„Kogukokad“: talgud

Tekst: Maire Kuningas, ERMi koguhoidja

Kaamera ja montaaž: Ange Nimeta, ERMi infosüsteemide haldur

See video sisaldab heli, mille autoriõigused ei kuulu ERMile.

Tere tulemast videosarja „Kogukokad“!

Sarja iga video on nagu kulinaarne ajarännak, kus kogude osakonna töötajad valmistavad „hõrgutisi“, mille retseptid on pärit ERMi arhiivist. Nende köögiseiklustega saate mitte ainult nautida põnevaid maitseelamusi, vaid ka avastada, kuidas minevik ja tänapäev kohtuvad kulinaarsete traditsioonide kaudu. Valmistuge avastama unustatud retseptide maailma koos „Kogukokkadega“!

Kord uurimissaalis tööd tehes väsisid mu silmad arvutist ja jalad istumisest ning otsustasin ruumis teha väikese tiiru. Kogukokkadele oli vaja leida uus teema. Vaatasin, mida põnevat on kogudest uurimiseks toodud, ja mulle juhtus kätte järgnev materjal.

Eesti Rahva Muuseumi etnograafiline arhiiv:

EA 117. Hella Keem. Teatematerjal Nõo kihelkonnast. Tamsa endisaegsest toidumajandusest. Kirjapanekud tehtud 1957. ja 1958. a. suvel.

Seal on kirjas 1865. aastal sündinud Mari Paade mälestused lapsepõlvest.

Andmebaas www.muis.ee, viit https://www.muis.ee/museaalview/839800

Olen siiani sellest üleskirjutisest vaimustuses ja tahan teilegi jagada ühte pisikest lõiku vanarahva tegemistest ja toidust.

Tamsa küla talgutööd ja toidud

„Igavad ja tüütud tööd tehti ühiselt talgukorras. Peremees oli rahul – töö sai kiiresti tehtud, töötajad olid heas meeleolus– päev läbi anti hästi süüa, peale selle veel oli lõbu ja nalja külluses.

Vanal ajal toimus talgukorras ka kütise matmine. Mets ja võsa raiuti maha, maa künti harkadraga üles, hagu pandi üle selle maatüki hunnikutesse ja maeti turvastega (murukamara tükkidega) kinni, ütledi: „Kütist matetas.“

Külast aeti palju naisi kokku kütist matma. Naised ladusid mättaid hagudele peale. Kui kütis „maetud“, pisteti haohunnikud põlema. Selle moega põles kõik tuhaks, nii murumättad kui hagu. Kütisematjatele anti süüa. Keedeti head kartuliputru, piimäputru anti peale rüübata.

Kütis on maaharimisviis, mille tagajärjel väetatakse põllumaad tuhaga, sellisele maale külvati otra, naerist, harvemini rukist, kapsast, kaalikat.

Üks omapärasemaid Tamsa tööpidusid oli püigi audmine. Jõukates taludes pesti pesu ainult kaks korda aastas, kevadel ja sügisel. Et rehemust ja kirbusõnnik pesust välja läheks, pandi püik tõrikesi ja lasti libeda sees haududa. Alt aaniaugust lasti jahtunud lippe välja, peale kallati tulist järjest juurde, seni kui leheline täiesti tuline. Siis lasti haududa taas jahtumiseni. Kokku oli tulnud hulk tüdrukuid ja poisse külast. Poisid olid tulnud püigi audmit otsma ja tüdrukuid lõbustama pilllimänguga. Koos tantsiti ja lauldi, söödi ja joodi. Perenaine andis kraami, tüdrukud ise tegid süüa, aga ikka paremat ja suupärasemat, platsis olid liha, või ja munad. Nii püigiaudmine kui pidutsemine toimus kojas.

Talgukorras teostati ka rõivavanutamine. Külast aeti kokku hulk tüdrukuid, vanutati saunas kas laudi või redeli peal kätega edasi-tagasi tõmmates. Kui redel oli all, siis oli neli tüdrukut korraga vanutamas, kaks kummalgi pool. Kus aga vanutamise jaoks oli eriline varbadest laut, seal oli 8 tüdrukut korraga ametis, neli kummalgi pool. Kui need väsisid, asusid nende kohtadele teised, kuna esimesed puhkasid ja lõbutsesid. Mõnikord tuli vanutada mitukümmend küünart riiet, see nõudis aega ja tööd.

Olid kohal ka poisid pilliga, mängiti pillilugusid ja lauldi. Head söögid ja joogid olid. Seks puhuks vaadati lauale midagi paremat. Küpsetati nisuleiba või karaskit, tehti võid ja kohupiima. Kui mõni loom oli tapetud, keedeti liha ja tehti käkki. Juhtus olema pühadelähedane aeg, anti vanutajatele õlutki, vastasel korral tuli leppida hea taariga. Kui vanutajad tulid, pakuti kehakinnitust, aga õige söömine-joomine algas pärast töö lõppu. Siis löödi tantsugi.

Üsna tavalised olid sõnnikutalgud (sitatalguse). Aeti viis või kuus talu kokku, kutsuti hobused ja hobuseajajad, aga ka pealetõstjad (sita luuja) ja laotajad.

Enne lõunat ruttasid talgusse kutsutud talude perenaised piimalänikutega. Lõunesöögiks sõnnikutalgutel oli traditsiooniline piimaga keetetud tangupuder (suurma puder), mille valmistamiseks kulus palju piima. Et talgutalu perenaised hädasse ei jääks, tulid teiste talude perenaised piimaga toeks. M. Paade jutustab: “Keedeti suurma putru ja tetti munaputru kastes. Paks suurma puder olli, puder olli ummike sehen, tetti mulk keskpaika, sinna panti munapuder sisse – tolli pudru kaste. Sääl olli piimä, võid ja mune, jahu ka veedike. Kiik klopiti segi ja lasti kiimä karata. Tolli väega ää. Puu kulp olli, kellega putru tõsteti, puu luska olliva, kellega süüdi.” (Lk 349–352)

„Tuntud olid ka linatalgud (linatalguse). Talgukorras kitkuti poissmeestest sulaste lina. […] Kui lina valmis, tegi sulane talgu, kutsus ümbruskonna tüdrukud-poisid talgusse. Enamasti tehti linatalgus pühapäeva õhtupoole, aga mõni tegi äripäeva öösi. Linakitkujad olid tavaliselt tüdrukud, poisid lõbustasid neid pillimängu ja naljadega. Kui juhtus kuuvalge olema, oli linakitkujatel valgust külladaselt, aga pimedal ajal pidid poisid süüdatud õletuustidega tuld näitama – õletuust panti palama ja kõnniti edesi-tagasi nii, et valge olli.

Poissmehest linaomanikud talgulistele süüa ei andnud, küll anti igale mõni suutäis viina ja kompvekki. Linatalgusse mindi lõbu pärast. Pill üürgas ja töö algusest peale ja pärast tööd läks lahti tantsuks, mis mõnikord kestis varase hommikuni.

Kevadel enne karja metsalaskmist peeti karja kahja. Külakarjane tegi hea õlle, valmistas söögid ja kutsus kokku kõik, kelle loomad karjas käisid. Tulid peremehed ja perenaised, tulid popsidki, tõid kaasa leiba, nisuleiba, liha, võid ja kohupiima. Igaüks võttis kaasa midagi söödavat vastavalt oma majanduslikule olukorrale, tühja käega ei tulnud keegi. Üheskoos peeti siis karja pidu, söödi ja joodi, ühtlasi määrati kindlaks, mida ja kui palju karjasele iga karilooma pealt maksta. (Lk 354–355)

Toidukorrad

„Kella 6 paiku anti talgulistele pruugost. Laual oli piim, leib ja võisme. Silku anti soolaseks. Kella 9 ajal oli süümaig. Ennevanasti oli süümaass kas erneruug või uaruug, mõni perenaine keetis pekikuupidega pakse kapsaid, hilisemal ajali oli tavaliseks sõnnikuveo-toiduks klimbi supp. Lõõna oli kella 3 paiku. Lõuneks oli suurma puder, munapuder oli kastmeks. Leiba ja silku anti südamekinnituseks, peale rüübati kalja (taari).

Õhtusöök (õtak ~ õdag) anti siis, kui töö jõudis lõpule. Mingit sooja toitu ei keedetud, toodi nähtavale kõik, mis eelmistest söögikordadest üle jäi. (Lk 353)

Mari sõnadega: „Kobistedi kiik lavva pääle, et võtke no mes kiägi tahta mõestap ehk imustab!” (Lk 354)

„M. P[aade] lapsepõlves söödud ümbruskonna taludes aganaleiba. Tema isa olnud tubli vooriskäija, see ostnud puhast rukkijahu, mistõttu nende popsitares jäi aganaleib küpsetamata.“ Aganast rukkileiba tehti aganatega pooleks jahvatatud rukkist. Naaber laenanud puhast leiba, aga asemele toonud aganaleiba, mis olnud „väga halb ja karune, kiskunud suu katki“. (Lk 356–357)

Kogukokkadega proovime teha karaskit, käkke, piimäputru, suulputru muna, liha ja piimaga, kohupiima ja võid. Allpool on kirjeldused, kuidas on neid toite tehtud 19. sajandil ja kuidas kogukokad valmistasid neid kirjelduse järgi ning tänapäevased valmistamisviisid ja kogused.

Piimäpuder

See on piima aseaine. 10 liitri vee kohta võtta 1 kg rukkijahu.

„Piimapudru valmistamine oli lihtne. Pajatäis vett aeti keema, lasti väheke rukkijahu (rüa jahu) sisse, nii et sai üsna vedel rokk. See valati tünni ja kui oli parasjagu jahtunud, kallati juurde müre või haput piima, et kiiremini hapneks. Kui piimäpuder oli juba küllaldaselt hapu, tõsteti tünnist puukulbiga ummikuse või länikusse vajalik hulk söömiseks.

Oli perenaisel piima, siis klopiti sekka veel piimagi. Eriti hästi sobis hapupiim, aga kõlbas ka müre ja rõõsk. Mida rohkem piimalisa, seda suurepärasem rüübatis. Mõni perenaine aga ei raatsinud piima sekka kloppida, andis lauale lahja sinakashalli veevedeliku. Kui toiduks oli mingi paks puder, võeti lusikaga piimaputru peale. Ja juhtus mõnikord, et polnudki muud süüa kui kuiv leib, ikkagi rüübati piimaputru peale, et söödav hõlpsamini kõrist alla läheks.“ (Lk 433–434)

Mina keetsin piimapudru eelmisel päeval valmis. Lasin 1,5 liitrit vett keema, lisasin keevale veele juurde 200 grammi rukkijahu ja kloppisin segu, kuni klimbid said välja. Jätsin segu toatemperatuuril hapnema. Järgmisel päeval kallasin juurde ühe liitri petti. Tuli hapumaitseline vedel jook. Me ei lisanud maitseaineid, aga tänapäeval võib maitsestada soola või suhkruga.

Või

Alustasime võist, sest või „veeretamine“ või koore segamine võtab kõige rohkem aega. Mul endal oli suur huvi, millise maitsega tuleb post ostetud toorainest (keefirist, vahukoorest ja hapukoorest) või ja kohupiim. Seda ma tean, kuidas tehakse kodusest hapupiimast kohupiima ja kodusest hapukoorest võid, see kõik jäi minu ja minu lapse lapsepõlve. Jagan seda kodust kohupiima ja või tegemist kõigile uudishimulikele katsetajatele, sest see protsess on üks põnev keemiakatse, mis õnnestub ja mis ei õnnestu.

Võid tehti rõõsast ja ka hapukoorest. Proovisime teha võid poest ostetud 35%-lisest vahukoorest ja 30%-lisest hapukoorest.

Kallasin Tiia tarbeks 400 ml vahukoort savikaussi ja lusikaga ringikujuliselt segamine hakkas pihta. Segada tuleb seni, kuni hakkab eralduma vedelik ja moodustub rasvane tahke mass, kuni kõik rasvaosakesed (võiosakesed) on läinud kokku. Meil ei olnud kannatust, et lusikaga või valmis veeretada. Võtsime kasutusele vispli ja lõpuks kallasime segu purki ning raputasime või valmis. Kallasime petipiima teise kaussi ja pesime või külma veega puhtaks. Või esimest pesuvett ja petipiima, mida oli kokku 400 ml, kasutasime tatrakaraski valmistamiseks. Võid me ei kaalunud, aga saime paraja koguse, arvatavasti 150 grammi.

Hapukoorevõi valmistamiseks panime ühe topsi 30%-list hapukoort emailkaussi ja hakkasime seda lusikaga ringikujuliselt segama. Algul segas hapukoort Kairi, siis Tiia, jälle Kairi … Kui olime juba 45 minutit seganud ja ei midagi, võtsime kasutusele vispli. Kui olime sedasi seganud ja vispeldanud juba kaks tundi, nägime korraks kollaseid väikseid osakesi ja tekkis lootus, et saame või kätte, aga ei midagi. Lõpuks võtsime kasutusele mikseri, ja kui Kairi oli juba seitse minutit mikseriga segatud ja võid ei kuskil, otsustasime lõpetada, sest meil sai aeg otsa. Saime vahustatud hapukoore. Mina soovitan neil, kes proovivad ise võid teha poe 30%-lisest hapukoorest, lisada enne segamist hapukoorele üks supilusikas võid. Segades jälgi, kas koores tekivad kollased rasvaosakesed. Kui oled juba piisavalt kaua – umbes 60 minutit seganud ja koores on tekkinud kollased rasvaosakesed, aseta koor tunniks külmkappi või pane kauss kooreseguga jääkülma vette ja sega edasi. Anna teada, kas said hapukoorest võid. Proovin ise ka kunagi uuesti.

Rukkijahuvaht

Kadri tegi rukkijahuvahtu. Ta mõõtis paraja koguse vett kastruli, kooris ja tükeldas rabarberi ning asetas aiasaaduse vee hulka, riisus vahu ja keetis segu pehmeks. Siis lisas ta paraja koguse rukkijahu ja keetis paksema pudru. Et kasutasime pudru magusaks tegemiseks mett, siis lasime enne mee lisamist pudrul leigeks jahtuda, et mee omadused kaotsi ei läheks. Lõpuks vahustas Kadri pudru mikseriga.

1 liiter vett, 2 dl marju või puuvilju vastavalt aastaajale, 1 dl mett, 2 dl rukkijahu.

Vispelda keeva vee hulka rukkijahu. Hoia vaevu keevana 15 minutit, sega pidevalt põhjast üles, et ei läheks kõrbema, tõsta pott jahtuma ja jahuta leigeks. Mikserda heledaks ja kohevaks vahuks.

Odraleib ja karask

„Ka odraleiba (kesvä leibä) tehti vanasti juuretusega, hapendati nagu tavalist rukkileiba ja vormiti ovaalsed või ümmargused pätsid. Aga hapendatud odraleib oli mõru […]

Hoopis suupärasem oli kesvä karask [odrakarask]. Kui oli piima, sõtkuti odrajahu (kesvä jahu) piimasse, kui polnud, pandi raasuke rasva vee sisse, segati rohkesti odrajahu hulka, tehti üsna paks taigen, et kannatas labidale panna ja karaskiks latsutada.“ (Lk 383)

Kui kartulit oli juba küllaldaselt saada, riiviti toorest kartulit odrajahu juurde, lisati koort, võid ja küpsetati. Tehti ka tatrajahust karaskit. Ka hapuks läinud supp või puder segati odrajahu sisse ja tehti sellest karask.(Lk 384–385)

Tatrakarask

Koori kartulid (umbes pool kilo), pese puhtaks ja riivi peenema riiviga. Kalla 1 liiter petti või keefiri riivitud kartulitele peale, sega juurde 2–3 muna ja 750 grammi tatrajahu. Lisa maitse järgi soola ning sega ühtlaseks massiks, kalla segu ahjuplaadile ja küpseta 40 minutit 170 kraadi juures.

Odrakarask

Kalla liiter petti või keefiri kaussi, sega juurde 2 muna, 500 grammi odrajahu, maitsesta soolaga ja sega ühtlaseks massiks. Kalla segu ahjuplaadile ning küpseta 40 minutit 170 kraadi juures.

Karaski valmistamine tänapäeval

1 liiter keefiri, 400 g odrajahu, 100 g võid, 2 muna, 2 tl soodat, 0,5 tl soola, 4 tl suhkrut.

Sega jahu, sool, sooda ja suhkur kokku. Vahusta muna ja lisa keefiri hulka. Sega kuivained ja vedelik omavahel. Pane tainas kuuma ahju ning küpseta, kuni proovimisel jääb tikk puhtaks, ehk pool tundi 170 kraadi juures.

Kohupiim

Pastöriseerimata lehmapiimast saadud hapupiimast

Kohupiima saab kodus ise teha. Selleks on vaja hapupiima. Ange varus talumehelt lahtist pastöriseerimata lehmapiima ja ka hapupiima, et rõõsa piima hapnemine õnnestuks. Riisusin hapupiimalt koore pealt ja seda kasutasime tatrakaraski valmistamiseks.

Asetasin kooritud hapupiima pajas tulele ja lasin ilma segamata tasasel tulel kuumeneda, kuni hakkas eralduma vedelik. Kuumutada on vaja umbes 65–70 kraadini. Võid jätta segu potti jahtuma umbes 1–2 tunniks. Siis tõsta või kalla potis olev mass sõelale nõrguma. Parem on tihe kapronsõel, selle puudumisel sobib ka suuresilmaline metallsõel, aga sinna peab marli sisse panema. Lase massil nõrguda, kuni see on täielikult jahtunud. Ühe kilogrammi kohupiima saamiseks kulub 5–7 liitrit pastöriseerimata lehmapiima. Nii valmistatud kohupiim on magusam ja rammusam, pole teraline, vaid nagu liistuline või kihiline ja nõrgub paremini kuivaks, aga jääb ikka mahlaseks.

Keefiirist

Võib kasutada ka poest ostetud täishapupiima ja petti.

Aseta külma veega nõu pliidile. Pane pott keefiiriga veevanni sisse ning hakka tasasel tulel ilma segamata kuumutama, kuni hakkab eralduma vedelik. Kuumuta, kuni veevannis on vesi keema läinud, siis tõsta pott veevannist ära ja jäta umbes tunniks jahtuma. Kalla või tõsta mass sõelale nõrguma. Mida kauem mass nõrgub, seda kõvem kohupiim tuleb. Keefirist kohupiim on peeneteraline ja hapuka maitsega.

Kogukokkadega me seda ei valmistanud, aga olen ise teinud. Lisan veel valmistusviisi, mille puhul ei ole vaja veevanni kasutada. Kuumuta potis pool liitrit 2,5%-list rõõska piima. Lisa kuumale piimale liiter poest pärit petti, keefiri või täishapupiima ja kuumuta, kuni hakkab eralduma vadak. Tõsta pott tulelt, lase segul jahtuda ning kalla mass sõelale nõrguma.

Suulpuder

„Tamsas aga valmistati juba väga vanal ajal suulputru – see oli paks pudrutaoline soust, mida tihtipeale kasutati või asemel leivakõrvaseks. […] Suulputru võis teha üsna mitmeti, nii kuidas just majanduslikud võimalused lubasid. Mõni valmistas soolputru kanepi piimäga […] kasutati soolpudruks kas odra- või nisujahu. Soola riputati rohkem kui tavalisele pudrule, nii et süües süda kinni sai. Kanepipiimaga valmistatud soolpudrule rasva ei lisatud, sest kanepipiim olli esigi piimä iist ja rasva iist. (Lk 434–435)

Lihast ja munast suulpuder

„Kui juhtus olema vägevat liha, lõiguti see väikesteks raasudeks ja pandi patta vähese veega keema. Pehmeks keenud liharaasudele ja parajalt soolasele leemele lasti jahu peale, kogu aeg pöörisega segades, et soolpudrusse tooreid jahutükke ei jääks. Kellel oli, see kloppis sinna sekka ka mõne muna. Tõsteti lusikaga leivatükile ja söödi. Piima või suppi rüübati peale, oli väga maitsev.“ (Lk 435–436)

Munasuulpuder

„Kui majas liha ei olnud, tehti munaga soolputru. Võeti kolm neli muna, klopiti kausis hästi segamini, lisati vett, jahu ja soola. Siis kallati kõik patta, aeti keema. Pidi muidugi hoolega segama, sest rasvata muna ja jahu kippus põhja kõrbema. […]

Kellel oli piima, too tegi suulpudru piimä sisse. M. Paade räägib: „Kui piimäga tetti, sis rasva es panna. Piim panti patta kiimä, lasti jahu ja suul sisse, tuu olli piimäga suulpuder. Panti leevä pääle, võeti piimäputru kõrvale ja süüdi.“ (Lk 436–437)

Meie valmistasime piimaga tehtud munaputru. Vahustasime mikseriga 6 muna, lasime potis umbes 650–700 ml 2,5%-list piima keema ja kallasime korraga munamassi sisse. Kuumutasime tasasel tulel 3–5 minutit ning tõstsime pliidilt maha ja jätsime kaane alla rahunema.

Liha, vee ja odrajahuga tehtud suulpuder

Pane potti 280 grammi soolaliha ja kuumuta liha tasasel tulel. Lisa 500 ml vett, et lihatükikesed oleks veega kaetud. Keeda segu umbes 20 minutit või kuni liha on pehme. Lisa külma veega segatud odrajahu (30 ml vett ja 3 spl jahu), keeda segu veel 5–7 minutit ja lisa vahustatud kanamunad. Lase keema ja ongi valmis.

Tänapäevase munapudru jaoks on vaja 8 muna, soola, 50 g võid, 1,5 dl piima, 100 g sinki. Löö kanamunad kaussi lahti, kalla juurde piim ning sega ühtlaseks. Lisa sink, sega, kalla segu pannile ja pane praeahju küpsema. See kogus on neljale.

Käkid

Vanasti tehti nii valgeid kui ka verega käkke. Käkid said head, kui taigen valmistati petist.

„Odrajahu sõeluti ja sõtkuti käega piimasse. Kui piima vähevõitu, lisati vett juurde, tavaliselt tehti käkid hapupiimasse, öeldi: „Mul on aput piima, teeme käkki!” Kui oli juba soodat saada, siis segati hapupiimasse pisut soodat – said väga kobedad (koheda) käkid. Vanasti soodat ei olnud, tehti kergitusvahendita. Mõni pani haput koort käkitaignale, mõni kloppis muna sisse – munaga käkid olid eriti head ja kobedad. Eks kui oli head sisse panna, said käkid suurepärased.

Käega sõkuti hästi paks taigen, mis sobis pihku võtta ja käkiks pätsitada. […] Mõni perenaine valmistas käkke nii, lötsitas pihu vahel ükshaaval ja pani korrast patta tulise vee sisse keema. Enamasti tehti siiski käkid lauale valmis, sealt võeti ja pandi korraga patta. Kui tükk aega olid keenud, tõusid veepinnale. Siis prooviti. Võeti pajast käkk, lõigati noaga pooleks, vaadati, kas on seest taignane. Kui kohati oli toores, öeldi: „Poig om sehen,“ ja pandi patta tagasi.

Lasti veel tükike aega keeda, siis võeti uus käkk, lõigati pooleks. Seekord poega sees enam polnud, öeldi: „No nüid om paras ära tõsta, nüid om keenuva!“

Käkid korjati leeme seest välja, leemele lisati pisut piima ja aeti uuesti keema. See anti koos käkkidega lauale. Hammustati sooja käkki ja luskaga võeti ummikest leent peale.

Käkki söödi soojalt ja külmalt. Külmale käkile rüübati piima peale, oli jälle hea toit.“ (Lk 394–396)

Käkke ma pole söönud, küll aga lapsena palju klimbisuppi. Ootasin põnevusega, mis maitsega need saavad. Tulid head tihked odrajahust käkid. Valmistan neid edaspidigi.

Meie tegime käkke nii.

Maitsesta üks liiter keefiri soolaga ja sega juurde kolm muna. Seejärel lisa segades 1 kg odrajahu ja valmista kõva taigen. Veereta ümmargused ühe supilusika suurused käkid ja pane puljongisse keema. Puljongi jaoks lõika soolaliha kuubikuteks ja pane külma veega keema. Riisu vaht pealt ja keeda liha umbes 20 minutit, seejärel hakka käkke potti tõstma. Pane potipõhi täis ja keeda, kuni käkid tõusevad veepinnale. Tõsta valmis käkid potist välja ning keeda ka ülejäänud käkid ära. Kui kõik käkid on potist välja võetud, sega 50 ml külmas vees 3 spl odrajahu ilusasti läbi, et kõik jahu oleks märgunud, kalla see keevasse käkikeeduvette, lase uuesti keema ja keeda 7 minutit. Jälgi, et põhja ei kõrbeks. Seejärel lisa 50 või 100 ml vahukoort ja 50 või 100 ml piima ning lase uuesti keema tõusta. Anna see kaste koos käkkidega lauale.

Lisan ka retsepti, kuidas teha ühele inimesele lihtsaid klimpe.

1 muna, 20 g võid, 100 g piima, vett või puljongit, 100 g jahu, soola, suhkrut. Sega vahustatud muna sulavõiga, lisa vaheldumisi jahu ja vedelik ning klopi taigen hästi läbi. Tõsta teelusikaga väikesed klimbid keevasse vedelikku. Valmis klimbid tõusevad pinnale.

Degusteerijate arvamused

Talgutoidud maitsesid hästi ja tundusid rammusad. Neid süües jõudis kindlasti usinasti tööd teha. Kuna valmistasime erinevaid toite samast toorainest, nägid need ka valminult väga sarnased välja. Kõik olid kas halli, valget või beeži karva. Avastasin ennast mõttelt, et olles neid toite valmistanud, oli neid ka lihtsam süüa, kuna väljanägemiselt polnud nad just liiga isuäratavad. Teadmine, mida sinna sisse pandud sai, muutis olukorra turvaliseks. Tänapäeva inimene sööb ju paljuski ka silmadega ja teadmata, et tegemist on maitsva lihakastmega, ei oleks tõenäoliselt hallikasvalget sooja vedelikku nii isukalt söönud. Minu lemmikuteks osutusidki odrakäkid lihakastmega.

Väga hea oli rukkivaht, seda sööks kohe veel. Munapuder oli ka üsna traditsioonilise maitsega, natuke palju vedelikku sai vist, aga maitse oli üsna ok. Teisi asju oli küll huvitav proovida, aga ise ei teeks ja rohkem ei sööks. Tänapäeva inimese magu pole vist enam harjunud nii palju jahu seedima. No see käki kõrvane kaste oli suure näljaga ka söödav (nagu vanasti koolisööklas), aga sööks seda pigem kartuliga. Tagantpoolt esimene koht – see kõige esimene jook (rukkijahuhapendis) oli küll väga jube.

Jook ei maitsenud ega tegelikult ka lõhnanud kuigi apetiitselt. Kõik ülejäänud road olid täiesti söödavad. Kartuliga karask mekkis mõneti etemalt kui tavaline, munatooted olid head, või ning rukkivaht väga head.

Minule maitses! Mõni asi väga: kohupiimad, eriti talupiimast, siis käkid kastmega, või. Ei maitsenud see rokk-jook 😊, aga küllap palavaga väga hea!!! Lihtsalt need toidud on meile harjumatud, aga ma ei ütle, et need halvad on. Mina elan nende olemasolul küll näljaperioodi priskelt üle.

Mulle maitsesid käkid koos kastmega ja ka munapuder. Karaskid olid sellised nagu vanasti tehtigi, jah, tänapäeval inimesed eelistavad kreemikooki või õhulist pehmet saia. Odrakarask meeldis mulle rohkem. Kohupiimadest oli ikka talu piimast tehtu maitsvam. Kogu toiduvalik kirjeldas hästi vana aja elu. See oli kindlasti väga rikkalik laud, mida paljud ei saanud endile lubadagi.

Mulle maitsesid kõik söögid, ma hakkan kindlasti edaspidi käkke keetma ja see kuulus piimäpuder on kuumal suvepäeval üks väga hää ja kosutav jook ja ka paastuajal ilma hapupiima ja rõõsa piimata üks korralik paastutoit. Kellel on juustega probleeme, need võiks hapendatud vee-rukkijahuga oma juukseid pesta. Kui juba tuli juttu paastutoidust, siis rukkijahuvaht kuulub ka nende hulka. Tahaks siin mõnda toitu uuesti teha, nagu piimaga munapuder. Vaadata, kuidas tuleb välja, kui lisada munavaht juurde väga väikese joana ja aeglaselt ja piima mitte segada. Eks lihaga munapudrule annab pannil praetud soolaliha ka teise maitse ja välimuse, aga arvestasin seda aega, mil polnud veel sabaga pannid kasutusele võetud ning nisujahu ja suhkur olid kallid ja neid ei olnud vabalt käes. Tahtsin proovida, kuidas õnnestub ilma kergitusaineta karaski ja käkkide tegemine. Õnnestus küll, eks siis oleks karask tulnud kohevam, kui pett või keefir oleks olnud hapum. Soovitan vabriku hapupiima või peti üheks ööpäevaks kannuga toasooja hapnema jätta. Juhul, kui mõni katsetaja otsustab karaskit teha potis (nagu väga vanasti), oleks hea saada tagasisidet. Tatra-kartulikarask sai ka mu lemmikuks.

Kogukokkade talgutööks kujunes hapukoorest või valmistamine, mida me valmis ei saanud, aga see vahustatud hapukoor oli kohupiimale väga mõnus kaste.