Tekst: Karmen Maat, arhivaar
Päevikupidamise kaudu saab inimene sündmusi uuesti läbi mängida ning vaadata neid teise nurga alt ilma esmase tugeva emotsioonita. Samuti võib kirjutamine pakkuda neutraalset pinda, et mõista, miks nii intensiivsed tunded esile kerkisid. Eelmise nädala blogipostituses tutvustasin muusikateadlase, pedagoogi ja helilooja Jaan Soonvaldi päevikuid, mis võlusid oma siirusega. Üks tekst erines aga teistest oma kirjutamislaadilt.
Jutt on 23. septembri 1930. aasta sissekandest pealkirjaga „Väikseid mälestusi Jaan Oksast 1914. a“. Mälestus räägib Soonvaldi ehk Jaan Haoharu kohtumisest kirjanik Jaan Oksaga 1914. aastal, esimese maailmasõja ajal. Soonvald on arhiiviallikate põhjal mälestust lausa kolm korda lihvinud. Paraku puudub võimalus tutvuda algse versiooniga, kuna kõnealust päevaraamatut ei ole Eesti Rahva Muuseumi ega Tartu Ülikooli raamatukogu arhiivis.
ERM TM Fk 2547 Jaan Soonvald Vene armee ohvitserina, 1915.
Foto kirjeldustõlge: Mustvalgel fotol on lühikeste juustega mees sõdurivormis. Mehe keha ja pilk on suunatud kõrvale.
Korduvad ümberkirjutamised ja üsna ilukirjanduslik väljenduslaad tekitasid minus kahtlusi, kas kuusteist aastat varem toimunud kohtumisest kirjutamise eesmärk võis olla seotud mälestuse avaldamisega mõnes väljaandes. Minu oletused pidasid vett. Veebiotsingu tulemusel selgus, et ajakirja Olion juuli-august (nr 7–8) 1931. aasta numbris oli ilmunud pseudonüümi Jaan Haoharu all tekst „Väikesi mälestusi Jaan Oksast“.
Mälestuse tutvustamiseks valisin käsikirja jäänud variandi. Soonvald on hilisemad lisandused pannud sulgudesse või alustanud saatelausega, näiteks „mäletan“ või „on meeles mulje“. Käsikiri haakub küll sisult ja ülesehitustelt ajakirjas ilmunud tekstiga, kuid sisaldab enam detaile.
Väikseid mälestusi Jaan Oksast 1914. a
Olen kirjutanud 14. aug. (v.k.j) 1914.a. Peterburis Ohta kasarmus soldatina oma päevikusse muuseas järgmist … „Istusin sängiäärel, kui sisse tuli mees, must kott seljas“ (mäletan, et mees oli rässunud, rähmas, punsunud ja ilge vaatega; hõre valge habe kattis ta silmnägu, jalas olid mahaloketunud ja kahekorra keeranud säärtega venekad).
Mõtlin: „see on venelane“. Kuulsin hõiget aetult näolt: (kaaseestlaselt) „Vonn, sdessj utšitel!“ (Välja, siin on kooliõpetajad!) (Ümbruskond oli meile võõras kui äsjatulnukuile). – „Mees ei pannud seda tähele. Siis ütles üks jutukas vene poiss: „Ta oli haige, tema on siit roodust.“ Mees jäi laua taha istuma. Läks ligi pool tundi mööda, kui kuulsin köstrit (Alatskivilt) selle mehega eesti keeles rääkivat: „Kas teie olete see kirjanik Oks?“ Mees naeratab ja vastab eitavalt. Ta räägib, et olevat Haapsalu kreisist ja Venemaal kooliõpetajaks olnud. „Teie ema olevat hull – Noor-Eesti albumis räägib üks Oks niiviisi. – Kas Teie ei olnud vaimuhaige?“ Ma läksin köstrit keelama: „Kas teil ei ole taktikatunnet!“ Köster: „Ega ma halva pärast ei küsi, mul olid säälpool tuttavad, ma tunnen neid.“ „Kas võib küsida: kas te ei olnud vaimuhaige?!“ Mees naeratab, vaatab minu poole ja räägib (s.o. Oks): „Ega see midagi ei ole, närvid lähevad segi.“
Tulin ära. Mees vaatab vahetepeal minu poole; aga köster jätkab nõudmisi (ta kirjutab, kõva kaap peas, kirja): „Kuidas te nii vaeseks olete jäänud, – kas te ei ole kirjanik Oks?“ (Ette rutates ütlen, et usutlemised, narritamise maigulised, Oksa elukutse suhtes kestsid vahetevahel edasi ja ümbruskond, koosnev suuremalt jaolt eesti kooliõpetajaist, hirnus seepeale naerda. Mäletan veel, et päeval iial ei näinud Oksa kirjutavat, kuid kuulu järgi ta olevat teinud seda öösiti). Päevasest O. toimingust on meelde jäänud ta omaette toidumuretsemine: näiteks ta tõi suppi köögist kompveki kardtoosiga, millele nöörist sang ümber seotud).
15. aug: eile kirjutust lõpetades tuli Oks minu juure. Tegin ruumi. Jutt kirjanduse poolt… (Mäletan: Oksa vaade muidu nii passiivne ümbruskonna suhtes, välgahtas, kui esitelin end Noor-Eesti liikmena).
27. aug: „… Oks on lahti saanud. Ta on rõõmus. Teised seisavad ta ümber…“ (On meeles mulje, et ümbruskond kohtles Oksa rohkem vaimuhaigena kui tiisikusehaigena, ja ta soldatist vabastamise üle tundis mõnigi ümberseisjatest kahjurõõmu, pidades teda simulandiks, vigurdajaks, liiatigi et keegi ei kuulnud kaebavat teda oma haiguse üle).
Katkend Jaan Soonvaldi mälestusest kirjanik Jaan Oksa kohta, 23.09.1930. Foto: Anu Ansu.
Käsikirja kirjeldustõlge: Hariliku pliiatsiga kirjutatud päeviku sissekandes on parandusi tehtud punase pliiatsiga.
Päevikukirjutajast ei jää alles ainult tema enesekujutus, vaid ka märkmed teda ümbritsenud inimestest. Mälestusest kumab kaasaegsete arvamus Jaan Oksast kui „vaimuhaigest”, mitte tuberkuloosihaigest. Kui teised sõjamehed naeruvääristasid kirjanikku ega võtnud teda omaks, siis Soonvald ei andnud oma mälestuses hinnangut tema kui inimese kohta. Ta kommenteeris vaid Oksa füüsilist välimust. Päevikuvormis kohtumise taasesitamine mõjub vahetult. Uudishimulik pool minust jäi kohe mõtlema, miks Soonvald Oksaga kohtumisest ajakirja kirjutas. See aga jääbki meil teadmata.
