Tekst: Riina Reinvelt, peavarahoidja

Kaamera ja montaaž: Ange Nimeta, infosüsteemide haldur

Suvi ja raamatud, lugemine hommikul, päeval ja õhtul ning poole ööni välja. Just selline oli üks õige koolivaheaeg. Kindlasti tunnevad selles pildis end ära kõik vanuses 50+ (võibolla isegi 40+) olevad muuseumitöötajad. Nii ka meie. Pöördusime oma lapsepõlve lahutamatute kaaslaste poole: „Pipi Pikksukk“, „Karlsson katuselt“, „Väike Tjorven“, „Hulkur Rasmus“ ja muidugi „Meisterdetektiiv Blomkvist“. Neid võis igal suvel uuesti üle lugeda, või no vähemalt igal teisel suvel.

Kuna meil on siin ikkagi kogukokkade blogi, siis retseptid Astrid Lindgreni ihaldusväärseks kirjutatud toitude valmistamiseks võtsime ERMi arhiivkogus olevatest retseptivihikutest.

Valik Astrid Lindgreni raamatuid.

Kirjeldustõlge: heledal taustal lebab korrapäratult viis raamatut.

Aga kellest alustada?

Alustame „Meisterdetektiiv Blomkvistist“, sest see on üks mu lapsepõlve vaieldamatuid lemmikuid. Nii kriminaalse põnevuse kui ka selle poolest, et Kalle sõbra Eva-Lotta isa oli pagar, kes pidevalt pistis oma pea aknast välja ja pakkus lastele sooje lõhnavaid saiakesi. Unistuste elu!

Kalle Blomkvist on koos oma sõprade Eva-Lotta ja Andersiga pandud kurikaelte poolt lossivaremetesse luku taha.

„Mul on kolm kuklit,“ ütles Eva-Lotta ja pistis käe kleiditaskusse.

See oli siiski väike lohutus.

„Siis me ei sure nälga enne, kui ükskord pärastlõunal,“ arvas Anders.

Kuklid, saiakesed jms. Need ongi elupäästjad, sest nendega saab kergelt nälga kustutada.

Aga saiadega saab ka matemaatikat „õpetada“. Just nii tegi Karlsson Majasoku tagant pihta pandud saiadega.

„Me jagame õiglaselt, sina saad seitse ja mina seitse.“

„Nii see küll ei lähe,“ arvas Väikevend. „Seitse ja seitse“ on neliteist, aga siin on kõigest kümme saia.“

Karlsson kiirustas seitset saia hunnikusse ajama.

„Need on igatahes minu omad,“ teatas ta ning pani oma paksu käe saiakuhja peale. „Te arvutate tänapäeval koolis ka nii kentsakalt. Aga mina ei pea ometi sellepärast kannatama. Me saame kumbki seitse tükki, ja need siin on minu omad.“

Ilon Wiklandi illustratsioon Astrid Lindgreni raamatule “Väikevend ja Karlsson katuselt”.

Kirjeldustõlge: mustvalgel joonistusel istub toolil priske naine ja põrnitseb seina, kus tekst: “Vaata ette! Sinu häbematult kallites saiades peaks olema rohkem kaneeli!”

Võtame järgmiseks pannkoogid, mida teeb nii Pipi Pikksukk kui Väike Tjorven Soolavaresel. Pipi on pannkoogi ümberkeeramise meister: „Kui kook ühelt poolt oli küpsenud, viskas Pipi selle peaaegu lakke, nii et kook ümber pööras, ning püüdis selle uuesti panni peale.“ Tjorven seevastu teadis pannkookide valmistamise põhinippi: „Tuleb aina kloppida, kloppida ja kloppida.“

Aga aitab maiustamisest, aeg on pöörduda soolaste palade poole. Karlssonit ja tema kirge lihapallide vastu ei ole võimalik mitte mäletada. Ja need maitsevad kõigile lastele, see on kindla peale minek.

Karlsson lõpetas kõndimise. Ta seisis paigal ning tõmbas õhku nagu linnukoer.

„Lihapallid!“ ütles ta. Väikesed armsad pisikesed lihapallikesed, ma armastan neid v ä g a.“ [—]

Siis langes ta pilk lihapallidele. Vipsti! – keeras ta nuppu oma kõhu peal, mootor hakkas surisema, ja Karlsson suundus liuglennul voodi juurest otse taldriku poole. Mööda lennates napsas ta endale ühe lihapalli, tõusis rutakalt lae alla ja hakkas lambi ümber tiirutades rahulolevalt seda nosima.

„Hõrgutis!“ ütles ta. „Imehea lihapall! Võiks peaaegu arvata, et selle on teinud maailma parim lihapallitegija.“

Kes meist ei armastaks võileibu? Lastekodupoiss Rasmus kohtus oma hulkurielu esimesel hommikul Paradiisi-Oskariga, kes jagas temaga oma hommikueinet. Lihaga võileibu.

Keset päikesepaistet seisis Oskar ja ringutas. Seejärel ta kadus, ent tuli peagi tagasi ning nüüd oli tal käes kõvasti kinnikorgitud liitrine piimapudel. „Nagu öeldud, maitseks nüüd hästi üks väike hommikueine,“ lausus ta ja sättis ennast heintesse istuma. Ta harutas ajalehepaberi lahti ning võttis välja suured ja pikad jämedast rukkileivast võileivad. Rahuloleva urinaga vajutas ta hambad ühte tükki. Rasmus pani tähele, et leiva peal oli sealiha ja sealihast midagi paremat Rasmus ei teadnud.

Rasmusele maitses sealiha samuti. Ta mälus, vaatas õrnalt võileiba ja mälus uuesti. Nälg kippus Rasmusel silmanägemist ära võtma. Ta püüdis vaadata teisale, kuid see oli sootuks võimatu. Võileib kiskus ta pilku pääsmatult endale ja ta tundis, kuidas sülg valgub suhu.

Oskar lõpetas mälumise. Ta kallutas pea viltu ja vaatas Rasmusele narrivalt otsa.

„Ega sina ju ei söö harilikku, lihtsat lihavõileiba,“ lausus ta. „Sihukesed nagu sina söövad hommikuti kindlasti rosinatega putru. Harilikku, lihtsat lihavõileiba sa ju ei söö?“

Kas keegi ütleb ära, kui talle pakutakse taevalikku õndsust?

Elfriede Aule vihiku tiitelleht

Kirjeldustõlge: vihikulehel käsitsi kirjutatud tekst: “Söögisedelid. E. Aule. 13. VIII 30.”

Enamiku retsepte, mille katsetamisele võtsime, laenasime Tallinna Linna Naiskutsekooli õpilase Elfriede Aule kaustikust „Söögisedelid“ (ERM Ak 40:4/6, https://www.muis.ee/museaalview/4190042). Saiakesed valisime nime pärast. No kõrvalops, kas see saab hea olla? Saab küll, nagu teada saime. Pooled saiad tegime rosinatega ja nende vormimisel jälgisime retsept õpetust. Teise poole tegime ainult kaneeliga ja need vormisime minu Peipsi-äärse vanaema kaneelikuklite valmistamise traditsiooni järgi. Tasub kindlasti videost vaadata, sest nii saab teada, kuidas valmistada „kahe küüruga“, „kahe künkaga“ või „kahe tissiga“ saiu. Heal lapsel palju nimesid.

KÕRVALOPSUD

¾ l piima

4 munarebu

1 ½ dl suhkrut

1 dl võid

50 g pärmi

1,5 kg jahu

Kaneeli, suhkrut

Pärm kerkima, munarebud vahustada suhkruga. Leigesse piima kerkinud pärm, vähe jahu ja vahustet muna. Sõtkuda paras taigen. Lasta kerkida, rullida välja ja määritakse pääle sulavõid, riputatakse kaneeli ning rosinaid. Rullitakse pikalt kokku, lõigatakse risti saiakesed, lastakse kerkida. Keskelt vajutatakse noaga vagu. Küpsetada helepruuniks.

Ingrid Vang Nymani illustratisoon Astrid Lindgreni raamatule “Pipi Pikksukk”.

Kirjeldustõlge: pliidi ees seisab punapäine tüdruk, kes hoiab käes panni, mille kohal õhus lendleb pannkook. Tema kõrval taburetil istub väike pärdik.

Pannkooke tegime me lausa kahe erineva retsepti järgi. Esimese laenasime internetist (https://www.astridlindgren.com/gb/shop/inspiration/bake-with-astrid-lindgren), sest Eesti vanem kokakunst n-ö ülepannikooke eriti ei tunne, aga Pipi tegi just selliseid ja ainult neid saab lakke visata. Tõsi, seda trikki me ei katsetanud. Teise retsepti võtsime ikka Elfriede Aule retseptivihikust ja tegemist on ausate Eesti hapupiimapannkookidega. Retsepti teeb ehk natuke erilisemaks vahustatud munavalge lisamine taignale.

HAPUPIIMAPANNKOOGID

1 toop piima (kuna nimi on hapupiimapannkoogid, siis ilmselt hapupiima)

1–2 muna

1 tl soodat

1 tl soola

Suhkrut

3 klaasi jahu

Munarebu suhkruga vahule. Sooda leotada piimas + jahu, munarebu, sool. Munavalgevaht viimati.

Selgus, et lihapallide-nimelist sööki vanemates retseptivihikutes ei tuntagi. Selle asemel olid Elfriede Aule vihikus frikadellid ja neid me tegimegi. Vasikaliha on tänapäeval defitsiit, nii et valisime veiseliha. Neerurasva asemel ostsime lihtsalt pekki ja riivsaia asemel kasutasime leotatud saia. Ja keetmise asemel praadisime need frikadellid pannil.

FRIKADELLID

200 gr veise- või vasikaliha

100 gr neerurasva

1–2 muna

1 sl riivsaia

½ sl võid

1 sl hapukoort

Sool, pipar

Farsitaigen, keeta lihaleemes või soolvees.

Aga me ei saanud piirduda ainult ühtede lihapallidega, sest ühe väga põneva retsepti leidsime Aliide Rehki (ERM Ak 19:102/6) nõukogude ajal kirja pandud retseptivihikust. Nimelt oli siin hakklihale lisatud heeringat. See asi oli vaja järele proovida. Kindluse mõttes tegime siiski kaks kogust, ühe heeringaga ja teise ilma. Heeringaga pallid küpsetasime ahjus, ilma kalata pallid keetsime maitsetatud vees.

KEEDETUD HAKKLIHAPALLID

400 gr pehmet liha

100 gr heeringat

50 gr saia

1 sibul

Sool, pipar

Liha, heeringas ja sai lasta läbi hakklihamasina, lisada peeneks hakitud sibul, maitsestada soola ja pipraga. Vormida märgade käte abil lihapallid. Panna keeva vette ja keeta 8–10 min.

Kirjeldusest ei selgu, kuidas Paradiisi-Oskari võileival olev liha valmistatud oli, aga meie otsustasime teha keeduliha, mis on väga maitsev, aga ilmselgelt alahinnatud. Sellele otsest retsepti ei leidnudki. Võibolla oli selle valmistamisoskus 1920.–30. aastatel nii elementaarne, et keedukursustel sellist asja ei õpetatud.

KEEDULIHA

1 kilo taist sealiha

sibul

Terapipar

Loorber

Sool

Liha keeta maitsestatud vees u 2 tundi, lasta leemes jahtuda (selle leemes jahtumise tarkuse saime Aliide Rehki retseptivihikust. Lõigata viiludeks, süüa leivaga. Peale võib raputada soola ja pipart. Keeduleemest saab supi teha.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kogu selle toidulaadungi valmistamisele kulus mitmekesi umbes 4 tundi. Kõik maitses oivaliselt. Suuremaks üllatuseks olid vast heeringaga lihapallid, milles kõik degusteerijad ilmeksimatult kala olemasolu ka ära tundsid.

Kasutatud Astrid Lindgreni raamatud (tõlkinud Vladimir Beekman):

„Meisterdetektiiv Blomkvist“, Tallinn 1960

„Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses“, Tallinn 1969

„Väikevend ja Karlsson katuselt“, Tallinn 1970

„Pipi Pikksukk“, Tallinn 1972

„Hulkur Rasmus“, Tallinn 1999