Ülle Jäe, koguhoidja
Seenemetsa minnes on kasulik kaasa haarata mõni seenemääraja – tuttavale kukeseenele on sageli kosilasi hulgi, aga selle abil saab n-ö parketikõlbulikuks tunnistada nii timpnarmiku, kitsemampli kui ka mõne heiniku.
Mitme seeneraamatu (kaas)autor on Vello Liiv, kes on hoopis kunstiharidusega ja tähistas selle aasta mais 85. sünnipäeva. Väga hea materjali tundmine ja kunstnikusilm teevad tema seenefotodest hindamatu abilise. Ta võib mõne seene juures tunde kükitada, oodates parimat valgust ja otsides õiget nurka, et välja tuua just selle liigi kõige iseloomulikumad tunnused ja värvivarjundid.
Aastatel 1957–1962 õppis Liiv Tartu Kujutava Kunsti Koolis. 1960. aasta suvel sõitis ta praktikale Saaremaale, Hiiumaale ja Läänemaale, osaledes etnograafiamuuseumi ekspeditsioonil, mille eesmärk oli leida, kaardistada ja mõõdistada veel säilinud võrgumajad. Ekspeditsiooni juht oli Arved Luts, kelle suunamisel liiguti, kahasse peeti ka välitööde päevikut (ERM TA 499).
Teele asuti esmaspäeval, 11. juunil. Esmalt koguneti Tallinna ja sealt jõuti Virtsu, kus jäädi ööbima. Vello Liiv ööbis Lihulas tuttavate juures ja ühines seltskonnaga alles hommikul. Selleks ajaks olid rongiga Virtsu jõudnud ka seltskonna jalgrattad. Meri ületatud, jäid tudengineiud Juta Saron ja Koidu Källe Muhusse, aga Liiv ja Luts lootsid saada koos ratastega mõne veoauto peale, et sõita Kingisseppa (praegu Kuressaare). Kuid see ei õnnestunud, nii et nad läbisid ligukaudu 80 kilomeetrit jalgratastel ja jõudsid õhtul Kingissepas veel kinnogi.
Päevikut lugedes hämmastab mind meeste sitkus, päevased kilometraažid on üllatavad, eriti arvestades, et enamasti sõidetakse kruusateel ja ega tollaseid jalgrattaidki ei saa praegustega võrrelda! Mõne päeva pärast said mehed siiski inimlikud mõõtmed tagasi – nad otsisid kütust. Selgus, et neil polnud lihtsalt jalgrattad, vaid abimootoriga jalgrattad ehk sääreväristajad!
Päevikust on kerge aru saada, et Arved Luts oli etnoloog. Ta oli Saaremaal varem käinud, tema sissekanded on kirjeldavad, võrdlevad. Saame teada, millised teed olid asfalteeritud ja et Pöide kirikut hakati konserveerima. Päevikusse jõudis ka seis poelettidelt:
Neljapäev, 14. juuli: Tööd Nasval, edasi Sõrve – Tehumardi, Salme, Lindmetsa. Jämaja /…/ kauplusest võis saada limonaadi, võid ja suitsujuustu. Muid toiduaineid seal polnud, kui mitte arvestada maiustusi ja jahu: kuivaineid.
ERM EJ 208:10. Võrgumaja eestvaade. Kihelkonna kihelkond, Lõmala rand. Vello Liiv, 1960.
Kirjeldustõlge: Pliiatsijoonistusel on väike ehitis. All paremal autori nimi.
Vello Liiv seevastu on kunstnikuna emotsionaalsem ja värvikam.
Pühapäev, 17. juuli: Kaali järv
„Olin igatahes pettunud, aga midagi ikka oli ka.“
Pühapäev, 24. juuli
„Sõitsin Kirblast Virtsu ja õnnetused algasid.” Praam oli ära sõitnud, järgmist tuli 5 tundi oodata.
Ühest selle päeva äpardusest teeksin veel juttu. Nimelt lõhkusin oma vaese ja niigi suure nina päris armetult ära. See juhtus lihtsalt nii, et kukkusin magama minnes läbi lakaaugu, millest tavaliselt heinu alla aeti. Kukkumine ei olnud eriti kõrge, kuid küllaldane selleks, et peale nina oleks muudki võinud lõhkuda. Minu õnneks kukkusin teki ja padja peale, mida ma käes olin hoidnud. Kingad olid kukkudes kaduma läinud ja suure vaevaga leidsin ühe üles. Kuid kuna ühe kingaga mul midagi polnud teha, siis ronisin ilma kingadeta pööningule tagasi. Sealt ma end ka hommikul leidsin.
ERM EJ 208:26. Rannasaun põhiplaan ja lõiked. Muhu, Üügu rand. Vello Liiv, 1960.
Kirjeldustõlge: Pliiatsiga tehtud joonisel on sauna põhiplaan ning piki- ja ristilõige.
Pühapäev, 31. juuli
Kirbla – Haapsalu – Hiiumaa. Dokumentide vormistamine võtab täpselt tund ja 48 minutit. Selle ajaga jõudnuks juba Kärdlasse sõita!
ERM EJ 208:41. Ranna soemaja põhiplaan. Hiiumaa, Pühalepa vald. Vello Liiv, 1960.
Kirjeldustõlge: Tušiga tehtud joonisel on hoone plaan, selle all mõõtkava.
Esmaspäev, 1. august
Lõuna kl 17.45, Emmaste söökla kokkasid ei kiida, aga kõhu sai siiski täis 7.- rbl. eest.
Esmaspäev, 8. august
Vatlas tutvusin esmakordselt sepikojaga ja pean ütlema, et ilmse vastumeelsusega, sest ma olin ju spetsialiseerunud n.ö. võrgumajadele. Sain siiski ka sepikoja plaanistamisega hakkama.
ERM Fk 1315:62. Sepikoda. Varbla kihelkond, Saulepi küla. Vello Liiv, 1960.
Kirjeldustõlge: Must-valgel fotol on lagunenud kivihoone.
Tagasi Tartusse jõudis Liiv 11. augusti õhtuks. Sõitu alustas ta Pärnu kandist hommikul kl 7, tõdedes, et lõpuks oli tekkinud tülpimus selle igapäevase ratsutamise vastu.
Mõni ime – kuu aega sääreväristamist külateedel, kõik kaasas, mis eluks ja tööks vajalik, teadmata, kas ja kus süüa või öömaja saab. Aga mehed olid siis rauast ja võrgumajad puust (või kivist).
Lisaks päevikule jõudis Liivilt muuseumisse ka üle 100 foto (Fk 1315) ja 61 etnograafilist joonist (EJ 208), samuti enam kui 20 lehekülge etnograafilisi märkmeid (EAp 317 EA 77: 8/417 – 441).
Pärast kunstikooli lõpetamist 1962. aastal töötas Vello Liiv Viljandis õpetajana. 1970. aastal lõpetas ta Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (praegu EKA) sisearhitektina, misjärel töötas samas aastakümneid õppejõuna.
Looduse vastu tundis ta huvi juba poisikesepõlves, sügavam seenehuvi sai aga alguse 1970. aastate alguses, kui ta kujundas Eesti Loodusmuuseumi seenenäitusi. Nüüdseks on Vello Liiv laiemale üldsusele (harrastus)mükoloogina vast isegi tuntum kui sisearhitektina. Ta on Euroopa üks tunnustatumaid punalehiku (Entoloma) seeneperekonna spetsialiste.
Tundub, et ka kesised tingimused, tuul, vihm ja Nõukogude piirivalve ei suutnud Saaremaale sattunud Vello Liivi heidutada – 1980. aastate keskpaigas ehitas ta sinna suvekodu, millest on viimastel aastakümnetel saanud tema päris kodu.
Isegi kõige kehvemal seeneaastal leiab teadja midagi korvi panna, aga endisaegsed võrgumajad on säilinud vaid joonistel ja fotodel.
Kui te nüüd metsas mõnda seent foto järgi määrates päris kindlad pole, siis jätke see parem metsa.
Vello Liivi fotodest veel täpsemad on tema seenemaalid. Aga neist juba mõni teine kord.
