Tekst: Tiina Tael, peaarhivaar 

Saaremaal polnud meil milleski õnne. 17 augustil tegime huvitava jalutuskäigu läbi Orinõmme ja Liigalaskma külade. Esimeses joonistasime kaunis täpse situatsiooniplaani Härma-Tooma talust (omanik: Joh. Teras), pääle selle külastasime rea teisigi peresid. Tööd mainit külades oleks leidund rohkesti, kahjuks pidi aga hra. Hornyánszky perekondlikel põhjusil juba teisipäevaks Kuivastus olema (post!) ja nõnda ruttasimegi varsti edasi. Kuna meile Saaremaa talud olid esialgu täieliseks „terra incognita’ks“, tuli mul iga pisiasja puhul pererahvale küsimusi esitada ja saadud vastused jalapealt saksakeelde tõlkida, ilma et mul vahepääl aega oleks jätkunud iseseisva märkmiku pidamiseks. Seegi vähene, mis mul paberile õnnestus kritseldada, sai otsekohe hra. Hornyánsky’le edasitõlgit ja tema poolt ka plaanidele juurde lisat. Minu „lahtised lehed“ rändasid järk-järgult aga sinna, kus nende õige koht, nimelt põõsaste ja „erakabinettide“ seinte vahele. Järgmisil päevil õnnestus mul juba rohkem märkmeid teha, kuid imelikul kombel ei leia ma neid enam kuskilt. Olen ma need äkki ühes topograafiliste kaartidega Linnusesse unustanud? Igatahes pean ma meie matka Saaremaa osa mälu järel rekonstrueerima. Ja mälu on mul viimasel ajal õige vilets. 

Nii alustab luuletaja Heiti Talvik (1904–1947) oma 1935. aasta reisikirjeldust Saaremaale ja Läänemaale. Siinkohal peame selgitama, mis asjaoludel Talvik sinna sattus ja kes need tegelased on, kellest juttu. Stefan Hornyánszky (ka Istvan, 1905–1974) oli ungari-rootsi arhitekt, õppis 1935. aastal Brünni (tänapäeval Brno) Saksa Tehnikaülikooli Ungari arhitektuuriseminaris, samas koolis õppis Ladislaus Rigele (Laslo, 1907–1980). Nad olid mitmel suvel teinud uurimismatku Ungari küladesse, et süstemaatiliselt uurida ja jäädvustada rahvaarhitektuuri ning selle eripärasid. Et seminaril osales eestlasi, näiteks Ernst Kesa, Paul Treumann (1940. aastast Tarvas, 1913–1980) jt, tekkis huvi teha selline uurimisreis ka Eestisse ja selleks võeti ühendust Eesti Rahva Muuseumiga. ERMil oli sarnane kogemus 1926.-1927. aastast, mil Tallinna Tehnikumi üliõpilased Ernst Ederbergi juhendamisel tegid taluehitiste uurimismatku ligi 15 kihelkonnas, joonistasid taluhooneid, kogusid nende kohta andmeid ning andsid kogutu muuseumile. Nüüdki lepiti kokku, et ERM aitab ungarlastel objekte leida ning vahetuskaubaks saab muuseum uurimisretkel jäädvustatu. Mõned päevad enne reisi algust selgus, et sobiva tõlgi leidmisega on raskusi. Gustav Ränk ei saanud kaheks nädalaks ungarlastega liituda ning kiiresti tuli leida asendus – selleks sai hea saksa keele oskajana Heiti Talvik. Kuna muuseumil on tavaks kogumisretkedel päevikut pidada, siis kirjutaski Talvik reisiaruande mälu järgi kohe pärast uurimismatka. Oma tööst kirjutas Talvik:

Tööjaotus juba algusest pääle kujunes sarnaseks, et ungarlased ühes hra. Treumanniga joonistasid ja mõõtsid (pääle selle hra. Treumann huvitus ka traditsioonide kogumisest), kuna mina kantseldasin talurahvaga: küsitlesin, tõlkisin ning olin ühtlasi majandus- ja teedeministriks.

Kuigi Talvik kurtis kehva mälu ning märkmete kaotsimineku üle, siis oma muljeid kirjeldas ta erakordse põhjalikkusega. Näitena on siin mõned tema etnograafilised tähelepanekud:

Juba esimesel päeval torkas mulle silma käsikivide rohkus Saaremaal; neid leidub pea igas talus. Kasutatakse neid enamasti linnaste jahvatamiseks („mageda tegemiseks“), Härma-Jaani talus peenendati nendega aga ka loomatoitu. Olgu siinjuures tähendet, et Härma-Jaani on suur ja mitmeti moodne talu – kõikjal puhtust, avarust ja värsket võõpa. Mitmedki teised Orinõmme ja Liigalaskma talud, milledes vaid möödaminnes peatusime, mõjusid palju muuseumlikumalt. Muhuga võrreldes esines ornamente siiski tagasihoidlikult (väravad, toolikorjud). [—] Suviköökide juures koondus meie huvi esimesel matkapäeval muidugi koldele. Jäid meelde terminid, nagu: katlapuu, katlakoogud (vahel rauast), kolde müür, koldepaed (vahel puuduvad). Sageli on suvikööki mahutet ka sepapada.

Jätkame Talviku tähelepanekutega Muhu saarelt:

Eemu talu päähoone on ehitet 55-56 a. tagasi praeguse peremehe (Anton Väljaotsa) isaisa poolt. Rehetoa kaks pisikest, neljaruudulist akent asendet hiljem kolme suure, kuueruudulisega (Muide, rehetoas elatakse praegugi). Rehealuse välisseinal loogapainepuu ja metallrõngas hobuste sidumiseks. Nii elamu kui ka kõrvalhooned põhjalikult remonteerit. Ait ja osalt eluhoonegi tihedalt palistet kaseokstest seot vihkudega – lammaste toit talveks. Õues puuratastega vanker ja käru. Suviköök ja sepapada on uus, umb. 40-45 a. eest ehitet paekivist hoone. Sissekäigust vasemal, umb. akna all, ulatub seinast välja n.n. riistapesu küna. Siin hoiti vee all kruusa, millega küüriti puunõusid (taarikapad, kausid, lüpsikud, lusikad jne.). Elamus, nagu kõikjal meie poolt kirjeldet hooneis, kivipõrandad (osalt kivitahvleis, osalt savist). Rehetoas kolde kõrval pikergune, kirikuaknataoline avaus seinas, mida kutsutakse papiauguks.

Koguva külast ei lootnud me avastada midagi erilist; varemkuuldud juttude järel pidime säält eest leidma vaid uusi, või äärmisel juhul – põhjalikult remonteerit ehitusi. Ometi sattus meie kätte siin mõndagi huvitavat, eriti mis puutub Šmuulide, endist postivedajate, perekonna ajalukku. Kahjuks polnud meie hilise aja tõttu võimalik peatuda Koguval üle kahe tunni; töötasime igatahes pimedani välja.

Küla keskel, lagedal platsil seisev sepikoda kuulub Tooma talu juure. Kohal seisnud see juba enne praeguse peremehe, Jüri Šmuuli (või nagu ta end ise nimetab – Muuli) sündimist, s.o. enne 1863-t aastat. Hiljem muidugi korduvalt remonteerit. Kuna Šmuulid olid varem postivedajad, pole nende talu iialgi läbi saanud sepikojata. 

Ait on praegusele kohale veetud kruntide mõõtmise ajal a. 1812. Samuti elumaja. Aida ümber kaseoksist kimbud lammaste jaoks. Suviköögi juures leidub siingi kivist küna (lahtiselt), milles vee all hoitakse liiva puunõude pesemiseks. Kolle ammugi mahalõhut, asemele ehitet pliit.

Šmuulid on algusest pääle olnud vabad mehed. Perekonna esivanem Ants olnud W. von Plettenbergi sõdur, kes tapluses Moskva vastu näidanud ülest suurt vahvust. Tasuks saanud ta 2,5 adramaad maad, kusjuures kalapüük, linnud, jahikohad ja veekogud jäetud nii talle kui ka ta järeltulijaile maksuvabaks. Vastukohustuseks määratud talle 6 marka hõberaha aastas ja kohustus pidada hobust postiveoks. Pääle selle pidanud ta Sonnenburgi lossivanemale, kui see oma saatkonnaga jahil käis, korraldama suure söögi- ja joogipeo. Antsu poja nimi olnud Asmus, Asmuse poja nime – Andrus (midagi ütles peremees ka nende kohta, ei suutnud aga ülesmärkida). Postivedajaiks olnud Šmuulid läinud sajandi lõpuni. Vabanesid nad sellest kohustusest alles kohtuprotsessi järel Vene riigiga a. 1894, mil Jüri Šmuul (Muul) oli vallavanemaks (kohtuotsus 1 mail 1894). Postivedu olnud raske, pakkunud aga ka palju soodustusi. Nii olnud postivedajad vabad läbiotsimisest piirivalve poolt. Pruukinud ainult hüüda: „Post, post, post!“ ja sandarmid lasknud nad vabalt mööda. Muide, Muhu tammi valmimisega a. 1896 kaotas kohalik postivedu iga mõtte.

Põneva leiuna avastame Talviku reisikirjeldusest ühe kunagise vanadekodu toidusedeli:

Meie huvide keskpunktiks osutus ent siiski Viira külas asuv Essi maja (kuulub Tallinnas asuvale Leonella Mällole). Seletusi andis meile omaniku ema, kes, kaasaarvat mitu vaheaega, elanud sääl 40-e aasta ümber. Maja ise olevat Viirasse toodud 100 a. eest Pädaste mõisast, Kolga mäelt. Elanikke olnud sääl mitmesuguseid, muuhulgas isegi „saksu“. Pikema aja jooksul asunud sääl ka vanade kodu, mis oma tegevuse lõpetas umb. 23 a. tagasi. Omaniku ema piibli vahel leidus koltund ülesvõte asutise kunagisist hoolealuseist, samuti nende toitlustamist normeeriv söögikaart. Viimasest valmistasin ärakirja:

„Iga hommiku: kohwi, leiba, silku ja kartohwlid kui tahtwad,

3 kord nädalis piimasuppi tangudega

lõunaks, kui tahwad siis ka kartohwlid ja silku

3 kord nädalas tangusupi kondi ja raswaga keedetud.

Pühapäewadel: lihasupi lihaga, leiked ja ka kartohwlid.

Õhtutel ika sesama mis lõunaks oli

Pühapäewa homikul ja peäle lõunat kohwe leiba ja wõid.“

Kõik Essi majas asuva vanadekodu hoolealused, arvult neli, on sääl ka surnud.

Nagu märkasite, olen Talviku tekste illustreerinud Hornyánszky ja Rigele jooniste ja fotodega, kuid ungarlased kogusid taluehitistest ka etnograafilist teatmematerjali. Järgmise talu kirjelduse esitan esmalt Talvikult ja siis Hornyánszky saksakeelse etnograafilise kirjelduse vaba tõlkena. Talvik:

Nõmmkülas soovitati meid külastada Leemeti talu. Leidsimegi sääl paar vana, ornamentidega kaunistet ja värvit ustega ehitist, kuid õlivärv ja pastell olnuksid sääl mõõdulindist märksa vajalikumad. Jalamaid aga paelus meie tähelepanu samas külas asetseva Ansu talu (omanik: Helene Saapa pärijad) vana rehetuba. Seletusi andis meile igivana kuid elurõõmus Helene Saabas ise. Hoone olevat ehitet „kabelipuudest“, mis toodud mereparvega Hiiust – (kunas – ei tea). 12 aastat sääl enam ei elata. Korsten tehtud pääle 30 aasta eest, võetud aga uue elamu valmimise järel taas maha. Rehetoa aknad, mis vanasti olnud „pisikesed nagu perseaugud“, hiljem suurendet. Ka olnud vanasti (rehealusesse viiva ukse kõrval) seina sisse kinnitet pink, millel öösiti ka magatud (ase veel praegu näha). Koristati see alles „pääle Vene-Jaapani sõda“. Reheahi – kerisekividega. Suviköögi juures vana ja primitiivne liivaküna.

Hornyánszky: 24. august. Ilm: hommikul pilves, kohati vähest vihma, pärastlõunal veidi parem. [—] Nõmmküla, kus meil on terve elamu üksikasjalikult jäädvustada. 25. august. Ilm: hommikul täiesti pilves taevas, tuuline, vaikne, aeglane paranemine keskpäeva paiku, mis kestab õhtuni. Jätkame joonistamist ja mõõtmist, töötame ümberehitatud või teisest kohast toodud majaga, mille sisemine ehituslahendus on samuti tähelepanuväärne. [—] Leht VIII.  Nõmmküla Ansu talu. Omanik Helene Saabase pärijad. Ülesanne: 24. august. Mõõtkava: 1:100, valguspilt 5. Elamu. Praegu seisab tühjana, kuid oli asustatud 12 aastat tagasi. Perekonnapärimuse kohaselt toodi see kunagi mitme paadiga Hiiumaalt kohale ja ehitati uuesti üles. 1905. aastal lisati korsten, mis hiljem eemaldati. Renoveerimise käigus laiendati tõenäoliselt rehepeksuplatsi ja seetõttu oli vajalik ka harja tõstmine. Seda nähtust sain mitmes kohas jälgida. Rehepeksuplatsi sakiline kuju viitab sellele, et osa majast lammutati. Tänapäeval on pööningu kolmnurk (tümpanon) okste ja õlgadega kaetud. Seina sisse ehitatud algse asukoha vastas leian 25 aastat tagasi kasutusel olnud väikese pingi jäänused. Rehetoa detailse joonise kirjelduse annan mujal. [—] Leht XXI. Ülesanne 25. august. Mõõtkava 1:50. Elurehi põrandaplaan, mis näitab ruumi algset seisukorda, kus 1 – seina sisse ehitatud puidust pingi asukoht (ikka veel selgelt nähtav ja täpselt mõõdetud), 2 – ahju algne asukoht, 3 – pliit, 4 – soojamüür, 5 – elutoa laekonstruktsiooni toetava tala toetav post. 

Jätame siinkohal saartega hüvasti ja siirdume Talviku ja ungarlastega Läänemaale: Kuna hra. Hornyánszky 27. aug. hommikul pidi viibima Lihulas, polnud meil, Läänemaa pinnale astudes, kuigi palju aega reisikavade sõelumiseks. Kiiresti otsustades astusime Virtsu-Tallinna rongi ning õhtul kl. 10 olime juba Karusel. Kohalikus kirikuõpetajas hra. Lüdigis leidsime fanaatilise etnograafi ja kunstiajaloolase, kellele võlgnesime rea väärtuslikke juhiseid edaspidiseks tööks.

26 aug. hommikul mõõtsime ja päevapildistasime Karuse kiriku endise leeritoa (umb. 150 a. vana) roovialusega kaminat. Säält läksime edasi Kinksi külas asetsevasse Sepa tallu (omanik Priidu Uuliver [õige: Huliper]). Esimene suitsutare kogu me reisi kestes! Sissepääsuks sinna ei antud meile ühtegi lootust, imelikul kombel õnnestus see meil aga üsna hõlpsasti. Hoone vanust elatand pererahvas (õdet-venda) ei teadnud – „küllap üle saja aasta.“ Elatud sees vähemalt viie sugupõlve kestes. Korsten puudub; suits lastakse välja uksest. Kerisekividega kolle. Vaesus ja mustus kohutav, rehealune vett täis, lagi kõikjal tilgub. Ennesõjaaegne praost lubanud uue hoone püstitamiseks palke, surnud aga enne. Laenu pole julet aga teha.

Edasi läksime sama küla juure kuuluvasse Kuitsa tallu (omanik: Jaan Jäärmann). Elamu vanus (perenaise sõnade järel) olevat 62 aastat. Korsten puudub – suits lastakse välja uksest. Leidub aga ka takkudega kinnitopit suitsuauk. Rehetoas elatakse alaliselt, ainult viljakuivatamise ajaks kolitakse kambrisse. Kerisekividega kolle, ühes sinnakuuluvate katlapuu, katla kookude, koldemüüri ja kolde paega. Peergude tarvitamist vanaldane perenaine ei mäleta. Pidude puhul rippunud laest suur õlilamp. Toa plaan erineb märgatavalt Saare-Muhu šabloonist. Rehealune – väga kitsas. Tema taga n.n. „aganalaut“. Talvel rehealuses muidugi loomad sees. Perenaise etnograafiline sõnastik väga piirat. 

Vahemärkusena märgin, et ERMi fotokogus on varasemast ajast juhtumisi nii Sepa kui ka ka Kuitsa talu sisevaated 20 aastat varemast ajast, jäädvustanud on need vanavarakoguja ja päevapiltnik Friedrich Kohtitsky (Priidu Kohava, 1887–1945).  

Talvik ja ungarlased käisid aga veel Lihula ja Kirbla kihelkonnas. Ka Kirblas oli teejuhiks külavaimulik, kes neid soojalt vastu võttis, ringkäiku tegi ning huvipakkuvad objektid kätte juhatas: 

Kõigepealt sattusime Kirbla külas asetsevasse Mäe tallu, mis kevadest saadik on üüril Jüri Niibergi käes (omanik elab linnas). Üürniku naise seletuse järel olevat hoone umb. 60 a. vana, naabrite andmeil ent mitte üle kolmekümne. Rehetoas leidsime, mida nii kaua asjata olime otsind: seina sisse ehitet pingitaolise magamisaseme („koiku“), mida kasutatakse veel praegu. Majas valitses eeskujulik puhtus ja kord, nii et me pererahvast magneesiumi ülesvõttega (suits!) ei raatsind tülitada. Kolle ilma keriseta. Kolde müüri kutsuti siin korja paeks („korja paas“), koogu puud – koogu vinnaks, katusealust – leevialuseks, paare („paarid“) – lõsnadeks. Korjapaas asetseb mõlemal pool koldesuud, kolde külge müürituna. „Ahutagune“ ja liigtuba siin erinimetusi ei omanud. Harimalku asendasid harikivid. Unustasin mainimata, et Mäe talu hoone on ilma korstnata. Suits lastakse välja ukse kaudu. Suitsuauk olemas kuid kinnitopit. Pidulikel puhkusel kasutatud rehetoa valgustamiseks ennevanasti küünlaid. Rehealuses praegugi lehm ja sead. 

Päris mitmel korral teeb Talvik oma reisimärkmetes juttu „kajuvõtjatest“ ja Asmusest ning näib, et see teema on talle eriti huvi pakkunud. Võib-olla anti talle ka ülesandeks sel teemal andmeid koguda, sest just hiljuti oli Gustav Ränk koostanud ERMi küsimuslehe kaevutarkade teemal. Talviku ülestähendused Saaremaalt ja Muhust:  

[Tagavere, Jaani khk] Ööbisime ühes talus, kogusime andmeid küla vanemate elamute kohta, ajasime niisama juttu. Peremees-perenaine ütlesid end mõndagi kuulnud olevat n.n. kajuvõtjaist. Need olnud vanemad mehed, kes kõrva maa ligi hoides püüdnud määrata maaaluste vete asupaika. Perenaine oleks lapsepõlves nagu kuulnud isegi kajuvõtjate isesuguseist pääkatteist. Missugused need aga olnud, kõneleja ei tea. Muid kunste pääle maaaluste vete väljanuhkimise mainit targad polevat harrastand. Peremees ise peab igasuguseid nõiavigureid petuseks. Kajuvõtjad olnud lihtsalt hääd geoloogid. Toob näite isiklikust praktikast – Otsisin kord kaevupaika. Maastik olnud kuiv ja kõrbene nii et ära mine ligigi. Ühes kohas leidsin siiski haljendava rohulapi. Sinna ehitasingi – ja kaev tuli kohe vett täis. 

Muhu kihelkonnast Rootsiverest vestlusest Tõnu Tüüriga: Kui ma kajuvõtjaid mainisin, hakkas vanamees naerma: Miks ma ei mäleta, veel 30-e aasta eest käis siin üks sarnane pisike mees ringi; kaotas ka prussakaid ja kilke. Pakkus end mulle kaevu ehitama, ütles end nägevat maaalust vett. Vigurid puha. Edasi küsitledes kuulsin esmakordselt Asmuse nime. See olnud keegi sulane, kuulus oma anni poolest näha maaaluseid vesi. Nii ütelnud ta kord kirikuteel Iga küla rahvale: „Kui te näeksite, missugune jõgi siit läbi voolab, ei siis keegi julgeks siit läbi minna.“ Kuivastu mõisas võtnud Asmus kord kaevu. Härra ütlenud „Teed muidu nalja.“ Asmus annud talle oma mütsi: „Suurisand, pange see laiki omale pähe!“ Härra võtnudki mütsi ja näinud: maa olnud alt lõhki ja vesi jooksnud. Karjunud siis kohe: „Võta ära, võta ära, sa oled päris tonte täis.“ Ning Asmus teinudki kaevu. Kui mahaarvata nõiamüts, polevat Asmusel mingisuguseid välismärke olnud, ka mitte arstimisvõimet. Olnud niisama rändav vigurimees, kes leppinud iga pakutava tööga. Asmust ennast Tõnu Tüür ei mäleta, on temast lapsepõlves ainult seda-teist kuulnud. Muide, vanasti olnud igas külas vaid üks kaev. 

[—] 

Õhtul jõudsime Kallaste külla. Saime sääl jutule kellegi vanamehega, kes samuti tundis (muidugi vaid nime järel!) Asmust. Asmusel olnud müts, mille abil ta näinud maaaluseid vesi. Pääle kajuvõtmise teinud veel kingsepa tööd. Käsitöölisena kuulunud Asmus „pürgeri“ seisusesse (nagu rida teisigi Muhu käsitöölisi, kelle nimesid jutustaja veel mäletas). Küsisime veel, kuidas nimetatakse harimalkade all seinas olevat avaust. „Persuse augud“ oli vastus. Üldse figureerib sõna perse asjade nimetuste juures väga tihti. Mäletan veel Eemu talu perenaise väljendust: „Ahju perse ulatas tahatuppa.“ 

Teateid kaevutarkadest kogus Talvik ka Läänemaalt Peanse ja Kirbla külast. Kirbla küla Tõnu talu peremees oli neist poisipõlves kuulnud: Nimetatud neid „kauvaatajaiks“. Vanemad mehed, kes rohu kasvu järel maaluse vee asupaiku määranud. Teistele ütelnud aga, et nad vett maa all näevad. Peremehe poisipõlves võetud Lihulas kellegile kaupmehele kaevu. Maaalust vett sattunud „kauvaataja“ nägema ent just keset tänavat… Kaevu sinna muidugi ei ehitatud. 

28. augustil andis Hornyánszky muuseumile postkaardiga teada, et matk lõpeb pühapäeval ja tullakse oma kogutud materjali esitlema. Heiti Talvik lisas kaardile: V.a. hra mag! Pean otsekoheselt tunnistama, poisid on viimaseil päevil töötanud kui kuradid, liikunud ja mõndagi huvitavat kuulnud-näinud. Ilmad on juba kolmandat päeva toredad. Lõpetame praegu oma lõuna ja läheme varsti Kirbla poole edasi.

Siinsed tegelased korraldasid meile eila midagi banketitaolist, pääd praegugi veel huugavad. Pärast pikemalt. Terv H. Talvik. 

Talviku terane silm jagas oma reisikirjelduses veel üldmuljed Saaremaast, Muhust ja Läänemaast:

Saaremaa näib vanust, algkuju ja algmaterjali säilitand ehitusist märksa rikkam kui Muhu. Rahvas on, võrreldes muhulastega, vaesem, kindlasti aga ka pisut hooletum. Mitte asjata ei kuuldunud Muhus sageli juttu: Saaremaal on metsi palju, kuid uusi ehitusi vähe, Muhus, sellevastu, metsi polegi, kuid uusi ehitusi kerkib jõudsasti. Ka osutavad Muhu ehitused tihedamaid remondijälgi kui Saaremaa omad. Ehitusmaterjali veetakse Muhumaale päämiselt Saarest, põhjaranda aga ka Hiiust.

Kuigi kõneldakse saarlasist kui osavaist käsitöölisist, ületavad muhukad neid ses mõttes igakülgselt. Kuna Saaremaal talu sepapajad (kui neid üldse leidub), on harilikult mahutet suvikööki, ehitavad muhulased omale selleks alatihti erihooneid. Ka treipinke, nurki kingsepatöö tarvis jne. näeb Muhus sagedamini kui Saaremaal. Ning ornamenttööde poolest ei tule saarlased muhulasile lähedalegi. (Muide, hra. Treumann koostas omale viisaka kollektsiooni muhu „harimalkadest“ enesestki mõista vaid paberil). Ka värvi, hoonete kaunistamisel, kasutatakse Muhus enam kui Saaremaal.

Rabade läheduses näeb kõikjal talude ümber kuivavat turvast; turbaga kaitstakse hoonete seinu põhjatuule eest, turvast laotakse loomade alla. Külma vastu kaitstakse elamuid tihtipääle ka õlemattidega. Sageli näeb aitade ja elumajade külge riputet, vihkudesse seot kaseoksi kuivamas – lammaste toit talveks. Käsiveskeid leidub kõikjal. Väljastpoolt köetavaist sauna- ja reheahjest ei teata midagi; seina külge kinnitet pinke enam ei leidu, küll aga mäletatakse neid lapsepõlvest. Mööbli paigutus eluruumes allub enam-vähem kindlaile traditsioonile, mõningat tööd nende fikseerimiseks sooritasid loodetavasti hra-d arhitektid. Minul, kui võhikul joonestamise alal, polnud siin võimalik midagi ära teha. Sama käib ka loomade paigutamise kohta rehealuseisse.

Tänu kasvavale töövilumusele ja parenevaile ilmastikuoludele, osutusid tööpäevad Muhus kaugel viljakamaks kui Saaremaal.[—]

Läänemaa üldpilt on Saare- ja Muhumaa omaga võrreldes küllaltki kahvatu. Suitsutaresid ja saunu leidub muidugi külluses, saarte talude ornamendi- ja värvikirevust otsid ent asjata. Siingi talupõrandad enamasti kivist ja savist. Väljastpoolt köetavaid sauna- ja reheahje ei tunta. Looga painepuid kohtab võrdlemisi harva; lookasid valmistatakse harilikult maas. Suvikööke ei näinud me üldse. Külma vastu kaitstakse majaseinu õle- ja pilliroo kubudega. Seina külge kinnitatavaid pinke-koikusid mäletatakse laialt. Siin-sääl kasutatakse neid pragugi. Karuse kirikumõisas nägime kootidega rehepeksu.

Ülaltoodud vaatlused on muidugi kohaliku iseloomuga ja täiesti pääliskaudsed. Edukas töö eeldab kõigepäält tihedat kontakti kohapäälse rahvaga; viimase saavutamine nõuab ent aega. Aega polnud mul aga kunagi palju – lõviosa sellest läks ungarlaste abistamiseks. Pääle selle ei saa suusõnalisi andmeid kaugeltki mitte alati võtta puhta kullana …

Lõpetuseks saak, mis sellest kogumismatkalt ERMi arhiivi jõudis: Stefan Hornyánszkylt taluehituste teatmematerjal koos päevikuga (ERM EAV EA 1:20), 33 joonistelehte 104 üksikjoonisega (ERM EJ 115), 24 fotot (ERM Fk 882); Ladislaus Rigelelt teatmematerjal (ERM EAV EA 1:21), 12 joonistelehte 53 joonisega (ERM EJ 116), 6 fotot (ERM Fk 883) ning Heiti Talvikult etnograafilised märkmed (ERM EA 23:3). Ungarlastega koos ekspeditsioonil osalenud Paul Treumanni uurimisobjektideks oli elamute kaunistused, mööbel ja vähem levinud kõrvalhooned, kuid temalt ei laekunud ERMi kogudesse midagi. Hilisemas elus juhtus nii, et nii Hornyánszky, Rigele kui Treumann põgenesid Teise maailmasõja ajal Rootsi ning jätkasid oma tegevust seal. Hornyánszky näiteks projekteeris mitmeid Rootsi haiglaid, Rigele avas Göteborgis arhitektikontori ja osales suurtööstuste projekteerimisel. Rigele kontakt Eestiga oli aga pikem, Teise maailmasõja eel 1939. aastal emigreerus ta eesti sõprade kutsel Eestisse ja töötas siin Riigi Sadamatehase ehitusosakonnas, kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi ning osales aktiivselt pagulaspõlves eesti seltskondlikus elus. Heiti Talviku elutee oli kurvem: 1945. aastal arreteeris NKVD Talviku ning ta saadeti asumisele Tjumeni oblastisse, kus suri 1947. aastal. Tema luulepärand aga elab edasi.