Arvi Tragel, näituste meister

Kauaaegse Eesti Rahva Muuseumi töötaja Reinu sünnipäev 21. mai on õunapuude, pihlakate ja sirelite õitsemise aeg. Võilillgi püüab veel õieilu täies jõus hoida.

Ma ei mäletanudki, et Rein Ollil on juubel, kuni kolleeg Ülle Jäe, kel numbrite peale hea mälu, seda mulle meenutas.

Olin aastatel 1989–2010 ERMis puidukonservaator ning meie töised tegemised Reinuga kattusid üsna tihti. Seega on mul temast hulga mälestusi. Kuskil raamatus on öeldud: „Ajalugu saab uurida, kuid mitte uuesti läbi elada – see on ajaloo võlu ja tusk.” Muudaksin siin aga sõnastust: „Meenutada möödunud aegu, elades neid justkui uuesti läbi – see on elu võlu ja tusk.”

Kõigepealt mõned eluloolised andmed Reinult endalt:

„Olen sündinud 21. mail 1944. aastal Tartumaal Nõo kihelkonnas Tähtvere vallas Haage-Pihva külas Krõõla-1 talus. Lapsena sai pendeldatud kodu ja Elva tänava vahet Tartus. Elva tänaval elasid minu vanaema õde, vanatädi Minna Treier (1892–1970), tema kaasa Mihkel (?–1953) ja minu isa Viktor Olli (1911–2004), kes töötas Tartus autobaasides autojuhina. Lapseeast mäletan, kuidas mind külmal talvepäeval viidi reega Ränilt Haagele (umbes 5 km). Ohje hoidis tuttav purjus peaga Kaarel L., kes elas samuti Krõõla-1 talus.

Lõpetasin Tartu A. H. Tammsaare nimelise keskkooli 1964. aastal. Mind huvitas raadio eriala. Kahjuks 1959. aastal see eriala kaotati. Asemele tulid matemaatikud-programmeerijad. Tuli valida muud. Septembrist 1969 kuni veebruarini 1971 õppisin Tehnikakoolis nr 2 fotograafia erialal. Olen töötanud sidemontöörina, aparaaditehases valajana ja fotograafina. Aastatel 1971–2011 olin ERMis tööl metallikonservaatorina.”

Siin on aga kõnekas pildivalik, mis aitab avada Reinu olemust…

Kuidas iseloomustada Reinu ja mida temas esile tõsta?

Selle ehteks sobib kõige paremini Reinule loodud eksliibris.

Mida see eksliibris Reinust räägib?

Kahe joonistatud sümboliga on asi klaar: fotoaparaat – pildistaja välitöödel, reisidel, üritustel jne; kõveraotsaline mõõk happetünni kohal – metallirestauraator, hilisem konservaator.

Aga see keskmine, tuules lehvivate juustega alasti naine, tanu peas? Millele kunstnik Lembit Lepp vihjata tahtis? Pärisin seda ka Reinult, kuid ta ei mäleta. Arvas ainult, et ta oli üks väheseid mehi muuseumis – seal töötavad ju ikka valdavalt naised. Ehk peidab naisekeha endas pilti seltskonnalõvist: kui jääda pildi keskpunkti vaatama, siis näeme lõvi silmi ja koonu. Võib-olla on see naine aga hoopis muuseumimuusa, kes Reinu tegemisi ja hobisid inspireeris ja kaitses ning teeb seda tänini!

 

Joonitud tekstiosa puudutab Reinu. Mainin, et muuseumis on ajast aega sõltuvalt võimalustest ja inimestest ikka töökeskkonna eest hoolt kantud.

Näib, et Rein on siin ülal veel vanas tööruumis kui võrrelda alumise fotoga.

Rein täiendas oma oskusi ikka üleliidulistes muuseumides ja nii peaaegu iga aasta kuni 1984. aastani.

Reinu konserveeritud metallesemetel on oma kindel käekiri, nii et need on näitustel ja hoidlates alati äratuntavad.

Rein on väga seltsiv inimene ja ahne vahelduse järele, kuigi tema tagasihoidlik hoiak seda kohe ei näita. Mees kodus pikalt ei püsi, vaid on liikvel kas raamatukogus, teatris, külas, reisil… Ja ikka lips ees.

Rein hoiab ikka noortega ühte – vastastikku pakutakse vaimset meelelahutust.

 

 Inimest suunatakse väliste ajendite tõttu

 kindla tegevuse juurde

ja õnnelik on ta siis,

kui need tema eelsoodumusega ühte langevad.

Alles siis saavutab ta parima,

mida tema võimed talle lubavad.

Christian Schuchardt

 

Reinule veel kord palju õnne! Jätkugu tal ikka tervist!