Maarja Holloga vestles Karmen Maat

Mida on kogenud kõik need inimesed meie ümber? Mineviku mäletamine on keerukas teema, sest mälu petab, ta eksitab. Ja oma loo ära rääkimine on vahel hoopis valus ja raske, nii et mõnikord on kergem vaikida.

Eestlaste eluteekulgu on raputanud mitu ajaloosündmust, mille mõju on veel siiani tunda. 2022. aastal puhkenud Vene-Ukraina sõjaga seoses muutus taas kord aktuaalseks Teine maailmasõda ja selle tagajärgede meenutamine. Kodumaal ja paguluses kirjapandud sõjamälestused erinevad teineteisest. Seda põhjusel, et Nõukogude Eestis valitsenud ideoloogiline surve seadis piirid, mis viisil sai ja tohtis juhtunust rääkida.

Ainult paguluses oli võimalik sõjasündmustest kirjutada ilma ideoloogiliste mõjutusteta. Nüüdseks on tegeletud ja tegeletakse jätkuvalt kodumaalt põgenenud inimeste mälestuste mõtestamisega. Oma panuse väliseestlaste lugude talletamisse on andnud ka Eesti Rahva Muuseum: 1998. aastal kuulutasime välja kogumisvõistluse teemal „Põgenemine kodumaalt. Esimene aastakümme paguluses“. Üks, kes vastas, oli Helga Nõu, kes põgenes 10-aastasena kodumaalt koos perega Rootsi (ERM KV 1005:19/266–282).

Selles blogiloos mõtestame koos Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolise Arhiivi vanemteaduri ja Ühenduse Eesti Elulood esinaise Maarja Holloga Teise ilmasõja tähendust meie kultuurimälus ja sõjajärgset elu paguluses Helga Nõu mälestuskatkendite najal. Maarjal on pikaaegne kogemus elulooliste allikate ja eksiilkirjanduse uurimisel. Ta on oma teadustöös põhjalikult käsitlenud Võrumaa kirjaniku Bernard Kangro loomingut, kaitstes selle põhjal 2016. aastal Tartu Ülikoolis doktoritöö „Romantiline subjekt, mälu ja trauma Bernard Kangro sõjajärgses loomingus“. Maarja uurimustega on võimalik tutvuda artiklikogu „Kõik, mis oli, on suurem ja suurem. Artikleid eksiilist, traumast ja mälust “ (2019) vahendusel.

Kirjandusteadlane Maarja Hollo. Foto: Alar Madisson, 4.06.2025.

Kirjeldustõlge fotole: tumedapäine punase pluusiga naine istub toolil ja naeratab. Tema selja taga on näha taimi ja natuke ka trepi käsipuud.

Alustuseks uurin, milline on sinu kokkupuude elulugude ja/või mälestuste kogumisega. Usun, et Ühenduse Eesti Elulood esinaisena pole see sulle tundmatu teema. Mulle tundub, et päris keeruline on panna võõras inimene ennast avama.

Esimest korda puutusin elulugudega kogumisega kokku 2019. aastal, kui mulle tehti ettepanek asuda juhtima MTÜ-d Ühendus Eesti Elulood, mille eesotsas oli enne mind pikka aega olnud minu hea kolleeg, Eesti Kultuuriloolise Arhiivi teadur Rutt Hinrikus. Ruti eestvedamisel on ühendus koostöös Eesti Kultuuriloolise Arhiiviga korraldanud elulugude kogumisvõistlusi alates 1989. aastast. Selle tulemusel on arhiivi kogunenud päris palju eestlaste elulugusid, mälestusi ja intervjuusid.

Nagu ERM, oleme ka meie kogunud temaatilisi lugusid, aga oleme kirjutajatele andnud samas täieliku vabaduse, pakkudes siiski alati välja ka rea küsimusi, millest võib lähtuda, kui endal ideid napib. Esimene kogumisvõistlus, mille korraldamisel osalesin, oli „Mälestused Tartust“. Ruti soov oli koostada selle võistluse lugudest raamat, aga kahjuks ei tulnud sellest midagi välja, sest võistlusele ei laekunud piisavalt lugusid. Järgmine võistlus „Eriolukorra päevikud“ osutus seevastu vägagi edukaks, ilmselt ka seetõttu, et mitmes koolis andsid õpetajad õpilastele ülesande pidada eriolukorra ajal päevikut. Suure hulga kaastöid tõi arhiivi ka võistlus „Kirjad minu elus“. Raamatuaasta puhul kuulutasime jaanuari lõpus välja võistluse „Raamatud minu elus“. Infot leiab selle kohta Eesti Kirjandusmuuseumi kodulehelt rubriigist „Eesti Raamat 500“. Julgustan kõiki neid, kelle elus on raamatututel tähtis koht, võistlusel osalema! Parimate kaastööde autoreid premeerime rahaliste auhindadega.

Teine maailmasõda, trauma, eksiilis elamine – need on väga olulised teemad. Kuidas sa jõudsid nende teemade uurimiseni? Miks need sind kõnetavad?

Eestlaste põgenemise ja paguluse teemade juurde jõudsin bakalaureusetööd kirjutades. Uurisin Helga Nõu romaanide „Tiiger, tiiger“ (1969) ja „Hundi silmas“ (1999) tegelaste identiteediprobleemide kujutamist. Eksiiliga seonduv hakkas mulle aja möödudes aina enam huvi pakkuma. Lugesin magistritöö kirjutamise ajal poliitilise eksiili kohta mitmeid käsitlusi, aga minu meelest suutis selle nähtuse tuuma tabada kõige paremini Edward Said essees „Mõtisklusi pagulusest“. Said oli palestiinlane, kellest kujunes USAs mõjukas teadlane ja intellektuaal. Ta käsitleb eksiili eri tahke, millest üks, eksiili ja rahvuse seotus, tundub eesti pagulaskogukondadele mõeldes ehk olulisim. Said küsib: „Kuidas seljatada [—] pagulasüksildust, langemata rahvusliku uhkuse kõikehaaravasse ja teisi tõrjuvasse keelekasutusse, kollektiivsetesse tundmustesse, grupikirgedesse?“[1] Pagulastel oli kolm valikut: kas siduda ennast uuel asukohamaal oma rahvuskaaslaste kogukonnaga, et säiliks keel ja samas oleks kohanemisprotsess kergem, osaleda sama innukalt nii omakeelses kultuurielus kui ka uue asukohamaa kultuurielus, või sulanduda täielikult, väärtustamata sidet oma keele ja kultuuriga. Neist pagulastest teame hoopis vähem. Ja kas neid, kes tegid esimese valiku, vaevas pagulasüksildus, milles räägib Said? Millised olid kohanematuse tagajärjed? Mõningaid vihjeid sellele võib leida pagulaskirjanike loomingust. Näiteks kujutab pagulaste kohanemisraskusi Kanadas Salme Ekbaum romaanis „Kärestik“ (1955). Üks tegelastest, Kadi, näebki lahendust enesetapus. Pole kahtlust, et kohanematusega seotud rääkimata lugusid on palju. Veel üks teema, mis seostub kodumaa kaotamise, põgenemise ja kohanemisraskustega uuel asukohamaal, on trauma. Mind tõi selle teema juurde Bernard Kangro looming. Aastal 2010, kui täitus 100 aastat Kangro sünnist, külastasin tema kodulinna Lundi ja tegin muu hulgas sealsete eestlastega intervjuud. See oli silmi avav kogemus: nende eestlaste jaoks oli põgenemise meenutamine jätkuvalt valus, ehkki sellest oli tolleks ajaks möödunud juba rohkem kui pool sajandit. Hingehaavade ravi on keerukas ja nõuab aega, kuid seda võib kergendada loov eneseväljendus. Kangro puhul tuleb see kujukalt esile – tema peateost, kuueosalist Tartu-romaanide sarja on kirjandusteadlane Harald Peep väga tabavalt nimetanud mälestuslikuks suhtumiste- ja eneseeritlusromaanide sarjaks[2], mille autor peidab end tegelaste sisse, uurides sel viisil nii enese kui ka paljude teiste eestlaste valikuid Teise maailmasõja ajal ja järel. Autobiograafilised on ka Kangro luuletused, mis tõukuvad enamasti kas mõnest unenäost, mälestusest või kujutlusest. Traumakogemuse väljaelamist ja läbitöötamist on võimalik jälgida teemade, motiivide, kujundite ja lüürilise mina positsiooni kaudu.

Miks vajab Teine maailmasõda ja selle järelmõjud ka nüüdisajal uurimist?

Tundub, et erinevalt naaberriikidest Lätist ja Leedust ei ole me Eestis veel Teist maailmasõda puudutava mälutööga kuigi kaugele jõudnud. Meenub Andrei Hvostovi raamat „Sillamäe passioon“, mis lõpeb lausega „NII SAIGI valmis ehitatud oma riik – Eesti Ütlematajätmiste Vabariik“. Hvostov ei pea mõistagi silmas üksnes ühiskonnas heaks kiidetud mahavaikimist, vaid ka isiklikku elu puudutavat vaikimist. Kui aga mõelda ajale, mil ta selle teose kirjutas – 2010 –, siis kahjuks näib, et ega praeguseks polegi palju muutunud. Vaevleme endiselt mahavaikimise ja -salgamise koorma all, mille mõju on Venemaa sõda Ukrainas veelgi võimendanud. Kuidas sellest koormast vabaneda? Arvan, et julgusega saada üle häbitundest Nõukogude okupatsiooni ajal toime pandud tegude pärast. Pean silmas nii neid, kes kannatasid repressioonide all, kuid on eelistanud oma läbielamistest ja neile tehtud ülekohtust vaikida, kui ka neid, kes ise kannatusi põhjustasid. Samuti leidub teemasid, millest on eesti pagulaskogukondades eelistatud vaikida, näiteks enesetapud, alkoholism, uimastisõltuvus ja teised vaimse tervise probleemid.

Märkasin, et oled oma artiklites keskendunud just eluloolistele allikatele ja autobiograafilisele kirjandusele. Minule pakub enim huvi just kirjaniku elust tõukunud fiktsioon – selle jälgimine, kuidas autori läbielamised teksti suunda mõjutavad. Tihti olen end tabanud mõtlemast, et niiviisi saab kirjutada ainult oma kogemuse najal. Mis sind (auto)biograafilise materjali puhul paelub?

Autobiograafiliste teoste jõulisemat esiletõusu meie kirjanduskultuuris märgati 2008. aastal ja sellest alates on aina enam ilmunud teoseid, mida võib määratleda kui auto- või biofiktsiooni. Autofiktsioon on mõiste, mida kasutatakse autori enda elu kujutavate kirjandusteoste kohta, mille autor teeb seda enamasti enda nime kandva jutustaja vaatepunktist. Biofiktsioon aga on kirjandusteos, mille autor kujutab kellegi teise elu. Miks need teosed on huvitavad? Esmalt muidugi seetõttu, et autor loob autobiograafilise ruumi kirjandusteosele omaste võtete abil, mis teeb selle lugemise nauditavaks. Muidugi kasutavad niisuguseid võtteid ka selliste autobiograafiliste teoste autorid, kes ei määratle oma teoseid otseselt romaani või mõne muu žanrina, aga kelle eesmärk on kunstilise terviku loomine. Teiseks on kirjaniku enda elust lähtunud teosed huvitavad seetõttu, et autobiograafilise tegelase loomise puhul n-ö teeb kirjanik midagi ka iseendaga, vaadeldes ennast kord kõrvalt ja siis jälle tegelase sisse asudes, luues ennast sel moel justkui uuesti ja uuesti. Nende kahe põimumine teoses muudabki loo paeluvaks.

Mullu möödus 80 aastat 1944. aasta põgenemisest, mille meenutamiseks toimus Eesti Kirjandusmuuseumis sinu korraldatud konverents „Kohanemislood. Mida tähendab olla naispagulane?“ Kuidas vastaksid pealkirjas esitatud küsimusele kirjandusteadlasena?

Ühe vastuse sellele küsimusele annab Elin Toona Gottschalki 2013. aastal ilmunud raamat „Pagulusse“ (2017). Peategelasi on seal kolm: Elin ise, tema ema Liki Toona ja vanaema Ella Enno. Elin oli Eestist põgenedes 7-aastane, ema 33 ja vanaema 65. Kuna Elini vanemad oli enne põgenemist lahku läinud, oli perepea rolli sunnitud enda kanda võtma Liki. Ta pidi kõigega üksi hakkama saama: otsima põgenemisvõimaluse, leidma elukoha Saksamaal ja perele elatist hankima. Ei saa alahinnata julgust ja eneseusku, mida sellised ülesanded ühelt naiselt nõudsid. Saksamaal elati esialgu ühe ja teise pere juures, hiljem aga DP-laagrites, kus valitses toidupuudus, viletsad hügieenitingimused ja küttematerjali puudus, samuti polnud lastel jalatseid ega sooje riideid. 1947. aastal õnnestus Likil pääseda „Balti Luikede“ aktsiooni kaudu Inglismaale tööle, kuhu läks kokku 700 eestlannat. Paraku ei olnud tal õiget ettekujutust ei sellest, milline on elu sõjajärgsel Inglismaal (toidu normeerimine lõppes seal alles 1954), ega ka sellest, kui raske on hakkama saada võõramaalasena, kes tuleb riigist, mida pole enam maakaardilgi. Ometi oli vaja toime tulla, sest tal tuli hoolitseda nii  tütre kui ka ema eest. Lisaks kõigele valitses eesti pagulaste hulgas sõjaeelsest ajast kaasa võetud arusaam naisest kui koduhaldjast, kelle töö on lapsi kasvatada. Seetõttu tekkis konflikt naistele suunatud ootuste ja tegelikkuse vahel: seni üksnes koduperenaise rolli täinud naised pidid muude kohustuste kõrval harjuma ka palgatöölise eluga. Anu Mai Kõll on seda teemat uurinud Rootsi jõudnud eestlannade andmetele tuginedes[3], tuues välja, et eesti kogukonnas püüti säilitada 1930. aastate Eesti elustiilimudelit, mis tähendas, et naised jäeti raskes olukorras üksi, samuti ei suutnud nad elada kogukonna eeldatud mudeli järgi.      

Kasutan teema näitlikustamiseks katkendeid Helga Nõu mälestustest, kes elas esimese pagulusaasta jooksul seitsmes põgenikulaagris. Oma esimest elupaika Rootsis kirjeldab ta sel viisil: „Olime majutatud umbes 120 inimest suurde seltsimajja ja magasime sõjaväe kolmekorruselistes raudvoodites. Perekonnad eraldasid oma voodid teiste omadest sõjaväe hallide villaste tekkide abil. Ruumi ühes otsas oli lava. „Lotad“ [Rootsi naissõjaväelased] tegid meile süüa suurtes välikateldes. Söögisaal oli eraldi barakis. Saime kole suured portsjonid kaerahelbeputru, hernesuppi, makarone, magusaid pruune ube ja hapuka maiguga vorsti (arvati, et oli pahaks läinud, aga oli ainult rootsi maitse järgi). Kõik toit oli magus või lääge. Pannkoogid olid paksud ja tainased ja vanemad sundisid meid taldriku tühjaks sööma. Põgenikud olid ka jaotatud toimkondadeks, kes tegid suure osa igapäevasest laagritööst: köögitöö, nõudepesemine, põrandate pühkimine ja muu koristamine ja pesemine. Esimesed neli nädalat olime karantiinis ega tohtinud laagrist lahkuda ja laagripiirkond oli okastraadiga ümbritsetud. Nägime rootslasi, kes meid teisel pool aeda uudistasid. Peale nelja nädala möödumist võisime ise ringi liikuda. Sügis oli hall ja vihmane. Laagri ümbrus oli okaspuumets ja samblased kaljud.“ (ERM KV 1005:19/269–270)

ERM Fk 3051:14894 Helga Nõu rahvariietes, 1983.

Kirjeldustõlge fotole: mustvalgel fotol on eesti rahvarõivastes tumedapäine naine, kes vaatab naeratades kaamerast eemale paremale.

Mida tavaliselt väliseestlased pagulaslaagris viibimise ajast on jaganud? Helga näiteks toob välja looduse – see on tal üllatavalt detailselt meeles.

See, mida laagris viibimise ajast mäletatakse, sõltub paljuski sellest, kas satuti Saksamaale või Rootsi ja kas oldi laps või täiskasvanu. Elin Toona Gottschalki raamatust ilmneb, et Saksamaal olid olud palju karmimad ja ka DP-laagrites viibimise aeg tunduvalt pikem. Saksamaale jõudnute lugudes kordub toidupuuduse ja haiguste teema… Veidi lihtsam oli toime tulla neil, kes kuulusid laagri administratsiooni – sellisel juhul olid töötasuks kas sigaretid ja toiduained või raha. Veelgi paremini läks aga neil eesti pagulastel, kes jõudsid Rootsi – nende lugudes tuleb toiduga seoses jutuks pigem küllus ja harjumatud maitsed. Rootsi suutis ka erinevalt sõjast räsitud Saksamaast põgenikud kiiremini ühiskonda suunata. 1945. aasta kevadeks olid sealsed eesti põgenikud laagritest lahkunud ja alustanud uut elu. Anu Klaar, kes oli Rootsi põgenedes sama vana kui Helga Nõu, võtab oma eluloos laagris oldud aja kokku sõnadega „Meil lastel oli päris tore“.[4]

Helga tõdeb mitmes kohas, et vanem põlvkond ei suutnud pigem kohaneda: „Ümbruskond suhtus meisse heatahtlikult, aga raske oli suhelda, kuna ei osatud teineteise keelt. Rootslased kinkisid vahel oma pruugitud riideid ja muud nagu armuandi vaestele. Eestlased pidasid jälle rootslasi poliitiliselt naiivseteks. Kui oli juttu küüditamistest, olevat keegi küsinud, et „miks te ei kutsunud politseid?“ Kas see on anekdoot, ei tea, aga suhtumine oli selline.

Laagriajal ei saanud ju kohaneda, kuna elu oli nii ebanormaalne ja meid viidi nagu kariloomi ühest kohast teise. Pärast oma elamist saades hakati raha ja vara koguma, aga mitmeid aastaid arvati veel ikka, et pole mõtet midagi pidevat soetada, sest varsti saame Eestisse tagasi. Lootus kadus pikkamööda. Päris kohanemist on raske määrata. Mina kui laps kohanesin siis, kui olin ära õppinud rootsi keele, kui sain koolikursustega hakkama ja oma eakaaslastega suhelda. Minu vanemad, võiks öelda, ei kohanenud täielikult iialgi. Nad jäid ikka rootslaste seas võõraks elu lõpuni.“ (ERM KV 1005:19/273)

„Vanemad rääkisid pidevalt Eestist ja ülekohtust, mis meie maa vastu on tehtud. Kõik, mis eesti, oli hea, kõik mis rootsi, oli halb või naeruväärne. Venemaast ja venelastest ei maksa rääkidagi. Kõik esitati liigagi must-valgelt, nii et lastel võis vahel „sellest eesti asjast“ kõrini olla. Telliti eesti raamatuid ja kästi neid lugeda. Eesti organisatsioonid, skautlus jne. Eeldati, et pidi ka abielluma eestlastega. See tekitas kriisi paljudes perekondades.“ (ERM KV 1005:19/278)

ERM Fk 3051:634 Skautide ja gaidide rongkäik, mis suundub Stockholmi Jakobi kirikusse, kus tähistati jüripäeva. Autor: Andres Loor, 1977.

Kirjeldustõlge fotole: mustvalge fotol on esiplaanil kaks gaidivormis noort naist, kes mõlemad kannavad käes lippu. Nende taga on kõnnib Eesti lipuga skaudivormis noormees.

Mismoodi väliseestlaste mälestustest tuleb välja identiteedimuutus? Või kas üldse soovitakse seda jagada?

Esimese põlvkonna pagulased sellest teemast kuigi palju ei kirjuta, küll aga tuleb see esile nende lugudes, kes sattusid pagulusse lapsena või sündisid võõrsil. Need, kes jäid seotuks eesti kogukonnaga ja kelle koduseks keeleks oli eesti keel, määratlesid ennast ilmselt eestlastena, kuigi oli ka teistsuguseid juhtumeid.

Küsimustele „Kuidas hindate eestlaste rahvuspoliitilist ja kultuurilist tegevust paguluse esimesele aastakümnel?“ ja „Missugused muutused on toimunud pagulaste elus (majandus, kultuur, eluolu, keel jm) paguluse algusest tänapäevani“ vastab Helga nii: „Tegevus oli väga intensiivne, tõhus, peaaegu maaniline. Paljud kulutasid kõik oma jõu idealistlikuks tegevuseks, Eesti vabastamiseks ja eestluse säilitamiseks. Teised, kes ei osalenud isikliku tööpanusega, toetasid „Eesti asja“ eestikeelsete ajakirjade ja raamatute tellimisega. Lõpuks, viie või kümne aasta möödudes, keegi enam tegelikult ei uskunud, et Eesti võiks vabaks saada. Võitlus aga jätkus juba võitluse enese pärast, et mitte kunagi alla anda. Paljudele, kes rootsi ühiskonnas ei kodunenud ega enam karjääri ei suutnud teha, andis see võitlus elumõtte.

Hilisemad, teistest rahvustest põgenikud ja sisserändajad on imetlenud eesti keele ja rahvustunde säilimist läbi viie aastakümne ja küsinud: kuidas te tegite? Sellele ei oska vastata muud kui et kodumaa kaotusest tekitatud jõud oli nii suur (igatsus, viha, ülekohus).

Ühes suhtes ebaõnnestus pagulus siiski: nimelt järelkasvu suhtes. Noortele õpetati küll, neid peaaegu sunniti, kodumaad austama ja armastama. Aga tegelikus rahvuspoliitilises ja kultuurilises töös ei lastud noori ligi. Nad võisid olla jooksupoisid, aga võim oli ikka vanade käes ja see peletas noori eemale. Peale selle on valdav enamus eestlaste lastest abiellunud muulastega. Seetõtu on vähe keskealisi ja noori, kes eestlaste elu Rootsis tänapäeval ülal hoiavad. Organisatsioonid, koolid, ajalehed ja kirjastused lõpetavad järk-järgult oma tegevuse liikmete vähesuse tõttu. Puudub ka tegelik tõukejõud: pagulus on lõppenud ja Eesti on nüüd vaba. Need kes tahavad, võivad otse Eestiga suhelda või sinna minna. Ei ole enam „tagasi“, vaid „edasi“.“ (ERM KV 1005:19/282)

ERM Fk 3051:54 ESTO 80: missikandidaatide tutvustamine Blå Hassenis. Foto: Herbert Trummer, 16.07.1980.

Kirjeldustõlge fotole: mustvalgel fotol seisab laval kuus noort eesti rahvarõivastes naist. Kõigil on kaelas õlalinti riigi nimega, mida nad esindavad: Inglismaa, Kanada, Šveits, Rootsi, Saksamaa, USA.

Helga vastusest koorub välja, kuidas eri põlvkonnad hakkama said kodumaalt lahkumise ja selle kaotamisega. Mis tähendus on Teisel ilmasõjal ühe või teise põlvkonna jaoks?

Kõige traumaatilisem oli kodumaa kaotamine kahtlemata pagulaste esimese põlvkonna jaoks: maha jäi kodu ja kogu harjumuspärane elu, mõnel juhul ka mees, naine või lapsed. Nagu Helga Nõu kirjutisest ilmneb, aitas paljude jaoks sellest peataolekust teatud määral üle saada võitlus Eesti vabaduse eest. Eriti keerulisse olukorda sattusid aga selle põlvkonna noored, kes olid sunnitud astuma tööteenistusse ja viidi Saksamaale, ning mehed, kes otsustasid kas vabatahtlikult või käsu korras sõdida sakslaste poolel ja kes jõudsid Saksamaale. DP-laagritesse neid ei võetud ja sõja lõppedes pidid paljud neist veetma mitu aastat vangilaagris. Samuti kartsid nad uuel asukohamaal Kanadas, USAs või Austraalias, kus valitses suhtumine, et need, kes võitlesid koos sakslastega, olid natsid, et see asjaolu saab avalikuks. Austraaliasse emigreerunud kunstnik ja kirjanik Gunnar Neeme näiteks otsustas hirmu tõttu oma nimest loobuda. Laste jaoks oli kohanemine mõistagi valutum.

Raamatuaasta puhul avati ERMis eesti pagulaskirjanduse näitus „Kaotusest laotusse“, mida sa oled jõudnud juba külastada. Mis tundeid see tekitas?

Määratleksin näitus-audiolavastust „Kaotusest laotusse“ kogemusnäitusena: ruumid, kuhu külastaja satub, sunnivad teda kujutlema ennast olukordadesse, mis seostuvad hingelise segaduse, üksilduse, kaotusvalu ja ilmajäetuse tundega. Tähenduslikult keskseim ruum oli minu jaoks labürint, segadusse ajav tuba, milles ekslemine võimaldab ehk kõige vahetumalt eksiili kogemusega suhestuda.

Aitäh, Maarja. Palun anna meile üks lugemissoovitus ka.

Soovitan Karl Ristikivi luulekogu „Inimese teekond ja muu luule“ (2023), mis koondab kogu tema luuleloomingu, sealhulgas romaanides ilmunud luuletused. See on ühtaegu nii poliitilise pagulase kui ka elupagulase luule ja seega mitte ühe, vaid paljude inimeste teekond, nagu Ants Oras oma arvustuses märgib.

[1] Edward Said, Mõtisklusi pagulusest. – Methis. Studia humaniora Estonica, 2014, nr 13, lk 214.

[2] Harald Peep Bernard Kangrole 18. XI 1965. – Eve Annuk, Tartu ja Lundi kahekõne. Väljavõtteid Harald Peebu ja Bernard Kangro kirjavahetusest. Looming 2000, nr 9, lk 1394.

[3] Anu Mai Kõll, Eesti põgenike toimetulekust Rootsis naiste perspektiivist. – Eestlaste põgenemine Läände Teise maailmasõja ajal. Artiklid ja elulood. Tartu: Korporatsioon Filiae Patriae, 2009, lk 81.

[4] Rändlindude pesad. Eestlaste elulood võõrsil. Koostaja Tiina Kirss. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2006, lk 64.