Muuseum ja soomeugrilased nõukogude ajal. Hõimlaste tagasivaateid uurimislukku

Svetlana Karm, ERMi teadur, uurimisprojekti juht.

Aastatel 2019–2021 tegelesid ERMi teadurid süvendatult uurimistööga, mis keskendus nõukogudeaegsetele soome-ugri välitöödele, muuseumikogude ja etnoloogiliste teadmiste loomise protsessile. Eesmärgiks oli koguda Eesti uurijate ja kohalike soomeugrilaste mälestusi ning käsikirjalisi ja audiovisuaalseid dokumente, mis heidavad pilgu 30–50 aasta tagustele sündmustele ja etnograafilise koostöö iseärasustele. Algselt põhimeetodina kavandatud välitööd tuli meil koroonapandeemia tõttu vahele jätta, kuid üksikuid reise soome-ugri aladele õnnestus kahe aasta jooksul siiski korraldada.

Enne piiride kinnipanekut jõudsime kohtuda udmurdi, komi, mari, handi, mansi, vepsa inimestega, kes korraldasid koos Eesti uurijatega ühiseid välitöid oma regioonis ja võtsid neist ise osa. Palusime neil jagada oma mõtteid välitööde köögipoolest ja kogumistööst, rääkida oma esimestest kontaktidest eestlastega ja meeldejäävatest sündmustest ning sellest, kas ja kuidas mõjutasid välitööd nende enda elu ja karjääri.

Üldiselt hindasid informandid, kelle hulgas olid nii teadlased, muuseumitöötajaid, ühiskonnategelased kui ka endine kultuuriminister, väga kõrgelt eestlaste panust soomeugrilaste kultuuride uurimisse, tutvustamisse ja mõtestamisse. Nagu ühest suust kõlas seegi, et ekspeditsioonid ERMiga olid heaks (mõne jaoks ka esimeseks) välitöökooliks ning eestlastelt õpiti, mida uurida, koguda, kirjeldada ning kuidas kanda materjalid arhiivi ja fondidesse.

            Põhjalikke kokkuvõtteid on veel vara teha, kuid hõimukuul anname sõna hõimlastele…

Valeri Šarapov, Venemaa Teaduste Akadeemia Komi teaduskeskuse keele, kirjanduse ja ajaloo instituudi etnograafiaosakonna juhtteadur.  Osales 1989. aastal komi-eesti välitööl, mille koosseisus olid  veel Terje Alop (Anepaio) ekspeditsioonijuht, Heiki Pärdi, , Aldo Luud, Eve Randoja (TÜ tudeng) ja Anneli Säre (ERM) ning Nadežda Titova ( Komi vabariiklik koduloomuuseum, tänapäeval Komi Rahvusmuuseum). Küsitlesin Valerit 2020. aasta veebruaris Sõktõvkaris.

Kuidas ma sellele ekspeditsioonile sattusin? Täiesti juhuslikult kui Sõktõvkari riikliku ülikooli mittekohusetundlik lõpetaja, kes keeldus suunamisest maakooli õpetajaks, sest sai Nikolai Dmitrijevitš Konakovilt [1946–2010, tollal Komi keele, kirjanduse ja ajaloo instituudi etnograafia ja rahvaluule osakonna juhataja, S. K.] isikliku kutse tööle Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia Komi filiaali. Ta oli üks minu komi etnograafiaga seotud diplomitöö retsensentidest. Sattusin ekspeditsioonile sõna otseses mõttes nädal hiljem, kohe pärast seda, kui tulin 1989. aasta suvel ülikooli lõpetamise järel teadusinstituudi teaduriks-stažööriks.

Esiteks vaimustas mind põhjalikkus ja hoolikus, millega Eesti kolleegid lähenesid komi külades kogutud eksponaatide kirjeldamisele. Igatahes tundus väljastpoolt see mulle nii –eksponaatide kogumise ajal püüdsid tüdrukud kirja panna esemete komi nimed ja nende ajalugu nii palju kui võimalik, mis keelebarjääri tõttu polnud kaugeltki nii lihtne. Ja pärast kogumistööd istusid õhtuti Terje Alop, Eve Randoja ja kunstnik Anneli Sääre pikka aega kogutud eksponaatide läheduses, arutasid midagi, kirjutasid üles ja visandasid oma päevikusse. Ma ei saanud sellest suhtlusest palju aru, kuna vestlus toimus eesti keeles. Kuid sellise väliselt vaevarikka töö protsess pani mind imestama. Ka eesti tüdrukud ise võlusid mind.

Meenub juhtum, kui uurisime Heiki Pärdiga Doni külas aita ja märkasime põrandal tolmuseid ilmetuid tööriistu lina töötlemiseks – ropsimõõgad. Esmapilgul ei köitnud need esemed mind üldse, kuid Heiki laskis ettevaatlikult käega üle mõõga ning meile avanes lihtsalt fantastiline kunstimaal. Mõnikord tundub mulle, et see oli lähtepunkt, nn nullpunkt minu järgnevate Võtšegda vanausuliste puidumaaliga seotud uurimistööde jaoks. (Need ainulaadsed maalitud esemed, mille leidis Heiki Pardi, on nüüd väljas Komi Rahvusmuuseumi ekspositsioonis, mis tähendab, et Nadežda Titova ei lubanud neid Eestisse saata …). Hiljem, olles 1997. aastal Helsingis enesetäiendamisel, sattusin juhuslikult Vassili Kandinski näitusele Ateneumis. Ja kui suur oli minu imestus, kui Võidutooja Georgi (vene keeles Георгий Победоносец) maali (1914–1915) tohutul reklaamreproduktsioonil nägin Tema kilbil kompositsiooni, mis koosnes Võtšegda kontsentrilistest ringidest, mida nägin esmakordselt just Võtšegdal 1989. aastal. Tagasi Sõktõvkaris, jagasin oma tähelepanekuid ajakirjanikega ja juba samal, 1997. aastal ilmusid Anna Sivkova esimesed artiklid Kandinski sürja-komi paleti kohta. Veidi hiljem ilmus rida minu artikleid komi maalikunstist. 2000. aastate alguses avaldas Komi Rahvusmuuseum Irina Kotõljeva koostatud albumi Kandinski reisist sürjanite juurde. Samuti tegi 2010. aastal minu osalusel kohalik telekompanii Sõktõvkaris etnograafilise filmi. Mõnikord tundub mulle, et kui Heiki Pärdi poleks siis 1989. aasta augustis kerge käeliigutusega mulle Võtšegda maaliimet avanud, poleks kõike seda juhtunud.

Heiki Pärdi abil juhuslikult avastatud ropsimõõk, mis viis Valeri Šarapovi Võtšegda vanausuliste puidumaali ja Kandinski loomingu uurimise juurde (joonis uurija välitööpäevikust). Foto: S. Karm.

Valeri Šarapov näitab 1989. aasta välitööpäevikut, mille digikoopia ta loovutas ERMile, ja temaatilist artiklit. Foto: S. Karm

Mäletan väga tormilisi õhtuseid arutelusid operaator Aldo Luudiga [ERMi pikaaegne fotograaf, Komimaal filmis ka videokaameraga, S. K.] rahvuslike liikumiste üle Baltikumis ja Venemaal. Vaidlesime tükk aega selle üle, kas NSV Liidu soome-ugri rahvaste seas oli riikliku iseseisvuse poole püüdlemine õige. /… / Rääkisime palju rahvusest, rahvuslikust identiteedist ja emakeeleoskusest. Aldo oli üllatunud, et otsustasin komi etnograafiat uurima hakata ilma komi keelt päriselt tundmata. Aldo sõnul ei saa ma ennast komiks nimetada, sest ma ei oska oma emakeelt. Üritasin talle siis selgitada, et kuigi mu mõlemad vanemad on komid, on mu emakeel vene keel, kuna hakkasin seda rääkima kodukeelena juba lapsepõlves. Võib-olla mõtlesin Aldoga peetud dialoogi-konflikti ajal esmakordselt tõsiselt oma rahvusliku identiteedi küsimusele – varem ei kahelnud ma kunagi, et olen komi.

Serafima Lebedeva, etnograaf, pikaaegne Udmurdi Vabariikliku Koduloomuuseumi (praegu Kuzebai Gerdi nimeline Udmurdi Rahvusmuuseum) osakonnajuhataja ning Udmurdi Vabaõhumuuseumi Ludorvai üks loojateist. Oli udmurdi-eesti välitööde juht aastatel 1971–1993, samuti etnograafiliste filmide „Lõunaudmurdid 20. sajandi alguses“, „Lõunaudmurtide religioosne kombestik 20. sajandi alguses“ ning „Põhjaudmurdid 20. sajandi alguses“ võtete korraldaja aastatel 1980–1988. Kohtusin temaga 2019. aasta juunis Iževskis.

Kuidas õnnestus nii suurt meeskonna juhtida? On olnud erinevaid aegu. Näiteks kui tuled külla nii suure meeskonnaga, pead nad kuhugi paigutama. Kõigepealt kirjutad kirja kohalikule juhile, kindlasti rajooni juhile, selgitad, miks te tulete, ning kindlasti märgid, millist abi on vaja. Esiteks vajad abi transpordiga, kindlasti vajad öömaja. Ööbisime peamiselt koolimajades. Igaüks aitas nii hästi kui oskas. Mõnikord said öömajja lihtsalt üksikute inimeste kodudesse, olid ka sellised ajad. Seejärel selgitad, mis ja kuidas, millised on ülesanded, mida peaks iga ekspeditsiooniliige tegema ja kes kus töötab. Ekspeditsioonil oli kõigil oma kohustused. Kui reisid nii suure seltskonnaga, pead kõiki toitma, toitu pakkuma. Ja see oli ka [välitöö korraldaja] kohustus. Selles osas oli meil väga raske. Tol ajal oli meie kauplustes Udmurtias Iževskis toiduga väga raske. Ja me leppisime Petersoniga kokku, et nemad toovad näiteks lihatooteid ja konserve. Ja nii tõid nad muidugi oma suurtes seljakottides erinevaid konserve. Kohapeal leppisime inimestega kokku, et võtame neilt kartulit, ostame piima… Ja meil olid kordamööda nn köögitoimkond ehk valvel ekspeditsiooni liikmed, kes valmistasid toitu. Oli tähtis, et oleks hommiku-, lõuna- ja õhtusöök, et meeskond saaks ka pärast töölt naasmist veel süüa. Sageli kostitas meid külarahvas, nad kutsusid meid kindlasti teed jooma. Kui me Baškiiriasse jõudsime, ei saanud lahkuda ühestki kodust teed joomata. Mitte ainult teed, vaid ka piima ja muud toitu, ja nii igas kodus. Peterson oli ekspeditsioonijuhi abi. Ta juhendas oma meeskonda, minu meeskond allus konkreetselt mulle. Oli erinevaid hetki, sest oli range kord. Kui oletate, et homme on väljasõit teisse kohta, siis õhtul oli tingimata planeerimiskoosolek, kus saad teada, et homme tõuseme sel ajal üles, sööme hommikusööki ja lahkume sel ajal. Ühes kohas oli juhtum, kui meie meeskonna liige hilines, ja Peterson noomis teda karmilt, kurjustas ka ütles, et kui keegi järgmine kord jääb hiljaks, siis me ei oota, me lahkume ja ongi kõik. Ka meil endil oli sama suhtumine, sest juba aastal 1972 jäi Siberi maanteed mööda toimunud ekspeditsiooni ajal üks meie töötajatest 15 minutit hiljaks ning me jätsime ta maha ja lahkusime ilma temata. Ta tuli ise kohale juba jalgsi. Üldiselt oli selline kord, seda ei tohtinud rikkuda …

Ekspeditsiooniliikmed lõunatamas koos rukkilõikajatega Kuzebajevo küla lähistel. Sirbiga lõikust demonstreeriti filmimise jaoks. Udmurdi ANSV Alnaši rajoon. Foto: P. Härmas 1980. ERM Fk 1920:247

Filmimiseks oli vaja teha vilte. Ekspeditsiooni naisliikmed valmistavad villa ette. Paremalt teine Serafima Lebedeva ning neljas loo autor, tollane Udmurdi ülikooli tudeng. Udmurdi ANSV Glazovi rajooni Tjokovo küla. Foto: A. Luud 1987. ERM Fk 2225:176

ERMis valmib peagi Serafima Lebedeva kogumik „Полевые заметки музейного этнографа», kuhu on koondatud alates 1970. aastatest kuni 1990. aastate alguseni mitmes udmurdi piirkonnas kogutud etnograafilist andmestikku. Elektroonilises väljaandes on kasutatud ka sünkroonmaterjale ERMi udmurdi kogust – lisatud fotosid ja joonistusi, mis on seotud konkreetsete kohtade, inimeste ja teemadega tema välitöömärkmetest.

Hantõ-Mansiisk, august 2019. Kohtumine handi-mansi kolleegidega toimus Handi-Mansi Ringkonna rahvaloomingu majas (Окружной Дом народного творчества, endine Rahvaloomingu ja Kultuuritöö Metoodikakeskus) ümarlaua vormis. Oma mälestusi ja tagasivaadet välitöödele jagasid Zoja Lozjamova, Natalja Sainahhova, Emil Kospolov ja Tatjana Moldanova  – kõik väga tuntud kultuuri- ja teadusvaldkonna inimesed oma regioonis. Kohtumise korraldas rahvaloomingu maja direktor Jelena Islamuratova. Küsitles Svetlana Karm, filmis Maido Selgmäe ning pildistas Arp Karm.

Ümarlaud Handi-Mansi Ringkonna rahvaloomingu majas. Foto: A. Karm 2019

Zoja Lozjamova, Toorum-Maa Vabaõhumuuseumi üks loojatest ja pikaaegne muuseumitöötaja:

1972. aastal käisid Kazõmis Tõnu Seilenthal ja aspirant Jaan Kaplinski. Ma nüüd ei mäleta täpselt, aga nad kirjutasid üles laule ja isa laulis neile ette. Ja nii hommikust õhtuni. Meie aga ei teadnud, mida teha, istusime lihtsalt ja olime söömata. Isa pärast pahandas: „Mis see on? Kui pikalt me peame söömata olema?“ Mina aga ei saanud neid lauda kutsuda, ei teadnud, mida nendele pakkuda, mida nad söövad. Lõpuks võtsin ükspäev julguse kokku ja kutsusin nad teed jooma. Sellest saadik hakkasime koos sööma, lõunatama ja teed jooma. Ja ongi kõik, nagu koorem õlult. Muidu istusime söömata.

Svetlana Nesterova, rahvaloomingu maja töötaja: Meie juures olid nad ka, külas, kus vene keelt ei räägitud ja kultuur oli veel säilinud. Oli eraldi kunstnik, etnograaf, keeleteadlane. Keegi joonistas vöösid ja vanu rõivaid, keegi jäädvustas meie keelt, keegi pildistas. Oli terve ekspeditsioon, see oli 1988. aastal. Pärast saatsid meie perele pildid, saime kätte. Aitäh!

Zoja Lozjamova: Vabandage, kas Edgar [Saar] on elus? Tervitage teda! Andke edasi suured tervitused ka tudengitele, kes joonistasid, rändasid koos meiega! Nende käsi on ka nüüd siin mängus [osutab jooniste albumitele], nende meisterlikkus, looming. Oleme tänulikud neile kõigile.

1984. aasta eesti-handi-mansi ekspeditsiooni teejuht ja praegune Torum-Maa Vabaõhumuuseumi töötaja Zoja Lozjamova räägib välitöödest ja vabaõhumuuseumi loomisest. Mõte rajada Hantõ-Mansiiski lähedale handi-mansi arhitektuuri- ja etnograafiamuuseum tuli 1980. aastatel just eestlaste eeskujul. Foto: A. Karm 2019

Tatjana Moldanova, etnoloog, Jugra ülikooli õppejõud: Ja neil on seal, mulle tundub, et… Vähemalt Anne Türnpu, kellega ma tihti suhtlen – tema või nemad läksid sügavalt oma kultuuri sisse; läksid meie kultuuri kaudu – läbi selle, et nad suhtlesid, nägid meie loodust, olemust ja elu, mis oli täiesti autentne. Arvan, et see andis neile teatud tõuke. Aga ka meie jaoks muidugi palju…

Emil Kospolov, üks eestlaste kohalikke abilisi 1980. aasta handi-mansi välitöödel, lehitseb „Jugra etnograafia albumit“. Rahvaloomingu maja arhiivis on selliseid albumeid kokku 11, kus hoitakse eesti kunstnike 1980. aastatel tehtud jooniseid. Eestlaste etnograafilised joonised nägid 2012.–2015. aastatel ilmavalgust Hantõ-Mansiiskis kolme raamatuna. Foto: A. Karm 2019

Zoja Lozjamova: Tõenäoliselt me ei mõtisklenud eriti asjade üle, olime noored. Ilmselt me ei arvanud, et see kõik on nii väärtuslik; et see on kultuuri säilitamisel nii tähtis. Noh, nad joonistasid ja joonistasid, tulid… Nagu tol ajal öeldi: „Partei ütles, et on vaja, ja kommunistlik noor vastas: „Saab tehtud!”. Juhid saadavad meid ja meie läheme. Kui aus olla, siis tõenäoliselt ei omistanud ma tol ajal sellele suurt tähendust. No läksin ja saatsin neid, viisin kokku inimestega, meestest ja naistest käsitöömeistritega. Tänapäeval, tagantjärele vaadates hakkan teadvustama, et see kõik on hindamatu.

Uurimisprojekti „Soome-ugri dialoogid: Nõukogude Eesti etnograafid hõimurahvaid uurimas“ toetab Eesti Vabariigi Teadus- ja Haridusministeeriumi hõimurahvaste programm.

Lisa kommentaar