Karmen Maat on Eesti Rahva Muuseumi arhivaar, Katherine Seinre on Tallinna Linnamuuseumi sisutoimetaja
Tänane blogilugu vaatab, kuidas kaks lugejat lähenevad samale tekstile. Aluseks on Hendrik Adamsoni luuletus „Looduspilte“, mis pärineb Kusta Toomi isikuarhiivist.
Karmen ja Katherine:
Enamasti on raamatu lugemine üksildane tegevus, aga tegelikult tekib selle käigus oi kui palju mõtteid, mida vahetada. Üht lugu saab alati mitut moodi tõlgendada – iga lugeja loob justkui oma loo. Äratundmisrõõmu samadest ideedest, mis võimaldavad teisi kuulates nende jutule kaasa noogutada, oleme kõik kogenud. Arvamuste lahknemine võib tekitada samasugust elevust: me võime lugedes tähele panna väga erinevaid aspekte olenevalt elukogemusest, huvidest, lugemusest või väärtushinnangutest.
Katkend Hendrik Adamsoni käsikirjalisest luuletusest „Looduspilte“. Foto: Anu Ansu
Kirjeldustõlge fotona esitatud käsikirja juurde: tindipliiatsiga kirjutatud luuletusel on kolm esimest salmi harilikuga maha tõmmatud.
Hendrik Adamson
„Looduspilte“
1.
Tiik kopliaia all. Ommuku peegeldep:
suur ämblik pajo ossen eegeldep,
konn rohilene vahip veerest vette
ja aovagu veetes päeval ette.
Lind pajoladvan turtsub: turts ja turts
ja lendap ärä: vurts.
Tiik kopliaia all. Keskpäevän surisep:
kiin kiini järgi üle vurisep,
paks einte varjun kihuleste puru
kui sõge sumisep ja siia-sinna surup,
sääl äkki pääsukse nõgluse säält ja siit:
vidiit, vidiit, vidiit!
Tiik kopliaia all. Om õdak vagane:
konn all, lääp ämblik pessä magame.
Hall pajo otsa lendap kiriküüt
ja oma unelaulu ürgäp siit:
„Poiss, tüdruk! Kiriküüt ma ole. Üü om pikk.“
Ta õiskap õnnelik.
Tiik kopliaia all. Üüämblik eegeldep
ja mälestuseveen minevik peegeldep.
Üits kangas tõse järgi rullup valla
noid pilte; tiigi põhja näess kui alla
nüüd silmä. Üits sääl põhjan otsa leis
ja mis tal tetä jäi’s?
2.
Mai üüse, ämären kui unelit,
näis lavtus nägu piimävalge laas;
kui agu roosati ja punerdi,
ta paltsamide, nelke täidet vaas.
Päev tõuse, äkki rohtlaan tuld lei täis,
leek loidas’ purukuivan kulun;
eest sinivete maha võeti pais
ja kistutedi tulipalo.
Või vaatit täheüüd ja linnuteed,
kuu kullat pill’ve munakive,
näit virmaliste hõbelennukit;
või tormi purju punerdive
ja laeva lahenguse kihutiv,
tuld sülgin väll’ä mürisejat.
Mäe mägedege kokku nihutiv
ja äkki paksuss müüriss leive.
Om tore mõni ütsik pilverünk,
vaest siandsit inimsit sa luisit:
päält nätä kuri, tõsine ja sünk,
seest aardeid täis ta sädelevit.
Või võtta suvepäevä pilvitus:
kui joosess loome, lendass pardin linde,
kui sõidass saatjaskonnan salvitu,
kui tantsitari kargless rinde.
Su silmä võisiv vahtin väside,
es väsi lootus ennest muuten;
kõrd kurb, kõrd külm, kõrd vaga-tõsine,
kõrd lahke; mis ta om, om suurelt.
Kui muiste esiesä vikingu
kõrd pimen tormiüün saiv’ pästmist ütest tähest,
ma otsin pilvin pästetähte mu.
Kas, laotus, tedä näidäte ei tähi,
kas ma sis päästä engege ei tohi?
Karmen:
Mulle pakub arhiivallikate puhul alati huvi, kas tekst on leidnud avaldamist – nii ka seekord. Otsides andmeid luuletuse võimaliku ilmumispaiga kohta, arvasin end kohe märki tabamas: 1931. aastal välja antud luulekogus „Tõus ja mõõn“ on ka luuletus „Looduspilte“, kuid sootuks teise sisuga. Pärast otsinguid Adamsoni avaldatud luuleraamatutest tundus igati asjakohane heita pilk Kusta Toomi välja antud ajakirjadele. Minu innukust suurendas teadmine, et Adamson oli kirjamehe sõber ja tema ajakirja Hääl üks peamisi kaastöölisi. Ometi jäi ka perioodikast luuletus leidmata.
Niisiis tundub, et need luuleread näevad esimest korda trükimusta ERMi ajaveebi vahendusel. Luuletus on stiili poolest adamsonlik – loodusega seotud kujundid edastavat teksti põhiideed, mis avab inimelu sügavusi: otsitakse ennast ja oma elule mõtet. Esimene salm on kohakeskne, justkui oleks kaamerasilma ette sattunud tiik kopliaia all hommikul, lõunal, õhtul ja öösel. Lugemise käigus hakkab tööle eelkõige kuulmismeel, kuna luuleread matkivad lindude häälitsusi, nagu turts, vurts ja vidiit.
Õhtuks on kõik maha rahunenud, ümbruskond on jäänud vaikseks. Viimane salm keskendub minevikule. Ämblikuvõrgu kudumise motiivi kaudu viitatakse olukorrale, kus üks mälestusekild annab tõuke teise meelde tulemiseks: toimunud sündmusi pole võimalik terviklikult mäletada, isegi kui selle nimel tohutult vaeva näha. Luuletuse meeleolu on nüüd pöördunud helgest süngeks, sest lugejale avaldatakse, et keegi on tiiki uppunud. Lõpetuseks paisatakse õhku retooriline küsimus, mis see on, mis jääb surnul tegemata. Vastus puudub, nagu säilib ka teadmatus selle osas, kes oli uppunu ja kuidas õnnetus juhtus. Minevik ei kao, küll aga jääb see tuhmistudes ja muundudes inimese edasisele elukäigule mõju avaldama. Loodus seevastu toimetab ikka omasoodu edasi – kellegi lahkumine siitilmast seda ei peata.
Teine looduspilt seisab esimesest eraldi, kuid taas on luuletuse ülesehitus põimitud päeva osadega. Kui luuletuse esimene pool lõppes ööga, siis teine algab sellest. Võrreldes eelmise osaga ei moodustu looduskujunditest enam ühtset tervikut, vaid nüüd on juttu merest, mägedest, taevast ja metsast.
TLM F 10025:21 Taevas, meri ja üksik naine. Foto: Peeter Tooming, 1970. aastad
Foto kirjeldustõlge: mustvalgel fotol jalutab naine kauguses mererannal. Pildi nurgas on näha säravat päikest, aga ka suuri pilvi.
Kujundite nõrk seotus haakub tabavalt luuletuse põhiideega, milleks ongi rõhutada elu ja inimeste muutlikust. Nii viies kui ka eelviimane salm peatuvad sellel, kui raske on kaaslase sisemaailma lugeda. Me kipume lähtuma silmaga nähtavast ehk emotsioonidest, mida parasjagu väljendatakse: „päält näta kuri, tõsine ja sünk,/ seest aardeid täis ta sädelevit“, „kõrd kurb, kõrd külm, kõrd vaga-tõsine,/ kõrd lahke; mis ta oma, om suurelt“. Väline mulje ei pruugi, kuid võib olla petlik. Kui on soovi kedagi päriselt tundma õppida, tuleb selleks varuda aega ja kannatlikkust. Veel suuremat kannatlikkust vajab iseenda mõistmine. Viimases salmis väljendab luulemina „pästetähe“ otsimist ehk jagab lugejaga oma püüdlusi leida juhatust kelleltki kõrgemalt. Paraku ei jõua loodetud juhised temani.
Katherine:
Hendrik Adamsoni luuletus on sügava põhjaga vagast veest. Just selline salajane sisepinge või vastandus ja selle hilisem vallandumine iseloomustab seda. Esimene osa on jaotatud nelja ossa: hommik, keskpäev, õhtu ja öö. Iga salm algab justkui liikumatu pildiga: „Tiik kopliaia all“. Kordus tekitab tunde, nagu oleks lugeja ees postkaart rahuliku, vaikse ja paigalseisva loodusvaatega. Kuid lähemalt vaadates selgub, et selles paigalolekus toimub pidev vilgas elu: „suur ämblik pajo ossen eegeldep“, „ Lind pajoladvan turtsub: turts ja turts “, „Hall pajo otsa lendap kiriküüt “.
Just see pilt, kus elu kulgeb vaikselt ja loomulikult, hakkas tekitama seletamatut rahutust. Aga kuidas see rahu siis ometi nii rahutu tunde tekitab? Ehk on põhjuseks just need väikesed detailid, mis sellelt tillukeselt pildilt avanevad: vaateväljast välja lendavad linnud, ehast koiduni laulev ööbik ja silmapiirilt välja jäävate lindude laul või hoopis veepõhja vaatav konn. Ehk põhjustab rahutut tunnet hoopis tiigi ääres – mille põhjas on keegi oma otsa leidnud – ehast koiduni laulev ööbik. Paralleel rahulikult kulgeva looduse ja lõppenud elu vahel toobki esile tasapisi kasvava pingevälja alge.
TLM Fn 10611:270 Konn vees. Foto: Carl Sarap.
Foto kirjeldustõlge: mustvalgel fotol on näha konna, kes ujub vee- ja kaldataimede poole.
Adamsoni sõnul on kunsti üheks ülesandeks tekitada tundeid: „Pole iga kord tähtis, millised tunded emotsioneeruvad, üsna vastandlised tunded võivad üksteist põhjustada, armastus võib tärgata vihkamisest, uljus ujedusest“ („Om maid maailman tuhandit“ 2008, lk 12). Nii näemegi, et esialgu vaikne ja vagane pilt võib tekitada tugevat rahutust. See tunne saavutabki haripunkti luuletuse teises osas, mil see vallandub justkui paisu tagant.
Kui esimene osa peegeldab nähtavat maailma ja elu rahulikku rütmi, siis teine lubab lugeja varjatud maailma ehk sinna, mis jääb – ülekantud tähenduses – tiigivee pealispinna alla. Teise osa esimene stroof on veel liikumatu, kuid samas toimub siin ootamatu murrang:
Päev tõuse, äkki rohtlaan tuld lei täis,
leek loidas’ purukuivan kulun;
eest sinivete maha võeti pais
ja kistutedi tulipalo.
Vaikselt alanud hommikus on toimunud ootamatu muutus ning äkitsi on kõik leekides, nii otseses kui metafoorses mõttes. Retoorilised küsimused nii esimese („ja mis tal tetä jäi’s?“) kui ka teise („kas ma sis päästä engege ei tohi?“) osa lõpus osutavad pinnavirvenduse all olevale rahutusele, mis küsib elu mõtte järele. Niisiis tundub, et Adamsoni loomingus on kohal nähtav maailm ehk see, mis on mõistuse abil tajutav, ja ka hingeline maailm ehk see, mis jääb kujutelmade, ideede ja fantaasiate maailma. Siin kohtuvad Adamsoni nähtav ja nähtamatu maailm: loodus kui väline ning sisemine tundeväli, mis lõpuks paisu tagant vallandub.
Karmen ja Katherine:
Iga tekst on mitmeharuline ja selle tõlgendamist alustab igaüks eri kohast. Lugeja valib lähtuvalt sellest, mis temas rohkem seoseid tekitab, ka küljed, millele rohkem tähelepanu pöörab. Nõnda paistab siingi, et kõrvalharud saavad tähenduse justkui teiselt oksalt vaadatuna. Paistab, et meile mõlemale jäi silma luuletuse visuaalne edastus, mis joonistas silme ette liikumatu foto või postkaardi. Samuti jõudsime ideeni, et Adamson on luuletusega esile toonud looduse ja inimelu eraldiseisva kulgemise. Just filosoofilist tausta avav tõlgenduslaad kumab läbi mõlema analüüsi puhul, kus tõime esiplaanile emotsioonide rolli. Kõige suurem erinevus tuli välja terviku vaatlemisel, kus üks meist vaatles kahte osa eraldi tekstina, teine aga neid järjena. Huvitav oli ka see, et me kumbki ei pidanud oluliseks mainida, et tekst on kirja pandud mulgi keeles, ehkki lugemiskogemust see ilmselgelt mõjutab. Erinevuste ja sarnasuste taustal võib öelda, et kirjanduse võlu peitubki tõlgendusviiside mitmekülgsuses, mis kunagi ei ammendu, vaid rikastavad lugeja kogemust.
