Auli Auväärt

Õpilaste nutitelefonid, täis pilte, lugusid ja muud meelelahutust, näivad juhatavat neid üha kaugemale sellest, mida nende vanemate ja vanavanemate põlvkond omaks nimetab. Aga kas oleks võimalik kasutada neid samu seadmeid nii, et nende abil avastataks ka meie enda pilte, lugusid ja meelelahutust – meie kultuuripärandit? Just õpetaja saab digipärandit klassiruumi tuues ehitada silla, mis ühendab põlvkonnad omavahel.

Paljude kultuuride pärandit tuntakse üle maailma, sest seda (taas)kasutatakse popkultuuri sisendina. Näiteks jõuab jaapani kultuur taasringlusesse anime-, manga-, mängu-, moe-, filmitööstuse jms kaudu. Hiljuti sattusin tunnistajaks, kuidas Ameerika tudeng vestles ühe ülikooli Jaapani usunditele spetsialiseerunud professoriga šintoismi ja budismi jumalustest ning Jaapani usundiloost, toetudes oma aastatepikkusele lemmikarvutimängu kogemusele. Noormees avastas üllatusega, et see, mida ta oli pidanud vaid arvutimängu fantaasiamaailmaks, kajastas tegelikult reaalseid ajalooprotsesse. Kadestamisväärne? Samas millal ja millise professoriga kohtudes saan mina teada, et kümned tuhanded tunnid, mis ma veetsin vanemate sarjamise kiuste 1980. aastate teisel poolel „Diggerit“ mängides, andsid mulle teadmisi, mida teised ülikoolis omandavad?

ERMi digiloomingu konkursile “Eesti raamat 500” esitatud töö. Renee Aav “Kest muutub, sisu jääb”

Digipärandiga põlvkondliku kultuurikatkestuse vastu

Ka meile ruumiliselt palju lähem iidne maailmakultuuri pärand jõuab noorteni samamoodi. Näiteks Antiik-Kreeka ja Rooma, Egiptuse või Skandinaavia ja muude müütide tegelased, süžeed või motiivid leiavad tänuväärset taaskasutust fantaasiakirjanduses ja -filmides ning mängudes. Näidetena võib nimetada kasvõi Harry Potteri raamatu- ja filmisarja, Marveli filme ja arvutimängu „Assassin’s Creed Odyssey“. Väga paljud Eesti noored elavad uusmeediaruumis, mis varustab neid esmajoones teadmistega, mis ei ole spetsiifiliselt Eestiga seotud. Ent kultuuripärand – nii vaimne (nt keel, kombed, uskumused, rituaalid, teadmised ja oskused) kui ka aineline pärand – seob meid eelnevate ja järgnevate põlvkondadega, on „sotsiaalne kitt“, mis teeb meist eestlased, kui kasutada Eesti Rahvakultuuri Keskuse infovihiku (2012) „Vaimne kultuuripärand Eestis“ väljendit. Kuni pärandit antakse edasi, kasutatakse, hoitakse ja väärtustatakse, püsib see elus. See, mida mingil põhjusel ei teata ega kasutata, hääbub.

Tänavu tähistame eestikeelse raamatu 500. sünnipäeva. Alustanud katekismusena ja jõudnud e-teaviku vormini, on meie sünnipäevalaps poole aastatuhande jooksul näidanud üles kadestamisväärset jätkusuutlikkust. Selles osas on eestlastel õigupoolest ka päris palju vedanud, eriti võrreldes kasahhidega, kes ainuüksi viimase saja aasta jooksul on pidanud korduvalt üle elama kirjasüsteemi vahetusega kaasnenud kultuurikatkestusi: 1927. aastal mindi Kasahstanis araabia kirjalt ladina tähestikule, 1940. aastal kirillitsale ning käesoleva sajandi alguses seati 2025. aasta uuesti ladina tähestikule ülemineku piiriks. Iga vahetus tähendab paraku aga seda, et eelnev (kirja)pärand ei ole järeltulevale põlvele enam pingutuseta kättesaadav. Mõistetav on Kasahstani soov tõmmata selgem piir kirillitsat kasutava kultuuriruumiga, samuti võib ladina kiri hõlbustada kasahhi keele kasutamist rahvusvahelistes teadus- ja tehnoloogiakeskkondades, kuid üleminek nõuab kindlasti suuri ressursse. Meie kultuuri väljakutsed ei ole nii suured, aga ka meil nagu igal kultuuril tuleb üha rohkem digiteeruvas ja andmestuvas maailmas mõelda, kuidas teha nii, et elav pärand jõuaks ka ülejärgmise põlvkonnani.

Digiloomingu konkursile esitatud töö. Rebeka Laaniste “Eesti luik”

Kultuuriministeerium on selles osas juba otsustavaid samme astunud ning investeerinud miljoneid Euroopa Liidu toetust koos Eesti riigi rahaga meie pärandi digiteerimisse. Siiski ei näi laiem avalikkus teadvat, et peaaegu pool Eesti muuseumide kogudest on digiteeritud ja veebis kättesaadav. Kuigi tundliku või autoriõigusega kaitstud materjali kasutamisel kehtivad piirangud, võib märkimisväärset osa eesti digipärandist kasutada täiesti vabalt igaüks, kes soovib uurida, avastada või leida inspiratsiooni. Kodust või töölt lahkumata võib digiandmebaasis vaadata Eduard Wiiralti graafikat ja Johannes Pääsukese fotosid, lugeda saja aasta vanuseid Eesti Naisi ja 2000. aastate Head Last, kuulata näiteid eesti rahvamuusikast ja vaadata vanu eesti filme. Kõrvuti massdigimise jätkamisega otsivad mäluasutused külastajat kõnetavaid digilahendusi oma kogude atraktiivseks eksponeerimiseks nii veebis kui ka füüsilises ruumis.

Digitaalne kultuuripärand kui ühiskondlik ressurss

Just sellist nime kannab kultuuriministeeriumi rahastatav Eesti Rahva Muuseumi teadusprojekt, mille eesmärk on teavitada laiemat avalikkust digipärandi kättesaadavusest ning toetada mäluasutusi digilahenduste loomisel ja rakendamisel. Projekti raames on teadlased algatanud tegevusi nii muuseumitöötajatele kui ka laiemale avalikkusele. Minul Tartu ülikooli folkloristikamagistrandina (õnnestus sisse astuda enne, kui õpetajate enesetäiendamine ülikoolis tasuliseks tehti) oli võimalik kaasa lüüa digipärandi loovkasutamise õpitubade ja raamatuaastale pühendatud digiloomingu konkursi korraldamises.

Käesoleva aasta septembris toimus viies Tartu koolis 15 digipärandi loovkasutamise kiirõpituba. Vaid ühe akadeemilise tunni jooksul tutvustasime Tartu arhiivi- ja muuseumipedagoogidega erinevas vanuses noortele interaktiivsete välktegevuste ja kaasloomelise rühmatöö ülesannete kaudu digipärandi põnevat maailma. Õpilased otsisid oma nutitelefonide abil digikujutisi eesti kultuuripärandi veebikogudest ning kasutasid neid siis tänapäevaseks digiloominguks. Google Slidesi või Padleti rakenduses valmis kohe ka esitlus Meediateegi fotodest loodud, veel „ahjusoojadest“ meemidest ning Ajapaiga geokodeeritud (pildistamise asukoht märgitud maakaardil) fotol kujutatud inimeste sisekõnedest. Põgusalt jõudsime näidata ka, kuidas MuISis toimetada. Lisaks õppisid noored arhiivitähisega allikale viitamist. Hoolimata tehnilistest apsudest – mõnel oli päevalimiit mängides ära kulutatud, mõne nutivahend keeldus ühes või teises rakenduses toimimast jms – jõudis enamik õpitoas osalejaid toredate digiloominguliste tulemusteni.

Digipärandi kiirõpitoas vähem kui kümne minutiga tehtud anonüümne meem

Seni kuni ootame, et vestlusrobotid harjuksid meile „kaevama“ infot kultuuripärandi andmebaasidest (ning edastaksid seda meile korrektselt viidates), tuleb meil endil hakkama saada digipärandi kogude kohati lihtkasutaja suhtes päris vaenulike lahendustega. Samas ei ole see sugugi takistanud digipärandi loomingulist kasutamist. Näiteks kasutab muusik Peeter Rebase loodud vaibamuusikamängija ERMi vaibakogu digiteeritud andmebaasi ning jaapani kunstniku ja helilooja Ryoji Ikeda kaks ruumispetsiifilist kunstiteost ERMis põhinesid TÜ genoomika instituudi Eesti biokeskuse teadusandmetel ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori heliloomingul. Ka ERMi digiloomingu konkursile „Eesti raamat 500“ laekunud rohkem kui pooleteistsajast võistlustööst joonistus äärmiselt kirev ja laiapõhjaline pilt. Digipärandi allikaid kombineeriti ja tõlgendati nii visuaalses (nt digipilt), auditiivses (nt laul), tekstilises (nt kiri) kui ka interaktiivselt uusmeedia (nt tekstirobot) võtmes. Pooled osalejatest olid täiskasvanud, pooled õpilased. Ainetunnis saab digipärandit loominguliselt kasutada erinevatel eesmärkidel, sh AI kasutamise põhimõtete selgitamiseks. Konkursil lubatud võimalusest kasutada tehisaru abi hakati kinni 15% teoste loomisel, enamasti eelistati loovtegevusega ise, n-ö inimjõul hakkama saada. (ERMi digiloomingu konkursi kõik tööd on üleval kultuuripärandi digiteoste veebigaleriis.)

Kokkuvõtteks

Digikogud ei ole pelgalt pärandi hoidlad, vaid elav inspiratsiooniallikas igale loojale ja kultuurihuvilisele. Kui TI-tiiger hüppab, siis tema kasukal võiks sätendada digipärandi kuld, sest meil on digipärandit s***ks, kui parafraseerida haridus- ja teadusministrit, ning kui keegi kasutab pärandit rohkem, ei tähenda see üldse seda, et keegi teine peaks ilmtingimata vähem saama (erinevalt rahast riigieelarves). Seega tasub õpetajal katsetada kasvõi ühe tunni jagu – lasta õpilastel otsida, tõlgendada ja luua. Väike samm klassiruumis võib olla suur samm pärandi elushoidmisel.