Melani Mägi, Tartu Ülikooli kultuurikorralduse magistrant

Raamatud ei ole ainult teadmiste allikad – need toimivad sageli ka sõnumite ja märkidena, mis ütlevad midagi lugeja maitse ja kuuluvuse kohta. Ent kuidas saada aimu sellest, mida inimesed loevad ja kuidas nad oma lugemist väärtustavad?

Tänapäeval piisab pilgust Instagrami või TikToki, kus uued platvormi harud, Bookstagram ja BookTok, loovad lugemisharjumustest omamoodi lavastuse. Raamat seatakse koos detailidega nähtavale, et luua sõnum, mis liigub kiiremini ja kaugemale kui kunagi varem. See loogika ei ole aga uus. Eesti Rahva Muuseumi fotokogu näitab, et juba aastakümneid tagasi kasutasid inimesed raamatuid selleks, et end nähtavaks teha ja kinnitada oma kohta kultuurilises ruumis – olgu see poseerimine lugemissaali riiulite vahel või lavastatud kompositsioon koduses interjööris.

Kammisin ERMi fotokogu läbi, et näha, kas vanad fotod ja tänapäevane sotsiaalmeedia lugemiskultuur jutustavad tegelikult sarnast lugu: lugemine ei ole ainult lehekülgede pööramine, vaid ka osa nähtavast kapitalist, mis seob inimesi, maitseid ja ruumi. Selle mõistmiseks kasutan prantsuse sotsioloogi Pierre Bourdieu väljateooriat. Bourdieu järgi toimub iga ühiskondlik tegevus omamoodi „väljal“ – see on sotsiaalne ruum, kus inimesed positsioneerivad end oma maitse, harjumuste ja sümbolite kaudu. Tema mõistes on kultuuriline kapital teadmised, harjumused ja esteetiline tundlikkus, mis annab inimesele prestiiži ja võimaluse „lugeda“ ning tõlgendada kultuuri. Kui see kapital muutub nähtavaks ja saab teiste poolt tunnustatud, muutub see sümboolseks kapitaliks – märgiks, mille kaudu inimene tõestab oma kuuluvust teatud ringkonda.

ERMi fotod on justkui Bourdieu teooria elavad kinnitused. Raamat ei ole neil fotodel lihtsalt lugemiseks – see muutub märgiks, esemeks, mille kaudu inimene ütleb midagi enda kohta. Üks lihtne, aga kõnekas näide on Leopold Matti foto inimestest, kes sirvivad müügilaua juures raamatuid. Pildil liigub raamat käest kätte ja teadmine ei jää riiulisse peitu, vaid jõuab inimesteni. See, mida sirvitakse või ostetakse, ütleb midagi ostja maitse kohta ja teised näevad seda pealt. Raamat on korraga praktiline kaup ja märk, mis kinnitab, millisesse lugemisringi keegi kuulub või millist mõtteviisi esindab.

Inimesed müügilaua juures raamatuid sirvimas. Foto: Leopold Matt, u 1950–1955. ERM Fk 2994:92

Kirjeldustõlge: mustvalgel fotol seisavad inimesed ümber raamatute müügilaua, kus kaks meest sirvivad raamatuid. Nende kõrval on naine, kes jälgib meeste tegevust, ja teine naine seisab meeste taga, vaadates otse kaamerasse.

Sama muster kordub kahes portrees:

Naise portree raamatukogus. Foto: Viktor Salmre, u 1958–1964. ERM Fk 2644:502

Kirjeldustõlge: mustvalgel fotol seisab naine raamaturiiuli ees, silmitsedes käes olevat teost. Tema selja taha jääb samuti raamaturiiul.

Epp-Karike Jürima-Sonin raamatuga. ERM Fk 3051:10522

Kirjeldustõlge: mustvalgel fotol hoiab pikkade tumedate juustega naine käes raamatut, mida ta naeratades uurib.

Raamatut ei hoita lihtsalt käes – raamatu kaaned, poseerimine ja pilk annavad märku, et inimene väärtustab lugemist ja kuulub haritute väljale. Ka ruum ise on oluline: kodune riiul või lugemisnurk ei ole pelgalt mööbel, vaid lavastus, kus raamatu koht kannab sõnumit. Kui tuua see mõte tänapäeva, siis toimub Bookstagramis ja BookTokis sama asi: raamat seatakse fotole teadlikult. Kruus kohviga, tekk, valgustus ja muud detailid loovad sõnumi, mis ei räägi ainult sisust, vaid ütleb midagi ka lugeja kohta. Millist žanri näidatakse? Milline on kaanekujundus? Nii muutub raamat nähtavaks märgiks, mille kaudu lugeja seob end kogukonnaga.

ERMi fotod näitavad, et see loogika ei ole uus, vaid toimis juba varem osana sellest, kuidas inimene end maailmale näitas. Tänapäeva platvorm on lihtsalt kiirem ja ulatub kaugemale: kui kunagi nägi kodust raamatukappi vaid külaline, siis nüüd liigub sama sõnum mõne sekundiga sadade või tuhandete vaatajateni. Seetõttu on Bourdieu kultuurilise ja sümboolse kapitali idee siin toeks: see, mis esmapilgul on lihtsalt raamat, muutub märgiks, mis ringleb inimeste vahel.

Fotokogu Instagrami-väärilisus

Raamatu tähendus ei peitu ainult lehtedel, vaid ka selles, kuidas ta ruumis üles seatakse ja kellele ta nähtavaks saab. Bourdieu (1986: 243–246) kirjutab, et kultuuriline kapital on objektina väärtuslik alles siis, kui omanik oskab seda kasutada ja teised oskavad selle tähendust „lugeda“. Kui raamat jääb kapinurka, siis ta ei täida oma rolli – alles nähtaval riiulil, müügiletil või poseeritud portreel muutub ta millekski, mis annab omaniku maitsele avaliku mõõtme.

Võtame näiteks Hans Voolmanni foto, kus ta on kaseurbade, nartsisside ja raamatu abil loonud lihavõttepühade kompositsiooni.

Lihavõttekompositsioon kaseurbade, nartsisside ja raamatuga. Foto: Hans Voolmann, u 1925–1930. ERM Fk 2957:1301

Kirjeldustõlge: mustvalgel fotol on laual raamat, mille peale on asetatud kaks nartsissi ja prillid. Raamatu kõrval on kaseurbadega kõrge vaas.

Lihtne raamat saab tähendusi juurde, kui selle ümber seatakse teised komponendid. Kevadine oks, lill ja avatud köide loovad koos sõnumi, mis räägib rohkem kui ainult see, mida lehtedelt lugeda saab. See näitab pildi autori omamoodi esteetilist tunnetust. Samamoodi ei ole Instagramis raamat kunagi üksi – seal on peaaegu alati kõrval mõni detail, mis avab seda vaatajale rohkem kui pelk pealkiri.

Kahel raamatukogus tehtud fotol on tabatud mingit igapäevalist voogu, mis läheb minu meelest eriti mõnusalt kokku ideaalse Bookstagrami postitusega.

Vanad raamatud raamatukogus. Foto: Viktor Salmre, juuli 1965. ERM Fk 2644:3171

Kirjeldustõlge: mustvalgel fotol on esiplaanil ajakirju täis riiul. Foto vasakus nurgas istuvad õpilased laudade taga ja neist paremale jäävad raamatutega täidetud riiulid.

Vanad raamatud raamatukogus. Foto: Viktor Salmre, juuli 1965. ERM Fk 2644:3180

Kirjeldustõlge: mustvalgel fotol on nii paremas kui ka vasakus nurgas kõrged, raamatuid täis riiulid. Riiulite keskel seisab naine, kes uurib raamatuid.

Esimesel pildil on kogu stseeni toon pehme ja pisut tolmune – riiulite vahelt paistab valgus, mis ei ole liiga ere, vaid just paras, et jätta mulje vaiksest, unustusse vajunud nurgakesest. Just selline valgus loob atmosfääri, mida paljud Bookstagrami fotod tänapäeval püüavad. Teine pilt on oma tunnetuselt veelgi „Instagrami-kõlbulikum“: siin on mingit süngust ja kunstipärast angsty teenager hõngu. Vaataja pilk liigub riiulite vahelt kaugusse, justkui raamatusaali vaikusse.

Nende piltide esteetika ja kontrastsus on just see, mis teeb need kõnekaks ka tänapäeval. Bourdieu (1986: 246) sõnul omandab kultuuriline kapital – olgu see raamat, riiul või kogu lugemisruumi õhustik – sümboolse väärtuse alles siis, kui see on nähtaval ja teised oskavad selle tähendust „lugeda“. Ruum ja inimesed, kes seda ruumi kujundavad, loovadki välja, väikese sotsiaalse mikromaailma, kus iga raamaturida ja riiulivahe kinnitab, milline teadmine on väärtuslik ja kellele see on suunatud. Need fotod näitavad, et kapital ei ela üksnes raamatu kaante vahel, vaid ka selles, kuidas valgus, kord ja vaikus sellele sotsiaalse tähenduse annavad. Sama loogika on kolinud sotsiaalmeediasse, ainult et nüüd liiguvad need märgid kiiremini ja uues digitaalses vormis.

Kuidas hoida raamatut?

On midagi erilist selles, kuidas inimene end raamatu taha seab või riiulite vahele kaob. Raamat ei ole pildil enam asi, mida lihtsalt hoitakse. See on osa tervikust, mis jutustab inimese kohta. On midagi eriliselt siirast hetkes, kui keegi on raamatusse süvenenud, ja ERMi fotod, nagu „Naine lugemas“, püüavad selle vaikse intensiivsuse hästi kinni. Pilgu suund, raamatu asend, isegi see, kuidas käed seda toetavad, loovad märkamatu, kuid tugeva sõnumi: need detailid räägivad kuuluvusest, maitsest ja harjumustest.

Naine lugemas. ERM Fk 2835:31

Kirjeldustõlge: mustvalgel fotol on tumedapäine naine nõjatunud diivaninurgale, lugedes sinna peale asetatud raamatut. Tema selja tagant on näha potitaime.

Noormehed lugemas. Foto: Agnes Tõldsepp, 1960. aastad. ERM Fk 2834:1343

Kirjeldustõlge: mustvalgel fotol loevad kaks noormeest lauale asetatud raamatuid. Esiplaanile jääv noormees seisab ja teine istub. Laual põleb kaks pikka küünalt.

Lugemine ei ole kunagi ainult tekstiga suhestumine, vaid ka kehakeel ja ruumiline kohalolu, seda iseloomustab hästi eelmainitud „Naine lugemas“, samuti „Noormehed lugemas“. Kui vaadata, kuidas inimesed piltidel poseerivad, on selge, et raamatu hoidmine või asend lugemislaua taga ei ole juhuslik. See on väike lavastus, kus liigutused, näoilme ja raamatu paigutus peegeldavad väikseid, õpitud mustreid, mida kirjeldades Bourdieu (1986: 244–245) kasutab mõistet habitus. See termin tähistab omandatud mustreid ja rütme, mis ilmnevad meie kehahoiakus, liigutustes ja igapäevastes valikutes. Kui keegi istub sirgelt lugemislaua taga või hoiab raamatut viisil, mis teistele hästi nähtav, ei tee ta seda ainult iseendale – see on märk sellest, millisesse ruumi ja harjumuste ringi ta end paigutab. Sama loogika kandub edasi ka ruumi endasse.

Eesti Teaduste Akadeemia raamatukogu. Foto: Viktor Salmre, 1973–1980. ERM Fk 2644:11548

Kirjeldustõlge: mustvalge foto esiplaanil on kaks üksteise peale asetatud lahtist raamatut. Tagaplaanil on näha laua taga istuvaid õpilasi, kes on süvenenud raamatute lugemisse.

Tartu Ülikooli raamatukogu. Foto: Viktor Salmre, 1982. ERM Fk 2644:13588

Kirjeldustõlge: mustvalge foto esiplaanil on riiul raamatutega ja taamal istub üks mees laua taga.

Eesti Teaduste Akadeemia või Tartu Ülikooli raamatukogus tehtud pildid ei kujuta ainult riiuleid ja laudu. Need on keskkonnad, mis õpetavad, kuidas seal olla. Vaikus, ruumi rütm ja korrapära loovad harjumuse: siin loetakse, siin ollakse keskendunud ja tõsine. Bourdieu (1986: 245–246) rõhutab, et ruum ei ole kunagi neutraalne, vaid suunab seda, milline käitumine tundub loomulik ja milline mitte.

Ka täna töötab sama muster. Bookstagram ja BookTok on nagu digitaalsed raamatukogu lugemissaali nurgad, kus kehtivad uued reeglid: milline nurk töötab, milline poos kõnetab vaatajat ja kuidas raamatuhoid näitab, et pildistaja ei ole juhuslik mööduja, vaid osa suuremast lugemisharjumuste võrgust. Pole küll vaikseid saale ja puidust laudu, aga on omaenda koodid: valgus, raamatu nurk ja taust loovad sama sõnumi, mis räägib meile vaikselt edasi, millisesse „lugemisruumi“ keegi end asetab. Sellised pildid tuletavad meelde, et see, kuidas inimene raamatut hoiab ja end teistele näitab, ei ole kunagi ainult isiklik hetk. See on korduv ja õpitud viis, kuidas raamatust saab midagi sümboolset – olgu see sajanditagune või tänane hetk.

Vana sisu uues kuues

ERMi fotokogu võiks vabalt tulla arhiivi staatusest välja ning vallutada sotsiaalmeedia. Juba ainuüksi analüüsitud fotod käituvad mingil määral sillana, mis seob mineviku ja tänapäeva lugemiskultuuri. Need poleks enam pelgalt mustvalged mälestused, vaid saaksid endale uue elu uues tähenduses. Iga selline foto annab ka sisuloojatele võimaluse vaadata, millised detailid muudavad pildi kõnekaks ka kauges tulevikus. Sellist ringlemist saaks teadlikult arendada näiteks luues fotokogu põhjal digivaliku, kust igaüks saab leida mõne vana lugemispildi ja kasutada seda oma tänase sisu alusena (à la „lavasta oma lugemiskogemus mineviku eeskujul“).

Ka Pierre Bourdieu (1986: 245–246) järgi on kultuuriline ja sümboolne kapital elus ainult siis, kui ta liigub – jäädes kappi tolmuma, ei loo ta uut tähendust ega ava uusi seoseid. Sama loogika kehtib ka ERMi fotode kohta: need muutuvad sümboolselt väärtuslikumaks siis, kui neid kasutatakse, jagatakse ja neist tehakse midagi uut. Iga uus remiks või tõlgendus on väike tõestus, et lugemine on alati olnud midagi nähtavat – ja et nähtavus loob uusi kogukondi ja lugemisviise. Sellised väikesed väljakutsed ja visuaalsed „remiksimängud“ ei muuda muuseumi ainult mäluhoidjaks, vaid teevad ta aktiivseks osalejaks – paigaks, kus vanad pildid rändavad edasi ja saavad uusi kihte. Raamat pildil tähendab alati rohkemat kui ainult informatsiooni kandjat ja ERMi fotod saavad seda kinnitada: näidata, et see, mida kunagi esitleti, võib tänu sotsiaalmeediale uuesti ringlusse minna – uutes kätes, uues valguses ja uues loos ning saada täiesti uue elu.

ERMi fotokogu näitab, et lugemise jäädvustamine pole kunagi olnud üheselt mõistetav, igal pildil on oma sõnum ja kuuluvuse hõng. Täna ei ela need hetked vaid riiulis, vaid liiguvad edasi sotsiaalmeedia platvormidel, kus uus valgus ja uus nurk annavad vanadele fotodele uue elu. Kui muuseum laseb oma kogud ringlema, ei säilita ta ainult mälu, vaid kasvatab nähtavat kultuurilist kapitali, just nii, nagu Bourdieu seda kirjeldas. Lugemine ei ole enam pelgalt isiklik tegevus, vaid üha enam avalikkusele mõeldud lavastus, mis ütleb: vaata, millisesse maailma ma kuulun.

KASUTATUD ALLIKAD

Bourdieu, Pierre 1986. The Forms of Capital. J. Richardson (toim), Handbook of Theory and Research for the Sociology of Education. New York: Greenwood Press, lk 241–258.

https://archive.org/details/bourdieu-the-forms-of-capital-1/page/n1/mode/2up