Tekst: Riina Reinvelt

Suvi tähendab puhkust, paljudele ka reisimist koos uute kogemustega. Kuna inimene sööb iga päev, siis teeb ta seda ka reisi peal. Võib muidugi jääda konservatiivseks ja süüa ainult seda, mis koduski tuttav ja suupärane, kuid seiklushimulisemad sukelduvad ka uute maitsete maailma. Kogukokad reisivad seekord vaid toidumaailmas, korjates Elfriide Aule retseptivihikutest välja kolm retsepti, mille nimetus viitab võõrastele kohtadele. Kirjelduse ja koostisosade järgi tundusid need kõik söödavad. Kuna valmistamisõpetused olid napid ja segadusttekitavad või puudusid üldse, siis võtsime appi tehisaru ja söötsime sinna sisse toitude nimed ja lõpuks ka koostisosad, sest virtuaalne abimees ütles esimese hooga, et selliseid roogi ei ole olemas ja pakkus meile alternatiivseid lähenemisi.

Eelroaks valisime Itaalia supi. Koostisosad olid üllatavad, sest puudus tomat, mis peaks justkui olema igas Itaalia roas pea kohustuslik. Tehisaru ei jäänud hätta ja pidas seda rooga väga iseloomulikuks vanaaegse Itaalia supi variandiks, mida tehti Põhja-Euroopas Itaalia köögi eeskujul. Kõige rohkem meenutavat see selliseid Itaalia köögist tuntud roogasid nagu „pasta in brodo“ (makaronid puljongis) või „stracciatella alla romana“ (munaga rikastatud puljong). Selles retseptis puudus üldse õpetus, aga kasutasime oma varasemaid kogemusi, mida oli eriti vaja toore muna ja keeva vedeliku ühendamisel. Keetsime makaronid puljongis valmis, segasime toored munarebud rõõsa koorega, kuhu hakkasime siis vähevaaval segades lisama kuuma supileent. Lõpuks segasime kogu munasegu supi hulka. Poetasime sisse riivitud juustu, mida oli retseptis häbematult vähe ette nähtud. Kuna meil šerrit ei olnud, kasutasime selle asemel vermutit, mis peaks ju Itaaliasse sobima nagu rusikas silmaauku. Kuna supp nägi väga hallikas välja, puistasime värvi andmiseks sisse ka hakitud basiilikut. Vaatamata kesisele väljanägemisele maitses see supp vägagi gurmeelt. Kindlasti oli siin oma osa munarebudel, mis andsid täidlust ja kreemisust ning vermutil, mis muutis supi eriti hõrguks.

Pearoaks otsustasime valmistada Holsteini praadi. Selle koostisosad olid kõik arusaadavad, aga õpetus väga imelik, sest liha kästi panna ümber pudeli ja koos sellega ahju. Küsisime taas nõu tehisaru käest. Esimese hooga pakkus ta meile šnitslit. Sellega me ei nõustunud ja andsime vihje pudeli kohta. Seda ei pidanud tehisaru klassikaliseks Holsteini praeks, vaid rahvapäraseks variandiks, kus lihaviilud või hakkliha pannakse ümber pudeli, et sellele torujas kuju anda. Meie aga arvame, et võiks seost otsida veiseliha ja Holsteini veise juurest.

Meie kuskilt vasikaliha kätte ei saanud ja seega kasutasime sealiha. Mässisime läbi vasardatud liha ümber pudeli, sidusime niidiga kinni ja panime igaks juhuks küpsetuskoti ümber. Küpse liha viilutasime ja täitsime tekkinud rõngad kukeseentega.

Täidisest peab kohe eraldi kirjutama. Sisuliselt lihtsalt kukeseened natukese koore ja jahuga, kuid siingi retseptis olid lisaks ette nähtud munarebud. Ei oleks arvanudki, aga need rebud muutsid täidise eriti kreemjaks ja siidiseks. Seda nippi tasub erinevate täidiste valmistamisel teinekordki proovida.

Selle praega oli üksjagu nikerdamist, aga lõpuks nägi roog kena välja ja ka mekkis hästi. Üks sööjatest kommenteeris, et sel roal koos kõigi lisanditega oli kohe tõesti 1930. aastate väljanägemine.

Ükski korralik söömaaeg ei saa lõppeda ilma magustoiduta. Selle roa tarvis kiikasime Hispaaniasse, kust leidsime ühe pudingi. Retsepti puhul oli kõik arusaadav ja klaar ning tehisaru võisime rahule jätta. Ja magustoit saigi nii imeline, kui üks mahedamaitseline natuke karamelline roog olema peab. Natuke kartsime, et võibolla vajub see küpsetamise järel alla või juhtub mõni muu äpardus, kuid tegelikkuses õnnestus kõik. Retsept soovitas maiust süüa vanilje- või vaarikakastmega, aga vanilje jätsime kohe kõrvale, sest magus koos magusaga oleks kokku ehk liiga imal saanud. Vaarikaid meil käepärast ei olnud, aga tegime kirssidest toorkisselli ja see sobis ideaalselt.

Meie arutlusi ja töökäiku saab vaadata videoloost. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et head road neil seal Euroopas. Kui juba retsepte lugedes tundub, et kokku võiks tulla mitte üksnes söödav, vaid ka hõrk söömaaeg, siis on asi väärt järele proovimist. Suurim üllatus sellest menüüst oli Itaalia supp. Midagi sellist või sellesarnast ei olnud meist keegi enne söönud.

Retseptid:

Itaalia supp (Ak 40:4/4, lk 56)

½ kg makarone
½ l vett
soola
2 l hääd lihaleent
1 sl riivjuustu
valget pipart
½ sl šerrit
2 munarebu
1 sl rõõska koort

Holsteini praad ehk täidetud vasikaliha(Ak 40:4/4, lk 83)

1,5 kg vasikaliha (esiveerandit või praadi)
1,5 kg pekki
3 sl võid
Soola, pipart
keevavett=lihaleent
1 porgand
vähe sellerit
¼ tl vürtspiprateri

Täidis:
2 sl võid
¼ l seeni
3 sl jahu
1 kt koort (kt=kohvitass, arvab AI)
2 munarebu
soola, v. pipart, suhkrut

Kaste:
2 sl praerasva
2 sl jahu
0,5 l praeleent
1 dl koort
3 sl hakitud seeni
soola, v. pipart

Esiveerand ehk tagumine praad.
Kont eraldada, kloppida, pekki vahele.
Panna liha ümber pudeli ja sellega ahju (ettevaatust, et pudel ei lõhkeks).
Kui liha tüma, siis pudel välja võtta ja liha tükkideks lõigata.
Igasse auku seeni.
Ümbert aiaviljaga kaunistada. Gruppidena herneid, ube.
Eraldi kartul.

Hispaania puding (Ak 40:4/6, lk 70)

5 muna
½ dl suhkrut
½ l piima
2 sl võid
6 sl jahu
2 sl peenestatud mandleid
Vormi määrimiseks 3 sl suhkrut

Munarebud vahustada suhkruga, lisada keev piim ja või. Tõsta tulele ja hoida seni kuni tõmbub paksemaks. Võetakse ära ja klopitakse kuni jahtub. Lisada jahvatatud mandlid ja vahustatud munavalged.
Sulatada 2 sl suhkrut pannil, valada vormi nii et kõik kaetud oleks. Valada segu vormi ja keeta 1-2 h.
Valada vormist välja ja süüa vaarika- või vaniljekastmega.