Tekst: Elle-Mari Talivee, kirjandusteadlane ning Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse muuseumiosakonna juhataja ja vanemteadur
1905. aasta mälestusi ja arhiiviallikaid lugedes või fotosid vaadates kerkivad silme ette revolutsioonis osalenud inimesed – nii väga tahaks teada, millised nad olid, nii väljanägemiselt kui ka suhtluslaadilt ja mismoodi nad liikusid toonases linnaruumis. Kindlasti ristusid siis kuskil Tartus ka kahe noore südika ja tegusa tartlase Minni Kursi ja Friedebert Tuglase teed, sest mõlemad võtsid toonastest sündmustest täiel rinnal osa. Eks nad muidugi tundsid teineteist mingis eluetapis kindlasti – Tartu ei ole ju väga suur linn.
Kursi ja Tuglase rännukihku saab seostada 1905. aasta revolutsiooni raamistikuga lisaks sellele, et rändamine ja uudishimu ei olnud sellele põlvkonnale võõrad. Igaks juhuks: Minni Kurs-Oleskist sai edaspidi eesti naisliikumise, sotsiaaldemokraatia ja -hoolekande üks rajajaid, Tuglasest aga kirjanik ja meie kirjandusmaailma üks ülesehitajaid. 1905. aastal olid nad aga veel noored: Tuglas 19, Minni Kurs 26. Minni Kurs oli just naasnud laiast maailmast, Tuglas pidi peagi sinna teele asuma. Mõlemad tunduvad mulle mõneski asjas väga sarnased: mässumeelt ja leppimatust ülekohtuga oli neis mõlemas. Nii ei võinud nad ka 1905. aasta sündmustes pelgalt pealtvaatajaks jääda.
Ehkki Minni Kursi mõjutasid töö ja õpingute ajal Eestist kaugel välismaised mentorid ja mõttekaaslased, lõi tema haaratusele revolutsiooni soodsa pinnase ikkagi kodulinn, perekondlik taust, riigikord mitmes mõttes. Ta oli sündinud Tartus 1879. aastal ja kasvanud õmblustöökoda pidanud üksikema tütrena – isa oli varakult nelja tuule poole lahkunud –, ent saanud oma aja kohta hea hariduse. Tütarlastegümnaasiumile lisandus saksa naisõpetajate seminar, seejuures ei ole aga olnud tegemist saksastumisega, sest maasugulaste ja eesti üliõpilastega suhtlemise tulemusel pidas neiu oluliseks ka eesti keelt. Kui aga õpetaja kutsetunnistus 1898. aastal käes oli, ei avanenud talle sugugi ülikooliuksed – toona ei saanud naised Vene impeeriumis (kui Helsingi ülikool välja arvata) kõrgkoolis õppida. Lihtne poleks olnud siin ka töö leidmine: naisõpetajaid soosisid vaid erakoolid. Niisiis lahkus Minni Kurs Liivimaalt ja läks esiteks Kišinjovi kooliõpetajaks ning siis Turusse koduõpetajaks. Soomes tekkis idee end täiendada Inglismaal. Peale õpingute imas noor naine endasse sajandivahetusel ägedalt võrsuvaid ideid vabadusest, võrdsusest ja vendlusest ning naiste õigustest ja kujundas ennast vastavalt õpitule, püüdes saada oskusteltki iseseisvaks, kellestki sõltumatuks. Ka õpingute ajal pidi ta töötama, et end ülal pidada.
Lehekülg London ülikooli arhiivis olevast üliõpilaste registrist tõestab, et Minny Kurs, õpetaja, on olnud 1903. aasta sügissemestril üliõpilaste nimekirjas. Foto: Elle-Mari Talivee
Kirjeldustõlge: 20. sajandi algusest pärit register, kus on käsitsi tabelisse üles kirjutatud üliõpilaste nimed
Londoni ülikooli poliitikateaduste loengute ja sotsiaaldemokraadina kõnekoosolekutel käimise kõrval õppis Minni Kurs Inglismaal ka näiteks juustutegemist. 1904. aasta sügisel Tartusse naastes oli ta tulvil maailmaparandamise tungi ja oma ideid on ta igatahes lahkelt jaganud – vähemalt süüdistab Riias Läti rahvusarhiivis hoitav toimik Minni Kursi mitmes asjas. Esiteks keskendus ta reisidelt naasnuna nii sõnas kui ka teos kõiksugu vabaduste jutlustamisele, sealhulgas vanema gümnaasiumiastme tüdrukutele vabaarmastuse tutvustamisele. Teiseks sõlmis ta ise tsiviilabielu Lui Oleskiga – kiriku õnnistuseta kooselu ei olnud aga tsaaririigis aktsepteeritav. Kolmandaks avaldanud ta oktoobrimanifestile toetust punaste riiete ja punase lipuga. Toimiku järgi oli Minni Kurs süüdi ka selles, et jagas oma vaateid tsiviilabielukaasa Lui Oleskiga, kes tunnistas avalikult oma täielikku ateismi ning selliste uute õpetuste järgimist, mis tähendavad võõrdumist moraaliprintsiipidest. Lui Oleskile pannakse toimikus süüks ka uue eestikeelse ajalehe Vaba Sõna avaldamist – eks ole, kõneleme Jurjevist, mitte Tartust –, mille esiknumber ründas ägedalt kõike. Numbri pidas tsaarivalitsuse tsensuur kinni ning luba jätkamiseks ei antudki.
Minni Kurs-Oleski toimik Läti Rahvusarhiivis. Latvijas Valsts vēstures arhīvs (LVVA), 6989.2.23
Kirjeldustõlge: vana kirillitsas kirjutatud dokumendi esikülg
Kui Minni Kurs sukeldus võrdsusideedesse kogu hingest kõigepealt välismaal, siis need mõtted podisesid siingi ägedalt, ehkki (mitme inimese mälestuste järgi jäädi Tartus küll alla Riiale, mis tundub tõelise revolutsioonilinnana). Friedebert Tuglas, siis veel kodanikunimega Mihkelson, oli sündinud 1886. aastal Ahja aidamehe peres, aga pärast mitut kolimist Lõuna-Eestis jõudis seegi perekond Tartusse ning tüki oma kooliteest, ehk isegi selle kõige mõjusama osa, kõndis nooruk ära seal. Tartu noori mõjutanud ideeruumi on Tuglas kirjas Mihkel Kampmaale 1935. aastal kirjeldatud järgmiselt:
„Tolle aja noorsoo poliitikasse kaldumine sündis hoopis loomulikumal teel. See ei olenenud nii palju kuskilt väljastpoolt tulevast mõjutusest kui ajajärgu enda oludest ja vaimust. See põlv hakkas väga varakult tundma rahulolematust ümbritseva olukorra suhtes. Vanema põlve paljas rahvuslik meeleolu (seegi üpris loid ja arg) näis meile olevat tegeliku sihita, tuleviku perspektiivita. Ainult säilitada oma rahvust – see ütles meile äärmiselt vähe. Meie ihkasime aktiivsust! See oli naiivne, kuid ikkagi elav tunne. Sellel psühholoogilisel pinnal hakkasid juba sajandi algusest peale tekkima õpilaste salaseltsikesed, üks siin, teine seal, täiesti iseseisvalt, spontaanselt. Nagu hoidsime neid salajas ülemuse, nii ka vanemate eest. Kummalgi pool poleks meid mõistetud. Eriti hakkas meid ärritama juba ärkamisajast põlvnev venevaimustus ja riigitruudus. Oli see siiras või teeseldud, see meid ei huvitanudki, igatahes aga vihastas.“ Ja veel: „…noorem põlv tundis otse füüsilist õhupuudust, mida eelkäijad ei märganud. Siin pidi mingi lahendus tulema, kas või vägivaldne, revolutsiooniline, et aga leida võimalusi edasiarenemiseks. Revolutsioon on muidugi revolutsioon – anarhiline, tihtigi viltuhaarav, eksiv, purustav, kuid ikkagi paratamatu. Ja minu sügava veendumuse järgi polnud muud teed kui see mida mööda käisime.“
Nooruk visati oma veendumuste ja tegevuse pärast koolistki välja. See ei takistanud teda aga täiel rinnal sukeldumast sündmustesse, mis panid ta hiljem sundvaliku ette: keisririigist pidid paljud revolutsioonis osalenud põgenema. Siiski vangi kukkunud, aga ootamatult vabanenud Tuglasele tähendas see kiiret põgenemist Eestist ja ühtteist aastat pagulaspõlve. Kuni 1914. aasta kevadsuveni seikles noormees Euroopas, seejärel sulges maailmasõda juhuslikult Karjalas suvitanud põrandaaluse tsaaririigi piiridesse. Olukord oli väga ohtlik: valedokumentidega tabamine võinuks lõppeda sõja ajal veel halvemini kui enne, spionaažisüüdistusega. Igal aastal käis aga noor mees vähemalt korra Tartus – eesti kirjandusel silma peal hoidmas ja vanematel külas, ema vaatamas.
Kui Tuglas pidigi 1905.–1906. aastal veetma mitu sünget vanglakuud Tallinnas Toompeal, siis Minni Kursi kohta jõudis 1906. kevadel tema inglise sõpradeni teade, et noor äsja abiellunud ja lapseootel naine on oma meelsuse ja tegevuse eest vangistatud Tartu lähedale vangimajja ning ootab peksukaristust. Sellest olen 2024. aasta Tunas pikemalt kirjutanud: tema eest astus kirja teel välja Londoni ajakirjanik William Thomas Stead, kes informeeris olukorrast keisri õukonda. Õuedaam Jelizaveta Narõškina edastas järelpärimise Venemaa riigisekretärile ehk peaministrile krahv Sergei Wittele. Ehkki kohutavas vägivallas revolutsionääride vastu, sh ka naiste peksmises ei olnud 1906. aasta kevadeks enam midagi erilist (sedagi oli maininud seesama Lui Oleski toimetatud Vaba Sõna radikaalne esiknumber), käivitas inglise ajakirjaniku pöördumine kirjade tulva peaministri kantselei ja Baltimaade ajutise kindralkuberneri kantselei vahel. Kirjavahetuses tsiteeritakse ka politseitoimikut, väites aulisele õuedaamile – Narõškina oli õukonnahierarhias riigidaam –, et vägivalda on siiski ette tulnud suhteliselt vähe ja raseda naise peksmist ei võtaks nad kindlasti ette. Õnneks ei olnudki Minni Kurs vangis, ajutiselt oli kinni peetud hoopis Lui Olesk. Kaks aastat hiljem sai riigivõim ikkagi oma hambaid näidata: Lui Olesk saadeti kaheks aastaks asumisele Vologdasse ning sel ajaperioodil pidi Minni Kurs, kes oli selleks ajaks juba väikeste tütarde ema, Tartus suuresti toetuma oma reisidel omandatud iseseisvusele, kogemusele ise hakkama saada ja ka oskustele, näiteks inglise keelest tõlkimisele.
Minni Kurs ilmselt 1904. aasta sügisel. KM EKLA, A-149:3.
Kirjeldustõlge: Mustvalge foto naisest suure kübaraga
Aga ikkagi, kus nad võisid 1905. aastal kohtuda, Tartu tänavail teineteisele vastu kõndida kaks tulihingeliselt oma ideaalide eest seisnud noort inimest? Minni Kurs elas Tartus Rüütli tänaval ja kandis laia servaga kübarat, mille ta oli Inglismaalt kaasa toonud – Karl August Hindrey on seda nimetanud peakatteks, milliseid kannavad emantsipeeruvad naised. Juuksed oli ta aga lõiganud lühikeseks: noore naise uljas poisipea pahandas toona näiteks Aino Kallast ja sugugi mitte ainult teda. Tuglase välimust on juba raskem aimata: prillidega noormees, nagu näitavad temast säilinud portreefotod, liikus tänavail kui politsei huviorbiiti sattunud kihutuskõneleja, pooleldi põrandaalune. Nii pidi ta sageli ümber kehastuma. Valeidentiteet eeldas teatavat komejanti, maskeerumist, aga ka käitumismaneeride muutmist, kas või näiteks lonkamist. Saba olemasolu kindlaks tegemiseks sobis noormehele hästi seisatada ja neidudele pika pilguga järele vaadata. Aga 16. oktoobril ülikooli ees sambasoklil kihutuskõnet pidades on Tuglas kandnud „[t]aevas teab, millise Venemaa kõrgema kooli“ üliõpilasmundrit, ees kohutav kaukaaslase habe, „mis oli nii vastupidav, et sellega isegi magada võis“. Äkki siis seal nad kohtusidki, kasvõi vaatasid üle rahvahulga teineteisele otsa.
Ants Laikmaa on kujutanud Tuglast, siis juba tõelist põrandaalust, 1907. aasta kevadel, peitumas varjudesse ja kandmas nii 1905. aasta hukkunute mälestuseks kui ka sotsiaaldemokraatide toetuseks punast kaelasidet. Pilt Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumi kogust.
Põnevaid allikaid:
- „Minni Kurs-Olesk“. Koost V. Poska jt. Tartu: Eesti Akadeemiliste Naiste Ühing, 1939.
- Friedebert Tuglas „Noorusmälestused. Esimene välisreis. Pagulasmälestusi Prantsusmaalt ja Itaaliast 1909–1910“. Eesti Mälu, nr 42. Tallinn: Eesti Päevaleht & Akadeemia, 2011.
- Elle-Mari Talivee ja Marin Jänes, Kirjaniku teekond 1905–1917. Looming 4/2023, lk 544−551.
