Kristjan Raba, ERMi näituste juht.

Kui kooliõpilased jalutavad meie rahvusmuuseumi püsinäituse ajarajal ja giid näitab neljakümne kirja ning räägib sellest, kuidas KGB kirjale alla kirjutanuid „töötles“, siis õhtul muuseumist koju jõudes tänane noor põlvkond koputuse peale väga ei võpata. Tänapäeva inimese elus on põhilisteks „koputajateks“ nutitelefonid. Elunäinud inimesele meenutab „koputamine“ aga aegu, mil oli piisavalt neid, kes käisidki „koputamas“ – „organitele“ infot jagamas. Tänapäeva ühiskonnas toimub pidev arutelu, kas seaduseandja peaks täpsemini määratlema ohte ja piiranguid isikuvabadustele, samas kui tegelikult on iga nutitelefon ja ip-aadress reaalajas jälgitav, positsioneerimine annab häid andmeid nii turundajatele kui politseile. Teaduse või seaduse raamides mõistagi.

ERMi kogudes on KGB-ga seotud üks põnev ese: pealtkuulamisseade – kommutaator, mida oktoobris saab etenduse ajal ERMis oma silmaga ka näha. Ei taibanud inimesed kaugetel aegadel alati seina taha või kappi vaadata ning tublid akadeemilised töötajad ülikoolideski ei kahtlustanud alati, et KGB viitsis pea igasse ruumi peeneid aparaate paigaldada. See pealtkuulamisaparaat leiti ümberehitustööde ajal endise EPA mehhaniseerimisosakonna dekaani kabineti seinakapist.

Muuseumisse on oodatud mälestused sellest, kuidas pealtkuulamisseade hoonesse võidi paigaldada, kas ehitamise käigus 1964. aastal või 1968. aasta tudengirahutuste ajal. Omamoodi nupuka lahenduse järgi toimis pealtkuulamissüsteem maja ventilatsioonisüsteemi kaudu. Ja mis eriti huvitav, kontrollpaneelil erinevate loengusaalide numbreid valides oli võimalik ka loenguid pealt kuulata. Seade ise näeb välja pigem nagu eksponomeeter.

KGB salvestusseade ERMi kogudes. Foto: A. Ansu.

Huvitavaid „kohtumisi“ ja elukogemusi leiab ERMi püsinäitusel veelgi: ruumist, kus on eksponeeritud Eesti ajalooline esimene sinimustvalge lipp, leiab sinimustvalge-teemalisest fotoprogrammist noormehe hobusel sinimustvalge lipuga Tallinnas ratsutamas. KGB oleks sellise mehe kohe ära viinud.

Teemasaalis „Rahvas ja riik“ on filmilugu sinimustvalge peitmisest (padja sisse). See vapper pere ei jäänud KGBle vahele ja Siberi-sõit jäi toimumata. Kohe järgmine filmilugu kõneleb kurioosumist, kuidas noormees saab Eesti vapi tätoveeringu jalale – taas – kui see oleks avastatud, oodanuks teda kokkupuude KGBga. Oht oleks ähvardanud ka mehi, kes ainukesena teadsid, millise talu korstna alla on peidetud esimene pühitsetud sinimustvalge lipp.

Märgilise 1968. aasta kohta on ERMi “Paralleelilmade” näitusel Anni lugu: Tšehhoslovakkias EÜE välisrühmas olles nägi ta lähedalt Punaarmee tankide tulekut Bratislavasse. Ann pildistas sündmusi Bratislava tänaval, pärast peitsid nad sõbrannaga haruldaste kaadritega filmirulle ja neil läks hästi – läbiotsimisi piiril ei tehtud. Aga kui nad oleks läbi otsitud ja midagi leitud? Lugu läheb edasi sellega, et Anni isale, kes talle Balti jaama vastu tuli, helistati hiljem „organitest“ ja uuriti, mida ta seal tegi? Ja uhke malevajaki, millele Ann oli mässulisi väljendeid ja fraase peale kirjutanud, värvis ta ema varsti mustaks (ilma Annile ütlemata), sest kartis, et tütrel võib KGBga pahandusi tulla.

Paralleemaailmad, ERMi püsinäitusel Kohtumised. Foto B. Vosmann.

Meeletu hulk traagilisi lugusid seondub märtsiküüditamisega ajaraja „Tulekute ja minekute“ osas. Operatsiooni Priboi üks osalisi oli mõistagi KGB. Omaette võimas teema seondub neljakümne kirja autoritega, kus mitte üksnes KGB agendid-provokaatorid ei proovinud „tegeleda” teksti autorite ja allkirja andnud inimestega, vaid siin sekkus ka prokuratuur, lisaks muud parteilised ja ametkondlikud instantsid.

“40 kiri” on peidetud kapis. Kodune raamatukogu on eksponerritud ERMi püsinäituse Kohtumised Ajaraja osas: Elu raudse eesriide taga. Foto: A. Ansu

Veidi kergem ja lõbusam lugemine ERMi arhiivist on etnoloog Liisi Laane (Jääts) „Ajaloo osakonna üliõpilaste igapäevaelu 60ndatel“ (ERM EAp 816 EA 239:1/41-107), millest selgub, et tudengid elasid ka 1960ndatel lõbusat elu, kuigi vahel juhtus, et KGB ajas jälgi ja vestles „viisakalt“ mõne ärksama studiosus’ega majas, mida tartlased väga hästi teavad. Viidatud intervjuude ja uurimistöö autor ise käis Tallinnas keskkoolis juba ajal, kui esimesed vabaduse tuuled juba puhuma olid hakanud.

1980ndate teises pooles aga helistati näiteks Viljandi 5. keskkooli õpetajate tuppa KGBst ja nõuti infot selle kohta, kes osalesid Tartu rahu aastapäeval toimunud meeleavaldusel, kus miilitsad olid väljas koerte, kilpide ja veekahuritega.

Miks aga Indrek Tarand 1982. aastal eksmatrikuleeriti, saab ehk kunagi pikemalt lugeda tema mälestusteraamatust. Näiteks sellest, millise lumehange taga mõni KGB ohvitser Raadi kalmistul tudengeid passis …

ERMi fotokogust võib leida kaadreid endisest KGB majast Tartus Vanemuise tänaval, millest vabaduse ajal taas sai kirjanike kodu. Väga ilmekad on näiteks oma tulevasi ruume uudistavate kirjanike-luuletajate näod – Priidu Beier, Henn-Kaarel Hellat jt.

Üllatunud nägudega kirjanikud P.Beier ja H-K. Hellat endises KGB majas ringkäikul 1992.a. ERMi Fotokogu. Foto: M. Ansu.

Fotoarhiivi jaoks tehtud endise KGB maja 1992. a sise- ja välisvaated ei anna muidugi kogu ajaloolist õhkkonda edasi, enam-vähem tõese KGB (NKVD) ülekuulamisruumi sisseseade leiab „hallist majast“ Tartus: Stalini-aegne vana laud, must telefon, askeetlik lamp ja trükimasin. KGB Kongide muuseumi kuraator Martin Jaigma sõnul, olla külalise jaoks istumise alla antud lihtsalt taburet või siis käetugedega (loe: käehoidikutega) suurem tool.

Põnev kaader kultuuripärandi andmebaasis MuIS (www.muis.ee) on tehtud Tallinnas Viru hotelli KGB ruumis, kus asus eriti võimas pealtkuulamisaparatuur, mis nägi välja peaaegu sama võimas nagu Eesti esimene arvuti Ural.

Aga nüüd lülitage telefon välja ja minge vaatama etendust ERMis – „KGB“.