Liisi Jääts, kuraator
ERMis on ajalooliste rõivaste, nende värvikülluse ja mustritega tegeldud juba ammu, paljude näituste ja raamatute kaudu. Aga näitusel „Meie rõiva värvid. Kohalik ja kauge“ uurime tekstiile hoopis teise nurga alt. Kuidas ikkagi on saadud selle kuue sinine toon või selle vöö punased kirjad? Mida õieti tähendab potisinine ja kuidas uriin siin asjasse puutus? Kas punase värvi saamiseks mindi, korv ja hark kaasas, alati värvmadarajuuri maa seest välja kaevama või oli ka teisi võimalusi?
Näitus kajastab rahvusvahelise teadusprojekti „Colour4CRAFTS“ peamisi uurimissuundi: kuidas vanal ajal loodusvärvidega rõivaid värviti ja kuidas saaks neid teadmisi tänapäeval kasutada loodussõbralikumate värvainete tootmiseks.
Kohalikud ja globaalsed värvid
Pärandtehnoloogia spetsialist Liis Luhamaa ja arheoloog Riina Rammo Tartu Ülikoolist on projekti raames otsinud vastust just loodusvärvide ajalugu puudutavatele küsimustele. Tänapäevased analüüsimeetodid võimaldavad sageli (ehkki mitte alati) kindlaks teha, mis värvainega ajalooline tekstiil on värvitud. Analüüsid näitavad, et üllatavalt suur hulk projekti raames analüüsitud 19. sajandi eestlaste rõivaesemetest ei ole sugugi värvitud omamaiste taimedega, vaid poest ostetud värvainetega. Küll loodusvärvidega, aga sellistega, mis kasvatatud Lõuna-Ameerikas, Indias, Türgis või mõnes muus kauges paigas. Indigo sinise jaoks, košenillitäid ja brasilipuupuit punase värvimiseks saabusid teiselt poolt maakera, aga jõudsid siiski eesti talunaise väheste ostukaupade sekka ja edasi kodus värvitud kangaste sisse.
Kuivatatud košenillitäid. Foto: Berta Jänes
Kirivööd, kus punased kirjad on värvitud košenilliga. Foto: Berta Jänes
Ostuvärvide kasutamise kõrval jäid aga alles oskused kasutada kohaliku looduse ande. Kildhaaval arhiiviallikatest seda pilti koondades ja eksperimente tehes on Liis Luhamaa taaselustanud seni unustuse hõlma jäänud värvimisretsepte. Nii püüab näitusel pilku hämmastavalt lai punakates, roosades ja lillakates toonides lõngade palett, mille saamiseks oli vaja mädandada paakspuukoori. Kanga mustjaks värvimiseks oli aga tarvis leida oja või kraav, kust saaks koguda rauarikast muda.
Mädandatud paakspuukoortest saab palju punakaid toone. Foto: Berta Jänes
Tekstiilikunstnik Ülle Saatmäe katsetas, mis tulemuse see annab, kui lisada rauarikka mudaga mustaks värvitud kangale taimetrüki muster. Foto: Berta Jänes
Värvil on hind
Erksavärviliste riiete hind on alati olnud ühel või teisel viisil kõrge. Kauges minevikus olid ilusat tugevat tooni rõivad kallid ja neid ei saanud kaugeltki kõik endale lubada.
18. sajandil toodeti suur osa looduslikke värvaineid juba Euroopa riikide kolooniates Ameerikas ja Aasias ning Lääne-Euroopa värviturgu mõjutas paisuv globaalne kaubandus. Eksootilised värvid olid selleks perioodiks jõudnud ka Euroopa lihtrahvani, mis sai võimalikuks osalt kolooniate tööjõu madala palga või orjatöö kasutamise ning sealse looduskeskkonna rüüstamise tõttu.
19. sajandi teisel poolel vallutasid tekstiilitööstuse sünteetilised kangavärvid. Järsku oli kättesaadav seninägematu valik eredaid värvitoone, mis tegid ka hinna poolest looduslikele värvainetele silmad ette. Medali teine külg oli aga varasemaga võrreldes hullem looduse reostamine.
Kaart näitusel, mis kujutab maailma piirkondi, kust värvained Eestisse jõudsid. Foto: Berta Jänes
Nüüdki oleme silmitsi moraalse dilemmaga: sünteetilised värvained saastavad keskkonda, eriti vett, mida kanga värvimiseks kulub tohutul hulgal. Valdav osa tekstiili- ja rõivatööstust tegutseb Aasia riikides, kus kontroll keskkonnanõuete täitmise üle on nõrk. Ühtlasi tarbime me riideid rohkem kui kunagi varem, mis mõistagi tähendab värvainete tootmise kasvu.
Juba mõnda aega tahetakse leida tekstiilitööstuse inetult suurele jalajäljele leevendust. Lahendusi otsitakse mitmelt suunalt. Näiteks püütakse kohandada tööstuslikku värvimisprotsessi nii, et vett kuluks võimalikult vähe. Ka sünteetilistele riidevärvidele otsitakse alternatiivi, mis oleks kasutatav tööstuslikus mastaabis, keskkonnasõbralik ja odav.
Projekti „Colour4CRAFTS“ partnerid on suunanud pilgu korraga nii minevikku kui ka tulevikku ning uurivad, mida looduslike värvainetega värvimise pärandist saaks kohandada tänapäevastele vajadustele. Kuidas peaks muutuma tekstiilidisainerite, tekstiilitööstuse ja meie, rõivaste tarbijate harjumused, et keskkonda reostavad sünteetilised värvid saaks asendada looduslikega? Seda, et biopõhiste värvide rakendamine tekstiilimaailmas ei ole enam kaugeltki utoopiline mõte, tõestavad bakterite abil toodetud indigoga siniseks värvitud teksad, looduslike värviekstraktidega digiprinditud tekstiilinäidised, ülekriitilise CO2 keskkonnas veevabalt biopõhiste värvidega värvitud kangad jm, mis kõik on eksponeeritud näitusel.
Näitus „Meie rõiva värvid. Kohalik ja kauge“ on ERMi galeriis avatud kuni augusti lõpuni. Ühtlasi järgneb sellele blogiloole veel mitu postitust näitusega seotud teemadel.
Need teksapüksid on värvitud bakterite elutegevuse kõrvalsaadusena toodetud sinise värviga. Foto: Berta Jänes
