimuste kõrval on Linnus kirjutanud rea Eesti etnoloogia ajalugu puudutavaid artikleid. Ta püüdis kaitsta okupatsioonieelseid teadlasi ja lähenemisviise kõrvaleheitmise ja mustamise eest nõukoguliku teaduse kontekstis. Jüri Linnuse juhtmõtteks võibki pidada okupatsioonieelse ERMi traditsioonide ja sellega seotult nii nõukogude vangilaagris hukkunud isa Ferdinand Linnuse pärandi kui ka laiemalt sõjaeelse Eesti etnoloogiaga järjepidevuse hoidmist. Jüri kandis endas mingil moel „vana ERMi“ vaimu. Näiteks on folklorist Richard Viidalepp 1979. aastal Linnust oma 75. sünnipäeva tähistamisele paludes kutsele tunnustavalt lisanud: Minu arvates olete Teie selle kunagise Eesti Rahva Muuseumi esindaja, kus mina oma tööd alustasin 50 aastat tagasi. Mõneti kriitilisemalt on kolleeg Arved Luts meenutanud, et Linnus oli vahel liigagi konservatiivne, olles „kõige selle vastu, mis erines omaaegsetest uuringutest, Raadi asjadest“. 

Kolmanda valdkonnana oli Linnuse uurimistegevus seotud soome-ugri teemadega. 1920. aastatel liivlasi uurinud isa eeskujul soovis Jüri juba tudengina Liivi randa välitöödele minna, kuid toona see soov ei teostunud. Kui aga 1960. aastate keskel võeti ERMis olulise töösuunana kavva läänemeresoome rahvaste etnograafia kogumine, alustas Jüri Linnus oma liivi välitööde seeriat. Mõne aasta pärast kaasas ta Liivi ranna retkedele ka poja Taneli, kes hiljem samuti ülikooli etnograafina lõpetas. Ehkki tema suuremaks eesmärgiks oli liivlaste materiaalset kultuuri käsitleva monograafia, ei jõudnud Jüri mahukama töö kirjutamiseni ja temalt ilmus liivlaste teemal vaid lühemaid kirjutisi.  

Liivi keele uurija Eduard Vääri oli Liivi välitöödel mitmel puhul Linnuse kaaslaseks ja teejuhiks liivi keelt kõnelevate inimeste juurde. Oma välitööpäevikutes on Linnus humoorikalt ja – nagu ta isegi tunnistab – killukese kadedusega kirjeldanud Vääri head kontakti oma keelejuhtidega. 

Edasi hakkasin astuma pansionaadi [vanadekodu] poole, mis asub [Dundagast] ca 2 km eemal. Kohale jõudes palusin Emma Hausmanni kutsuda. […] Emmal oli aga halb üllatus – tema lootis näha Väärit! Viimane oli käinud siin pühapäeval suure eestlaste karjaga – mitu bussitäit kohe. Emma oli siis rääkinud eesti ja liivi keelt ning pilte tehtud igast kandist. Ja Vääri lubanud teisipäeval Ventspilsist siia sõita. […] Eks siis parema puudumisel tuli leppida minuga, kuigi iga jupi aja takka jälle Vääri teema lõi sisse. […] Pidin andma täpse aruande oma käikudest ja inimestest, keda olen kohanud. Vahepääl pidin minema maantee peale vaatama, kas Eduard juba tuleb! Ei tulnud ja jäigi tulemata. Minu küsimistele suurt tulu vastustes polnud. Objekt rõhutas korduvalt (nagu möödunud aastalgi!), et tema enam midagi ei tea ega mäleta. Ja mida on teadnud, selle on kõik Väärile juba ära rääkinud. (TA 567: 65–67, Liivi väliööd 1968)

Peale söömist ja leivaga varustamist läksime Ed. Vääri vana keelejuhi Līna Anderseni juurde. See on pime naine, kes oskab ka eesti keelt natuke. Laulis minu rõõmuks maha kohe ühe eestikeelse laulu. Algas jälle suur uudiste vahetamine. Ed. Vääri andis aru Emma Hausmanni elust sandikojas ja oma käekäigust. Līna hoidis Vääril kogu aeg käest kinni ja vestutasid nii nagu üks noorpaar. Pidin lausa kadestama, kui hästi dots. Vääri on siin oma objektid sisse töötanud. (TA 567: 76, Liivi välitööd 1968)  

Lisaks vaimsele vahedusele võis Jüri Linnus olla ka küllalt terava keelega. Võimalik, et siin avaldus sarnasus ema Olgaga, kelle kohta Jüri on meenutanud, et „ema oli julge sõna ja sirgjoonelise ütlemisega naisterahvas […] [kes] ütles ilma igasuguse keerutamise ja sõnalise butafooriata välja, mida ta asjast arvas“. Jürigi väljendas oma arvamust ja käsitles probleeme enamasti otse ja pehmendamata, mis vahel põhjustas konflikte ja solvumisi. Samas on kolleegid meenutanud, et teda iseloomustas teatav reserveeritus ja pedantsuseni ulatuv korrektsuse taotlemine suhtluses, näiteks teietas ta ka kauaaegseid kolleege. Teises valguses avavad Linnust tema välitööpäevikud – autor peegeldub muheda ja empaatilise inimesena, kes ei pidanud välitööde käigus paljuks ka kolleegi kostilise pisibeebi kantseldamist:  

[Lahemaa Rahvuspargi vanemteadur] A. Kurepalu sõitis minema isa sünnipäevale. Tema juures aga elab sõbranje […] 5 nädalise beebiga. Viimane vajab aga iga õhtu vannitamist. Ema üksi ei tule sellega toime. Paluti minu abi. Minul see asi raske ei ole. Olen oma jõngermanne vannitanud küll ja küll. Aga seda 20 aastat tagasi. Õhtul läksin noorele emale appi. […] Vannitamisega sain hästi hakkama. Uudis oli aga see, et laps pandi enne käteräti peale ja siis koos sellega vanni. Nii olevat üleminek vette sujuvam! See nooblus oli mulle tundmatu. Aga muidu läks kõik sujuvalt ja kell ½ 12 sain juba teki alla. (TA 639: 18–19, Lahemaa välitööd 1973) 

* Eesti rahvateaduse sõnasepaks ja peakäsitööliseks tituleeriti Jüri Linnus Ajaloo Instituudi kolleegide õnnitluskirjas tema 60. sünnipäeva puhul. 

 

Vt ka Koosa, P. 2025. Jüri Linnus – teaduse kirglik eestkõneleja ERMis. – ERMi aastaraamat 66. https://ojs.erm.ee/index.php/ermer/article/view/211 

Kuula Jüri Linnusega 1968. aastal salvestatud vestlust seppadest ja sepatöödest ERRi arhiivist: https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/vanu-kasitoomeistreid-vanu-kasitoomeistreid-sepad

Kasutatud materjalid: 

ERM Ak 5-2-3: 17–18. Jüri Linnuse kiri Gustav Rängale 7.01.1958

ERM Ak 44-5-34: 32. Richard Viidalepa kutse Jüri Linnusele 24.01.1979

ERM Ak 44-40-1. Ajaloo Instituudi etnograafia sektori õnnitluskiri Jüri Linnusele.

TÜR F 141, nim 1, s 85. Linnus, Jüri 1989. Keskkoolipoisist ajalootudengiks. Meenutusi 1940. aastatest – Palamets, Hillar (kogunud ja toimetanud) 1990. Ajaloolased meenutavad, lk 84–106. 

Karin Konksi intervjuu Arved Lutsuga, 2004. ERMi arvele võtmata materjal. 

Pärdi, Heiki 1994. Ajaloodoktoriks maakäsitööliste uurimise eest. – Kleio. Ajaloo ajakiri 9: 53–54.