Kuldkalaga suhtles Sirje Madisson, ERMi koostöövõrgustike koordinaator.

Kuldkala ERMis. Foto: Sirje Madisson.

Saabusin Eesti Rahva Muuseumi Moskvast Uuest Tretjakovi Galeriist vene muinasjutule pühendatud näituselt ja tuleb tunnistada, et mul on siin olnud väga huvitav, sest ükski päev ei sarnane teisega, kogu aeg toimub midagi ja… no mulle lihtsalt meeldib olla tähelepanu keskmes. Aastasadade jooksul kujunenud harjumus! Sama arvab ka mu reisikaaslaseks olnud karu Mihhail Mihhailovitš, kes tervitab külastajaid muuseumi sissekäigu juures varsti juba aasta aega. Minu ülesanne on aga sisse juhatada muinasjutunäitus „Elas kord…“ ehk teisisõnu viia nii suured kui ka väikesed imemaailma lävele. Ja seda ma oskan, nagu ka inimeste soove täita. Aga sellest veidi hiljem…

Kuldkala Uues Tretjakovi Galeriis.

Foto: Cláudio Parada Nunes.

Tretjakovi galeriis oli minu ümber ehitatud terve uhke veealune kuningriik, aga ERMi aknast näen päris vett, saan teiste kaladega rääkida ja…  te mõistate mind.

Moskva näituselt võtsin pildi ise kaasa, aga ERMis tegi minust pildi Portugali arhitektuurifotograaf Cláudio Parada Nunes. Minu ERMi saabumise lugu on täpselt kirjas eelmise aasta 20. novembri blogiloos.

Ajaloolise tõe huvides tuleb öelda, et ma tegelikult ei sündinud siis, kui tuntud vene teatrikunstnik Maria Tregubova mu 2020. aastal kunstiteosena näituse tarbeks lõi. Minu lugu on tunduvalt pikem ja ma olen täiesti nõus teie folkloristi August Annistiga, kelle arvates levisid juba 1000 aastat tagasi rahvajutud inimeste soove täitvatest imeolenditest Euroopast kuni Indo-Hiinani.

Laiem tuntus saabus 1812. aastal, kui vennad Grimmid panid kogumikus „Kinder- und Hausmärchen“ kirja õpetliku loo „Kalamehest ja tema naisest“. No ma mäletan väga hästi: taat püüab kuldkala, kes palub end vabaks lasta; taadi kehva ellu tuleb tänuliku kalakese abil ime, aga paraku ei oska eit imega toime tulla. Mitte et mina ei oleks kõigest hingest püüdnud neile toeks ja abiks olla. Kas vendade Grimmide või vene rahvaluule mõjul sai teemast innustust luuleklassik Aleksander Puškin ja 1835. aastal ilmuski „Muinasjutt kalamehest ja kalakesest“, millest kujunes üks tuntumaid vene muinasjutte. Õpetuse iva oli lugejatele nii oluline, et mulle püstitati paljudes linnades kaunis monument –Moskvas (fotol), Donetskis, Saranskis, Novosibirskis, Peterburis, Adleris, Lvivis, Astrahanis, Kemerovos… Miks? Ilmselt seetõttu, et olen inimeste heaks teinud sama palju kui kuulsused, kes kunagi reaalsuses elasid. Õpetan kõigile, et soovidega tuleb siin maailmas piiri pidada, sest siis on lootust, et nad täituvad. Aga õpetusest hoolimata püsib väljend „lõhkise küna ees istuma“ käibel tänini.

Aga nii palju siis enesekiitusest. Tuntus on kasvatanud minu tööpõllu sajanditega nii suureks, et on tulnud soovide täitjaks välja õpetada ka teisi imemuinasjuttude tegelasi. Mitme rahva juures tegutsevad sellel alal puud, linnud, vähid, haugid. Teie Kreutzwaldilgi ilmus 1866. aastal „Vägev vähk ja täitmatu naine“. Sissejuhatuses „Eesti rahva ennemuistsetele juttudele“ ütleb see tark mees, et usk imesünnitistesse on looduse poolt meie südamesse antud, mispärast niisuguste lugude kuulamine teeb rõõmu. Nii on.

Üldse on siin majas veedetud aeg olnud minu jaoks väga hariv ja nii tean sedagi, et folklorist ja keelemees Jakob Hurt kogus Setomaalt kokku päris palju minuga seotud lugusid. Kuulsuse vastu ei saa ja ausalt öeldes olen selle üle uhke. Kui muuseumi giidid enne muinasjutunäitusele sisenemist külastajatelt küsivad, kas kuldkala lugu on neile tuttav, näen nii suurte kui ka päris tillukeste inimeste silmades ainult äratundmisrõõmu. Ja usaldust. Ja lootust.

Seega ei ole mul mõnusatele oludele vaatamata olnud põhjust uimed süles puhata. Kohe pärast saabumist panin koos ERMi töötajatega välja korvikese, et koguda kokku kuldkalale saadetud soovid. Korvike oleks võinud olla palju suurem, sest kõvasti üle 1000 inimese on seni minuga oma mõtteid ja unistusi jaganud.

Foto: Sirje Madisson.

Arvasin algul, et laste soove on lihtsam täita, aga ei ole see ühti nii.  Lemmikloomadega saan küll hakkama. Üle 100 lapse soovis kas lihtsalt koerakest või kiisut või küülikut või hamstrit või kilpkonna või siis konkreetsemalt kuldset retriiverit, ka – khm! – kuldkala (ma tahan entale seda kultkala), hane, gupisid, maisi-roninastikut, hobust, tuhkrut, tiigrit (väikest valget), papagoid, rotti, lumekakku, hobust (mitut). Paljud lapsed seostasid ka tulevikus õpitava eriala loomadega ja mõnigi soovis, et neid juba kodus ootavad lemmikloomad oleksid ikka terved (et koera silmad saaksid terveks, et hamster paraneks ja üldse kõikidel loomadel läheks hästi) ning nad elaksid kaua- kaua. Kui endal kirjaoskusega veel raskusi, olid soovid mulle läkitatud emmede- isside vahendusel või esitatud joonistustena. Igal juhul olid kõik kirjad adresseeritud kallile kuldkalale ja lisatud lubadus olla ikka hea laps või võimalusel minu abiga selleks saada. Mis võib ühele kuldkalale veel rohkem meeldida!
Lemmikloomaga kõik klaar, soovis enamik lapsi veel, et kole koroona läheks ära; et keegi kunagi ei jääks haigeks; et koolid oleksid lahti, aga vaheajad pikemad; et kõik oleksid sõbrad; et õnnestuks koolis olla edukas ning tulevikus omandada põnev elukutse (desaineriks või rebaseuurijaks või sõduriks, kes võitleb kurja vastu) ja et metsi ei raiutaks maha. Sporditulemuste paranemine, breketid, juuksepikendused ning hea lauluhääl oleksid ka abiks. Loomulik, et  sooviti ilusaid ja tarvilikke asju (MA SOOVIN LAMBORKINI ;TANK, MÕÕK, ILUS SUVI; FERARI; AA TE VEE). Igatseti arvutit, uut telefoni, legosid, nukumaja, Barbie nukku (roosat), drooni, puldiautot, mis sõidaks 60 km tunnis; spinningut, et kinni püüda rekordhaug; samuti isiklikku viiulit ja klaverit. Suuri (väga suuri) lotovõite oldi nõus lähedastega jagama.
Kõige enam soove oli seotud peresuhetega, kõvasti üle 300. Sooviti väikest õekest või vennakest, suuremat venda või õde rohkem näha, vanematega hästi läbi saada ja et neil oleks töö, aga nad oleksid siiski rohkem kodus; ka head tervist tervele perele ning eriti vanaemale- vanaisale; emme kaisus magada ja kallistusi, kallistusi, kallistusi…
Lugesin, pühkisin silmanurgast pisara (ka kuldkalad nutavad!) ja asusin tööle.
Lapsed ei unustanud muuseumitki – loodeti, et muinasjutunäitus on vahva ja sooviti, et MUSEOMIL LÄHEKS HÄSTI ja et SEE MUUSEOM JÄÄKS ELUKS AJAKS. Kui näitus vaadatud, sooviti muidugi oskust rääkida loomade-lindudega, lennata, imesid teha, omada haldjatiibu, võlukeepi ja -peeglit, lendavat vaipa ning isiklikku lohet (soovitatavalt kolme peaga), muutuda printsessiks. Vaat nii.

Foto: Sirje Madisson.

Foto: Sirje Madisson.

Suurte inimeste soovid, mida oli tuhatkond, lugesin ma mitu korda üle, sest neis oli nii palju headust ja tarkust, et minusuguselgi vanal kalal oli sealt hoolega õppida. Sooviti, et kõik inimesed oleksid õnnelikud (õnnelikud tõeliselt, päriselt) ja üksteise vastu lahked; et õpitaks hindama väikseid asju; et kõik oleksid terved ja elu rahulikum; et suvi elaks südames ka külmal talvel; et inimesed rohkem omavahel räägiksid ja kurjust jääks üha vähemaks. Ja et sõdu ei oleks, leib ei lõppeks ja meie Eesti oleks kaitstud.
Isiklikus plaanis sooviti ikka tervist, armastust ja heaolu – see ju ongi õnn. Et soovija ise oleks terve ja lapsed, vanemad-vanavanemad oleksid terved; et sünniksid terved lapsed, armastus säiliks või lihtsalt otsiks soovija üles (helistage talle ja öelge, et ta minuga abielluks); et eluteel sammudes osataks üles korjata elutarkus ja tunda ära häid sõpru. Väga paljude unistuseks oli oma kodu (täitsa enda kodu – koht, mis on minu) või maakodu (aiaga, päevalillepõlluga) või saunamaja või soov leida (säilitada) hea töökoht, teha karjääri (palun uut ülemust!), lõpetada edukalt haridustee või edendada oma firmat; olla õnneliku käega investor või palju reisida või lihtsalt saada esimese korraga autokooli sõidueksamil läbi. Kui juba lastel oli probleeme kaalulangetamisega, siis täiskasvanutel oli sama mure vägagi päevakorral (kiiresti 52 kilo alla!). No ma proovin….
Arvan, et tulin toime ka väga konkreetsete soovide täitmisega: ilus ilm pulmadeks 23. juulil 2021, meeldejääv 18- aastaseks saamise sünnipäev 25. novembril 2020…
Üks tuletõrjedepoo soovis uut autot ja et noored ikka teeksid vabatahtlikku tööd. Lasteaialapsed kirjutasid (või olid need joonistused?), kes nad on, ning kasvataja  palus endale jõudu nende kõigiga toime tulla. Üks spordihuviline soovis Tartu maratoni sõitjatele head ilma, sitkust ja jõudu ning ühele kirjutajale meeldis Tartu linn nii väga, et tahtis seda kodulinnaks. Lihtsamast lihtsam, ütlen ma. Ainult ühe sooviga võib raskusi tulla – küsiti, kas ma saaksin anda valitsusele juurde mõistust ja otsustusvõimet.
ERMi kohta öeldi, et siin võiks alati olla see tunne, mis siin praegu on; et siin avataks üha rohkem näitusi ja siin oleks lihtsalt mõnus olla.
Veel tuli mul üle lugeda 200 vene, inglise, saksa, läti, soome, poola ja hispaania keeles kirjutatud soovi, mis on järjekordne tõestus kuldkala laialdasele rahvusvahelisele tuntusele. Soovid olid küll täpselt samad, mis eespool kirjeldatud: armastus, tervis, sõprus ja heaolu.

Foto: Sirje Madisson.

Foto: Sirje Madisson.

Saan aru, et olen oma viimasest tööaastast ülevaadet tehes veidi pikale läinud, aga see soovide täitmine nii väga meeldib mulle. Ja suur tänu neile paljudele, kes selleks jõudu ja jaksu soovisid!

Ühele lapsele, kes kirjutas, et ta soovib osata muinasjuttu teha, vastan, et nüüd see just saigi tehtud!

Minu enda soomused hakkavad aga üha rohkem läikima, kui loen (ja ma olen seda korduvalt teinud, vaadake mu fotot): „Kuu aega tagasi panin siia oma soovid! Aitäh Sulle, kallis Kuldkala! Mu soovid täitusid!“

Kuldkala kasutatud kirjandus:

Foto: Sirje Madisson.

P.S Just praegu loen folklorist Mall Hiiemäe artiklit „Kakskümmend kaks kala eesti rahvausundis“! Mallega olen siin majaski korduvalt kohtunud, aga väite üle, et Eestimaa kuldkala pole muud kui räim, pean ma veel mõtlema. Kõiki sugulasi muidugi ei saagi tunda…

Kui kalapaadid randa tulevad, lähevad naised kaldale vastu. Sealjuures peeti veel kunsti ka, naised viskasid kuldkala paati, siis ei saanud kalaõnne ära viia. See kuldkala põlnd muud kui silk, mis iilgab nagu kuld.