Vestlusringis osalejaid küsitles Siret Saar. Fotod on illustratiivsed

Kirjandus pole miski, mis asetseb päriselu kõrval – kirjandus on elu osa.  See on tohutu hulk võimalusi, ressurss, mis võib toetada iga inimest. Kirjandus on lood, mida inimesed on ajast aega kirjutanud teistele inimestele. Lood inimeseks olemisest.

Lugeda võiks eelkõige lugemisrõõmu pärast, lihtsalt niisama. Aga lugemine on ka mitmetasandiline kogemus. See on endasse süüvimine, uute teadmiste saamine, reisimine ja meelelahutuslik nauding samaaegselt. On raamatuid, mille lugemise järel soovid mitu päeva omaette mõtiskleda või hoopis selle üle teiste inimestega arutada – lugemine ja lugemisest rääkimine annab võimaluse teist inimest tundma õppida.

Seitse nägemispuudega inimest oli nõus rääkima raamatutest ja lugemisest. Nad kõik on kirjeldustõlke konsultandid. Kirjeldustõlge on visuaalse vahendaja ning see valmib koostöös nägemispuudega konsultandiga – see tagab, et tõlge on pimedatele ja vaegnägijatele loogiline ning arusaadav.

Laseme igaühel neist ennast ise tutvustada.

Artur Räpp: Olen 56-aastane ja ei näe mitte midagi, nüüd oma kolmkümmend aastat. Päris hästi pole oma teadliku elu ajal kunagi näinud. Kolmeaastaselt nägin, kuid mälestustega nendest ajast on, nagu on – neid on vähe. YouTube’ist vaatan loodusest, füüsikast, matemaatikast ja vahel sõjast (Ukraina sõda) rääkivaid videoid. Mis minust veel? Olen arvutitega ja telefonidega üsna sina peal, kirjeldustõlk ning, üllatus-üllatus, ka veebiajakirja Reaktor jututoimetaja ja kui vähem oluliste asjade juurest tähtsamate juurde tulla, siis abielus, varsti 20 aastat.  Raamatuid loen palju. Mõni aasta üle 100, mõni alla 100.

Gerli Kangur: Olen sügava nägemispuudega ja kodune. Seega on palju aega lugeda. Minu hobideks ongi kirjandus ja muusika.

Kairi Kivitar: Olen 52-aastane ning 22 aastat olen olnud pime. Käisin Viljandi maagümnaasiumi humanitaarklassis ja sealt sai alguse minu suur huvi kirjanduse ja teatrikunsti vastu. Pimeda inimesena õppisin 2013. aastal TÜVKA kirjeldustõlke kursusel, seejärel sukeldusin filmi ja teatrietenduste kirjeldustõlke koostamise maailma. Naudin kirjeldustõlke tegemist siiani. Selle töö tegemisel on mind aidanud suur lugemus.

Mirja Räpp: Olen 54-aastane ja olnud poole elust nägija inimene ja teise poole pime. Kogu elu on olnud minu suureks kireks ja armastuseks raamatute lugemine. Mõningal määral olen ka ise lühilugusid ja luuletusi kirjutanud. Olen olnud umbes 25 aastat pimedate infolehe peatoimetaja ning selle aja jooksul kirja pannud sadu artikleid.

Mirjam Pihlamägi: Olen hariduselt eesti filoloog ja põhiosa tööelust hõivab keeletoimetamine. Olen keeletoimetanud ka mõne raamatu, näiteks Liisi Jalukse toreda lastejutustuse „Teekond tiibadeni“. Mõistagi kuulub minu huvide hulka lugemine, aga soovi korral saab teisigi minu hobisid seostada tekstide ja nende lugemisega. Mulle meeldib kududa, aga eriti tore on, kui saan näputöö taustaks kuulata raamatut või järjejutte. Samuti laulan naiskooris, kus eriliselt jumaldan sisukate tekstidega viisistusi. Veel ühe mu meelistegevuse, rattasõidu ajal saab loetut või kuulatut rahus lahti mõtestada. Viimasel ajal olen osalenud ka näiteringi töös, kus on otse loomulikult olulisel kohal head tekstid.

Priit Kasepalu: Kuni peaaegu 40. eluaastani olin vaegnägija, pärast seda ei ole üldse näinud. Lõpetasin kiitusega tollase Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonna. Pean oma elutööks üle-eestilise nägemispuudega inimesi teenindava raamatukogu loomist. Olen selles valdkonnas töötanud juba 40 aastat. Praegu olen Eesti Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogu juhtivspetsialist.

Sülvi Sarapuu: Olen pensionärist kultuurikorraldaja, kellel on alati midagi teoksil. Olen kolme täiskasvanud lapse ema ja kuuele lapselapsele vanaema. Audioraamatud on kaaslaseks reisidel ja kodus ning näiteks käsitööd tehes või pesu triikides. Loen palju väga erinevat kirjandust nii eesti kui ka soome keeles.

Läheme kõigepealt ajas tagasi. Palun meenutage oma lapsepõlvelugemisi.

Gerli: Lapsepõlves loeti mulle kodus palju raamatuid ette. Enamasti oli lugejaks vanem õde. Minu lemmikraamat oli „Minu pere ja muud loomad”. Hiljem internaatkoolis loeti ka õhtujuttu. Eriti hästi on meeles raamatud „Teofrastus” ja „Hulkur Rasmus”. Kohustuslikku kirjandust sai loetud nii palju, kui see kättesaadav oli. Kõike toona kooliraamatukogus ei olnud…

ERM Fk 2644:6505. ETKVLi lasteaed. Kasvataja loeb lastele raamatut. Foto: Viktor Salmre, 1968

Kirjeldustõlge fotole: mustvalgel fotol istuvad kahes reas madalatel toolidel umbes nelja-aastased lapsed. Nende ees istub keskealine kasvataja, avatud raamat põlvedel.

Priit: Mulle loeti ette palju raamatuid, seda tegi peamiselt isa. Kord koolieelikuna olin tuulerõugetes ja ei saanud seetõttu lasteaeda minna. Siis luges ta mulle ette „Kevadet“. Isal oli aspirantuuris vaja teha saksa keele eksam, nii et ta luges ka valjusti saksakeelseid raamatuid. Olin üsna kärsitu ja palusin tal eesti keeles jutustada, millest ta saksa keeles luges.

Elasime ühiskorteris. Lugema õppisin lasteaiaeas koos paar aastat vanema naabripoisiga. Abiks olid puust klotsid, millel tähed peal. Eriti meeldis mäng „Koosta sõnu!“, kus olid tähtedega kaardikesed, mille abil sai koos naabripoisiga sõnade koostamises võistelda.

Mul oli ikka tavaks öelda teadlasest isale, et tema põhiline lugemisvara on minu koolikirjandus. Õppisin tavakoolis. Kevadeti anti teada, millised raamatud on vaja järgmisel õppeaastal läbi lugeda. Sain aru, et kõiki neid ei jõuta mulle ette lugeda. Seetõttu lugesin suvevaheaegadel mõned raamatud, nagu „Sõda ja rahu“, „Isa Goriot“ ning „Punane ja must“, ise läbi ning kirjutasin vihikusse kokkuvõtted. Lõpuklassides sain laenata oma esimesed magnetofonilintidel heliraamatud ehk audioraamatud – kohustusliku kirjanduse hulka kuulunud „Ema“ ja „Kuidas karastus teras“.

Sülvi: Lapsepõlves olin palju haiglas, seal polnud kellelgi aega ette lugeda ja see ärgitas ise lugusid välja mõtlema. Mõned raamatud, mida lapsepõlvest mäletan, olid Kalevipoja, vanapagana ja Kaval Antsu lood ning loomamuinasjutud. Meenub veel raamat „Kikukesed-pikukesed”. Ahmisin eesti muinasjutte ja üldse muinasjutte. Internaatkooli algaastatel loeti koolis iga päev ette mingi osa raamatutest „Totu kuul“ ja „Sipsik“. Mängisime vabal ajal muinasjutte läbi asjadega, mida kätte saime, näiteks pliiatsite ning naasklitega. Jutustasime ka enda väljamõeldud muinasjutte üksteisele enne magama jäämist.

Samal ajal õppisin punktkirjatähti ja lugesin punktkirjaraamatut „Väike Heidi”. Üldiselt oli sel ajal lugemisvara punktkirjas väga vähe. Kohustuslikku kirjandust lugesime meeleldi, kui oli, kes ette luges. Kui sain endale lintmagnetofoni, oli raske seda pausile panna. Muusika ja kirjandus avardasid maailma kordi suuremaks.

ERM Fk 3033:196. Lapsed kõrvaklappide ja magnetofoniga kodus. Foto: Rein Linask, 1975

Kirjeldustõlge fotole: raamaturiiuli ees seisavad päevitunud ja naerusuised lapsed: umbes kaheaastane poiss ja viieaastane tüdruk. Poisil on peas suured kõrvaklapid, laste ees laual paistab osaliselt magnetofon.

Mirjam: Vanemad lugesid mulle ikka unejutuks midagi ette, aga rohkem minu pealekäimisel. Meelde on jäänud Ervin Lazari muinasjutukogu „Seitsmepäine haldjas“ lood ema muhedas esituses. Ka internaadis oli meie õnn, et kasvatajad viitsisid esimestel aastatel ikka meile unejuttu lugeda. Olin aga juba lapsena kaval ja õppisin selgeks, et iga päev kell 20.45 tuleb õhtujutt Vikerraadiost ja 21.00 paiku Pereraadiost. Viimasel juhul tuli küll tihtipeale kuulata kristliku taustaga lektüüri, nt Noa laeva lugusid, aga pidasin sedagi pigem põnevaks ajaviiteks.

Mida rohkem eriilmelisi tekste ma etteloetuna kuulata sain, seda parem, sest ettelugemine kui selline meeldis mulle tohutult. Ka suviti, kui käisime vanaema juures, oli meil traditsioon, et vanaema luges mulle igal aastal ette vähemalt ühe raamatu. Lugema õppisin millalgi eelkooli ja esimese klassi ajal, st kuue- või seitsmeaastasena. Kahju, et meile ei tutvustatud punktkirjatähtede moodustumise reegleid – oleksin ma selle süsteemi kohe selgeks saanud, oleks lugema õppimine kulgenud kindlasti palju sujuvamalt.  Lapsepõlves lugesin pigem laste- ja noortekirjandust, kuigi millalgi varateismelisena katsusin õnne ka Kaugveri romaaniga „Kas ema südant tunned sa?“. Pärast kohustuslikku tutvust Tom Sawyeri ja „Kärbeste jumalaga“ leidsin, et eelistan pigem lugusid puhastest ja kenadest inimestest, kelle elus ei ole liiga palju vägivalda. Minu vaieldamatu lapsepõlvelemmik oli aga kassett Lewis Carrolli raamatu „Alice Imedemaal“ katkenditega (ikka Jaan Krossi tõlkest), mida esitas Tõnu Aav. Kuulasin seda vaest kassetti iga päev suure andumusega, kuni see nii minule kui tõenäoliselt ka mu ümberkaudsetele pähe kulus. Neid Alice’i seiklusi mängisin ka oma nukkude ja mänguloomadega läbi. Kohustuslikku kirjandusse suhtusin üldiselt soosivalt, kuigi mida aasta edasi, seda sagedamini imestasin, miks me küll peame lugema aina noortest, kes muudkui joovad, suitsetavad, teevad narkootikume ja koperdavad ühest õnnetust suhtest teise. Aga kuna lugemine mulle meeldis, neelasin alla ka raskemad või vähem meelepärasemad palad ja pidasin isegi lugemispäevikut. Mõnel juhul, näiteks Bornhöhe „Tasujale“ tegin punktkirjamasinaga koguni illustratsiooni, millel oli vapper vabadusvõitleja.

Artur: Ma ei mäleta end raamatuga kedagi taga ajavat, et „loe-loe”. Minu kohta ka ei räägitud seda. Ju siis ei loetud palju või loeti nii palju, et lugemisnälja mälestust pole. Lugema õppimisest ei mäleta ka midagi, tähekuubikud olid ja sealt ma tähti tundsin. Kooli minnes oskasin lugeda, aga ei meenu, et oleks tähtede juures higistanud või nutnud. Keegi ei rääkinud ka pärast minu lugema õppimisest mingeid lugusid. Ju läks piisavalt lihtsalt, kuid samas ilma eriliste vapustusteta stiilis „kaheaastane luges Tammsaare kogutud teoseid“ vms. Ainuke selge lapsepõlvemälestus raamatust on „Sipsik”. Vaatasin pilti, kuidas paks Sipsik ripub pappkarbist tehtud telekaekraanist välja, teleka peal kahest pliiatsist antenn, ja mõtlesin, et kes sellist jama küll tahab. Ilmselt polnud see küll sõna „jama“, mida mõtlesin, kuid mõte jääb samaks. Olin siis vähem kui viieaastane. Sipsiku katse Kuule lennata oli huvitavam. Mäletan Sipsikut põõsa taga. Loodetavasti pole see libamälestus. Kuna ma lapsepõlves nägin vahelduvalt – vahel nägin ise lugeda, vahel ei näinud –, siis mõnda raamatut loeti ette, mõnda lugesin ise. Mis milline oli, enamasti ei tea. „Mowgli” oli viimane, mida ise lugesin. „Tondinahku“ loeti ette, „Aatomikku” ka, olin siis ise lugemiseks vist liiga väike. Pilte mäletan sealt: puust koer, kes tegelikult oli karu ja päriselt hoopis mõtlev masin. Koledatel kindralitel koopas oli ilus rakett. Oli ka paberirulliga vehkiv arhitekt hiigelaugu serval….

Kohustuslik kirjandus oli okei. Selleks ajaks nägin ma nii halvasti, et mulle tuli ette lugeda ja neid raamatuid loeti ette enne teisi. Ja loeti ikkagi vähe, kes see jaksab. Hea meel oli sellestki.  Kui korraks piltide juurde tagasi tulla, siis mulle väga meeldis jutukogumiku „Põgenemiskatse“ kaas. Selle lilla värv ehk polnud kaasaja mõttes parim, kuid see, et kaanel oli vaid joontena paistev planeet koiduvalguses ja laskuv kosmoselaev – kõik selline paistab-ei-paista välja joonistatuna – pani kaant väga uurima. Seda raamatut loeti mulle ette. Mirabilia sarja kaaned jahmatasid oma ilmetusega. Mäletan, et käisin üle küsimas, et kas siin tõesti muud pole kui see, mis mulle paistab.

Raamatud mulle väga meeldisid. Ema töötas raamatukogus ja kui mõnikord raamatuhoidlasse sattusin, oli nii põnev neid pikki raamaturiiuleid vaadata. Oli pakse ja õhukesi, kõrgeid ja madalaid raamatuid. Küsisin emalt veel: „Kas keegi inimene on kõik need raamatud läbi lugenud?“

Kairi: Minu isapoolne vanaema (memm) luges mulle varases lapsepõlves ette erinevate rahvaste muinasjuturaamatuid. Mäletan selgelt hirmu, mis tekkis vendade Grimmide muinasjuttude kuulamisel.

Hakkasin varakult lugema. Minu esimene raamat oli kindlasti muinasjuturaamat. Lapsepõlves lausa neelasin raamatuid, ema ostis meile kogu aeg neid juurde ja meie õega lugesime suure põnevusega kõik kiiresti läbi. Minu lemmikautorid olid Astrid Lindgren ja Eno Raud. Nende raamatuid lugesin ikka ja jälle uuesti läbi. Lapsepõlve lemmikuraamatud olid „Bullerby lapsed”, „Naksitrallid”, „Pipi  Pikksukk” ja „Meisterdetektiiv Blomkvist”, „Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused”, „Agu Sihvka annab aru”, „Röövlitütar Ronja” ning „Vennad Lõvisüdamed”.

Olen vaba hing ja kohustuslik kirjandus mulle väga ei meeldinud, see kippus sageli olema veidi tolleaegse poliitika vaimus valitud. Keskkoolis olin humanitaarklassis ja lugesin siiski kohustuslikku kirjandust ning 12. klassis pidin endale selle tõttu prillid laskma teha!

Kui kinno tuli Tanel Toomi film „Tõde ja õigus”, kuulasin kõik Tammsaare „Tõe ja õiguse” viis osa läbi. Lugesin ka keskkoolis kohustusliku kirjandusena „Tõe ja õiguse” esimest ja viiendat osa, aga nüüd kuulates mõistsin hoopis paremini nüansse tolleaegsest eluolust ning teose sügavust. Olen nõus, et  see kuulub meie klassika varamusse!

Mirja: Kui ma olin alles väike laps ja lugeda ei osanud, luges vanaisa mulle päevast päeva raamatuid ette. Ta oli kodune ja käis vaid karkudega, mistõttu tal oli palju aega lapselapsele ette lugeda. Peamiselt luges ta ikka muinasjutte. „Kolm põrsakest“, „Tuhkatriinu“ ja „Pöial-Liisi“ olid mul praktiliselt peas. Minu vaieldamatuks lemmikraamatuks oli aga muinasjutt „Tulipunane lilleke“, mille kuulamisest ei tüdinenud ma iial. Mäletan, et selles raamatus olid ka väga ilusad suured ja värvilised pildid. Lehitsesin tihti seda, vaatasin pilte ja jutustasin endale pähe kulunud lugu, kui ise veel lugeda ei mõistnud.

Ei mäletagi, kuidas ja millal täpselt lugema õppisin, aga kooli minnes oskasin igatahes juba lugeda. Meenub küll selline naljakas tõik, et veerisin mingist raamatust tähthaaval sõna „pott“ ning kui veerimise järel palus ema öelda, mis sõna ma kokku sain, olevat ma teatanud, et „pada“. Ja kui ema rahule ei jäänud, olevat ma pahaseks saanud ja käratanud kõva häälega, et „pada ja kõik“. Ema olevat olnud päris hädas, et kuidas see laps ometigi niiviisi lugema õpib. Aga õppisin.

Käisin koolis nõukogude ajal ja toonane kohustuslik kirjandus mulle üldse ei meeldinud. Ükskord algklassides sain koguni „kahe“ ühe raamatu lugemata jätmise tõttu, kuigi põhjus oli see, et mul ei õnnestunud seda teost kusagilt hankida. Hilisemate klasside kohustusliku kirjanduse puhul olen hiljem mõelnud, et ilmselt pidi neid raamatuid lugema liiga noorelt. Ja muidugi pidi toona loetust just ettenähtud moel aru saama, mingit oma peaga mõtlemist eriti ei lubatud. Aga väljaspool kooli lugesin pidevalt. Koolist koju jõudnud, haarasin tihti esimese asjana mõne raamatu ja muudkui lugesin. Küllap oli see ka omamoodi stressimaandamise viis, hetkeline eemaldumine argipäevast ja oma koolilapse muredest.

Kui ma 26-aastaselt nägemise kaotasin, oli minu üks peamine mure see, et kuidas ma ometigi nüüd raamatuid saan lugeda. Päeval, mil tõin pimedate raamatukogust koju esimese heliraamatu (toona helikassettidel), oli mu rõõm piiritu. Uks raamatute maailma ei olnudki lõplikult mu nina ees kinni löödud.

Kas olete emotsionaalsed lugejad? Kas see on ajaga muutunud?

Mirja: Lähen tihti lugudesse sedavõrd sisse, et muutun emotsionaalseks küll. Olen raamatutegelastele kaasa tundes lahinal pisaraid valanud ja nende koomiliste tempude üle laginal naernud. Kuid mulle tundub, et vanemaks saades on sellist emotsionaalsust kõvasti vähemaks jäänud. Ehk on selle taga omaenda elukogemus, ei oskagi öelda.

Kairi: Lugedes kaob ümbritsev maailm ja lugu elustub minu mõtteis piltidena. Armun tegelastesse ja elan nendele kaasa, naeran laginal ja nutan nii, et pean vahepeal nina nuuskama. Isegi kui raamat on igav, ei jäta ma seda kunagi pooleli, sest tahan kogu lugu lõpuni teada.

Artur: Luulet ma väga ei loe, naistekaid loen vahel, et teada saada, mis seal on või miks need võiks kellelegi meeldida. Spetsiaalselt pisarakiskujaid ei otsi.

Mirjam: Tundelisus suureneb pigem ajaga. Mäletan näiteks, et kui gümnaasiumi ajal „Tõe ja õiguse“ esimest osa kohustusliku kirjandusena lugesin, olin ühel hetkel kindel, et jätan selle katki, kui võigas koerapiinamise kirjeldamine ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Üldse elan kaasa minu silmis positiivsetele kangelastele ja soovin, et neil ikka hästi läheks. Krimkasid loen küll harva, aga näiteks Jan Weiler oskab kirjutada niisuguseid raamatuid, mis pole pelgalt põnevad mõrvalood, vaid mitmekihilised ja selgitavad, nii et lugeja hakkab tõepoolest ohvritele ja nende lähedastele (võib-olla isegi mõrvaritele) kaasa tundma ja mõistma nende taustsüsteemi. Nutma on mind aga ajanud üksikud raamatud, ilmselt sellepärast, et ma üleüldse nutan vähe. Aga lapsena tõi klombi kurku „Pal-tänava poiste“ või „Kasuema“ lõpp, täiskasvanuna olen vesistanud näiteks prantsuse kirjaniku Fournier’ tõsielul põhineva „Issi, kus me lähme?“ peale. Tuleb ka ette kordi, kui ma olen mõne eriti haarava raamatu lummuses ja loen selle ühe hooga läbi, hoolimata öötundidest või kohustustest, ja põen pärast lugemispohmelli. Selle üks osa, nagu tavapohmellilgi, on kassiahastus – miks see raamat küll pidi nii ruttu läbi saama ja mis ma nüüd oma eluga peale hakkan!

Sülvi: Arvan, et olen emotsionaalne lugeja. Naeran, nutan, elan kaasa ja vihastan.

Priit: Kui ma enam lugeda ei saanud ja tööst ilma jäin, olid heliraamatud mulle palju abiks meeleolu hoidmisel.

Gerli: Olen küll emotsionaalne. Kui on midagi naljakat või  kurba, siis elan ikka kaasa.

ERM Fk 3009:1697. Raamaturiiul. Foto: Voldemar Rumvolt

Kirjeldustõlge fotole: mustvalgel fotol on riiul raamatutega, samuti on riiulis raadio, toalill ja ajalehed.

Kas mõni raamat või raamatutegelane on teie väärtushinnanguid kujundanud?

Priit: Seda otseselt välja tuua ei oska. Olen kuulates ikka kaasa mõelnud ja usutavasti on lugu kogumina mu iseloomu ja arusaamu mõjutanud.

Sülvi: Kedagi või midagi ei oska väga esile tuua, aga tütarlapsena loetud „Kristiina Lauritsatütar”, „Consuelo”, „Tasuja”, „Tõde ja õigus” ning „Kevade” on andnud elamusi. Usun, et iga raamat annab mingi pisikese tera ja tõuke mõtiskleda ja muuta midagi.

Gerli: Ei ole vist väga palju. Mõne tegelase või sündmustiku peale olen ikka kauemaks mõtisklema jäänud.

Mirjam: Vargsi küllap kindlasti, nii et ma lapsepõlves loetust ei oska isegi midagi konkreetset nimetada. Aga näiteks Upton Sinclairi realistlik teos „Džungel“, mida täiskasvanuna lugesin, pani mind kapitalismi natuke rohkem põlgama ja enesestmõistetavaks peetavaid inimõigusi enam hindama. Atwoodi ja teiste naisküsimusega tegelevate kirjanike lood on kallutanud mu maailmatunnetust feminismi poole.

Artur: Iga raamat, iga inimene, kellega kohtud, ja iga sündmuski muudab meid. Aga seda vist mitte, et ma olin pärast mõnda raamatut teine kui enne. Kuigi mõni raamat jääb rohkem meelde. Strugatskite „Miljard aastat enne maailma lõppu“ jätab hetkel, kui pead elus valima kas kerge või raske tee, teise mälestuse kui muul hetkel loetuna. Remarque’i lugemine ajal, kui peret on surm külastanud, jätab ka teise jälje. Näiteid võiks tuua veel.

Kairi: Raamatute raamat Piibel – Jumala Sõna ja isikuks meie Lunastaja Jumala Poeg Jeesus Kristus.

Mirja: Mitte vist eriti. Nooremana imetlesin Scarlett O’Harat „Tuulest viidud“ lehekülgedelt. Mulle üldiselt meeldivad sellised naistegelased, kes eristuvad rohkem või vähem teistest kas siis oma ajas või keskkonnas. Võib-olla seepärast, et mulle meeldiks ise ka selline olla.

Mille järgi lugemist valite?

Gerli: Autori järgi ja vahel ka sõbrad soovitavad. Lemmikuks on saanud põnevus- ja kriminaalromaanid.

Priit: Põhiliselt arvustuste järgi. Pimedate raamatukogus antakse välja igakuist Raamatututvustajat, kus on lühikokkuvõtted raamatukogus valmistatud või mujalt saadud uutest raamatutest. Veebiraamatukogus on ülevaade autorite, esitajate ja väljaandjate kaupa.

Sülvi: Raamatuid valin nii ja naa, sõprade, tuttavate, žanride ja meeleolu järgi.

Mirjam: Mul on mõned blogid, kust käin ikka väärt lugemissoovitusi kogumas, nt Marca ja Reelika Kasemägi (alias Mae Lenderi) omad. Ka tuttavatelt olen häid soovitusi saanud. Üldiselt aga vaatan sisututvustusi, et ma ei satuks 13. sajandit kirjeldava ajaloopõneviku, halvasti komponeeritud naisteka, millegi harrypotteriliku või eneseabiraamatu peale – niisugust lektüüri püüan tõepoolest vältida. Üldse arvan, et pigem tasub lugeda vähem, aga see-eest kvaliteetsemat kirjandust. Ja tuleb ka meeles pidada, et kõike ei jõua nagunii lugeda, elu on üks paras valikute tegemise labürint.

Artur: Mulle meeldib ulme, aga mitte kõik ühepalju. Kitsa žanrieelistuse tulemusena paratamatult väikese lugemisvaliku puhul on mõttekam raamatut otsast lugema hakata ja siis vaadata, mis edasi saab. Seepärast ma arvustusi üldiselt ei loe, ma ei saa neist piisavalt infot, kuivõrd just mulle võiks konkreetne raamat meeldida. Arvustusi loen pigem selleks, et näha raamatut läbi kellegi teise silmade. Autor, žanr ja raamatu kättesaadavus määrab üldiselt valiku.

Kairi: Tavaliselt teen valiku kirjaniku ja seejärel žanri järgi. Haigena loen sageli laste- ja loodusraamatuid ning reisikirju, ühesõnaga midagi kergemat. Olen kuulanud ka põnevus-, spiooni- ja sõjalugusid, kriminulle ja ulmeraamatuid. Samuti kuulan vahel naistekaid ning klassikute raamatuid.

Mirja: Praegu seab raamatute valikul omad piirid pimedale kättesaadava vormingu olemasolu. Muidugi saaks paberraamatut skaneerida ja arvutist kõnesüntesaatori abil lugeda, kuid mulle see ei meeldi. Samas, kui see on ainus võimalus raamatule ligi pääseda ning ma ikka väga-väga soovin mingit teost lugeda, eks teen siis sedagi.

Loen hetkel valdavalt audioraamatuid, mida tuleb aastas kokku umbes sadakond. Kuna mulle meelepäraste eestikeelsete audioraamatute valik pole teab mis suur, loen enamasti soomekeelseid raamatuid. Laenutan neid Soome Celia-raamatukogust veebi kaudu.

Valin raamatu kirjaniku järgi, kui mõni varasem tema raamat on mulle meeldinud. Samuti sisututvustuse alusel, kui see näib kutsuv. Üldisemalt võttes loen teatud žanre, näiteks kriminaalromaane, perekonnasaagasid ning, olgem ausad, tihtipeale leian end rändamas ka nii-öelda naistekate lehekülgedel. Vahetevahel loen mõne raamatu läbi seetõttu, et see on hirmus kuulus või sellest räägitakse ning seda tsiteeritakse kõikjal. See teos ei pruugigi mulle meeldida, aga sunnin end sellest läbi närima, sest siis tean vähemalt, millest räägitakse. Tegin nii näiteks Harry Potteriga – lugesin suure vaevaga esimese osa läbi, kuigi see mulle ei meeldinud… Muidu ei saaks ma ju üldse aru, kui kusagil Potter jutuks tuleb.

Sõprade soovitustele ma üldiselt ei toetu, sest lugemiseelistused on väga erinevad. Minu parima sõbra lemmikraamat ei ole kindlasti minu lemmik, sest ma tean, et tal on hoopis teine maitse.

Loen huviga ka niisuguste inimeste elulooraamatuid, kes mulle inimese ja artistina huvi pakuvad. Sõltub muidugi, millise nurga alt talle on lähenetud ja kui hästi on lugu kirja pandud.

Kirjeldustõlge fotole: mustvalgel fotol on ümmarguse laua taga 10 inimest, üks seisab, teised istuvad. Kõigil on käes paberid, mida nad pingsalt uurivad.

Kas audioraamatud on levinuim lugemise viis nägemispuudega inimestel? Kes on teie lemmiksisselugejad? Mida hindate nende puhul? Kas olete rahul praeguse audioraamatute valikuga?

Sülvi: Jah, audioraamat on levinuim raamatute lugemise viis. Punktkirjaraamatud on liiga suured, et neid näiteks reisile kaasa võtta. Audioraamatu saad koos mälukaardi ja telefoniga käekotti pista ja kuulata seda kõrvaklappidest. Minul ei ole lemmiksisselugejat. Minu nõue on, et loetaks võimalikult neutraalselt.

Mirja: Võib-olla hetkel veel on see levinuim viis, kindlasti loeb suurem osa nägemispuudega inimesi just eelkõige audioraamatuid. Kuid tundub, et üha enam loetakse n-ö tekstiraamatuid, eriti teevad seda nooremad inimesed. Pean tekstraamatute all silmas kas skaneeritud paberraamatuid või mingil muul moel tekstina esitatud teoseid, mida ekraanilugeja ning kõnesüntesaatori abil arvutist või nutitelefonist loetakse.

Minu jaoks on hea raamatute sisselugeja see, kes on leidnud paraja tasakaalu neutraalsuse ning emotsionaalsuse vahel. Piisavalt neutraalne, et mulle kui lugejale jääks ruumi oma suhtumise ja arusaama kujundamiseks, aga seejuures kerge emotsionaalsuse puudutus, justkui õige kogus maitseainet hea roa valmistamiseks.

Mulle meeldivad vanemast ajast näiteks Helle-Reet Helenurm ja Andres Ots ning veidike uuemast ajast Valli Pärn ja Eva Püssa. On teisigi.

Audioraamatute valik pole meil just suur. Soome Celia raamatukogus on valik kordades suurem, aga eks ole tegemist ka suurema ja rikkama riigiga, kus võimalused paremad.

Kairi: Kuulan nii audioraamatuid kui ka skaneeritud raamatuid. Kui autoril on kolmeosaline sari, siis võib juhtuda, et veebiraamatuna on kaks esimest osa ja kolmanda osa leian hoopis skaneeritud raamatute hulgast.

Kuulan sageli audioraamatuid pimedatele loodud veebiraamatukogust. Minu lemmiklugeja on Katrin Karisma. Kui sisselugeja aga üldse ei meeldi, siis otsin teost skaneeritud raamatute hulgast.

Pimedatel ja vaegnägijatel on võimalus paluda enda valitud raamatu sisselugemist ning selle ülespanekut veebiraamatukogusse. Paljud õpilased ja tudengid paluvad õpikuid, raamatuid ning teatmeteoseid sisse lugeda. Nii loeti sisse ka näiteks minu valitud raamat, Umberto Eco „Roosi nimi”.

Artur: Ma loen valdavalt elektroonilisi raamatuid, selliseid, mida arvuti sünteeshääl ette loeb. Ma ei ole rahul audioraamatute valikuga, sest neid on lihtsalt nii vähe. Kui aastas ilmub neid eesti keeles paarsada, siis polegi nagu millestki rääkida.

Olen sisselugemise suhtes üsna neutraalne. Kui raamat on hea, ei ole lugemisstiil kuigi oluline. Kui raamat on halb, ei aita hea lugemine ka. On raamatuid, mida ma ei suuda kuulata, sest lugeja on kasutanud minu arvates valesid rõhuasetusi ja valet ilmekust. Tuim lugemine, vigadega lugemine – see segab palju vähem. Hea lugu on lõpuks see, mis köidab. Ilmekas lugemine ei ole halb, lihtsalt vahel käib minu mõte teist teed kui ettelugejal. Kui mõnda nime mainida, siis Liisu Krassi lugemine meeldib, kuid ta loeb enamasti raamatuid, mis mulle ei meeldi, pole mulle suunatud kirjandus. Ainult lugeja pärast nüüd ka raamatut kuulama ei hakka.

Mirjam: Usun, et valik audio- või tekstiraamatu vahel sõltub inimese vanusest ja arvuti kasutamise oskusest. On vist nii, et arvuti kasutamise osavus seostub pigem tekstiraamatute eelistamisega. Ise olen viimasel ajal ka liikunud pigem tekstiraamatute peale. Kui aga juba olen otsustanud audio- ja mitte tekstiraamatu kasuks, peaks sisselugeja hästi tajuma teksti. Ei tohi kuivalt lugeda ette AK ilmateadet ega deklameerida ülitundeliselt Hamleti monoloogi – tasakaal on tähtis. Magusaks boonuseks on, kui ta on natuke vaeva näinud ja teinud endale selgeks, kuidas nimesid hääldada, ning on selles ka ühe teksti piires järjepidev. Tean inimesi, kes kuulavad audioraamatuid kiirendusega, et nendega rutem ühele poole saada, aga see tundub mulle hea sisselugeja vastu natuke lugupidamatu, sest kui ta teeb seda hästi, siis on see omaette kogemus. Lemmiklugejad on Tambet Tuisk ja Harriet Toompere, juba lahkunud näitlejaist Gunnar Kilgas, Aksel Orav ja Helle-Reet Helenurm. Valik on paratamatult kesine, aga mul on see eelis, et mul on skänner – kui ilmub mõni raamat, mida tahaks nüüd kohe ja tingimata lugeda, laenutan selle raamatukogust ja skaneerin sisse. Olen ka ostnud e-raamatuid, aga harva.

Priit: Audio- ehk heliraamatud on praegusel ajal põhilised. Punktkirjas raamatute osakaal on aastakümnetega tunduvalt vähenenud. Meelde on jäänud Helle-Reet Helenurme sisseloetu. Praegu audioraamatute tekste salvestavatest näitlejatest meeldib Andres Otsa oma. Enam meeldivad heliraamatud, mille tekst on esitatud küllalt neutraalselt, nii et saan kaasa mõelda ja ise oma emotsioonid luua.

Gerli: Audioraamatud on tõesti kõige kättesaadavam vorm. Isiklikult sooviksin rohkem punktkirjas lugeda. Siiani on lemmiklugejad Helle-Reet Helenurm ja Andres Ots. Uutest ei oskagi kohe kedagi esile tuua. Ei meeldi, kui näitleja loeb liiga ilmekalt ja teatraalselt.

Kas kasutate kõnesünteesi, mis oskab tekstifailist, näiteks e-raamatust, teksti ette lugeda?

Mirja: Üldiselt ei kasuta.

Mirjam: Pigem mitte, piirdun ekraanilugejaga.

Kairi: Mina kasutan.

Artur: Mina ka ja väga palju. Tekstifaile loen tunduvalt rohkem kui sisseloetud raamatuid. Eks siit ka minu mõningane ükskõiksus sisselugejate suhtes. Masinhääl jääb inimhäälele hääldustäpsuses ja ilmekuses kaugelt alla.

Sülvi: Jah, kõnesüntees loeb ette iga päev nii tekste kui ka skaneeritud raamatuid.

Priit: Kasutan sünteeskõnet ajalehtede ja ajakirjade lugemisel. Pimedate Raamatukogus antakse ajalehed-ajakirjad välja just nii. Raamatutekste esitavad näitlejad. Niisugune lahendus on operatiivsem ja arvestab ka rahalisi võimalusi.

Kas kasutate seda varianti, et skaneerida paberraamat, salvestada see arvutisse ja muuta etteloetavaks?

Gerli: Jah, loen sel moel suhteliselt palju tekstraamatuid. Seal saan ise oma emotsioonidega tegeleda, mitte ei taju lugu ettelugeja kaudu.

Priit: Kasutan niisugust varianti oma töös. Üks mu ülesanne on punktkirjas raamatute valmistamine. See tähendab, et paberraamatud skaneeritakse ja mina teen arvutis muudatused, et need punktkirjas printida.

Artur: Jah, kasutan, ehkki viimasel ajal küll vähem.

Kairi: Kuulan tihti skaneeritud raamatuid, laen valitud raamatu skaneeritud raamatute leheküljelt alla oma arvutisse ning kuulan siis seda endale sobival ajal JAWSi programmiga (kraanilugeja koos kõnesüntesaatoriga).

Kas loete aeg-ajalt raamatuid ka punktkirjas, olgu paberilt või punktkirjakuvarilt? Kas võrreldes tehis- või inimhääle sisseloetud raamatutega annab see midagi lugemiselamusele juurde?

Artur: Jah, loen. Punktkiri on aeglasem kui teised võimalused, aga aeglus annab oma võlu ja jõuab iga sõna üle mõelda. Lisaks on punktkiri neutraalne. Nii inim- kui masinhääl paneb oma rõhud, punktkiri ei pane ise midagi, kõik tuleb lugeja seest ja peast.

Mirjam: Lapsena lugesin ikka aeg-ajalt raamatuid paberil ja punktkirjas, nüüd kasutan mõnikord lihtsalt punktkirjakuvari tuge. Juurde annab see õigekirjale, sest teksti punktkirjas läbi töötades saab paremini aimu kirjavahemärkide kasutusest ja sõnade kirjapildist („baar“ või „paar“, „doos“ või „toos“). Vaatan ikka aeg-ajalt punktkirjakuvarilt üle, kuidas mõnda isiku- või kohanime kirjutatakse, või kontrollin, kas tõesti on jälle toimetatud teksti sisse jäänud mõni rumal trükiviga (toimetajarežiim, mis teha).

Sülvi: Kasutan kogu aeg punktkirjakuvarit. Eriti hea ja kasulik on see luuletuste lugemisel, teadustööde tegemisel ja õigekirja kontrollimisel.

Priit: Punktkirjas raamatute valmistajana tuleb neid kontrollida – panna sõrm mõnele lõigule peale ja „vaadata“, kas kõik on kenasti paberile jäänud. Praegu on punktkirjas raamatute peamised lugejad algklasside õpilased. Seetõttu on viimastel aastatel Pimedate Raamatukogus välja antud põhiliselt lastekirjandust. Kui õpilased saavad vanemaks, hakkavad nad kuulama audioraamatuid, lugema sünteeskõnes tekste ning huvi punktkirjas raamatute vastu väheneb.

Varem välja antud punktkirjas raamatutest olen kasutanud sõnastikke. Kui heliraamatuid oli veel väga vähe, kasutati punktkirjas raamatuid just seetõttu, et nende puhul oli võimalik peatuda ja mõtlemiseks lause-paar tagasi minna. Heliraamatu kuulamisel seda tolleaegsete magnetofonidega nii hõlpsalt teha ei saanud. Praegused kuulamisseadmed, DAISY-pleierid, võimaldavad seda aga väga hästi.

Gerli: Nagu juba mainisin, loeksin hea meelega rohkem punktkirjas teoseid. Viimasel ajal ei ole just palju raamatuid juurde trükitud. Täiskasvanutele trükitakse üldse väga vähe raamatuid punktkirja. Nii palju, kui olen inimestega sel teemal vestelnud, sooviksid kõik punktkirja oskajad rohkem füüsilist raamatut lugeda.

Mirja: Kui ma pimedaks jäädes punktkirja ära õppisin, lugesin ka selles kirjas raamatuid. Algul harjutamise eesmärgil ja punktkirjaoskuse parandamiseks. Aga kui oled punktkirja õppinud kasutama alles täiskasvanuna, ei saavuta ilmselt kunagi sellist lugemiskiirust nagu need pimedad, kes on terve kooliaja seda oskust lihvinud. Seega pakse raamatuid pole lugenud, aga õhemaid küll. Pean siiski tõdema, et viimasel 15–20 aastal enam mitte – liialt aeganõudev ja aeglane lugemisviis.

Kairi: Ei, minu näpuotsad on diabeedi analüüside tegemise tõttu kahjustatud ning seetõttu olen väga vähesel määral punktkirja ehk Braille kirja õppinud.

Jagage palun veel, millised on teie raamatute ostmisharjumused, kas külastate raamatukogusid, milline on teie kodune raamatukogu, kuidas suhtute raamatute kinkimisse, kas peate veebipäevikut vms arvestust selle üle, mis loetud.

Gerli: Kodune raamatukogu on enamasti arvutis. See omakorda on jaotatud kaustadesse vormingu ja autorite kaupa. E-raamatuid võib ikka kinkida. Raamatukogus pole ammu käinud, sest saan oma raamatud kätte internetist.

Priit: Raamatute kinkimisse suhtun hästi ja olen seda ka ise teinud.

Sülvi: Jah, raamat on hea kink! Veebiraamatukogud Celia ja Pimedate Raamatukogu on pidevas kasutuses. Ostan ka trükiraamatuid Kirjaklubi kaudu ja lasen skaneerida. Viimane oli „Dialoogid Tiiu Randviiruga“.

Mirjam: Minu lemmikraamatukogu on Tartu Linnaraamatukogu, tellin sinna ikka lugemisvara. Olgu kiidetud see geenius, kes mõtles välja raamatukappide lahenduse!  Koduse raamatukogu osas pean vist pettumuse valmistama: kuna ma paberraamatuid koju ise ei osta, on meie raamaturiiulil minu kaudu tulnud raamatutest esindatud peamiselt mõned autorieksemplarid mu enda keeletoimetatud raamatutest. Vanematekodus peaks aga olema mõned audioraamatud (muist isegi kassettidel!), mille sain kunagi koolis kingituseks, sest taheti eksemplaride arvu vähendada vms.

Pean Excelis aastate kaupa arvestust loetud raamatute kohta, viimastel aastatel olen lisaks autori ja pealkirja mainimisele sundinud end kirjutama üles ka vahetud muljed. Raamatute kinkimisse suhtun üldiselt hästi, aga saan aru ka neist, kes seda näiteks raamatute kalli hinna tõttu teha ei saa ja eelistavad raamatuvahetust või raamatukogu. Ise kinkisin aga näiteks viimati abikaasale sünnipäevaks põhjaliku seenemääraja, millest oli tal mitmeks päevaks avastamisrõõmu ja mida saab ka edaspidi kindlasti kasutada.

Artur: Mina ei pea raamatupäevikut. Goodreadsi korra proovisin, kuid seal läks liiga palju aega. Raamatuid üldiselt ei kingi ja mulle ka ei kingita. Kuigi mõnevõrra on seda küll tehtud ka. Kui mõelda raamatutele, mida mulle on kingitud, siis ütleks, et see on hea võimalus jõuda selliste raamatute, teemade ja autoriteni, millest enne ei teadnud või muidu poleks lugenud. Kingitud raamat annab ju võimaluse. Mõni on päriselt meeldinud, mõni mitte, kuid ka see on näidanud teistsugust maailma, teistsugust kirjandust.

Kairi: Jah, ostan raamatuid ning kingin samuti. Meil on kodus riiulite kaupa raamatuid: lasteraamatud, sarju, teatmeteoseid. Terve meie pere armastab lugeda. Vanemad laenutavad iga nädal uusi raamatuid raamatukogust. Kogu mu suguvõsa, naabrid ja sõbrad loevad raamatuid. Viljandi Pimedate Ühingus on meil iga kuu kirjandusring, kus igaüks tutvustab viimati loetud raamatut.

ERM Fk 2955:774. Paarisportree, naine istub tugitoolis ja mees loeb kirjutuslaua taga, taustal jõulukuusk. Foto: Elmar Einasto, 1932–1939

Kirjeldustõlge fotole: mustvalgel fotol on mees, naine ja jõulukuusk. Tumedas kleidis naine loeb tugitoolis, temast paremale jääb kiilakas mees, kellel on seljas hele kampsun ja kes loeb kirjutuslaua taga.

Mirja: Nägijana ostsin raamatuid päris palju, kuid pimedana olen ostnud neid vaid üksikuid – paar audioraamatut, mõned skaneerimise eesmärgil ja mõned nägijaist sõpradele kingituseks. Aga ilmselt on pimedana ostetud paberraamatuid kümne kanti.

Praegusel ajal ma raamatukogus kohapeal ei käi, saan audioraamatud, nii eesti- kui ka soomekeelsed, laenutada veebi kaudu.

Pidasin millalgi teismelisena ja ka veidi vanemana kaustikut, kuhu loetud raamatud kirja panin, kuid see kestis vaid mõned aastad. Pimedana olen viimased viis-kuus aastat taas kõik loetud teosed n-ö lugemispäevikusse üles tähendanud, tänapäevases Exceli-tabeli vormis siis. Mõtlen ikka, et peaks iga raamatu juurde ka lühikese sisukokkuvõtte või oma arvamuse kirja panema, kuid see on jäänudki mõtteks. Kui ma hakkan aasta jooksul loetud raamatute nimekirja üle vaatama, ei mäleta pooltest raamatutest mitte midagi. Olen mõelnud, et ilmselt need raamatud, mida hästi mäletan, olid tegelikult ka head. Teised polnud kindlasti halvad, ent pakkusid ehk hetkelist põnevust ja kaasahaaratust.

Kuigi olen pool elust pime olnud, on mul kodus siiski alles suur hulk (umbkaudu 500–600) trükikirjas raamatut. Mõned on enda ostetud, kui veel silmaga lugeda sain, ning on selliseidki, mis päritud vanematelt. Kodus oleks kuidagi tühi tunne, kui seal mõnda raamatuid täis riiulit ei oleks. Tunnen siiani mõnegi lemmiku pelgalt käega raamatukaant katsudes ära. Vana hea teismeliseea lemmik „Kalle Blomkvist“ on mul siiani riiulis ning isegi räbalaks loetud „Tulipunane lilleke“ on alles.

Suur aitäh teile! Palun teilt veel lõpetuseks ühe lugemissoovituse.

Priit: Vahur Afanasjev „Serafima ja Bogdan“, Juhani Püttsepp „On kuu kui kuldne laev“.

Gerli: Jane Harperi raamatud. Lisaks põnevale sündmustikule on seal väga nauditavad Austraalia looduse kirjeldused.

Sülvi: Viive Ernesaks „Väljatõugatud“. Soome kirjandusest Sofia Tawast ja Riika Leinonen „Suuri valhe vammaisuudesta“, mis sai 2024. aastal Soomes teatmekirjanduse Finlandia auhinna.

Mirjam: Julie Otsuka „Buddha pööningul“. Lühike, see-eest tohutult üldistusjõuline ja tuumakas, stiililiselt imetlusväärselt üles ehitatud ja hästi tõlgitud raamat Jaapani naiste saatusest 21. sajandi alguse Ameerikas.

Kairi: Umberto Eco „Roosi nimi”. Soovitan kindlasti enne raamatusse sukeldumist sissejuhatuse läbi lugeda.

Mirja: Kindlat soovitust ei oskagi anda. Aga soovitan lugeda raamatut, mis haarab jäägitult endasse ning paneb argimured hetkeks unustama. Peaasi, et endale meeldib.

Artur: Lugege rohkem. Kui raamatukokku lähete, siis valige ülalt teise riiuli pealt seitsmes raamat paremalt või siis üheksas. Laske end üllatada. Muide, üks minu jahmatavam lugemiskogemus oli see, kui sattusin internetis lugema programmeerimiskeele Python juhendit. Mul ei olnud seda üldse vaja, ma kirjutasin selles keeles esimest korda mingi 15 aastat hiljem, kuid ma ei suutnud lugemist pooleli jätta, sest see oli nii põnev, kuidas keel oli tehtud. Lummav lugemine võib olla ka muust vallast kui ilukirjandus.