Piret Koosa, ERMi teadur
Septembris pidas ERMis loengu Dr Erica Lehrer Concordia Ülikoolist Montrealist. Erica huvi- ja tegevusvaldkonnas põimuvad muuseumi-, mälu- ja pärandiuuringud. Oma uurimistöös on ta keskendunud juudi kultuuripärandile Poola muuseumides ja nn keerulise pärandi kureerimise küsimustele. Viimastel aastatel on Erica pööranud tähelepanu Kesk- ja Ida-Euroopa seotusele koloniaalpärandiga ning dekoloniseerimise võimalikkusele ja vajalikkusele selle piirkonna muuseumides. Koos kolleeg Joanna Wawrzyniakiga on ta sel teemal hiljuti avaldanud ka ülevaatliku programmilise artikli „Decolonial Museology in East-Central Europe: A Preliminary To-Do List“. ERMis toimunud loeng oligi pühendatud selle teema avamisele. Loengule järgnes erinevate Eesti muuseumide töötajate osalusel samateemaline töötuba, mille käigus arutleti dekoloniaalse museooogia kriitika ja lähenemisviiside asjakohasuse ning rakendatavuse üle siinsete muuseumikogude ja näituste kontekstis. Dekoloniaalse museoloogia kujunemise on tinginud koloniaalajastu ja sellele omased ebavõrdsed võimusuhted, mis raamistasid muuseumide ja nende kogude saamislugu ning seda, kuidas neis on kujutatud Euroopa-väliseid rahvaid. Laiemas tähenduses tähistab dekoloniaalsuse märksõna lähenemisviise, mille eesmärgiks on teha nähtavaks erinevaid marginaliseeritud ja vaigistatud kogukondi või gruppe ning võimaldada neil ise enda eest kõnelda.
Peamiselt Lääne-Euroopa maade koloniaalajaloost tõukuvad dekoloniseerimise arutelud ja taotlused ei haaku alati otseselt siinse kandi olude ja kogemustega. Kuid meiegi muuseumides leidub nn keerulist pärandit, millega tegelemisel ja mille mõtestamisel võiks toeks olla just dekoloniaalse museoloogia alla koondunud lähenemisviisid. Seesugused arutelud on aidanud laiemalt teadvustada eetiliselt tundlikke ja probleemseid aspekte esemete või nendega seotud kogumislugude juures, millele varem pole tähelepanu pööratud. Erica peetud loengu ja läbiviidud töötoa üks olulisi järeldusi oligi see, et kriitilisel pilgul Kesk- ja Ida-Euroopa muuseumikogusid vaadates leidub koloniaalajastu taaka neiski nii konkreetsete esemete kujul kui ka selles, kuidas millestki räägitakse. Oluliseks sõnumiks oli teisalt ka see, et siinsete muuseumikogude kujunemislugude analüüs ja seostamine globaalsete arengutega võiks pakkuda mitmekesistavat võrdlusmaterjali seni esiplaanil olnud Lääne-Euroopa muuseumide põhistele käsitlustele.
Erica ise on põhjalikult käsitlenud juudi pärandi esitamise viise Poola muuseumides ning osutanud sellele, kuidas mõneski piirkonnas enne II maailmasõda enamuse moodustanud kogukonda pole kohalikes muuseumides üldse käsitletud või on seda tehtud vaid poolakate silme läbi viisidel, mis kannavad kriitikavabalt stereotüpiseerivaid ja negatiivseid hoiakuid. Olles ise juudi päritolu Ameerika teadlane, kelle esivanemad olid Poola aladelt sunnitud lahkuma II maailmasõja ajal, paigutub Erica seejuures omapärasele positsioonile, millest ta ise ka hästi teadlik on. Temale kui Lääne teadlasele on see andnud põhjust ette heita tema enda neokoloniaalset suhtumist – seda, et ta püüab poolvägisi importida kohalikku konteksti mittesobivat problemaatikat. Teisalt on ta kohaliku konteksti jaoks „võõraks läänlaseks“ põhjusil, milles ta esivanematele kaasarääkimise võimalust ei antud ning tal on isiklik seos kogukonnaga, mille representeerimise viise muuseumides ta on analüüsinud.
Neil ja seotud teemadel räägib Erica põgusalt intervjuus, mille temaga pärast töötoa toimumist tegin.
Erica Lehrer osutamas näidetele, mis peegeldavad koloniaalsete mõttemallide ja esitusviiside jäljendamist Kesk- ja Ida-Euroopas. Foto: Berta Jänes
Piret Koosa: Oled hariduselt antropoloog. Millest sai alguse sinu huvi muuseumide ja kureerimise vastu?
Erica Lehrer: Ann Arboris asuvas Michigani Ülikoolis, kus ma õppisin, loodi just muuseumiuuringute programm, kui olin doktoriõpingutega lõpusirgel. Osalesin selle programmi esimesel seminaril ja see oli väga inspireeriv. Seal oli koos palju inimesi üle maailma, kes arutlesid muuseumitöö ja pärandiga tegelemise üle. Tundsin teadlasena, et olen kuidagi omaette, ja tahtsin seega ühe jalaga ikkagi päris maailmas olla. Nii leidsingi muuseumiuuringute kaudu uue tee, kuidas mitte täielikult akadeemilisse maailma eralduda. Tahtsin teha loomingulist tööd koos inimestega, kellel on teist laadi teadmised-oskused. Tahtsin midagi muuta nii, et seda oleks ka näha.
Mis sind näituse kureerimise juures kõige rohkem paelub ja mis on kõige keerulisem olnud? Kuidas sobitub töö kuraatorina Sinu akadeemilise tegevusega?
Kuraatoritöö põhineb suuresti koostööl ja mulle see meeldib, aga olen pidanud seejuures omandama kompromisside tegemise oskuse. Väga palju olen õppinud koostööst disaineritega, kes suudavad ennast väljendada pildikeele, värvi- ja ruumikasutuse kaudu. Keerulised on olnud olukorrad, kus minu ja muuseumi esindajate arusaamad lahknevad, aga olen omakorda hakanud paremini mõistma ka nende vaatenurka ja väljakutseid, millega nemad peavad toime tulema.
Kuna olen ikkagi kõrvalseisja, siis saan olla kriitilisem ja kohati ehk utoopilisem oma mõtetes selle kohta, mida muuseumid peaksid minu arvates tegema. Akadeemiline positsioon võimaldab mul võtta riske ja eksperimenteerida viisil, mis võib esile kutsuda pahameelt. Aga isegi kui mu ettevõtmine ebaõnnestub, siis on mul olemas aines järgmise artikli jaoks.
Oled Concordia ülikooli juurde asutanud kureerimis- ja teaduskeskuse-mõttekoja Curating and Public Scholarship Labi. Palun räägi sellest natuke lähemalt.
Eesmärgiks oli luua koht, kus tudengid ja teadlased võiksid katsetada oma ühiskonnakriitilise lähenemise esitamisega näituse kujul. Mõte on kaasa aidata sellele, et inimesed saaksid välja mõelda lahendusi ühiskondlikele probleemidele – me oleme küll õppinud neile tähelepanu juhtima, kuid meile ei ole pandud ootust, et me pakuks välja ka lahendusi.
Mis on Sinu kogemuse järgi olnud dekoloniaalse lähenemisviisi rakendamise kõige suuremad väljakutsed Poola muuseumides või Kesk- ja Ida-Euroopa muuseumides üldisemalt?
Probleeme tekitab see, kui dekoloniaalsust võetakse vahel vastu omamoodi koloniaalsusena ehk suhtutakse nii, et väljastpoolt tulnud võõras surub oma vaatenurka justkui peale. Mulle on tehtud nii otse kui ka kaude selliseid etteheiteid. Ühelt poolt tuletab see meelde, kui oluline on tundlikkus kohalikule kogemusele lähenemisel – tähelepanelikul kuulamisel, õppimisel ja „mida peaks tegema“ laadi arvamuste esitamisel. Teisalt võivad sedalaadi etteheiteid kaitsekilbina kasutada muuseumi enda inimesed, kes on juba ette tõrjuvalt meelestatud nende suhtes, kes esitavad neile ebamugavaid küsimusi või on kriitilised. Seega on väljakutsed siin vastastikused.
Muuseumimaastikul toimuvad dekoloniseerimise arutelud lähtuvad peaasjalikult koloniaalajastu taagast ja suhetest ning tänaseni kestvatest mõjudest nn põhja ja lõuna vahel. Kesk- ja Ida-Euroopa piirkonna riigid ei sobitu aga päriselt kumbagi kategooriasse. Kas see annaks midagi juurde, kui tekitada laiem mõttevahetus selle regiooni muuseumide kogude kujunemisloo ja kultuuripärandi mõtestamisviiside üle?
Jah, teoreetikud ja muuseumiuurijad töötavadki välja kontseptsioone, mille aluseks on Kesk- ja Ida-Euroopas kogetud vägivaldsete ajalooperioodide komplekssete kihistuste analüüs ja mis võiks rikastada rahvusvahelisi arutelusid. Üks näide on Joanna Wawrzyniaki ja Łukasz Bukowiecki arusaam „dekoloniaalsuse duaalsusest“ ehk dekolonialiseerimise kaksipidisest olemusest. See osutab Poola kunstnike pärandit käsitlevatele projektidele, mis on samaaegselt kriitilised nii võõramaise sõltuvuse kestvate mõjude kui ka nende mõjude olemuslikult rahvuskeskse mõtestamise suhtes. Teine näide on mu enda loodud mõiste „mõjukogukonnad“ (implicated communities), mis aitab avada ja mõista sotsiaalseid ja eetilisi seoseid muuseumiesemete kontekstis. Olen siin inspiratsiooni saanud Michael Rothbergi mõjutatud subjekti mõistest (implicated subject) mõistest.
Artiklikogumikus „Decolonial Museology Re-centered: Thinking Theory and Practice through East-Central Europe“, mis ilmub järgmisel aastal ja mille kallal ma praegu koos Joanna ja Łukaszega töötan, on rida autoreid, kes esindavad põnevaid lähenemisviise, mis käsitlevad esemeid pidepunktidena regioonis, mida on suuresti kirjeldatud katkestuste kaudu. Olen tänu neile mõistnud, kui palju on veel võimalik teada saada sellesse piirkonda põhjalikult süvenedes. Muu hulgas saab uurida seni kirjeldamata kogumise ajalugu, nt külma sõja aegne riigi toetusel toimunud esemete võõrandamine, sõja ajal tapetute või sõja eest põgenenute esemete omastamine (nt juutide omand Poolas, aga ka baltisakslaste esemed Eestis). Samuti seda, mil moel pakkusid etnograafilised muuseumid võimalust heita pilku „laiale maailmale“, mida varjas raudne eesriie; kuidas Kesk- ja Ida-Euroopa riikides on tegeletud meretaguse esemekogumisega ning kuidas läänega konkureerimiseks on omaks võetud sealse kunstiajaloo käsitlusele omane hierarhiline suhtumine (sh orientaliseerivad diskursused). Seega uurimisväli on lai.
Nägin just hiljuti Montreali biennaalil Eesti kunstniku Kristina Normani teost „Orchidelirium“, kus tegeletakse sellega, kuidas koloniseeritud subjektist saab kolonialiseerija. Selline lähenemisviis ilmestab hästi Kesk- ja Ida-Euroopa problemaatikat ja annab laiema arutelu konteksti oma väärtusliku panuse.
Dekoloniseerimisest on museoloogias saanud käibefraas. On kuulda hoiatusi, et seda ei käsitletaks metafoorina või mitmekesisusega samas tähenduses, sest nii jääb varju algne eesmärk paljastada ja vastustada valgete ülemvõimu ja eurotsentrilise maailmapildi ülimuslikkuse taotlusi. Mida teha, et selle mõiste tähenduslik sisu ei kaoks?
Muuseumi dekoloniseerimise idee on omamoodi viigilehena üles korjanud asutused, kes väldivad üldiselt ebavõrdsustega tegelemist ja näevad seda loosungit hea avalike suhete korraldamise vahendina. Aga mind on kõnetanud Sumaiya Kassimi artikkel „The Museum Will Not Be Decolonized“, sest see osutab, millega me vastamisi seisame, kui püüame dekoloniseerimise tööd teha – mil määral on kultuuriline rassism ikkagi ühes või teises ühiskonnas juurdunud. Kusjuures me mõistame, et peame seda tööd jätkama; et see pingutus on oluline.
Mis puutub dekoloniaalsuse mõiste kasutamisse metafoorina, siis mulle tundub, et seda peaks mõistma omamoodi „jah, aga ka…“ olukorrana. Asunduskolonialismi tingimustes nagu Kanadas peab dekoloniaalsuse eesmärk olema see, et anda maad ja ressursse puudutav otsustusõigus tagasi põliselanikele, aga ka võitlus riigi jätkuva vägivalla ja ebaõiglusega nende suhtes. Asunduskolonialism ei ole siiski kolonialismi ainus vorm, nagu näitab põguski pilguheit koloniaalvõimu esinemisviisidele Aafrikas, Ladina-Ameerikas või Aasias, rääkimata Kesk- ja Ida-Euroopast. Ja nende teistlaadi rõhumisvormide ja pärandiga, mille mõju püsib endiselt mõtlemise, suhtlemise ning hariduse andmise viisis (ka muuseumides), on võimalik mõtestatult tegeleda, näidates nende ühiseid juuri koloniaalsetes süsteemides. Ning mis ehk tähtsamgi ja nagu ütleb ka Mladina Tlostanova – kui me mõistame dekoloniaalsust ühise ettevõtmisena, mille eesmärgiks on hakata vastu kustutamisele, tõrjutusele ja ebaõiglusele, siis pääseme võrdlemise probleemist nii muuseumides kui ka laiemalt ja see aitabki luua solidaarsust.
Sinu töötoas rääkisime mitmesugustest objektidest, mis Eesti muuseumikogudes on ja mis tekitavad vastuolulisi mõtteid või küsimusi. Kas sinu jaoks oli neis aruteludes midagi üllatavat või ootamatut?
Ma olen selle kogemuse eest väga tänulik. See oli hea valik objektidest, millest inimesed rääkisid – Euroopa koloniaalajastu meretagused esemed alates Aafrikast pärinevast maskist kuni kohalikumat laadi esemeteni, mis koguti nõukogude perioodi päästeetnograafia vaimus Venemaal, lisaks baltisakslastele kuulunud esemed ja Natsi-Saksa ning nõukogude perioodi asjad kuni omamoodi Ameerika kultuuriimperialismi ilmestava Barbie-nukuni välja. Nii huvitav oli näha neid eri teemasid ja emotsionaalsust, mis üks või teine neist esile tõi. Palju olulist tööd ootab veel tegemist!
Dr Lehrer viibis Eestis seoses Tallinna Ülikoolis toimunud konverentsiga „Post-Socialist Memory Cultures in Transition“. ERMis toimunud loengu ja töötoa läbiviimist toetasid ICOM Eesti ja Eesti Teadusagentuur (PRG 1584).
